LAURA TOOTSI näitus DISTANT PIECES (NO BIG STORIES NOWADAYS) – Tallinna Linnagaleriis 28.01-14.02.2010

Kirjutab EKA fotograafia II kursuse tudeng Anna Tuvike. Arvustus on valminud aine "Analüüs ja kriitika" (lektor Kati Ilves) raames. Pildid on seeriast "Past Perfect" ning Laura Tootsilt.

“Distant pieces (no big stories nowadays)” on EKA fotograafia magistrantuuris õppiva Laura Tootsi esimene isikunäitus, mille puhul noor kunstnik käsitleb mälestusi ja nende kaduvat, moonduvat olemust. Kasutades fotot ja videot, esitab autor lühilugusid ning näitab salvestisi mälestusefragmentidest, mis pakuvad oma lihtsuses ja tabavuses äratundmisrõõmu.



Ühest küljest läheneb tööde autor minevikumeenutustele kui kadunud või kaotatud objektidele: olukordade (reaalselt olnud ja olemata) taasloomine ning nende üles pildistamine justkui annaks kunstnikule võimaluse need tagasi võita ja taas enda omaks teha. Teisalt võib teoseid tõlgendada kui impersonaalsete mälestuste kogu, iga näitusekülastaja saab neist osa omal viisil ja meenutustest tekkivad tunded loovad omaette terviku.

Kõige tuttavlikumalt mõjuvam ja ehk ka enim isiklikke assotsiatsioone tekitav mälestuste kogu on näitusel videoteos “Howevermuch”, mille puhul hakkab mängima juhuslikuna näiv, aga sellegipoolest täpne ning tabav montaaž, lastes peaaegu aimata jäädvustatud sündmuste olemust, inimestevahelisi suhteid – ehk siis seda, mis annab mälestusele väärtuse. Tulemuseks on universaalsete olukordade kogum, mis lubab vaatajal “lüngad täita”.

Näitus tervikuna puudutab üht väga olulist aspekti fotograafia, päris kogemuse ja selle mälestusena salvestamise juures. Inimesed kaamera taga on tõepoolest olukorras, kus asetuvad ise kontekstist välja ja annavad hetkekogemusele püsiva vormi. Kuivõrd peatatud hetkes narratiivsus katkeb, kannab see endas vähem informatsiooni. Hiljem saab seda nappi salvestist tõlgendada ja moonutada, ehitada sinna ümber uus mälestus. Seega iga fotograaf on teatud hetkedel dilemma ees, kas elada või teha pilt. Laura Tootsi idee lavastada mälestusi uuesti või esitada neid miniskulptuuridena, on päris kaval võte enda taassidumiseks mälestuste tekkimise hetkega. Samuti kujutan ette, et isiklikul tasandil võib tegu olla üpris meditatiivse ettevõtmisega.

Fotosid vaadeldes püüab kummalisel kombel tähelepanu neutraalsus. Autori pildikeel toetab ideed dokumenteerimisest ja kogumisest, kuid ometi sooviks näha ka midagi mälestuste nostalgilisest küljest, hetkel mõjub tervik üsna kauge ja mitte just kirglikuna. Pealkiri “Distant pieces” annab muidugi vihje teatud äralõigatusest, aga sellegipoolest pole sinnamaani viidud staatilisus kõige parem loo jutustamise viis. Seega ühest küljest toetab selline lähenemine universaalsust ja soodustab samastumist (mälupiltide põhjal), teisalt aga paneb killustatus otsima lülisid ja tekitab soovi leida tervikus järgnevust, põhjuslikkust, mis oleks seotud autori enda kogemuste või tunnetega.

Näituselt lahkudes jääb püsima tunne, nagu oleks sulgenud perekonnaalbumi: seoseid tekib küllaga, aga tunded jäävad segaseks. Näib, et sarnaselt mälestustele, võib hetketuju mõjul neist töödest pea igal korral erinev mulje ja vastavalt sellele ka tõlgendus tekkida.