VAHEPEATUS

(Riho Kall ja Marje Murusalu)

tekst: Tanel Rander



17.09-28.09 oli Hobusepea galerii akna taha riputatud plakat, mis sarnanes bussi- või trollipeatust tähistava sinimustvalge liiklusmärgiga. Peatuse nimeks oli „Vahepeatus“ ja selle all oli märge „T 0“ (nähtavasti „troll number null“). Ebahariliku elemendina sisaldas liiklusmärk inetu kujundusega reklaamröögatust „Viimaseid päevi“. Selliseid röögatused lisatakse tavaliselt juba olemasolevatele reklaamplakatitele, andmaks viimastele mõjupauerit juurde. Liiklusmärk kui reklaamplakat, trollipeatus kui reklaamitav kaup?


Galerii keldrikorrusel olid kolmele seinale projitseeritud videopildid läbi sõitva ja aeg-ajalt peatuva trollibussi akende. Seinte äärtes seisid nähtavasti trollbussidest pärit kunstnahksed istmed, kuhu näitusekülastaja võis istuda. Kõlas rahustav ja hüpnootiline sõitva trollibussi heli, mis näituse autorite sõnul on Tallinna kohaspetsiifiline tunnus. Tõepoolest! Nii nagu New Yorki sobib iseloomustama metroorongide spetsiifiline krigin, elab üks paljudest Tallinna kohavaimudest kindlasti depoode ja lõppjaamade vahel kulgevate trolliliinide tasastes voogudes. See ongi see jõgi, mille puudumist Tallinnale ette heidetakse. Selline laiahaardeline sinetava pinnaga Kesk-Venemaa jõgi, geneetiliselt täiesti erinev rangetest betoonkallastesse surutud sogastest veresoontest, mis läbivad idüllilisi germaani südameid nagu Dorpat või Dresden. Trollibussid pärinevad Nõukogude Liidust ja moodustavad selle kunagistel aladel (kusjuures ka Šveitsis) siiamaani omanäolisi jõestikke.

Trollisõit kulgeb rahuliku tuimestava heli saatel mööda tavapärast marsruuti, esi- ja tagaaknast paistavad tänavad, valgusfoorid, pargid, Mustamäe, autod jne. Vahepeal vilksatavad keset liikuvat pilti plakatid „Tere tulemast!“, „-20%“, „Odav hind!“, „-30%“, „Kogu perele!“, „Võta tasuta!“, „ALE!“, „Raha välja!“, jne. Seinale videopildi kohale paigaldatud elektrooniline ekraan, see, mis trollibussides indikeerib peatuste nimesid, väljastab siin jaburaid sõnumeid nagu „Kliendi“, „Kasva“, „Välja“, Kõpla“, „Imago“, jne. See kõik moodustab kokku veidi segadusseajava visuaalse müra. Korraga väljub trollibuss kontrolli alt ja hakkab üürgama. Ta on ennast oma liinist lahti rebinud, sest küljeaknast on näha, et pöörane sõit kulgeb läbi rohelise maastiku. Korraga seisavad ekraanil kaks Autorit, Artisti või Arsti, valged kitlid seljas. „Miks te arvate, et te trollis olete? Kas te tahaksite olla kusagil mujal?“ kõlab nagu „Kas sa tahaksid sellest rääkida?“. Seejärel manavad Arstid silme ette pildi troopilisest saarest, päikesest ja sillerdavast merest. „Te sukeldute!“ jne. See pilt aga laguneb õige pea laiali, sest kohe ilmuvad kitlikandjate suust laused, mis võiksid sama hästi olla reklaamsildid „Kiirusta!“ ja „Järgmine trollisõit juba homme!“. Segadust kui palju! Mis siin õieti toimus?

Kohaspetsiifikaga seotud konstruktsiooni-ihast ja seda rahuldada üritavast trollibussi fenomenist toituv helimaastik, mis on kui mõtteline Tallinna jõgi, viitab üldisele eluvoolule, mille teadvustamine sünnib ühes katkestusega (dualismi, autonoomsuse, teadvuse ja identiteedi pelgupaik). Kujundlik Arstide pöördumine reisija poole on sama, mis Artistide (Riho Kall ja Marje Murusalu) sekkumine eluvoolu läbi „Vahepeatuse“. Katkestusele viitab otseselt ka saare kujund, mis on isoleeritud paik mingis keskkonnas- tükike maismaad keset merd, veesilm keset maismaad, kinnipüütud hetk ja teadvus keset seda määratlematut, mille alajaama nimi on unenägu.

Voolu ja kulgemisega, kasvõi tavapärase trollisõiduga kaasneb paratamatu müra. Trolli voogavat heli täiendavad avanevate ja sulguvate uste sisin, vibratsioon, ragisev mikrofon ja inimkõne. Sellele helilisele mürale on aga keeruline leida analoogseid visuaalseid vasteid. On kaheldav, kas jaburad peatusenimed, millest enamik milleipärast ironiseerib tarbimisühiskonna üle, ja vilksatavad reklaamisõnumid on kuidagi ühildatavad trolli-fenomeni helimaastikuga. Samas on veelgi kaheldavam, kas nad üldse peavadki seda tegema. Visuaalsed, audiaalsed ja kinesteetilised maailmad võivad jagada küll voolu ja sellest välja lõigatud hetke aga tihtipeale liiguvad nad täiesti erinevates suundades. Võib tunda tugevaid helivõnkeid ja pehmet tooli istumise all, kuulda trolli kummalist joru, mis sarnaneb paralleelselt kulgevate elektriliinidega, mis paiguti ristuvad, moodustavad sõlmi ja hargnevad lahti, ning samaaegselt vaadelda ümbritsevat. Trolliga liikudes võib näha väga mitmekesist maastikku- kesklinna maju ja parke, magalarajoone ja supermarketeid, samuti männimetsa. Aga siiski- kust on pärit sildid „Allahindlus 70%“ jne? Näib, et need on sümbolid, mida tuleb rakendada selleks, et kutsuda esile ja lõpetada katkestus. Arstide poolt silme ette manatud saarest käib üle semiootilisest prügist koosnev tsunami, mille nimi võiks olla „Osta!“. Niisamuti läheb trollibuss hulluks, rebib end lahti oma liinist ja põrutab möirates metsa- semiosfäärist biosfääri. Katkestus lõpeb, jõgi voolab edasi ja selle vool moodustab ringi. Sellest kõneleski trollibuss number null.

Näituse autorid, mõlemad helile orienteeritud kunstnikud, rõhutavad just „Vahepeatuse“ helilist külge, mille nad on välja andnud plaadina sõna otseses mõttes. Galeriisse astudes võis eest leida kolm klaasvitriini keraamiliste plaatidega (tiraazh 100 eksemplari), millele oli trükitud veebiaadress (www.vahepeatus.com/plaat), kust saab heliteose tasuta alla tõmmata. Siit saab alguse küll täiesti eraldiseisev paradigma aga peab tõdema, et see plaadi-maneer on galerii-näituseformaadi ja muude „katkestuste“ puhul heaks meeldetuletuseks, et miljonid inimesed higistavad praegu hullemini kui nende kiviaegsed eellased selleks, et produtseerida ja raha eest omandada heliteoseid. „Vahepeatuse“ kunstnikud lennutasid need 100 keraamilist plaati CD-tööstuse aknasse ja näitasid, mida kõike võib ja ei või endaga kaasas kanda üks helimaastik.