esmaspäev, märts 22, 2010

Professionaalid, kus te olete? Uu!

Tõnu Kaalepi vastukaja Rael Arteli ja Flo Kasearu kirjutisele ""Pseudodiskussiooni" järg: jälle see KUNST.EE" 19. märtsi Sirbis.




Ma võin nõustuda väga mitmete Rael Arteli ja Flo Kasearu mõtetega nende 19. märtsi Sirbis ilmunud poleemilisest artiklist ajakirja kunst.ee teemal, nii sisust kui vormist, aga üks asi hakkas väga torkima.


Autorid kirjutavad ajakirja kujundusest – jah, ka mina leian sealt formalismi, inside-nalju ja lugemistüpograafia reeglite vastu eksimist – kritiseerides seda, kuidas õige oleks olnud kujundus tellida professionaalilt.
Halloo! Kas graafikuharidusega Margus Tamm ei ole professionaal? Mida näitab diplom? Ma (hootine EKA õppejõud graafilise disaini osakonnas, tõega mitteprofessionaal, sest olen tegelikult ju peda haridusega kunstiõpetaja) olen näinud nii esmakursuslasi, kes võiks kohe hakata tegema suuri ja asjalikke töid kui ka magistrante, keda ükski disainifirma tööle ei võtaks.
Küsimused Raelile ja Flole: kes on nende arust professionaalid? Äkki nad teavad?
Kas Kristjan Mändmaa, graafika lõpetaja, on professionaal?
Kas Jüri Kaarma, graafikast 3. kursusel välja visatu, on professionaal?
Ilmselt on Tiit Jürna, raamatukujundusauhindade paljukordne võitja, professionaal. Aga mis teha, kui antud professionaal teeb küll suurepäraseid kompasid ja erilisi raharaiskavaid trükilahendusi, kuid tema tehtud raamatute tekstilahendused häviks 1. kursuse hindamisel kui loetamatud. Mida nad on. Professionaaliks peetakse meil ikka seda, kes teeb glamuuri, mitte seda, kes tekitab loetava tekstiveeru.
Mis puutub reklaamibüroodesse, siis peab tõele näkku vaatama: ma kardan, et 90% eesti headest graafilistest disaineritest seal töötabki.
Konkursse oleks muidugi rohkem vaja, see on õige. Aga samas ajavad kõik olulised tegijad oma asju, ei viitsi ehku peale osaleda ja konkursi tagajärg võib olla halbadest natuke vähem halva leidmine. Mul on kogemus sellise konkursi korraldamisest ja see on kurb.
Naljakas on lihtsalt lugeda sellist usku diplomi võlujõusse.

Ma ootan professionaalide nimekirja.
Rael ja Flo, riputame selle Artishokki, siis saavad inimesed teada, kellelt tasub midagi tellida, eks?

5 kommentaari:

Mari ütles ...

Mind häirisid viimases numbris kõige rohkem need köitepraost piiluvad pildiribad. Kamoon, tegu on ikka visuaalkunsti ajakirjaga, kui juba pilte näidata siis võiks need näha ka olla! Iga idee ei ole väärt teostamist, vähemalt mitte igas kohas.

margus ütles ...

Ok. Kuna „ajakirja vahele kaduvad pildid“ on nii paljudes inimestes küsimusi tekitanud, siis selgitan, miks see nii on.
Nagu sa tõenäoliselt oled aru saanud on ajakirja kujunduskontseptsiooni läbivaks märksõnaks fragmentaarsus. (Kuivõrd ajakiri hakkas ilmuma vähendatud mahus ja peaaegu et kriitiliselt harva, mis tähendab, et mingit kõikehõlmavat ülevaatlikkust ei maksa selle puhul oodata ega ette kujutada, tundus mulle layouti puhul kohasem rõhutada justnimelt seda hektilisust ja eklektilisust, katkestusi ja disproportsioone, selmet üritada jätta muljet terviklikust ja ladusalt kulgevast kunsti-narratiivist).

Mis puudutab ajakirja sisemusse ärakaduvaid pildikesi, siis need on valdavalt tekstis viidatud raamtute-ajakirjade kaaned, ürituste posterid vms ehk siis visuaalne hüpertekst. On tõsi, et see on mõnes mõttes formalistlik mäng, sest nende visuaalsete fragmentide lisamatajätmine ei oleks tervikuna ajakirja informatiivsust vähendanud. Kuid siin ma lähtusin sellest, et katkestused ja „vead“ tõmbavad rohkem tähelepanu kui ühtlane, katkematu ja lõplikuna piiritletud (visuaalne) tekst, ehk siis on need visuaalsed ärritajad, mis on sisse pandud mõttega lugejat veidi torkida, teda ärkvel hoida ja kaasa või juurde mõtlema ärgitada.

Teine koht, mis on palju vastukaja ja tekitanud, on IIIle, arvustuste ehk „valge kuubi“ rubriigile eelnev tühi leht. Layouti ja lugemisrütmi seisukohalt on selge, et kuivõrd tegemist on sisuliselt eelnevast vägagi eraldiseisva rubriigiga, vajab see mingit jõulisemat piiritlemist – pidulikku sissejuhatust valgesse kuupi, et lugeja saaks ennast ümberlülitada teistsugusele lugemnisrezhiimile. Tavalahendus oleks olnud suur pealkiri III NÄITUSED vms pluss siis võibolla väike sissejutustav tekstilõik. Mis oleks nagunii hõlmanud terve lehekülje ja ei oleks tegelikult andnud mingit sisulist uut informatsiooni vaid kandnud puhtformaalset funktsiooni, markeerides visuaalselt teistsuguse teksti algust. Mulle tundus sel juhul juba visuaalselt jõulisem jätta puhas lehekülg.

Veel küsimusi?

cd ütles ...

Margus, aitäh selgituste eest! Ma toetan Su kontsepti igati (isegi kui ma graafilise disaini osas võhik olen).

Mingis mõttes on see kirglik diskussioon ka respektimärk Sinu tööle - ei meenu, et trükisekujundus kultuuriavalikkuses viimastel aegadel samaväärset resonantsi oleks tekitanud.

Omaette teema on see, et päris palju kunst.ee ja selle kriitika vooluvees tärganud kunstiajakirjanduse diskussioonist keskendub vormile ja presenteerimislaadile ning mu meelest suht vähe käsitletavale temaatikale. Viimase Sirbi artiklid on muidugi heaks vastunäiteks, aga proportsioonid tunduvad ikkagi kaldu olevat.

Nelli Rohtvee ütles ...

Siin meeldib mulle et Margus põhjendab OMA ideid ja lähenemist, aga ta võiks isegi meelevaldsem olla. Autor ei pea kõike põhjendama, vist aktsepteerime ka disainis autorsust ja asjade oma käe järgi tegemist. Tegijapraktika näitab, et ükskõik kuidas avalikku ja ühist asja ka ei teeks, alati keegi vingub.

Anonüümne ütles ...

Tere-tere. Liitusin hiljuti Facebookiga ja sedakaudu artishoki fännide massidega. Saan aru, et FB ongi tänapäeva ajakirjandus, mis liigub üha suurema personaalsuse poole, st FB toimib kui igamehe-ajakirjandus. Sa ise valid endale lugejaskonna ja promod oma uudiseid ja loed uudiseid selle isiku seina pealt, kust tahad. Ok.

Lugedes kunst.ee vastukajasid, respect Tõnule, kes on tõsine proff omal alal ja eriala hea käekäigu eest väljas mitmel rindel.

Millest mul on raske aru saada seoses Marguse majanduse-eri kujunduse kriitikaga. Kuidas on kriitikutel nii vähe huumorimeelt? See on ju puhas visuaalne huumor graafilise disaini keeles! Vähemalt ma kaifin seda väga.