Mis võiks juhtuda kunstikriitikaga?

Anneli Porri & publik

Rõõm on lõpuks ometi (ja mitte autori-poolse venimise tõttu) üles riputada Anneli Porri ettekande märkmed, mis said esitatud Artishoki Aastanäituse Tallinna kataloogi esitlusel. Ettekande ja kogu kolmetunnise diskussiooni lindistus kahjuks ei õnnestunud (Tartu sessiooni saab kuulata aga siit!), peame Tallinna sektsioonis veel tehniliselt arenema. Kuid kohaletulnud mõnekümne inimese hulgas jätkus intensiivset arutelu kauaks; aktiivsemateks kaasarääkijateks lisaks Annelile Maria-Kristiina Soomre, Kati Ilves, Marco Laimre, Indrek Sirkel jt. Lisaks presenteeris talvise kriitikavabriku raamatu-kujulist lõppprodukti Lemmit Kaplinski.
NB! kogu dokumentatsiooni La Fabrique Critiquest saab näha ja kuulda siit (mh ka kohtumisõhtute salvestused!): http://v6lur.ee/lafabrique



Aga nüüd kunstikriitika problemaatika juurde:

• Sissejuhatavaks ja äärmiselt nauditavaks lugemiseks:

James Elkins „What happend to Art Criticism?” (2007)
http://criticaycontracritica.uniandes.edu.co/textossimposio/ElkinsWhathappened.pdf

• Kunstikriitika on kultuuritekstide üks osa. Me ei saa edasi rääkida enne, kui oleme leppinud kokku, et kõigi meie tegevus, kuivõrd see toimub professionaalsel kunsti- ja kultuuriväljal, allub kriitikale (on kriitilise analüüsi objekt), sh avalikule kriitikale.

• Traditsiooniline kunstikriitika on tekstirežiim, milles esitatakse argumenteeritud hinnang, mis tugineb kirjutaja professionaalsele ekspertiisile. Hinnang võib olla subjektiivne arvamus, ent koos põhjendustega. Kriitika alla käivad ka deskriptiivsed tekstid, mis on enamasti tuntud ekphrasise nime all.

• Mis meile kriitikaga seoses muret valmistab?

1. Kunstniku positsioonilt – kriitikud ei tunne huvi ega kirjuta üldse või kirjutavad mittemidagiütlevalt, oskamatult või teevad maha oma seisukohta põhjendamata, lähtudes ainult maitsest. Artiklid koosnevad enamasti ainult pressiteate lühendatud variandist.
2. Kriitiku jaoks – avaldamispinda pole või see on honoreerimata ja/või tugevate ettekirjutustega, kui „keerulist” teksti tohib kirjutada. Näitused ei paku väljakutset ja piisavalt materjali terveks artikliks, soov mitte asjatult tülli minna (sest teadagi, skandaal tuleb!). Ja et nõiaring oleks täielik: usun, et ka kriitikud tajuvad täiel määral, et nende häälel ei ole mitte mingit ühiskondlikku kaalu.
3. Publiku vaatepunktist – kriitika ilmumine on ebakorrapärane ja lugemisharjumus ja -oskus kaob, tekstid on mittemidagiütlevad, ei anna piisavalt infot kunstniku, näituse, probleemi kohta, ei arvesta lugejaga/sihtrühmaga. Puudub võimalus valida endale diskursiivselt sobiv kanal, kuna reeglina üle ühe artikli ühe näituse/projekti kohta ei ilmu.
   

• Kunstikriitika andmine ja vastuvõtmine koosneb mitmest tegurist. Siia jäävad alles kõik kriitikaga seotud psühholoogilised aspektid (madal või kõrge enesehinnang, enesekindlus, solvumine, tähelepanu puudus ja vajadus, soov saada mõistetud ja hirm valesti mõistmise ees), neid võivad leevendada professionaalne enesekindlus ja kriitika võtmine mitte isiklikuna, vaid professionaalse tagasisidena.

• Kriitika talumine ja sellest õppimine on väga tugev professionaalsuse näitaja. Kriitika vastuvõtu võti peitub mõistmises, et meie professionaalne tegevus ei võrdu meie isikuga. Kriitika ei mõista meie kui inimese üle kohut. Mida läbimõeldumad on meie loomingulised otsused, seda kergem on näha neid iseseisvana ja ehk ka muudetavana, igal juhul diskussiooni objektina.

• Kuidas kehva hetkeolukorda parandada? Alustame hädavajalikust harjutustest, enda professionaalse positsiooni läbimõtlemisest. Selleks on vaja:

1. mõelda läbi ja jõuda arusaamisele, mida me omalt positsioonilt (kunstnik, kriitik, publik) kriitikalt ootame!
2. teha endale selges oma töö professionaalsed kriteeriumid!
3. teha endale selgeks, millised on kriitika toimimise psühholoogilised ja erialased mehhanismid, sh ajakirjanduses ja otsesuhtluses.
   

• Kunsti- ja kultuurikriitika teeb keeruliseks valdkonna eksperimentaalsus. Me ei tea sageli ise ka, kas uudisteos on toimiv, kas kasutatud võtted on eesmärgipärased jne. Järelikult ei ole ka mingit ühtlast alust teoste hindamiseks. Samas on hädasti vaja publikule selgitavat ja abistavat käsipuud, millele toetuda oma otsustes, ning kunstnikule teda ennast selgitavat ja reflekteerivat materjali, millega ta saaks võrrelda ja vajadusel korrigeerida oma „autoripilti”, sõnumit, vahendeid jne.

• Kõige laiemalt on kriitika positiivne programm püüd entroopialt korra poole, vähemalt hetkeks ühe teksti piires taastada stabiilne, soovitavalt positiivne kunstniku minapilt, et seda kohe jälle järgmiste teostega või vastuargumentidega lagundama hakata. Kunstnik: „Öelge mulle, kes ma olen!”

• Kriitiku positsioonilt on kriitika on kujuteldav sirge meie subjektiivsete ootuste ja reaalse sündmuse vastavuse vahel.

• Mida me meie kohta kirjutatud kriitikalt ootame? Laiemalt on põhjused kas ökonoomilist või psühholoogilist laadi.

1. Reklaam – positsiooni kinnitamine, kaubamärgi loomine, teavitamine meie voorustest
2. Afirmatiivsus – psühholoogiline kinnitus, et me oleme õigel teel, heakskiit, tagab jätkusuutlikkust
3. Mälu – kesksete mõtete sõnastamine ja säilitamine tuleviku tarbeks
4. Kontekstualiseerimine – teose sidumine taustaga, ankurdamine
5. Analüüs – asjakohasus, terviklikkus, professionaalsus
6. Tõlgendusvariandid – ootamegi, et keegi loeks meie tööd teisiti, kui me seda plaanisime (Barthes, Derrida), mänguline, professionaalne (Vaata ka: Jan Blomstedt. Lugejate revolutsioon. – Vikerkaar, 12/1990)
7. Autoripositsiooni loovat või kinnitavat efekti. Eelkõige töötab siin konflikt – võimaldab oponeerimist ja märterlust, ütleb avalikult, et teie reeglite järgi me ei mängi, aga uusi reegleid veel pole. Ja kui tulevad, siis ka nende järgi ei mängi.
   

• Väga oluline on kriitika kirjutamise juures hermeneutika, püüe mõista, mis tegelikult ühendab psühholoogia ja kultuuriteaduse:

Karl Wilhelm Friedrich Schlegel: “Kriitika ei ole midagi muud kui teose vaimu ja tähe võrdlemine /---/ Kritiseerida tähendab mõista autorit paremini kui tema ise end mõistis”. Hermeneutika on subjekti püüd mõista maailma; läbi autori (kui teise subjekti) teksti püütakse mõista ka autorit ennast.

• Avalik kriitika on jällegi subjektiivse vastukriitika objekt, mis omakorda võib muutuda avalikuks. Kriitika vastuvõtt toimub sarnaselt teose vastuvõtule, me kodeerime sõnumit lahti kontekstist lähtuvalt, kusjuures konteksti arvestatakse ka kirjutaja isik, nagu kunstiteosest kirjutamisel võtab kriitika arvesse kunstnikku ja tema varasemat tegevust.

• Seega on täiesti ekslik arvata, et „kriitikule jääb viimane sõna”. See ei ole kunagi nii. Ajaloolised ümberhindamised, kunstike endi reaktsioonid oma loomingus, publiku vastuväited, kolleegide vastuväited. Äkki on jätnud selle „viimase sõna” mulje hoopis lünklik professionaalne mälu ja mitte piisav debati jälgimine või kunstnike teoste tausta puudulik tundmine?

• Kriitika probleemi tugevdab teadlik või alateadlik veendumus, et teine pool ei ole oma ülesannetes pädev. Kunstnik on loll ja saamatu, kriitik on õel ja pahatahtlik, kunstnik pole ühtegi raamatut lugenud ja kriitik ühelgi näitusel käinud. See on väga tõsine hoiakuline probleem, mille esmane lahendus enne kultuuriministri poole pöördumist on eneseanalüüs – mida ma teen, mida ma pean oma erialal professionaalseks ja asjatundlikuks tegevuseks, kelle/mille huvides ma tegutsen, mis on mu laiemad eesmärgid lisaks ego kaitsmisele ja kehtestamisele. Kui meil on oma ülesanded selgeks mõeldud, on juba olemas platvorm, millelt me võime neid ülesanded ja asjakohasust hakata analüüsima.

• Kunstimaastikul valitseb totaalne õpitud abituse seisund nii kunstnike kui kriitikute poolt vaadates. Martin Seligman tegi 1960. aastatel eksperimente koerte ja rottidega, kus selgus, et pidevalt ebameeldivasse olukorda pandud loom ei püüagi sellest vabaneda, kui tal ka võimalus peaks avanema. Karistamata loomad seevastu leidsid väljapääsu viivitamatult. Kunstnike ja kriitikute vahel süvenev ja tõena näiv teadmine, et üks on loll ja teine laisk, laseb jääda passiivseks kannatajaks veel pikaks ajaks – kuna me teame, et see nii on ja et midagi muuta ei saa, noh, eks siis passime edasi. Professionaalne enesekindlus, mina-tõhusus on vahendid, mis vähendavad õpitud abituse passiivsust, suurendavad kontrollitunnet oma töö üle.

• Avalikul kriitikal on alati vahendaja, enamasti mingi väljaanne ja selle toimetaja. Vahendaja roll tundub olevat täielikult alahinnatud ka toimetajate endi poolt. Toimetaja peaks ühtviisi kaasa elama nii kriitikule kui kunstnikule, olema esimene, ent nõudlik ja kriitiline lugeja. Toimetaja ülesanne on tagada eetilise tasakaalustatud kriitika esitamine.

• NB! Kriitika ei ole kohtuotsus ega diagnoos, see on diskussioon.

• Enamasti arvatakse, et kriitiku töö juures on kõige raskem kirjutamine. Tegelikult peab kriitik eriti hästi oskama nii rääkida, kirjutada kui eelkõige aga kuulata.

(veel mõned meeleolupildid)