Tiitlita

Andreas Trossek teeb oma kriitikudebüüdi Artishokis, rääkides KRISTA MÖLDERi ja PACO ULMNANi isiknäitustest Tallinnas.


Krista Mölder

Paco Ulman





Tere, lapsed, täna räägiksin paari sõnaga fotonäitustest, mida olen viimasel ajal Tallinnas külastanud ja mis on mulle ühel või teisel põhjusel meeldinud. Et enamasti on need põhjused taandatavad mõisteni “ruum”, siis kirjeldan järgnevalt näituseid lähemalt just sellest vaatenurgast.

Kuni 9. jaanuarini 2010 on Draakoni galeriis näha Krista Mölderi isiknäitus, mille pealkiri on ”Igavus pole naudingust kaugel”. Krista Mölder on fotokunstnik, kes oma töises elus muu hulgas tegelenud kartograafiaga, nii et pole üllatus, et näituselt näitusele kordub tema töödekehandis teatav marcelproustilik kaardistamise ja aja kulgemise-tabamise-jäädvustamise sümptom, mis saadab fotot kui formaati ilmselt viimsepäevani. Kinnituseks tsitaat pressitekstist: “Aeg piltidel kulgeb pikalt, on pigem seisundilaadne, võimaldades kogeda kohalolu, (olemas) olemist või hoomata kihistusi ja nende teket.” Kes veel pärast selle meditatsiooni läbiseedimist elus on, selle seljatab pressiteksti lõpetav tsitaat ammusurnud prantslaselt Roland Barthes’ilt, kes muljetab igavuse ja mõnu teemadel. Jah, see on teatud mõttes vana hea elitaarne modernismitraditsioon, näitus, mis vajab aega nii endas kui enda ümber – ühesõnaga, luksus, aega ja eruditsiooni nõudev külluslikkus. Igal eksponeeritud fotol on kindlasti konkreetne põhjendus, pildil on n-ö oma lugu ja kindlasti on pilt ka sobivas kontseptuaalses raamistuses teiste omasugustega, aga see kõik ei tundu minusugusele pealiskaudselt kiirustavale vaatajale lõppkokkuvõttes kuigi oluline. Mis oluline tundub ja mis on see, mille mina siit näituselt enda jaoks välja noppisin, on ühe teatava ruumikogemuse markeerimine. Parema väljendi puudumisel võiks seda kokku võtta sõnadeahelaga “siin-aga-samas-ka-seal”. See oleks ehk kirjeldatav nagu mingi silmalihaste harjutus, kus pilt kinnistatakse esmalt mõnele lähemal asuvale objektile või pinnale, ent tajutakse sama pilgu “raames” ka selle objekti taguse ruumi sügavust. Või siis vastupidi: pilk on fokuseeritud ruumisügavusse, ent samas on selgelt tajutav ka lähemal asuv pind või objekt. Mõlemal juhul on ruumisügavuse taju justkui kahetasandiline, sest kusagil vahepeal moodustub silme ette “ekraan”. Näiteks näituse isiklik lemmikpilt näituselt, kus ühe kalmistu raudbetoon-arhitektuur, suvised varjud ja valgused kaadrisse sattunud ruumisügavuse kiht-kihilt üles joonistavad.

Krista Mölderi näitusest veidi kauem, kuni 29. jaanuarini 2010 on Moodsa Valgustuse näidistesaalis Rävala pst 7 avatud Paco Ulmani kümnest fotost koosnev ekspositsioon. Näitus kuulub Ki wa koostatud näitusesarja “Minimalism 2009“ koosseisu ja ilmselt seetõttu on ka selle pealkiri napp – “Untitled”. Paco Ulman on arhitekt, kelle kahe aasta tagust debüütnäitust siin samas otse üle tänava asuvas endises Projekteerijate majas Rävala pst 8 oli mul au koostada ja aidata üles panna, nii et ainuüksi tema uusima isiknäituse kohavalik mõjus igatahes toreda siseringi-naljana. Kuiva keel-põses-huumorit tõutavad ka näituse saatesõnad, mille autorid Andris Feldmanis ja Livia Ulman nendivad pikemalt keerutamata, et “läbivaks kujundiks on siseruumidesse pagenud või tunginud pilv.” Ja nii ongi: valge sutsu- või pilvepussakas seismas keset toasoojust nagu mingi isetekkeline paranähtus ei-tea-kust. Alguses ei oskaski nagu sellise lapsikusega kuidagi adekvaatselt suhestuda, sest kas peaks kriitik viitama esmalt näiteks Magritte’ile, ja üldse, kes lubas sellist mängulist ning absoluutselt ebasotsiaalset, institutsionaalse kunstielu reeglite peale vilistavat kunstnikupositsiooni? Siiski, eri kaadrite kokkusulatamine kui vahend võimatute olukordade testimiseks reaalses ruumis oli teema, millega mängis Paco Ulman ka oma eelmisel isiknäitusel “Tallinnas” 2009. aasta kevadel Hobusepea galeriis. Ja teiseks, see renoveerimisprahist täidetud siseruum, kuhu need pilvjad “ilmastikunähtused” sisenenud on, on fotograafi enda projekteeritud. Niisiis peaaegu et vana hea totaalne kunstiteos, keskkond kui Gesamtkunstwerk, mäng, mille nimi on Maailmade Ehitamine. Ainult et mitte veatul valmiskujul, vaid protsessifaasis, tsipa lõdvemas katsetusjärgus.