Neljapäev, detsember 09, 2010

Filmisoovitus: Rivers and Tides (2001)




Maarin Mürk kirjutab Thomas Riedelsheimeri dokumentaali põhjal Andy Goldsworthy`st, kes teeb loodusest ja loodusesse kaduvaid poeetilisi objekte. Olgu öeldud, et Goldsworthy teeb vahel ka mitte-nii-efermeerset loomingut, näiteks kivist aedu ja kaari jms, aga just tema kaduva kunsti osa on huvitavam ning järgnev artikkel keskendubki sellele tahule tema loomingus.




Goldsworthy (sünd. 1956) paigutub oma loominguga Briti maakunsti traditsiooni alla. Maakunst tekkis 60-70ndatel kõigepealt Ameerikas ning seejärel ka Inglismaal kaasaegse ühiskonna ja kunsti kommertsialiseerumise kriitikana. Olles osalt minimalismi ideede edasiarendus, keskendas maakunst kunstniku tähelepanu Kohale, selles juba olemasolevale ning kogemusele, mis Kohas viibides tekib. Huvitavamad kohad asusid institutsionaalsest kunstimaailmast kaugel, oma algaegadel oli maakunst eelkõige ekskapism ära, loodusesse; ning loodus on siin see igavene Teine, uus (taasavastatud vana) võimalus. Üsna megalomaaniline Ameerika varane maakunst tegeles monumentaalsete maapinna-nihutamistega (Nevada) kõrbes ning endistes kaevanduspiirkondades vägivaldse inimkäitumise ja looduse ja lepitamisega (viimast siiski hoiatavalt mitte päriselt kinni mätsides) – Loodus Ameerika varase maakunsti jaoks oli eelkõige ülev ning sellega teglemine heroiline pingutus.

Inglismaal otsis 60ndate lõpul noorem põlvkond samuti alternatiive muuseumi- ja galeriisüsteemile, kuid kuna maa kasutus seal oli palju rangemalt reglementeeritud ning asustus tihedam kui Ameerikas, siis nii suurejooneline lähenemine maakunstile ei olnud teostatav. Maakunst Inglismaal arendas oludest tulenevalt välja oma, nö pehme lähenemise – loodust püüti võimalikult vähe oma kohaolekuga häirida ning kunstnikud vältisid tehniliste vahendite (va kaamera) kasutamist. Üks huvitav kunstivorm, millega tegeleti, oli näiteks käimine – teel olemine kui meditatiivne kogemus, meeleseisnud. Looduses rändamisest kui ülimalt isiklikust rituaalist sai kunst, näiteks võib tuua sellised legendaarsed kõndijad nagu Richard Long ja Hamish Fulton. Inglise maakunst ei olnud vähem romantiline kui Ameerika oma, kuid kindlasti vähem "kangelaslik". Vastukaaluks kallitele kõrbeprojektidele pooldati vähemkulukat lähenemist, mille puhul oli rõhk lihtsusel ja otsekohesusel – versus Ameerika rõhumine vaatemängulisusele ja monumentaalsusele. Fulton ongi Ameerika maakunstile omast lähenemist kritiseerinud, et kuigi projektidega töötatakse linnast väljas, on tööde põhiolemus siiski urbanistlik sekkumine, looduse vallutamine.

Üks Briti maakunsti traditsiooni esindajaid on David Nash, kes ei otsinud pärast kunstikooli lõppu arkaadialikku alternatiivi Londoni linnamelule ning kolis elama hoopis ühte trööstitusse väikelinna Põhja-Walesis, kus oli aga olemas hea ja toimiv kogukond (kuigi märkimisväärselt halb ilm). Nash töötas ümbruskonnast leitud puiduga ning istutas puid loodusesse ka oma plaanide järgi juurde, luues nõnda "looduslikke" ehitisi. Isikliku elustiili ja kunstiloomingu ühendamisega oli Nash oluline eeskuju nooremale põlvkonnale kunstnikele, kellest mitmed elasid ja töötasid temaga koos, jagades tema (ja Briti suunale laiemalt iseloomulikku) eel-tööstuslikku süütust, tagasihoidlikust mastaapides ja vabadust tööriistadest. Üks Nashi õpilastest oligi Andy Goldsworthy, kes ka antud dokumentaalis räägib enda õpinguaastaid kirjeldades, et kõik, mis toimus väljaspool kunstikooli seinu, oli tundmatu, mitte-turvaline ja seega ka erutav.

Dokumentaal jälgibki Goldsworthy töötamist erinevate kohtadega; viisil, mida ta on harrastanud juba viimased 30 aastat. Efermeerne looming sünnibki looduses, Kohades rännates, sellesse vaevu sekkudes, kuid jättes endast maha poeetilisi objekte, mida kogu ülejäänud publik peale autori enda tunneb peamiselt fotode kaudu (fotodokumentatsioon hakkas Goldsworthy kunsti juures rolli mängima muide juba kooliajal – et näidata õppejõududele, millega ta pidevalt koolist eemal viibides tegeleb). Goldsworthy ilmub vaataja ette hõlpsasti portreteeritavana, talle on lihtne kaasa elada ning saada kaasahaaratud tema pingutustest habraste materjalidega habraste konstruktsioonide loomisel jne. Ta avab end meelsasti ning kuigi sõnavara, mida ta oma loomingu iseloomustamiseks kasutab, on natuke liiga new age – siis ilmselt ongi väga raske kaduva poeetika põhimõttele ülesehitatud loomingust kohati ilma läägeks minemata rääkida.
Goldsworthy produktiivsest tegevusest on mõned objektid vaimukamad, mõned liiga nunnud, mõned veenvad oma poeetilisuses, mõned lihtsalt ilusad jne. Üheks huvitavamaks "liigiks" tema loomingus on erineva mateeria õhku/vette viskamine – lendab lumi, oksaraod, looduslik värvipigment jne. Hetkeks, tõesti ainult hetkeks muutub ühe liigutusega kogu ümbritsev keskkond sinna paistatud mateeria tagajärjel. Kui lühikeselt kestvaks saab ühte kunstiteost ajada? Ja mis hetkeni on ikka veel oluline rääkida kunstiteosest kui sellisest üleüldse? Goldsworthy looming ja eriti sellised "pildumised" muudavad kunsti ühelt poolt tabamatuks kõigile peale autori ja vahetult juuresviibijate (keda Goldsworthyl tavaliselt pole) ning teiselt poolt – justkui kompenseerides – ise-loodavaks. (Seda tüüpi) kunst õpetabki vaatama oma ümbrust uue pilguga; nägema seoseid-võimalusi seal, kus need pole veel materialiseerunud ning õhutab neid võimalusi teostama. Goldsworthy on teinud sellisest lähenemisest loodusele oma käekirja, kuid ka "tavaline" lumetuisk on ju kogeja taju muutmine ning kättesaadav teatavat sorti tähelepanu rakendamise korral kõigile (ma kirjutan neid ridu muidugi mitte Eestis valitseva lumetormi käes viibides). Delikaatsus, mis Goldsworthy loodusest moodustatud objekte/situatsioone iseloomustab, saab tekkida ühelt poolt respektist looduse vastu ja teiselt poolt aastaid sellega tegelemisest, kohtades viibimisest jne. Kui uus kivikonstruktsioon neljandat korda viimasel hetkel kokku vajub, räägib Goldsworthy (kindlasti ka endale lohutuseks) "kivide tundmaõppimisest" – iga korraga oli ta rohkem kogenud tasakaalu tekitamisel ning oli võimaline ehitama suuremat konstruktsiooni.

Ühed filmi kõige paeluvamad hetked ongi tööde hävimised. Kuigi töö jätmine looduse/keskkonna meelevalda kuulub algusest peale maakunsti põhimõtete või lähtekohtade hulka (olles võrsunud institutsiooni- ja objektikesksuse-kriitilisest lähenemisest), ei ole vaatajana võimalik vältida väikest torget südames kui ekraanil midagi kokku kukub, ära uhutakse, tagasi algosadeks pudeneb jne. Töö, pingutuse, pühendumise vilja hävimine – isegi kui see on algusest peale sissekodeeritud kui paratamatus, on (kasvõi hetkeks) vastuolus mingi inimolemuse tahuga. Goldsworthyl endale tundub olevat tahe säilitada objekt vähemalt niikaua, kui ta ise kohal on – või kuni dokumentatsioonifotod tehtud saavad. Tema pettumushüüatused, kui habras konstruktsioon kokku kukub, viitavad, et vaatamata valmistamisprotsessi vaieldamatule meditatiivsusele, ei tee ta neid vaid protsessi mõttes – oluline on jõuda mingi viimistletud tulemuseni. Oluline on jõuda selles hetkes perfektselt valmis objektini – dokumentatsioonifoto toimib siinkohal kui ametlik finiš – ning siis anda kontroll omaloodu üle (tagasi) loodusele, keskkonnale, konkreetsele kohale. Kuid töödes on selgelt oluline see autori kontrolli hetk loodu üle, mil kõik on valmis, vastab tema ettekujutusele – ja sellisena me Goldsworthy loomingut kaunite fotode kaudu ka tunneme.

Goldsworthy looming ja lähenemine loodusele mängib paljuski välja üllatusele – ootamatult on suvalises kohas mingi kummaliselt kahepaikne, inimkäte ja looduse loodu piiripeal olev objekt. Selline lähenemine toidab inimese arhetüüpset lootust looduse suhtes – loodus kui midagi võluvalt salapärast, mis üllatab meid, tekitab hämmeldust jne. Kunstnik ütleb küll filmis ise, et loodus pole ainult ilus ja poeetiline, vaid ka karm ning ohtlik, kuid ometi tegelevad tema oma tööd just selle poeetilise poolega.
Goldsworthy tööde mõjusus toetubki meie endi valmidusele uskuda loodusesse kui üllatuste pakkujasse. Pehme nihe argireaalsusega, Koha argiolekuga, viib vaataja kergesse "maagilise realismi" lainesse – midagi on teisiti. Samas, kuna Goldsworthy kasutab oma objektide valmistamisel pea täielikult looduslikke materjale – kinnituseks näiteks erinevad okkad – siis on esmapilgul isegi raske artikuleerida, mis see "teisitiolev" on. Hetkeks, selleks maagilise realismi hetkeks, on võimalus, et oleme sattunud tunnistajaks mingile looduse võluvale iseorganiseerumisvõimele – punased lehed välimisse ringi, kollased siseringi, lumepall võsaokste vahel jne.
Inimese panuse nende objektide taga reedab aga just sümmeetria, korrapärasus, täiuslik viimistlus. Goldsworthy käe all sünnivad perfektsed ringid, sümmeetrilised konstruktsioonid jms. Täiuslikku geomeetriat võib looduses kohata pigem juhuslikult, kuid nn suurendatud ning korduvad korrapärased vormid viitavad, et keegi on kindla käega käinud neid korrastamas, sättimas – keegi on käinud täiustamas loodust. Goldsworthy tegutseb nagu metsavana – ainult esteetiliste eesmärkidega metsavana.
Seega ei sula Goldsworthy kunagi päriselt loodusesse, vaatamata vaieldamatust seotusest sellega ning üle 30 aasta loodusega töötamisega. Ühelt poolt on tema eesmärgiks looduse põhjal luua ikkagi oma objekt, oma autoriteos (ja looduses ei ole autoreid) ning teiselt poolt, kuna see loodud objekt on esteetiline, st nauditav (kasutatav) eelkõige ühte liiki silmas pidades. Goldsworthy tööde publikuks on ikka ja alati inimesed – kuigi neid ei ole enamasti kohal – , kes suudavad hinnata korrapäraselt ning värviüleminekuid järgides ringi asetatud kivisd, lehti, taimi jms. Loodusele endale ei ole Goldsworthy loomingus midagi, loodusele jääb vaid võimalus olla toormaterjali ja inspiratsiooni pakkuja, olla rikkalik ning ammendamatu varamu – ning hiljem (hetk hiljem) endale kuuluv jälle tagasi võtta, algelementideks lagundada ning oma toimimist "a la enne-Goldsworthy tulekut" jätkata.


NB tume ring pole mitte sisse põlenud, vaid kasutatud on kõrkjate maa-alust osa, mis on mustaks tõmbunud. Goldsworthy kasutabki ära looduse enda poolt tehtud tööd värvi, vormi ja struktuuri muutmisel niipalju kui võimalik ning töötab enamasti ilma tööriistadeta, kasutades oma enda jõudu, osavust ning tervaid hambaid.

(üks minu lemmiktöid Goldsworthylt)

Õhkupildumised. Ülemine lumepildumine on tegelikult hommage. Alumise pealkiri umbes on "isik pulki õhku viskamas" ning kuulub seeriana Goldsworthy noorusperioodi

leheribast spiraal, mis filmis hakkab väga ilusti vee liikumisega lahti-liikuma

antud dokumetaalis tegeleb Goldsworthy väga palju tõusu ja mõõna teemaga - kuidas kunstnik peab järgima looduse enda rütmi ning püüdma end sellega suhestudes sinna kuhugi paigutada. Antud "pesakuhi" oligi mõeldud tõusuveele kaasaviimiseks, mis seda siis aeglaselt äärtest lagundama hakkas.

(veel üks siinkirjutaja lemmiktöödest)

Juhin tähelepanu okastele, millega lehed kokkuhoidma on saadud. Sellist musta augu motiivi kasutab Goldsworthy, nagu näha, järjepidevalt. Sümbolina muidugi.

Üks suurem projekt - "Lumepallid suvel", 2000
1998-99/99-00 talvedel Šotimaal veeretatud 13, ligi 2 meetrise läbimõõdu ning tonn kaaluvat lumepalli toodi ühel juunikuu ööl Londoni ärirajooni tänavatele. Iga lumepall sisaldas mingi mateeria-üllatuse: sulgi, villa, puuokkaid, oksi jne.

Kommentaare ei ole: