Intervjuu Saskia Järvega

Chaneldior küsis ja Saskia Järve vastas:


„Psühhedeelia“ näituse üheks kontseptuaalseks elemendiks on kaust psühholoogiliste testidega, mille sa ise läbisid, ja mis pidid sind aitama oma „mina“ leidmisel. Kuidas hindad tulemusi?
Läbisin kaks psühholoogide poolt enamkasutatavat testi – vaimse võimekuse testi (IQ) ja isiksusetüübi testi. Lisaks nendele leidsin Internetist veel psühhotüübi testi, mis mind üllatas väga, sest see kirjeldab mind väga hästi ja üksikasjalikult.
Psühholoogi juures tehtud testid näitasid üldisemaid tulemusi, kuid samas määrasid ära minu põhilised tunnusjooned, mida ma pean oluliseks osaks oma „mina“ otsingutes. Siiski ma pean vajalikuks rõhutada, et järelduse, mille kohaselt ma olen õppinud elama nii nagu mul oleks oma ema „mina“ tegin ma iseseisvalt.



Mis sa arvad, mis asi see üldse on, mis paneb inimest otsima omaenese „mina“? Kas seda üldse on võimalik ja vajalik leida ja milles see „mina“ väljenduda võiks?
Ma arvan, et see võiks olla teatavat liiki ahastus, mis paneb inimest otsima oma „mina“ - võimetus ennast määratleda ja suutmatus mõista oma käitumist. Ma ei tea, kas oma „mina“ on võimalik leida ja kas see vajalik on. „Mina“ võiks väljenduda näiteks iseloomus.


Mis sunnib sind maalima ja kuidas sa sattusid tegelema sellega, mida kunstiks nimetatakse?
Ma olen avastanud, et üks väheseid asju, mis mu mõtted kõigest muust eemale viib on maalimine. See on hea viis ennast muust väljalülitada. Lisaks sellele on uue maali valmimine minu jaoks väga positiivne elamus.
Kunsti juurde sattusin peale üsna pikka aega välismaal viibimist. Eestis tagasi olles tundsin, et pole midagi, mida tahaksin rohkem teha. Olin alati soovinud kunsti õppida, kuid mul polnud selleks varem piisavalt julgust. Iirimaal elades karastusin ja ei kartnud enam.

Kes või mis sind loominguliselt kõige rohkem mõjutanud on?
Ma arvan, et mind on mõjutanud kõige rohkem mu kodukant ja perekond, eriti ema.

Kust sa pärit oled ja mida sa enne Kunstiakadeemiasse astumist tegid?
Ma olen pärit Pärnust. Elasin seal kakskümmend aastat. Õppisin Pärnu Koidula Gümnaasiumis ja hiljem Tartu Ülikooli Pärnu Kolledžis, kus minu erialaks oli hotelli- ja turismiettevõtlus. Peale sealseid õpinguid läksin Inglismaale tööle ja sealt edasi Iirimaale. Järgmise sammuna astusingi Eesti Kunstiakadeemiasse.

Kui oma tööd galeriisse üles riputad, mingi pealkirja ja kontseptsiooni alla koondad, kas tunned siis ka teatavat võõrandumist iseendast, olukorrast ja oma töödest? Millal üldse tekivad sellised võõrandumise hetked?
Enamuse oma piltidest olen maalinud kodus, kollase südametega tapeedi taustal ja seepärast olen märganud, et tööd muutuvad galeriis küll, kuid ma ei saaks seda muutumist võtta kokku sõnaga võõrandumine. See on siiski pigem positiivne muutus. Mulle tundub, et minu tööd toovad mind lähemale iseendale ja mul on hea oma maalide keskel olla.
Kõige raskemad on hetked, kui ma tunnen, et pilt pole päris täiuslik.

Oled oma näitusega mõnevõrra dekonstrueerinud ja rehabiliteerinud klisheeks kujunenud „psühhedeelia“ mõiste. Mida tähendab sinu jaoks psühhedeelia?
Antud näituse ja teema puhul mõistan ma psühhedeelia all hinge nähtavaks tegemist.

Mis liinis kavatsed edasi tegutseda?
Ma plaanin ka edaspidi jätkata eneseotsingutega ja teemadega, mis puudutavad inimese olemust. See on minu jaoks erakordselt paeluv. Mis puutub tehnilisse külge, siis mulle endiselt meeldib väga maalida, kuid kindlasti katsetan ka teisi meediume.