MMMT10

Disainer Martin Rästa alias Mammut tegi 10 aastat tööd, printis siis tehtu välja ja tegi oma töödest näituse. Esmalt Tallinnas SooSoo galeriis, seejärel Tartus Y galeriis ning hetkel kaunistavad Mammuti plakatid Põlvat.
Näitustega seoses inrervjueerib teda Margus Tamm




Oled tegemas üle-eestilist näitusetuuri. See on üsna suurejooneline, eriti, arvestades, et sa pole äsja surnud või mõnel muul sarnasel moel ajalukku platseerunud. Respekt. Aga eeldades, et näitus kui tervik on alati midagi muud kui ülespandud tööde summa – mida sa ise enda kohta avastasid, kui kõik plakatid seina olid saanud?

Näituse kontekstis mõjub plakat, mis muidu kipub pigem tarbe-ese olema, hoopis intensiivsemalt. Suur hulk ühe autori töid toob omapära esile. Mitmed vaatajad, kes on kursis mu töödega, olid näitust vaadates üllatunud, täpselt nagu sa väitsid - näitus tervikuna on midagi muud kui ülespandud tööde summa. Ka minu jaoks oli see üllatav. Näiteks avastasin, et plakateid läbiv stiil on oluliselt püsivam, kui enne arvasin. Nagu ma EPL-i intervjuus mainisin, ei hoia ma kramplikult stiilist kinni ning ei ürita seda kuidagi kasvatada. Aga sellest hoolimata on eristuv stiil tekkinud ja märkamatult arenenud. Iga töö puhul eraldi on seda kohati raske tuvastada ja seepärast annab retrospektiiv hea võimaluse märgata korduvaid detaile ja võtteid. Paljud kordused ja laenud minu plakatitel on loomulikult taotluslikud, aga just need "ridade vahelised" kordused tulid välja, mis plakateid eraldi vaadates ei pruugi ilmsed olla. Sellele aitas kaasa ka formaat. Kuna paljud näitusel rippuvatest plakatitest olid algselt trükitud A2 või isegi A3 formaadis siis õiges plakatiformaadis (A1) oli mõju hoopis tugevam. Kokkuvõttes oli näituse korraldamine hea praktiline kompositsiooniülesanne ja andis väga kasuliku kogemuse - näha oma töid teises kontekstis.



Ikkagi – 10 aasta retrospektiiv kõlab paratamatult joonetõmbamise ja millegi uue lubadusena. Kas on midagi, mida sa edaspidi enam ei tee? Midagi, mida sa nüüd proovima tahad hakata?

Plakat meediumina on minu arvates praktiliselt surnud või kui mitte päris surnud siis hääbumas kindlasti. Praegu toimiv plakatindus elab puhtalt inertsist. 2000ndate alguses oli tavaline, et laupäevaõhtuse klubiürituse plakateid trükiti A2 formaadis mitme värvi trükis. Praegu piisab mustvalgest A3 koopiast ja Facebooki lingist. Niisiis võin öelda, et "MMMT10" on ühtlasi ka minu hüvastijätt plakatile, kui meediumile. Osalt oli näituse korraldamise mõte tingitud just nimelt vajadusest tehtule joon alla tõmmata, et nii endale kui teistele aru anda - see on tehtud, minevik.

Edaspidi ilmselt üritan olla disainerina vahetum, mis tähendab veel subjektiivsevat tõlgendust ning suuremat vabadust teostuses. See loomulikult eeldab, et keegi on nõus sellise tõlgenduse peale panustama. Mida võiks veel proovida? Näiteks oma stiili lammutamist. Täiel määral see loomulikult ei õnnestu, kuid veidi paati kõigutama peab, et mitte kinni joosta. Samas olen jõudnud arusaamisele, et graafiline disain ei ole kõige lihtsam kanal loovuse rakendamiseks. Kui tihti disainerilt loovust nõutakse? Palju tihedamini oodatakse, et sa lihtsalt vormistaks materjali korrektselt ära. Osalt ka seepärast olen hakanud järjest rohkem loovust rakendama muul viisil - muusika (http://www.myspace.com/kumaband), fotograafia, koomiksid jne. Video ja animatsioon on teemad, mille juurde olen peale seitsmeaastast pausi tagasi jõudnud. Eelnev ei tähenda, et ma plaaniksin disaini nurka visata. Vastupidi - mida erinevamates valdkondades ma ennast teostan / loovust rakendan, seda paremini õpin ma protsessi tundma ja seda teadlikumaks muutun.



Ma usun, et jagad seisukohta, et disain ei peaks mitte ainult edastama sisu – näitust, kontserti jne – vaid seda sisu täiendama. Sinu Eclectica kujundused on minu meelest üks paremaid näiteid viimasest kümnendist, kus disain andis üritusele olulise lisaväärtuse – kui Eclectica festuval alustas, siis sinu siinmail enneolematult barokkiv disain tõstis minu arvates kogu ürituse väärtuse astme võrra kõrgemale. Aga kas siin läheb sinu jaoks kuskilt piir – kui suurt subjektiivsust ja enesekehtestust sa disainerina endale lubad?

Kindlasti jagan seisukohta, et disain omab lisaks info vahendamisele mitmeid olulisi funktsioone. Disain loob sisule tõlgendusruumi ja mõjutab seeläbi sisu kogemist, seda võib kutsuda näiteks eelhäälestuseks. Eclectica festival on minu kui disaineri jaoks suurepärane projekt - kuna sisu on niivõrd eklektiline siis võib luua mis iganes eelhäälestuse - kõik variandid pole õiged, aga samas pole ükski kai vale. Festivali külastajaid ei pea püüdma, neil ei saa olla kitsaid vajadusi ega selgepiirilisi ootusi - vastasel juhul neid ei huvitaks selline festival. See annab disainerile üheltpoolt vabaduse ja teisalt kohustuse olla selle vabaduse vääriline. Eclecticat tehes ma olen sada protsenti teadlik, et sellist lähenemist saan lubada ainult tänu festivali lahtisele olemusele. Iga projekt algab minu jaoks mänguruumi välja selgitamisega ja igapäevases töös on palju projekte, mis enesekehtestamist ei luba. Igal tööl on mängruum erinev ja ma ei saa öelda, et mulle pakuvad rahuldust vaid maksimaalselt vabad projektid. Väga kitsad või spetsiifilised tööd on hea võimalus oma painduvus proovile panna. Samas olen ma teadlik, et täielik objektiivsus jääb disainerile kättesaamatuks - keegi meist ei ole absoluutne.



Kas sul on mõni näide, kus sa usud, et sinu tegevus disainerina on andnud disainitavale hoopis uue suuna ja tähenduse (reklaamimaailmas on tuntud positiivseks näiteks Dieseli-case, kus väike Rootsi büroo tegi suvalisele Itaalia teksatootjale eriti popi ja noortepärase reklaamikampaania, mille meeletu menu tagajärjel oli see suvaline Itaalia teksatootja sunnitud hakkama samuti eriti popiks ja noortepäraseks)?

See on minu jaoks keeruline küsimus, enda töid on raske analüüsida ning selliseid diagnoose on ilmselt palju lihtsam eemalt vaadates panna. Minu tegevus disainerina on alati tellijaga seotud. Kui töö tellija loob sellised eeldused, mis võimaldavad disaini objekti tähendust laiemaks muuta, siis kindlasti ma seda ka üritan. Praktikas selliseid olukordi kuigi tihti ei teki. Pigem on tavalised vastupidised näited - tellijate pidev hirm mitmetähenduslikkuse või ebatraditsionaalse lähenemise ees, summutuvad juba eos võimalikud mõttekäigud, mis võiks tõlgendusruumi avardada. Vahel õnnestub selliseid hirme pisut lahti kangutada, vahel mitte. Üks projekte, mille puhul mul on ilmselt õnnestunud sisule tähendust lisada, on juba mainitud Eclectica.



Rääkides Eclecticast – sinu portfolio enamvähem sellega algab. Mida sa enne Eclecticat tegid?

Enne Eclecticat olid ikka sama moodi - plakatid ja flaierid, sekka mõned raamatud ja ajakirjad jms. Tallinna Filharmooniale olen plakateid meisterdanud u. 2003st aastast ja Jazz Lessonsi üritustesarja esimesed kujundused on tänaseks ligi kümne aasta vanused. Ei saa öelda, et Eclectica oleks minu jaoks olnud suur avapauk, pigem oli see asjade loomulik kulg. Südamelähedane on see projekt mulle kindlasti, ilmselt domineeribki portfolio plakatilingil seepärast Eclectica. Ja kui aus olla, siis esimesed tööd, mis mu enda kriitikat kannatavad, on pärit umbes samast ajast, kui festival sündis.

Midagi praktilist. Kas sa ehk avaldaksid oma blogrolli ja netzinede listi, mida jälgid?

On mõned disainerid / bürood (näiteks bleed.no, hort.org.uk ja ths.nu), kelle tegemistel hoian (vahelduva huviga) silma peal, kunagi pakkus Dot Dot Dot pinget. Ei saa öelda, et oleksin mõne blogi või zine pidev lugeja. Pigem satun pooljuhuslikult lugema katkendeid või paari postitust. Enda jaoks vajalikku infot hoian raamatute kujul riiulis. Aga Sa võid mulle soovitada head lugemist.



Lõppeks saadan sulle Massimo Vignelli koostatud loendi disaini ideoloogilistest muutustest 60-70-80tel. Mulle meeldib tema tabel – see on ühest küljest paljulubavalt krüptiline ja võimaldab seega juurde mõelda, teisalt esitab see mõningaid märksõnu ja haarab teemasid, mida tavaliselt disainialastes diskussioonides ei kohta. Nii et ma isegi jätaks kõrvale selle tabeli ajalugu defineeriva ambitsiooni ja võtaks seda lihtsalt kui komplekti märksõnu. Ja küsimus sulle – kas sa ehk valiksid igast reast endale meelepäraseima?

Tabel on tõesti tore aga ma pole kindel, et saan igast reast ühe valikuga hakkama. Niisiis tõmbasin boldiks kõik need märksõnad, ilma milleta ei saa.

Distsipliin – sobivus – mitmetähenduslikkus
Idealism – pluralism – semiootika
Objektiivsus – spetsiifilisus – subjektiivsus
Lihtsus – keeruline lihtsus – keerulisus
Struktuur – programm – tähendus
Absoluutsus – kooskõla – suhtelisus
Geomeetria – selgelt sõnastatud geomeetria – vastuoluline geomeetria
Üks stilistiline kood – vastandlikud stilistilised koodid – stilistiline topeltkodeering
Vorm järgib funktsiooni – vorm ja funktsioon – semiootiline vorm
Sümbolism puudub – kontrollitud sümbolism – ekspressiivne sümbolism
Huumor puudub – huumor väljendub üllatuse-efektis – huumor väljendub vastuolulisuses
Metafoori vastu – suund metafoorsusele – metafoor
Ornamendi vastu – struktuur kui ornament – ornament
Ortodoksne grid-süsteem – vaba grid – keeruline grid
Üks font (helvetica) – paar fonti – palju fonte
Üks fondisuurus – paar fondisuurust – hierarhiline fondikontsept Põhivärvid & must & punane – vikerkaar – pastelsed toonid
Asümmeetria – dünaamiline sümmeetria – sümmeetria pluss asümmeetria
Samasus – identiteet – mitmekesisus
Jäigad süsteemid – modulaarsed süsteemid – juhuslikud süsteemid
Vähem on rohkem – vähem on igav – rohkem on parem

------------------------------------------