Kiasma selle aasta kaasaegse kunsti mittemõistmise vastu suunatud kampaania
Hüvasti 2010! Lõppevat aastat kunstis võtavad kokku Maarin Mürk, Indrek Grigor, Elnara Taidre, Margus Tamm, Liisa Kaljula, Gregor Taul, Tanel Rander, Kati Ilves, Carl-Dag Lige ja Rebeka Põldsam. Näitus, sündmus, teos, publikatsioon. Tallinn, Tartu, Helsingi, Pariis, Brno, Berliin, New York. 24, 23, 22, 21, 20, 19, 18, 17, 16, 15, 14, 13, 12, 11, 10, 9, 8, 7, 6, 5, 4, 3, 2, 1 ...
Maa2r0in M10ürk
Näitus
- Kõik saab korda, kuraator Maria-Kristiina Soomre, Kumu. Väga terviklik väljapanek ja tugev kuraatoritöö, vaatajat kantakse sujuvalt läbi erinevat tunnetuslike massiivide.
- Koridor, Taaniel Raudsepp & Sigrid Viir, Tallinna Linnagalerii. Kuigi kordiori ehitamise Linnagaleriisse teostas palju veenvamalt Margus Tamm oma "See oli parim pidu..." projektiga, siis ometi jäid kummitama trotslikult turvakaameratesse vahtivad Raudsepp & Viir. St oleks võinud olla teine, rohkem põhjendatud galeriiruumi kasutus, aga see viimane tuba mängis jälle välja.
- Kolmkõned, Raivo Kelomees, Hobusepea. Esitada lihtsaid küsimusi, mida keegi enam ei märkagi esitada; ja saada terve hulk vastuseid. Panna see kõik "loosirattasse" ning everything makes sense. Or not.
- Linna kohal, kuraatorid Kadri Klementi ja Helis Heiter, Tallinna Linnagalerii. Projektid, mida Tallinna katustel teostati, polnud kõik ühtviisi tugevad, aga tunnustaks just kuraatoreid teemaga tegelemise eest. Linna kohal on tõsti terve teine elu!
- John Baldessari, Pure Beauty, Met, NY - eriti mõjus oli põhjalik ülevaade tema varasest loomingust 60-70ndatel.
Sündmus
- Artishoki Biennaal Tartus. Kati Ilvesele pärandatud formaat kosus seekord silmnähtavalt - muutis nime, juurde lisandusid artist talkid, see omakorda tõmbas publikut ja tekitas eriti intensiivse maratoni meeleolu. Well done! Nüüd peab mõtlema, mida selle formaadiga edasi teha...
- seminar "Kunstitöötajad, ühinege!" - pea aasta on vahelduva eduga kogunenud väike initsiatiivgrupp, et arutada kunsti kui töö ja kunstitöötajate problemaatika üle. Seminar oli väike vahefinish, loodetavasti uuel aastal saab initsiatiiv konkreetsemad vormid.
- projektiruumi MÄRZ avamine augustis ja toimimine oma esimesel poolaastal. Sündmuseid kui palju.
Publikatsioon
- Eesti kunsti ajalugu V - kuna ei ole veel saanud mahti antud teosega isiklikult tutvuda, aga töö ja kogu projekti suurus on aukartustäratav, siis ütlen ainult - juhuu!
- Nimetaksin siinkohal ära veel raamatud, millega samuti pole jõudnud lähemalt tutvuda, aga uusaasta lubadustes on - Eesti kunstnikud Pariisis (mis siis ikkagi toimus?), Pallas, Kadunud kaheksakümnendad.
- Byproduct. Toimetaja Marisa Jahn. Ülevaade ja uurimus kunstipraktikatest, mis imbuvad kaasajal mitte-kunstilistesse sfääridesse
- Curating and Educational Turn. Toimetajad Paul O`Neil ja Mick Wilson. Paljud kunstipraktikad meenutavad täna pigem haridusprogramme - kuidas selliste praktikate kureerimisega tegeleda jne.
- Dark Matter. Art and Politics in the Age of Enterprise Culture. Gregory Sholette. Ühe minu lemmikautori uus teos, räägib uue kollektiivsuse ja aktivismi võimalikkusest nn ettevõtluskultuuris.
Guido van der Werve. Number kaheksa. Kõik saab korda. 2007. video
John Baldessari
Indrek20Grigori ego10spektiiv aastale
Vabandan kohe ette, et minu käesoleva aasta kultuurisündmuste loetelu on paari väikese erandiga puhas egotripp. Mis paraku või pigem õnneks ei tähenda, et oleksin ise ridamisi tippsündmusi korraldanud, vaid et mul on õnnestunud puht juhuslikult koostööd teha väga võimekate kolleegidega. See viimane, nimelt kõhklematul usaldusel põhinev koostöö väga erinevate inimestega väga erinevate projektide raames on minu läinud aasta isiklik suurelamus.
Artishoki aasta kokkuvõtte vaieldamatu suursündmus on Artishoki biennaal , mida see aasta kureeris Kati Ilves ja majutas Tartu Kunstimaja, mille uueks galeristiks sai mõni kuu enne biennaali siinkirjutaja.
Kümme kunstnikku – ma ütleks, et kokkuvõttes jäid kunstnikud ja kriitikud viiki.
Kümme kriitikut – tour de critique nagu sõnastas Jaak Tomberg. Facebooki kasutajad võisid jälgida väga tasavägist rebimist, kuivõrd viimaste tekstide valmimine jäi biennaali enese raamesse, ei ole täpselt selge, kes siis ikkagi võitis ja mitu osavõtjat välja langes (sama kehtib kunstnike kohta).
Kümme päeva järjest näituste vahetamist – vabandan veelkord kõigi heade kolleegide ees, kellele nende päevade jooksul sitasti ütlesin.
Nii biennaali kui käesoleva aasta võimsaim kunsti taies oli Jevgeni Zolotko “It’s Time to Take The Ceilings Down”, mis koos mõned aastad laagerdunud Toomas Thetloffi “Tõde ja õgiusega” leidsid käesoleval aastal tee Tartu Kunstimuuseumi kogusse – neid võiks ilmselt pidada aasta kunstiostudeks. Kahju, et Thetloffi “Ettevaatust, aste!” Pariisi näituselt ära varastati, see oleks muuseumi kogu märksa olulisemalt rikastanud, samas võiks seda vargust koos Kevadise Tartu noore kunsti kevadoksjonil näitusel Berit Renseri foto kinnikatmisega nimetada aasta kunstiskandaaliks, milles poliitiliste tõmbluste asemel paras annus romantikat.
Sündmuste rubriigist väärib esiletõstmist veel ka Rael Arteli ja Kaisa Eiche poolt läbi viidud Tartu Kunstikuu konverteerimine Kaasaegse kunsti festivaliks ART IST KUKU NU UT. Kuivõrd festival tõotab aga alles järgmisel aastal omandada oma tõelised vormid, siis piirdun kommenteerimise asemel vaid äramärkimisega.
Paranoilisest hirmust minna kaasa riikliku ajuloputusega lugesin see aasta väga vähe. Üks kahest ilukirjanduslikust tekstist, mida siiski lugemata ei saanud jätta, oli Anti Saare “Tekste siledast ruumist”.
Täpi käesoleva aasta i-le pani “Kunstiministeeriumi” nimelise saate Klassikaraadio eetrisse jõudmine ja selle raames siiani taskuhäälingu saatena toiminud kolumni "Tartu möliseb" pääsemine ERR-i eetrisse. Jääb üle vaid leida vastus küsimusele, kumb siis ikkagi on rohkem underground kas Artishok või Klassikaraadio.
Elna2ra0 Tai1dre0
Näitus
- "John Constable. Victoria ja Alberti muuseumi kogudest" ja "Kõik saab korda" Kumus: väga positiivsed näited nii vanema kui kaasaegse väliskunsti toomisest Eestisse - tuntud nimed, heatasemelised teosed, vaatajasõbralik eksponeerimine
- Kaarel Kurismaa objektid linnaruumis PÖFF-i festivali raames: tore näide kunsti käimisest "rahva seas"
Teos
- Flo Kasearu “Esc” Kunstihoone galerii näitusel (ühisnäitus Tõnis Saadojaga)
- Aili Vahtrapuu naervad objektid Hobusepea galerii näitusel
- nooremate tegijate esinemised näitusel "Muutuv maalikunst" - Tõnis Saadoja, Neeme Külm ja Alice Kask, Martini
Sündmus
- Artishoki aastanäitus - eriti õnnestus Artist Talk'ide formaat
- MÄRZ projektiruumi käivitamine
- galerii Metropol tegevus koostöös rühmitusega "Vedelik"
Publikatsioon
- Rael Arteli näituse "Räägime rahvuslusest! Ideoloogia ja identiteedi vahel" publikatsioon - üks väheseid kaasaegse kunsti teemalisi publikatsioone, kus tekstid on täismahus esitatud ka vene keeles
- "Pallas" ja "Eesti kunsti ajaloo" V köide, mis kokku annavad ulatusliku sissevaate Eesti kunstiajaloo ühe oluliseimasse perioodi
Galerii Metropol
M2arg0us Tam10m
Näitus
Küllap kahe asjaolu kokkulangemisest - kümnendilõpust ja masust - tingitult annavad peamiselt tooni recyclingud ja konserveeringud. Milledest saab teha tugevamaid ja nõrgemaid komplekte. Ja nimetada neid ülevaadeteks, kokkuvõteteks, tagasitulekuteks, asjade seisudeks ja Eestimaa värvideks. Või siis jagada artefaktid maalinäitusteks ja videokunstinäitusteks.
Värskema kraami produtseerimises paistavad ülekaalukalt silma EKA fotokateedri tudengid.
Teos
Ühtne Eesti. Kuigi see oli teatritükk, siis voolas asi kokkuvõttes üle žanripiiride meediaprovokatsiooniks. Poliitikud on masohhistid. Arvamusliidrid on lambad. Maksumaksja ostab pileti.
Sündmus
1. koht:
Mul on tõesti piinlik. Ma löön silmad maha. Aga no tõesti. Ei olnud, no tõesti ei olnud huvitavamat kunstisündmust siinmail sel aastal, kui AB2.
2.-3. koht:
Berliini biennaal ja Brno biennaal.
Parim debüüt:
MÄRZ projektiruumi avamine. Oli vaja.
Logistikasaavutus
Ahtila, Abramovici ja Creedi sissetoomine.
Publikatsioon
Tuntud raamaturiiuli-hitile ilmus prequel: „Nosy Nineties. The Beginning“ (vt. ka „kadunud kaheksakümnendad“). Ning lähiaastatel on oodata sequeli „Nosy Nineties. The Return of The Nosy Nineties“ (vt ka „nurjatud, nurjunud, äranullitud ja nunnud nullindad“).
Asteriskilt on ilmunud uus Vikerkaare artiklitekogu. Näeb ilus välja. Tundub tark.
Väliskirjandusest
Etteruttavalt
Nimelt valmis Antonio Negril uudisteos. Pealkirjaks „Arts and...“ ...no mis te arvate? Õige! „Arts and Multitude“!
Amazoni müügiletile jõuab küll alles kevadel, aga e-Fluxist loetud intekas oli lubav. Nimelt resideerub Negri suure osa ajast Veneetsias, kus teadupoolest pole suurt muud midagi teha, kui jälgida biennaalide vaheldumist. Ehk siis, meil on lõpeks ometi üks staar-intellektuaal, kes on actually näinud kaasaegset kunsti ning kunstist rääkima hakates ei hakka heietama ikoonimaalist või ilu olemusest renessanssmaali näitel. Ootame huviga.
Berliini Biennaali meediakampaania oli päris intrigeeriv. Sõnatu, krüptiline, fragmentaarne ja "kõike olulist" ütlemata ja näitamata jättev.
Not published yet
Li2isa0 1Kaljula0
Näitus
Uncanny. Surrealism and Graphic Design Brno Graafilise disaini festivalil
Mis teeb hea uurimusliku näituse? A muuseumitöötajalik obsessiivsus materjali läbi töötamisel B (veidi) riskantne hüpotees. Rick Poynori kureeritud uncanny näitus küsis, kas sõdadevaheline tšehhi sürrealism, kuuekümnendate-seitsmekümnendate Tšehhoslovakkia film ja filmiplakat ning tänapäeva alternatiivmuusikavideod moodustavad ühe narratiivi, ja kui jah, siis kuidas see käib, kuidas saab avangardi keelest popkultuuri keel, ühesõnaga ühe uncanny lugu läbi Karel Teige, Toyeni ja Štyrsky kuni Švankmajeri ja Sagmeisterini välja.
Next to Nothing EKKM-is
Kättemaks Kunstihoones
Helen Meleski Lööme korra majja Draakonis
Nutikas lähtekoht (poststrukturalistlik uurimus korrast), sümpaatne kunstnikupositsioon (paluda erinevas eas ja erineva taustaga inimestel asjad laual oma käe järgi korda sättida) ja enesekindel low-fi esteetika (teibiga eraldatud ala asjade sättimiseks, otse seinale kleebitud foto ja kõrvale teibitud tekstid - hea idee saab ka kalli vormistuseta hakkama).
Flo Kasearu ja Tõnis Saadoja 21.05.09 ja 14.06.09 Kunstihoone galeriis
Kui kasutada kunsti puhul sõna lumm - ja ka skeptilisemad ja küünilisemad meist tunnevad seda aeg-ajalt - siis see on see noore kunsti näitus sel aastal.
Tartu Kunstimuuseumi näituste programm 2010: Kaarel Kurismaa, 21. sajandi eesti kunst, Litokeskus ja eesti kaasaegne graafika, klaasikunst, Pallas, Tanja Muravskaja, noor Raul Rajangu. Ära tüütab, et keegi ei tea, mis Tartus toimub.
Jaan Klõšeiko kultuurilooline autorirubriik "Rohkem kui on näha" Vaal galerii kodukal.
Teos
Eksklusiivsed kümme päeva Kaarel Kurismaa kineetilisi objekte Tallinna kõikides kinokohtades. Eriti teades, kuivõrd habras nõukogudeaegne tehnoloogia nende sees tiksub, kui palju tööd nõuab nende ülespanek ja käigus hoidmine.
Sündmus
Louise Bourgeois lahkumine 8´(
Karin Hallas-Murula lahkumine 8-/
Artishoki biennaal 8-)
März projektiruum ja sealne kunstikriitika lugemisgrupp 8-P
Publikatsioon
Eesti kunstiajalugu V. 1900-1940. Koostanud Mart Kalm. Eesti Kunstiakadeemia, 2010 Kadunud kaheksakümnendad. Probleemid, teemad ja tähendused 1980. aastate eesti kunstis. Koostanud Sirje Helme. Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, 2010
On minu tagasihoidlik veendumus, et Eestis tehakse liiga vähe kunstiteadust, muuseumid on hõivatud tihedate näituseprogrammidega, akadeemiad õpetamisega. Mistõttu mul on nende kahe raamatu üle hea meel (kunstipublikatsioonide osas oli üldse haruldaselt viljakas aasta). Ühtlasi tähendavad mõlemad töömahukad sarjad, et järgmised viis aastat on perioodiliselt ilmuv kunstikriitika ja kunstiteadus rohkem noorte kirjutajate päralt. Ja see on hea, sest siis noor põlvkond ei kibestu, vaid teeb tööd.
Egon Friedell. Vanaaja kultuurilugu. Kreeka kultuurilugu. Kirjastus Eesti Keele Sihtasutus, 2010
Kui vanaaja kultuurilugu lugeda, siis Friedellilt. Proovige!
Charles Baudelaire. Mõtisklusi minu kaasaegsetest. Avatud Eesti Raamat. Ilmamaa, 2010
Pole kuigi palju eestikeelset kunstikriitika klassikat, rääkimata eestikeelsest maailma kunstiteooriast. 40 aastat hiljem imetleme ikka veel Visarite samizdat tõlkealmanahhe - respekt ja r.i.p., Kaljo Põllu.
Rosalind E. Krauss. Perpetual Inventory. The MIT Press, 2010
Mulle Octoberi seltskond meeldib (ja ka MIT teeb kunsti vallas väga head tööd), meeldib kultuuriteooria ja kunstiteaduse vahekord nende kirjutistes, Art Since 1900 on siiani mõnus lapata ja alati, kui sellelt seltskonnalt ilmub midagi uut, on see pluss.
Sürrealistide mängukaardid näituselt "Uncanny..."
Helen Melesk
Flo Kasearu
Kurismaa(d) Plazas
Louise Bourgeois
Gr2e0gor T1au0l
Chanel mainis mingisugusel vestlusringil, et tema jaoks lõppesid 90ndad 2005. aastal. Küllap on nullindatega samamoodi - vara on neid kuhugi paigutada või matta, kui seda üldse vaja teha on. Aasta esimene pool möödus EKA varemete vahel mütates, teine oli lihtsalt letargiline, ju siis vastavamaitseline valik ka all pool.
Näitused
* Leonardo da Vinci arvatav autoportree Kadrioru lossis. Totaalne Umweltide palagan – kellele on lauajupp toiduks, kellele toidualuseks, kellele ikooniks, kellele tulehakatiseks, kellele hauaks. Või mida arvanuks geeniusest omal kohal maja peremees Peeter I? Nüri palgi ehmatavalt terav mõju. Kümme punkti õhtumaa südametunnistuse ja absurdi eest.
* Artishoki Biennaal. Oli nagu oleks Kalevipoega illustreerinud.
* Skulptuuridetudengite näitused Raja tänaval. Varakevadel valmistati Raja tänaval kolmel päeval makette eesti skulptuuri klassikasse kuuluvatest teostest. Neid sai süüa ja need olid võrratud. Hiliskevadel toimus Rajas interaktiivsete skulptuuride näitus. Just selline, nagu üks koolitööde näitus olla võiks: eksperimenteeriv, aga ühist joont hoidev; originaalsust taotlev, kuid krampideta; kartulipüstol, kuid eluohtlik.
* “Lühiajaline, suuremõõtmeline” Raadi pargis. Jalutaja õnn.
Teosed
* Flo Kasearu “Esc”. Valge hobune liugleb läbi linna. Hüpnootiline segu Juri Noršteini “Siil udust” ja Astrid Lindgreni “Mio mu Miost”.
* Flo Kasearu “Best Before is Over”.
* cnopti perfokas EKA viimasel peol. Ma ei näinud seda, aga ma loodan, et see oli lammutavate peade vääriline. Nii räägiti.
* Pedalto osalusperfokas Polymeri augustikuisel Globaalsel Konteineril. “Nagu koer!” ütles ta, ja oli, nagu jäänuks häbi temast kauem elama.
* Johnsonite “Untitled” Artishoki Biennaalil. Leonardo kandikule sarnane kondensaator ja põhjatu supipott. See, kuidas I.G. galerii sulgedes tekstid vabaks raius, oli iseenesest sada korda vägevam lammutamine kui EKA lõhkumine. Kirglik ja fataalne nagu kreeka eepos. Aga see polnud veel kõik. Hiljem I.K. küsis galeristilt, et kui lugeda läbi üks artikkel, siis milline? Saades vastuseks Tombergi, luges Johnson artikli kuulekalt läbi ja tuli mõned minutid hiljem tagasi tantsides. Nii üks kui teine kui kolmas kui neljas tabasid naelapea pihta.
* Tundmatu autori trafarett Tartu Linnaraamatukogu seinal. Tartus tehakse üldse head tänavakunsti.
* Seaküla Simsoni Arvo Pärdi “monument” Rakveres. Pronksist on võimalik ka installatsioone teha. Õieti võiks ära mainida ka antikangelase Tauno Kangro “Korstnapühkija”, mis sadadel inimestel lõplikult kopsu üle maksa ajas. Tulemuseks head asjad nagu LIFT11 ja Korstnapühkija vastu suunatud aktsioonid.
Sündmus
* EKA maja lammutamine. Olen Artishokile juba pikemat aega võlgu artikli, mis mälestaks kadunud maja, jagaks muljeid lahinguväljalt (s.t lammutatavast majast) ja tuletaks inimestele meelde, kui nõme või rumal see lõhkumine oli.
* 52 üllatust ja ideed. 52 projekti autorile jagati teostusteks 10 000 krooni, tulemuseks aasta jagu meelelahutust poolele miljonile inimesele. Kroon näo peale on ju. Akustilised uisud, PARKing Day, helisev bussijaam, Bassein, Raekoja platsi toolid, Lokaalraadio jne jne jne. Hirmus mõelda, et “Korstnapühkija” valmistamine maksis orienteeruvalt 200 000 krooni. Ma arvan, et iga linn peaks oma “52” käima lükkamiseks spetsiaalse fondi looma. Tasub ära.
* Märzi avamine. Maarinil on nii väga õigus, et inimesed peaksid usaldama ajutisi ettevõtmisi. Eriti meeldivad mulle Märzi lugemisgrupid.
Publikatsioonid
* Asteriski nime all kirjastatud Margo Niidu ja Elisabeth Klementi toimetatud ja kujundatud “Vikerkaar”. Ja kõik muu Asteriski lettidel.
* Eesti kunsti ajaloo 5. köide.
* KKEKi “Kadunud kaheksakümnendad”.
* AERi Maurice Merleau-Ponty “Nähtav ja nähtamatu”
Artishoki Biennaal
Raja tänava näitused
Suuremõõtmeline Lühiajaline
Tammsaare
PARKing Day
Flo Kasearu. Best Before Is Over
I.G. vs Untitled
EKA lammutamine. Monumentaalmaali klass - hävinud 100%
März
Ta2nel0 Rande10r
Näitus
Arvestades olukorda, et üle pika aja muutus kunst rahva seas populaarseks just Enn Kunila kunstikogu eksponeerimise tõttu, võiks kaasaegsest kunstist olulise näitusena avalikkuse ette tõsta Kumu näituse "Muutuv maalikunst", mis ei muutnud kunstimaailmas kahjuks midagi.
Kunstielu sees toimus sel aastal palju häid näitusi, mille keskele pole avalikkuse retoorikal (olulisusel, tähtsusel, esiletõstmisel, jne) asja. Isiklikult liigutasid mind Anna Hintsi "Sundmõtted".
Teos
Sigrid Viiru ja Taaniel Raudsepa näitus "Koridor" kui kontseptuaalne kunstiteos, mille alla kuuluvad ka kõik projekti kaasatud institutsioonid ja nende kohta kehtivad müüdid.
Sündmus
Artishoki biennaal
Publikatsioon
-
Anna Hints
K20ati I1lves0
Näitused
6. Berliini biennaal, Berliin, kuraator: Kathrine Rhomberg
Olafur Eliasson, Inner City Out, Martin-Gropius-Bau, Berliin
Paul Kuimet, In Vicinity, Hobusepea galerii, Tallinn
Johnson ja Johnson, Nothing Left to Save, Draakoni galerii, Tallinn
2. Artishoki biennaal, Tartu Kunstimaja, Tartu, kuraator: Kati Ilves
Sophie Calle - Rachel, Monique, Palais de Tokyo, Pariis
Kõik saab korda, Kumu, Tallinn, kuraator: Maria-Kristiina Soomre
Teos
Born Free - lugu+video (M.I.A+Romain-Gavras)
Club Estland, Marco Laimre
Electronic Sundown, Anna Tuvike
Common Tactics, Tõnu Tunnel
Sündmus
James Elkinsi loeng KUMUs
Publikatsioon
Kadunud kaheksakümnendad, KKEK
Vikerkaare lugemik/kogumik, koostanud Elisabeth Klement ja Margo Niit
Charles Baudelaire. Mõtisklusi minu kaasaegsetest. Avatud Eesti Raamat. Ilmamaa, 2010
Olafur Eliasson
Tõnu Tunnel
Anna Tuvike
Carl2010-Dag Lige
Näitus
"Kõik saab korda" - KUMU, kraator M.-K. Soomre - kosutav, mitte religioosses, aga kõige sügavamas üldinimlikus võtmes. Parim nüüdiskunsti näitus Eestis pärast Toomiku isikunäitust Kumus 2006 või 2007.
Teos
"Suudle mind" - Kristi Kongi, Holger Looduse jt. Antonio Claudio Carvalho juhendamisel teostatud protsessuaalne ja kohaspetsiifiline seinamaal KUMU-s näitusel "Muutuv maalikunst", kuraator E. Komissarov. Pärast näitust mõtlesin: selles töös on mingit rahulikkust, mis mõjub väga hästi. Pole lõpetatuse pitserit, laseb hingata. Pole sellist asja eriti tundnud viimasel ajal kunstisaalis.
Sündmus
Eesti Kaasaegse Kunsti Liidu ning EKKM-i intensiivistuv tegevus. Imetlen inimesi, kes kirglikult ja hästi teevad seda, mis neile meeldib ning on seejuures professionaalsed ning valmis vastutama. Vastutus on võtmesõna.
Publikatsioon
"Üldkunstiajalugu 5. kd". Arhitektuuritekstid lugesin juba läbi. Mõni ütleb, et konservatiivne kirjutusviis, aga baastekstidena päris head. Laiemale publikule suunatud tekstidena toimivad igati hästi, eriti Mart Kalmu omad, kes on tunduvalt vähendanud oma stiiliajaloolisi mõttekäike ning rõhub rohkem sotsiaalsele ja institutsionaalsele kontekstile. Heas mõttes soliidne raamat.
Kristi Kongi, Marta Stratskas, Holger Loodus, Lauri Eltermaa, Antonio Claudio Carvalho. Suudle mind. 2010
2Rebeka0 1Põldsam0
Tere,
Kuna minul eriti suuri kunstielamusi sel aastal polnud, millest ma veel kirjutada tahaks, jätan seekord aastakokkuvõtted vahele.
Häid jõule ja head vana aasta lõppu! :)
Rebeka
neljapäev, detsember 30, 2010
ART2IS0HOKI AA1S0TAKOKKUVÕTTED
teisipäev, detsember 21, 2010
Kunstiteadlaste kunstikompleks
Artishok lekitab:
--------------------------------------------------------
Eesti Kunstiteadlaste Ühing kutsub:
Kunstikompleks.
Vaidlused asjade seisu üle.
Kumu auditooriumis 29. oktoobril 2010, kell 10.00
Teooriabuum ja teooriaväsimus, uued institutsioonid ja saneeritud vanad, blogid ja sotsiaalvõrgustikud, vaatemängutööstus, šedöövrid, kriitika ja promo, vastuhegemoonia ja kohandumine, avalikkused ja klannid – kunstiteaduses on midagi muutunud. Kunstiteadlaste Ühing püüab oma seekordse sügisese seminaripäevaga selgust tuua kunstiajaloo, -kriitika ja -teaduse muutuvatesse süsteemidesse, välja tuua erinevaid seisukohti, otsida vastuseid ja esitada uusi küsimusi. Tavapärase konverentsiformaadi asemel on seekord tegu nelja diskussiooniblokiga, kus kaks kõnelejat esitavad alustuseks oma teesid ning seejärel laiendavad oma seisukohti paneeldiskussiooni käigus.
10:00 Museion ja academia – pilt ja teooria?
Kersti Markus - Krista Kodres – Sirje Helme – Kadi Polli – Katrin Kivimaa
Kersti Markus, Krista Kodres:
Sirje Helme:
Krista Kodres, Kadi Polli jt.:
Katrin Kivimaa, Kadi Polli, vaba mikrofon:
12.00-13.00 Vana ja uus kunst
Maarin Ektermann – Tiina Abel - Linda Kaljundi – Tiina Mall Kreem
Maarin Ektermann:
Tiina Abel:
Tiina Mall Kreem, Maarin Ektermann, Linda Kaljundi:
Vaba mikrofon:
Vaba mikrofon:
14.00-15.00 Kunstiajakirjandus
Andreas Trossek – Eha Komissarov – Indrek Grigor – Mari Laaniste
Andreas Trossek:
Eha Komissarov:
Indrek Grigor:
Mari Laaniste:
Vaba mikrofon:
15.00-16.00 Alternatiivsed institutsioonid
Airi Triisberg – Andres Kurg – Anders Härm – Martin Rünk
Andres Kurg:
Airi Triisberg:
Anders Härm:
Martin Rünk:
Vaba mikrofon:
16.00-16.30 Päevast teevad kokkuvõtted Mart Kalm, Jaak Kangilaski ja Virve Sarapik
Mart Kalm:
Jaak Kangilaski, Virve Sarapik:
Virve Sarapik, Jaak Kangilaski, Mart Kalm:
neljapäev, detsember 09, 2010
Filmisoovitus: Rivers and Tides (2001)
Maarin Mürk kirjutab Thomas Riedelsheimeri dokumentaali põhjal Andy Goldsworthy`st, kes teeb loodusest ja loodusesse kaduvaid poeetilisi objekte. Olgu öeldud, et Goldsworthy teeb vahel ka mitte-nii-efermeerset loomingut, näiteks kivist aedu ja kaari jms, aga just tema kaduva kunsti osa on huvitavam ning järgnev artikkel keskendubki sellele tahule tema loomingus.
Goldsworthy (sünd. 1956) paigutub oma loominguga Briti maakunsti traditsiooni alla. Maakunst tekkis 60-70ndatel kõigepealt Ameerikas ning seejärel ka Inglismaal kaasaegse ühiskonna ja kunsti kommertsialiseerumise kriitikana. Olles osalt minimalismi ideede edasiarendus, keskendas maakunst kunstniku tähelepanu Kohale, selles juba olemasolevale ning kogemusele, mis Kohas viibides tekib. Huvitavamad kohad asusid institutsionaalsest kunstimaailmast kaugel, oma algaegadel oli maakunst eelkõige ekskapism ära, loodusesse; ning loodus on siin see igavene Teine, uus (taasavastatud vana) võimalus. Üsna megalomaaniline Ameerika varane maakunst tegeles monumentaalsete maapinna-nihutamistega (Nevada) kõrbes ning endistes kaevanduspiirkondades vägivaldse inimkäitumise ja looduse ja lepitamisega (viimast siiski hoiatavalt mitte päriselt kinni mätsides) – Loodus Ameerika varase maakunsti jaoks oli eelkõige ülev ning sellega teglemine heroiline pingutus.
Inglismaal otsis 60ndate lõpul noorem põlvkond samuti alternatiive muuseumi- ja galeriisüsteemile, kuid kuna maa kasutus seal oli palju rangemalt reglementeeritud ning asustus tihedam kui Ameerikas, siis nii suurejooneline lähenemine maakunstile ei olnud teostatav. Maakunst Inglismaal arendas oludest tulenevalt välja oma, nö pehme lähenemise – loodust püüti võimalikult vähe oma kohaolekuga häirida ning kunstnikud vältisid tehniliste vahendite (va kaamera) kasutamist. Üks huvitav kunstivorm, millega tegeleti, oli näiteks käimine – teel olemine kui meditatiivne kogemus, meeleseisnud. Looduses rändamisest kui ülimalt isiklikust rituaalist sai kunst, näiteks võib tuua sellised legendaarsed kõndijad nagu Richard Long ja Hamish Fulton. Inglise maakunst ei olnud vähem romantiline kui Ameerika oma, kuid kindlasti vähem "kangelaslik". Vastukaaluks kallitele kõrbeprojektidele pooldati vähemkulukat lähenemist, mille puhul oli rõhk lihtsusel ja otsekohesusel – versus Ameerika rõhumine vaatemängulisusele ja monumentaalsusele. Fulton ongi Ameerika maakunstile omast lähenemist kritiseerinud, et kuigi projektidega töötatakse linnast väljas, on tööde põhiolemus siiski urbanistlik sekkumine, looduse vallutamine.
Üks Briti maakunsti traditsiooni esindajaid on David Nash, kes ei otsinud pärast kunstikooli lõppu arkaadialikku alternatiivi Londoni linnamelule ning kolis elama hoopis ühte trööstitusse väikelinna Põhja-Walesis, kus oli aga olemas hea ja toimiv kogukond (kuigi märkimisväärselt halb ilm). Nash töötas ümbruskonnast leitud puiduga ning istutas puid loodusesse ka oma plaanide järgi juurde, luues nõnda "looduslikke" ehitisi. Isikliku elustiili ja kunstiloomingu ühendamisega oli Nash oluline eeskuju nooremale põlvkonnale kunstnikele, kellest mitmed elasid ja töötasid temaga koos, jagades tema (ja Briti suunale laiemalt iseloomulikku) eel-tööstuslikku süütust, tagasihoidlikust mastaapides ja vabadust tööriistadest. Üks Nashi õpilastest oligi Andy Goldsworthy, kes ka antud dokumentaalis räägib enda õpinguaastaid kirjeldades, et kõik, mis toimus väljaspool kunstikooli seinu, oli tundmatu, mitte-turvaline ja seega ka erutav.
Dokumentaal jälgibki Goldsworthy töötamist erinevate kohtadega; viisil, mida ta on harrastanud juba viimased 30 aastat. Efermeerne looming sünnibki looduses, Kohades rännates, sellesse vaevu sekkudes, kuid jättes endast maha poeetilisi objekte, mida kogu ülejäänud publik peale autori enda tunneb peamiselt fotode kaudu (fotodokumentatsioon hakkas Goldsworthy kunsti juures rolli mängima muide juba kooliajal – et näidata õppejõududele, millega ta pidevalt koolist eemal viibides tegeleb). Goldsworthy ilmub vaataja ette hõlpsasti portreteeritavana, talle on lihtne kaasa elada ning saada kaasahaaratud tema pingutustest habraste materjalidega habraste konstruktsioonide loomisel jne. Ta avab end meelsasti ning kuigi sõnavara, mida ta oma loomingu iseloomustamiseks kasutab, on natuke liiga new age – siis ilmselt ongi väga raske kaduva poeetika põhimõttele ülesehitatud loomingust kohati ilma läägeks minemata rääkida.
Goldsworthy produktiivsest tegevusest on mõned objektid vaimukamad, mõned liiga nunnud, mõned veenvad oma poeetilisuses, mõned lihtsalt ilusad jne. Üheks huvitavamaks "liigiks" tema loomingus on erineva mateeria õhku/vette viskamine – lendab lumi, oksaraod, looduslik värvipigment jne. Hetkeks, tõesti ainult hetkeks muutub ühe liigutusega kogu ümbritsev keskkond sinna paistatud mateeria tagajärjel. Kui lühikeselt kestvaks saab ühte kunstiteost ajada? Ja mis hetkeni on ikka veel oluline rääkida kunstiteosest kui sellisest üleüldse? Goldsworthy looming ja eriti sellised "pildumised" muudavad kunsti ühelt poolt tabamatuks kõigile peale autori ja vahetult juuresviibijate (keda Goldsworthyl tavaliselt pole) ning teiselt poolt – justkui kompenseerides – ise-loodavaks. (Seda tüüpi) kunst õpetabki vaatama oma ümbrust uue pilguga; nägema seoseid-võimalusi seal, kus need pole veel materialiseerunud ning õhutab neid võimalusi teostama. Goldsworthy on teinud sellisest lähenemisest loodusele oma käekirja, kuid ka "tavaline" lumetuisk on ju kogeja taju muutmine ning kättesaadav teatavat sorti tähelepanu rakendamise korral kõigile (ma kirjutan neid ridu muidugi mitte Eestis valitseva lumetormi käes viibides). Delikaatsus, mis Goldsworthy loodusest moodustatud objekte/situatsioone iseloomustab, saab tekkida ühelt poolt respektist looduse vastu ja teiselt poolt aastaid sellega tegelemisest, kohtades viibimisest jne. Kui uus kivikonstruktsioon neljandat korda viimasel hetkel kokku vajub, räägib Goldsworthy (kindlasti ka endale lohutuseks) "kivide tundmaõppimisest" – iga korraga oli ta rohkem kogenud tasakaalu tekitamisel ning oli võimaline ehitama suuremat konstruktsiooni.
Ühed filmi kõige paeluvamad hetked ongi tööde hävimised. Kuigi töö jätmine looduse/keskkonna meelevalda kuulub algusest peale maakunsti põhimõtete või lähtekohtade hulka (olles võrsunud institutsiooni- ja objektikesksuse-kriitilisest lähenemisest), ei ole vaatajana võimalik vältida väikest torget südames kui ekraanil midagi kokku kukub, ära uhutakse, tagasi algosadeks pudeneb jne. Töö, pingutuse, pühendumise vilja hävimine – isegi kui see on algusest peale sissekodeeritud kui paratamatus, on (kasvõi hetkeks) vastuolus mingi inimolemuse tahuga. Goldsworthyl endale tundub olevat tahe säilitada objekt vähemalt niikaua, kui ta ise kohal on – või kuni dokumentatsioonifotod tehtud saavad. Tema pettumushüüatused, kui habras konstruktsioon kokku kukub, viitavad, et vaatamata valmistamisprotsessi vaieldamatule meditatiivsusele, ei tee ta neid vaid protsessi mõttes – oluline on jõuda mingi viimistletud tulemuseni. Oluline on jõuda selles hetkes perfektselt valmis objektini – dokumentatsioonifoto toimib siinkohal kui ametlik finiš – ning siis anda kontroll omaloodu üle (tagasi) loodusele, keskkonnale, konkreetsele kohale. Kuid töödes on selgelt oluline see autori kontrolli hetk loodu üle, mil kõik on valmis, vastab tema ettekujutusele – ja sellisena me Goldsworthy loomingut kaunite fotode kaudu ka tunneme.
Goldsworthy looming ja lähenemine loodusele mängib paljuski välja üllatusele – ootamatult on suvalises kohas mingi kummaliselt kahepaikne, inimkäte ja looduse loodu piiripeal olev objekt. Selline lähenemine toidab inimese arhetüüpset lootust looduse suhtes – loodus kui midagi võluvalt salapärast, mis üllatab meid, tekitab hämmeldust jne. Kunstnik ütleb küll filmis ise, et loodus pole ainult ilus ja poeetiline, vaid ka karm ning ohtlik, kuid ometi tegelevad tema oma tööd just selle poeetilise poolega.
Goldsworthy tööde mõjusus toetubki meie endi valmidusele uskuda loodusesse kui üllatuste pakkujasse. Pehme nihe argireaalsusega, Koha argiolekuga, viib vaataja kergesse "maagilise realismi" lainesse – midagi on teisiti. Samas, kuna Goldsworthy kasutab oma objektide valmistamisel pea täielikult looduslikke materjale – kinnituseks näiteks erinevad okkad – siis on esmapilgul isegi raske artikuleerida, mis see "teisitiolev" on. Hetkeks, selleks maagilise realismi hetkeks, on võimalus, et oleme sattunud tunnistajaks mingile looduse võluvale iseorganiseerumisvõimele – punased lehed välimisse ringi, kollased siseringi, lumepall võsaokste vahel jne.
Inimese panuse nende objektide taga reedab aga just sümmeetria, korrapärasus, täiuslik viimistlus. Goldsworthy käe all sünnivad perfektsed ringid, sümmeetrilised konstruktsioonid jms. Täiuslikku geomeetriat võib looduses kohata pigem juhuslikult, kuid nn suurendatud ning korduvad korrapärased vormid viitavad, et keegi on kindla käega käinud neid korrastamas, sättimas – keegi on käinud täiustamas loodust. Goldsworthy tegutseb nagu metsavana – ainult esteetiliste eesmärkidega metsavana.
Seega ei sula Goldsworthy kunagi päriselt loodusesse, vaatamata vaieldamatust seotusest sellega ning üle 30 aasta loodusega töötamisega. Ühelt poolt on tema eesmärgiks looduse põhjal luua ikkagi oma objekt, oma autoriteos (ja looduses ei ole autoreid) ning teiselt poolt, kuna see loodud objekt on esteetiline, st nauditav (kasutatav) eelkõige ühte liiki silmas pidades. Goldsworthy tööde publikuks on ikka ja alati inimesed – kuigi neid ei ole enamasti kohal – , kes suudavad hinnata korrapäraselt ning värviüleminekuid järgides ringi asetatud kivisd, lehti, taimi jms. Loodusele endale ei ole Goldsworthy loomingus midagi, loodusele jääb vaid võimalus olla toormaterjali ja inspiratsiooni pakkuja, olla rikkalik ning ammendamatu varamu – ning hiljem (hetk hiljem) endale kuuluv jälle tagasi võtta, algelementideks lagundada ning oma toimimist "a la enne-Goldsworthy tulekut" jätkata.
NB tume ring pole mitte sisse põlenud, vaid kasutatud on kõrkjate maa-alust osa, mis on mustaks tõmbunud. Goldsworthy kasutabki ära looduse enda poolt tehtud tööd värvi, vormi ja struktuuri muutmisel niipalju kui võimalik ning töötab enamasti ilma tööriistadeta, kasutades oma enda jõudu, osavust ning tervaid hambaid.
(üks minu lemmiktöid Goldsworthylt)
Õhkupildumised. Ülemine lumepildumine on tegelikult hommage. Alumise pealkiri umbes on "isik pulki õhku viskamas" ning kuulub seeriana Goldsworthy noorusperioodi
leheribast spiraal, mis filmis hakkab väga ilusti vee liikumisega lahti-liikuma
antud dokumetaalis tegeleb Goldsworthy väga palju tõusu ja mõõna teemaga - kuidas kunstnik peab järgima looduse enda rütmi ning püüdma end sellega suhestudes sinna kuhugi paigutada. Antud "pesakuhi" oligi mõeldud tõusuveele kaasaviimiseks, mis seda siis aeglaselt äärtest lagundama hakkas.
(veel üks siinkirjutaja lemmiktöödest)
Juhin tähelepanu okastele, millega lehed kokkuhoidma on saadud. Sellist musta augu motiivi kasutab Goldsworthy, nagu näha, järjepidevalt. Sümbolina muidugi.
Üks suurem projekt - "Lumepallid suvel", 2000
1998-99/99-00 talvedel Šotimaal veeretatud 13, ligi 2 meetrise läbimõõdu ning tonn kaaluvat lumepalli toodi ühel juunikuu ööl Londoni ärirajooni tänavatele. Iga lumepall sisaldas mingi mateeria-üllatuse: sulgi, villa, puuokkaid, oksi jne.
