Uriaadi lõpp: katafalk kata end!

Läheneda tuleb kobamisi. Keele- ja meeleandmed on lünklikud – seda enam, et küsitav, kirjeldatav ise on lünk, omaenese piire näriv tühimik. Esialgu pole kindel seegi, kas peaksime küsima kus? Või millal? Võimatusi on enn korda rohkem kui võimalusi. Viimastest:

alguses oli lõpp. Edasi läks kõik omasoodu

või:

uriaad on lõpnud, elagu…

või siis:

jälle kord on üks uriaad ümber saamas. Päästmatult, pöördumatult, kannuste kõlinal

või:

uriaadi lõpp on ankruketi algus (Laaban)

või

hoida hüpoteesi poole, mis projitseerib uriaadi välja – ajalt eelnenusse, ruumilt eksteriööri, hõlmama neid nii nagu hõlmata ainuvõimalik, st nii, et muist (mõust) jääb hõlma alt lekkima (kui hõlm just alt kummiga pole [emoticon]).

Uriaad lubab uskuda enda näol tegu olevat nähtusega, mille pädevuses on lõppeda nii ajas kui ruumis. See pole kaugeltki elementaarne. Inimpää keeldub tunnistamast, et nt koridor võiks lõppeda kell seitse. Või et aasta võiks lõppeda Jõgeval (see, et ka koridori lõpus saab kell seitse ja ka Jõgeval lõpeb aasta, on hoopis iseasi). Nii oleme volitatud arvama, et uriaad kuulub fenomenide kilda, nagu Rooma impeerium või Kolmas reich. Veidi konkreetsemalt: uriaad on kognitiivselt enam kui muusikapala või pilt ja evib kummastki puuduvat mõõdet (muusikast ruumi, pildist aega). Uriaadi lõpp, mida Erkki Luuk ja c: läbiastujaid leidma lähetavad, pole niisiis kättesaadav muud moodi kui liikudes – sest üksnes liikumine (olgu jalgade või mõtte oma) paneb kogemisvõimelises olendis ruumi ajaga paari – paaritab ühtaegu teose teoga ja muudab autorsuse küsimuse ambivalentseks. Pealegi: “Selline keller võib olla meist igaühe maja all” (näituse avakõnest). Seega, tuntagu end nagu omas kelleris või tuntagu enda omas seda, mida neis saalides saalides. Ühe lausega: teoreetilise lingvisti ja praktiseeriva fenomenoloogi ürituseks on kunsti arhiteksti sodomiseerimine ja selle välja vahetamine sündmuse, rituaali vastu.

Täpsema läbivaate annab R. Barthes postuumses poolbelletristlikus uurimuses “Uriaadidiskursuse fragmendid” (Fragments d’un discours uriadique (Seuil 2001)). Toome ühe katke võõrsõnade rohkusest hoolimata ära: “Diskursus räägib aistilise keskkonna ambivalentsile kaasa. Ruumi diskreetsus ja aja kestuslikkus libastuvad pingelisse piirväärtuslikku kontiinumisse. Täpsele ja konkreetsele lähendatakse pidetu, narmendav, liimendav: päevselgele öö, dateeritavale eluajale eelnev ja järgnev hämar surmapõlv, ärkvelolule uni jne. Liikmed vahetavad viramisi asendeid nagu eurosid ja franke tähistavad täis- ja murdarvulised numbrid kalkulaatoril, kutsudes esile pool- ja topelseisundeid, jampslikke day-dreame, poolelt sammult hangumist ja – miks mitte? – ärkamist surma: “Säärase magaja äratamine võib osutuda ootamatult keeruliseks. Sageli ühest mõõgatorkest ei piisa – tuleb appi võtta oda või kirves.” Uriaadniku kõne võõritusjõud rajaneb hulkade, vahemaade, värvide ja materjalide esinduslikule täpsusele väljal, mis oma poolpimeduses ja suhtelises tühjuses ähmaseimatki skalaarsust ei ilmuta. Uriaadniku diktsioon on selge ja emotsioonitu kui kondiklõbin kivipõrandal.”

Ps. Miks on see, et pärast Y-kelleris käimist W kohviku järjekorras seistes lugesin ees seisnud emanda sooduskaardilt esimese hoobiga “MAITSEELAMUSED” asemel välja “MATUSEELAMUSED”?

Anti Saar

*Anti Saar on semiootikaharidusega kirjanik, tõlkija ning meelekindel koduperemees.
Avaldanud proosaraamatud:
"Kuidas sa ära läksid ja mina maha jäin" (2006)
"Nemad kaks" (2008)
"Tekste siledast ruumist" (2009)
Tõlgib parajasti teost, mille tegevus toimub Pariisis 1975. aasta 23. juunil kella 8 paiku õhtul.

URIAADI LÕPP on erkki luuk'i ja c: ühisnäitus Y galeriis (Küütri 2, Tartu).

Vestlusõhtu kunstnikega toimub kolmapäeval, 8. detsembril kell 19 Y galeriis. Vestlust on juhatama palutud Martiini.

Näitus jääb avatuks 11. detsembrini 2010.

ygalerii.blogspot.com