Avalikku taotlusvooru ei toimu

Teadupärast otsustas Kultuuriministeerium 2009 aasta säästueelarve kontekstis sisuliselt sulgeda programmi “Kunstigaleriid”. Või õigemini otsustas vähendada selle rahastamist pea viis korda, nii et eelarverida kuivas 2008. aasta 1,45 miljonilt 300.000 krooni peale, mille jaotamise üle otsustas komisjon salaja, ilma galeriidele avalikku kandideerimisvõimalust pakkumata. 13.mail 2009 kajastati seda situatsioonist juba korra ajalehes Postimees “Väikegaleriid jäeti salaja toetusrahata”, kuivõrd hiljuti aga toimus programmist “Kunstigaleriid” uus kinnine jaotus, on siinkohal põhjust kõigile asjaoludele veelkord pilk heita ja esitada mõningad küsimused.







23. detsembril 2008 ilmus Kultuuriministeeriumi kodulehel teade 2009. aasta programmide kohta. Selles loetelus ei olnud enam programmi „Kunstigaleriid”. Algselt väideti, et programm on üldse suletud, hiljem aga ilmus ministeeriumi kodulehele teade, et programmi „Kunstigaleriid” raames ei toimu avalikku(!) taotlusvooru. Mingit infot selle kohta, millistel alustel selline korraldus tehti; samuti selle kohta, millistel alustel ja milliseid asutusi suletud vooru valitakse, ministeerium ei väljastanud. Aga et rahajaotus ikkagi toimuma pidi, oli tingitud juba ainuüksi sellest, et Kultuuriministeeriumi 2009. aasta eelarves oli ette nähtud 300.000 krooni. Asjaolu, mida ministeerium avalikult ei maininud ja mida keegi väljastpoolt paraku kontrollida ei taibanud.

Nii tuligi ministri käskkiri 31. märtsist 2009. a., mis teatas, et programmi “Kunstigaleriid” raames eraldati toetust Eesti Kunstnike Liidu galeriidele summas 270.000 kooni, täieliku üllatusena.
Selle eralduse jaoks moodustati vastavalt kultuuriministri 4. märtsi 2009. a käskkirjaga nr 74 komisjon, kus oli 5 liiget:

Esimees:
Piret Lindpere - Kultuuriministeeriumi asekantsler kaunite kunstide alal
Liikmed:
Kersti Tiik - Kultuuriministeeriumi muuseuminõunik
Sirje Helme - Eesti Kunstimuuseumi direktor
Liina Siib - Eesti Kunstiakadeemia prorektor
Aune Pauts - Kultuuriministeeriumi eelarve- ja majandusanalüüsi osakonna peaspetsialist

Niisiis kutsuti kokku komisjon, mis avalikkusele teada olematutel alustel otsustas, et ainus, kes 2009 aastal programmist “Kunstigaleriidest” toetust saab, on Eesti Kunstnike Liit.

Ainus laiema avalikkuse ette jõudnud ministeeriumi poolne seisukohavõtt on lõik Postimehe artiklist: kuna programmi eelarvet kärbiti drastiliselt, siis otsustas ministeerium toetada EKLi kui riigile tuntud koostööpartneri galeriisid, mis on tõestanud ka oma kõrget kunstilist taset.
«Avaliku taotlusvooru väljakuulutamine oleks olnud vastutustundetu,» lausus Lindpere, sest raha väljajagamine 5000 või 10 000 krooni kaupa poleks päästnud ühtegi galeriid.

See kommentaar iseloomustab väga otseselt ka otsuse langetanud komisjoni. Tegemist on kahtlemata väga lugupeetud ja esindusliku koosseisuga, mille liikmed aga kõik esindavad väga Tallinna keskseid, üliinstitutsioanliseerunud makrostruktuure; sellises kontekstis ei olnud lokaalsetel algatustel paratamatult vähimatki võimalust. Ehk EKL-li galeriid said toetust tulenevalt sellest, et EKL-i näol on tegemist riigile tuntud koostööpartneriga (ehk suure riikliku struktuuriga), mitte seetõttu, et EKL-i galeriidel oleks tugevam projekt või kehvemad majanduslikud võimalusted kui teistel galeriidel. Tuletagem siinkohal veelkord meelde, et võimalust toetusele kandideerida ei olnud, seega komisjon lihtsalt otsustas ühele programmi statuudile vastavale institutsioonile määrata toetuse, mida, kuivõrd keegi ei saanud toetust taotleda, tuleks tegelikult nimetada EKL-ile määratud preemiaks. Kartes küll langeda vandenõu diskursuse küüsi, ei saa siinjuures mainimata jätta ka asjaolu, et 3/5 komisjonist on ka ise EKL-i liikmed.

Omaette küsimus, mida siinkirjutaja kompetents ei võimalda pikemalt lahata, on: kas ministeeriumil on õiguslik alus avalik programm üldse sel moel kinniseks kuulutada? Ning kui see ka (eeldatavasti) nii on, siis on ikkagi tegemist teiste galeriide suhtes ebaõiglase ja ministeeriumile väga halba valgust heitva käitumisega.


Esmapilgul tundus, et märtsi kuu jaotusega eraldatud 270.000 ongi kogu jaotatav summa ja sellega on kõik selleks aastaks otsustatud ja mingeid edaspidiseid jaotusi loota põhjust ei olnud (sest ministeerium mingist jääksummast näiteks Postimehe artiklis ei rääkinud ja taaskord ei taibanud keegi ka eelarvest kontrollida). Kuni 09. detsembril väljastas minister käesoleva artikli ajendanud käskkirja, millega eraldati taaskord kinnisevooru alusel toetust, seekord Tallinna Kunstihoonele 30.000 krooni. Ilmselt oli ministeerium pärast pikaajalist järelemõtlemist jõudnud otsusele, et eelmisest jaotusest jäänud 30.000 on siiski piisav summa “vastutustundliku kultuuripoliitika” elluviimiseks.

Ja taas kord kerkivad üles juba ülal viidatud küsimused: kuidas ja mille alusel pääsetakse programmi “Kunstigaleriid” kinnisesse vooru ja mille alusel komisjon otsuse vastu võtab? Taas on tegemist Tallinna keskse suurinstitutsiooni toetamisega ja seekord paistab potentsiaalse huvidekonfliktina paratamatult silma asjaolu, et komisjoni esimees Piret Lindpere kuulub SA Tallinna Kunstihoone nõukogusse…

Tahtmata kedagi milleski süüdistada, on kahtlused ministeeriumi juriidilise ja moraalse käitumise korrektsuse osas (kui viimase aluseks võtta Avaliku teenistuse eetikakoodeks), suletud programmist arusaamatutel alustel tehtavate poolsalajaste rahaeralduste foonil kerged tekkima. Ilmselt ei adu ministeerium oma tegevuse tagajärgi. Odavalt on maha müüdud 20 galerii usaldus ministeeriumisse, neilt aga laieneb usaldamatus paratamatult ka ühiskonnale laiemalt, kuna eriti maakohtades on väikegaleriid kohaliku kultuurielu autoriteedid. Kaua inimesi ikkagi Laulupeoga lollitada annab?


Ja mis saab 2010. aastal?