SINA ISE OLED OMA ELU EKSPERT

Liina Guiteri näitus „Kontroll“ Hobusepea galeriis 26.06.-06.07. 2009

Kirjutab Kati Ilves




25. juunil Hobusepea galeriis avatud „Kontroll“ on EKA fotomagistrandi Liina Guiteri esimene isikunäitus. See on videoformaadis jutustus tänapäeva noorte kokkupuutest rahustite ja antidepressantidega. Kohati epideemiana levivat depressiooni möönavad kõik viis jutustajat, kes Guiteri videotes peaosatäitjatena üles astuvad. Mõnel on see kergemal, teisel raskemal kujul, otseselt diagnoosimata või hoopis tõsisema probleemi (bipolaarne häire) sümptomiks. Noorte lood on omavahel sarnased – kurdetakse samade vaevuste pärast – ning ka üldisemalt äratuntavad. Igaüks teab ju kedagi (kes teab kedagi), kes on antidepressantidega tegemist teinud või vähemasti tunnistanud endal „kerget deprekat“. Samas pole pihtimuslikud jutustused täiesti ühetüüpsed: kuigi enamus neist on just nimelt sellised „kerge depreka“ stiilis, siis teised – tegelikult selgelt eristub vaid üks - lasevad aimata tõsisemat meditsiinilist sekkumist nõudvat probleemi. Psühhotroopsete ainetega on kokku pidanud puutuma kõik – enamusel on kogemused Xanaxiga, mõnele kirjutatakse aga ka liitiumit. Pole ehk juhuslik, et Guiter omab Toronto ülikooli bakalaureusekraadi biokeemias, tavapärasest kõrgem „materjali valdamine“ teeb autorile teema uurimise lihtsamaks.







Kuues video, mis oma ruumilise paiknevuse järgi näituse sisse juhatas, näitab psühhoterapeuti esitamas kontekstist (teraapiasessioonist) välja rebitud lauseid, mis kõlavad näiteks nii:

• „sina ise oled oma elu ekspert“;
• „võib ka nii mõelda, et sa oledki imede ja õnne maal“;
• „mingi osaga endast sa tead…“;
• „kui sümptomit toidab mingi põhjus ja see põhjus likvideerida, siis sümptom lihtsalt kaob“;
• „võti ei ole ravimites, kõige tähtsam on armastus“.

Kontekstiväliselt kõlavad need laused üsna manipuleerivalt. Sugestiivne on meetod kahtlemata, kuid psühhoteraapia positiivset mõju tunnistavad kõik Guiteri intervjueeritavad, kes seda proovida on saanud. Erinevalt tavalisest tabletikirjutamisest pakub psühhoterapeut, kes on konkreetsel juhul ka arst, psühhiaater, emotsionaalset nõustamist. Guiteri sõnul on kõik noored enam-vähem
normaalsetest keskklassi perekondadest, ning nii nagu väga paljud teised, ei saa kõik ka neist viiest kodus mõistmist.

Guiter on jätnud videotesse maksimaalselt dokumentaalsust, need on „puhastamata“, välja on lõigatud intervjueeritavatele suunatud küsimused, nii et jutustus mõjub pihtimuse ja/või monoloogina. Kaameratöö on erinev, samas pretensioonitu ning planeeritult juhuslik. Ometi võib mingeid sarnasusi jutustatava loo ning filmitud pildi vahel leida. Videotes on tuntav kahepoolne kohalolek, kusjuures kuulajaks võib olla nii arst, sõbranna, kunstnik kui ka näiteks ajakirjanik.

VIIS LUGU

Nr. 1: poiss. Ravi algas 15 aastaselt, kestis 6 aastat. Diagnoosimata bipolaarne häire. Algas tüüpiliselt depressiooniga, ei suutnud käia koolis, tekkisid ka diktsioonihäired. Mitu korda hospitaliseeritud, nii Tallinna, Tartu kui Pärnu haiglates. Arstide ettekirjutusel proovis patsient mitmeid erinevaid tablette – tujustabilisaatoritest alates skisofreeniaravimiteni välja. Esimesi tablette nimetab noormees (arsti enda nimetuse järgi muideks) „kosmonauditablettideks“, neilt edasi liikudes antidepressantidele süvenesid haigusnähud veelgi. Lisandusid stabilisaatorid, mida intervjueeritav nimetab „väga karmideks downer’iteks“. Üsna pea hakati talle manustama liitiumit – tüüpilist ainet, millega ravitakse bipolaarse meeleoluhäire nii maniakaalseid kui ka depressiivseid episoode (1). Väidetavalt muutis liitium poisi zombie’ks. Kuigi ta ise näib jagavat arvamust, et tal siiski on bipolaarne häire – ta väidab, et see on aladiagnoositud – siis rohtudesse ta usku ei oma. Ta lõpetas ravimite võtmise ning kogub retsepte sahtlisse. On veendunud, et meeleolu kõikumine ja „sinusoidne tujutsükkel“ on parem kui pidev ravimitel „vegeteerimine“ ning medikamentidega kaasas käivad side-effect’id. Psühhoteraapiat saanud ei ole.

Kaamera filmib kogu jutustuse teerada, see on konarlik, tüütav ning ei lõppegi otsa. Etteruttavalt võib öelda, et antud lugu on kõige karmim. Jutustaja on olnud mitmeid kordi haiglaravil, erinevalt järgmistest noortest, kellele on piisanud ambulatoorsest ravist.

Nr. 2: tüdruk. Ravi algas 17 aastaselt, kestis 2 aastat. Diagnoosimata depressioon. Just eelmise looga võrreldes on erinevus märkimisväärne. Tüdruk on pigem positiivne, ta möönab ka ise, et: „aga minu vanustel ongi depressioon“. Tüdruk on tüüpiline segaduses noor, ta on õpiraskuste tõttu gümnaasiumist välja kukkunud ning ütleb, et psühhiaater/psühhoterapeut tegeleski peamiselt tema koolimurede lahendamisega.

Rohtudest juttu ei tule, „Paldiski maanteel“ pandi tüdruk ülesannet lahendama, mis ta enda sõnul meenutas IQ-testi. Sellest järeldus, et ta loob üsnagi ebaloogilisi seoseid ning ehk ei ole ainevahetus ajus kõige stabiilsem. Jutt videos laseb oletada, et tegemist on kunstniku või kunstiambitsiooni omava noorega. Videos on kadreeritud pargis aega veetvat noortekampa, võrreldes eelneva videoga on antud lugu tavapärasem, ehk isegi „noortepärasem“.

Nr. 3: tüdruk. Ravi algas 18 aastaselt, kestis 6 aastat. Videost otseselt ei selgu, mis oli psühhiaatri juurde pöördumise põhjus. Võib oletada, et tegemist oli ärevushäirega, rääkija mainis hirme. Samuti ei selgu maunstatavad ained.

Patsienti raviti nii teraapia kui antidepressantidega. Sellist ravimeetodit peetakse üldiselt kõige tõhusamaks ning see annab ka püsivaima tulemuse. Intervjueeritav usub ka ise, et tabletid kiirendasid tervenemist, kuid möönab, et need võisid talle teha kahju, millest ta pole teadlik ning mida ei suuda hinnata. Esmalt pöördus tüdruk psühhiaatri juurde, kes kirjutas ravimid ning saatis ta paralleelselt edasi ka psühholoogi juurde teraapiasse. Tablette võttis kaua, üritas neist korra ennast ka võõrutada, mis ebaõnnestus. Möönas emotsionaalset sõltuvust (mitte füüsilist), hirmu, et õnnetunne kaob kui tablettide söömise lõpetab. Kaamera püsib kogu video jooksul liikumatult, zoom’itud pluusinööbile.

Nr. 4: tüdruk. Ravi algas 18 aastaselt, kestis aasta. Arsti juurde pöördumise tingisid paanikahood – oli emalt näinud, mis need on ning oskas nii need tuvastada ka endal. Haiguslugu mitte küll pikk, aga sellevõrra eriilmelisem. Alguses oli veendunud, et rohud ei saa midagi hullemaks teha, jagas tabletifilosoofiat stiilis: „kui sul on gripp, siis tunned, et on loomulik rohtu võtta“. Sama siin – „miks kannatada kui saab ka mitte kannatada. Igapäevane Xanax aitab“. Tegelikkuses aitasid alles viiendad rohud.
Psühhoteraapiat peab tõhusamaks ja paremaks kui tabletiravi. Samas pole esimene tänu oma kallidusele nii lihtsalt kättesaadav.

Video on kõige pikem, kestab 2-3 korda kauem kui teised videod. Vestluse ajal jalutatakse Toompeale ning siis seal ringi. Suhteliselt tüütav. Intervjueeritav nendib, et ta ei tea, kas ta on terveks saanud, aga nüüd ta saab juba hakkama.

Nr. 5: tüdruk. Alustas ravi 18 aastaselt, ravi on praeguseks kestnud 8 kuud ning hakkab lõppema. Algselt läks perearsti juurde, kus tegi depressiooni testi. Edasi läks nii psühhiaatri kui psühholoogi juurde. Antidepressantidest on võtnud Cipralexi ja Remeroni, rahustitest Xanaxit, unerohtudest Imovane’i. Ise arvab, et võib olla selle pärinud emalt, kes on ka antidepressante võtnud ja depressiooni põdenud. Medikamentoosse ravi lõppedes plaanib psühhoteraapiaga siiski jätkata – kas või terve elu, nii kaua kuni raha jätkub.

Jutustuses eristub eelnevatest üsnagi konkreetselt üks aspekt – erilisuse tunne. Seda võis õrnalt aimata ka nr. 2 loo juures („olen kunstnik“). Vanuses, mis enam-vähem gümnaasiumi aastatega kattub, on isiksus kõige haavatavam, ebakindlam. Tütarlaps mainib, et talle meeldib mõte, et ta on äärmiselt emotsionaalne inimene ning sellest tulenevalt kannatab depressiooni käes. Seda olevat talle väitnud nii psühhoterapeut – nimelt, et igaüks polegi võimeline depressiooniks – kui seda tundis ta ka koolis „Stepihunti“ lugedes. Seesugune „mina-olen-ainus-kes-sellest-raamatust-päriselt-aru-sai“ hoiak on tegelikult palju ohtlikum kui esmapilgul tundub. Lapselik hooplemine võib muutuda ka enesetapu riskiteguriks, mis psühholoogias on tuntud Wertheri fenomeni või efektina (2). See tähendab, et imetletava isiku enesetapp või suitsiidi idealiseerimine massiteabevahendites või kunstis võib eriti noorte hulgas põhjustada enesetapuriski suurenemise. Nime on see saanud Goethe teose „Noore Wertheri kannatused“ järgi, mis 18. sajandi Euroopas põhjustas enesetapulaine. Vaatamata sellele, et 1774. aastal avaldatud romaani esmatrükk on kirja pandud Goethe isiklike üleelamiste põhjal – talle tuttav noormees lõpetas oma elu õnnetu armastuse tõttu, ei olnud Goethel soovi enesetappu idealiseerida või noori selleks agiteerida. Etteheidetest muserdatuna (raamat keelati muuseas mitmel pool ära) lisas ta aasta hiljem kordustrüki päisesse värsi, mis lõppes sõnadega: „ole mees, ära järgi minu eeskuju“(3).

Intervjueeritav küll suitsiidile ei viita, vestlus toimub pargis, jalutatakse ning istutakse pingile juttu rääkima. Samas on „Stepihunt“ ühes „kategoorias“ „Noore Wertheri kannatuste“, „Hamleti“ ja ilmselt ka enamuse „Tormi ja tungi“ autorite ning vene romantikute loominguga. Mistahes probleemi idealiseerimine võib viia väärlahenditeni.



Liina Guiter ei paku oma videotes välja mingeid lahendusi, samuti ei tee suuri üldistusi. Ta ei ole valinud võimalikult erinevaid või võimalikult sarnaseid haigusjuhte, kõik on üsnagi juhuslik. Samas seesugune juhuslikkus on väga loomulik ning tavapärane. Kõik lood on medikamentoosse ravi kesksed – näites ei pööra Guiter tähelepanu suitsiidsetele kalduvustele vms, kuigi viies lugu võiks tekitada valvsust võimaliku Wertheri-efekti näol ning ka suitsiidsete noorte uurimises poleks midagi üllatavat. Guiter ei anna uurivale ning kategoriseerivale kunstile omast ülevaadet näiteks võimalike psühhoteraapiate olemusest (kognitiiv-käitumuslik, psühhodünaamiline, jne), vaid jääb dokumenteerivalt intervjueeritava-keskseks. Videote autor on konkreetne ning ei ürita lugudest kätte saada midagi rohkemat kui neis võiks olla. Samas annab „Kontroll“ ülevaate kaasaja ühte vanusegruppi kuuluvate inimeste tervisemuredest ning valikutest, mida nad teevad probleemiga toimetulekuks.


-----------------------------------------------------

(1) Konkreetne ning ka järgnevad med.-teaduslikud viited raamatust „Psühhiaatria“. Toimetajad Jouko Lönnqvist, Martti Heikkinen, Markus Henriksson, Mauri Marttunen, Timo Partonen. Kustannus Oy Duodecim, 1999. Eesti keeles ilmus 2000. aastal (kordustrükk 2006. aastal). Eritoimetaja Jakov Šlik. Kirjastus Medicina: Tallinn.

(2) Psühhiaatria: 498.

(3) Minois, Georges. Suitsiidi ajalugu. Olion: Tallinn, 2004. Lk. 262-264.