Rahvuslusest ja kriitilisusest veel üks kord

Liisa Kaljula võtab kokku näitusega „Räägime rahvuslusest! Ideoloogia ja identiteedi vahel“ tekkinud mõtted

Seoses sellega, et Kumus on otsi kokku tõmbamas rahvusluse ja kaasaegse kunsti kokkupuutepunkte käsitlev projekt „Räägime rahvuslusest! Ideoloogia ja identiteedi vahel“, oleks aeg vaadata üle näituse vastukajad ja käia välja veel paar teemaga seonduvat mõtet. Mitte selleks, et öelda oma viimane sõna, pigem, kuna näituse üks taotlusi oli „teadvustada hetkel valitseva rahvusliku diskursuse problemaatilisust ja tekitada sellele avalikus sfääris vastukaalu“.(1) Kõlab manifestaalselt. Manifest aga tahab alati midagi muuta. Vaatame siis üle.

Eestis on pigem haruldane, kui kuraator annab näituse eesmärgid nii kindlapiiriliselt. Rael Arteli saatesõna näituse kataloogile ütleb, et tegemist on kunstiga, mis analüüsib protsessi, mille käigus natsionalistlikust ideoloogiast saab rahvuslik identiteet.(2) Kataloogi kaaneümbrisel ja plakatikujunduses (kujundaja Jaan Evart) on kasutatud diagonaalset läbilõiget, mis jaotab pinna vastavalt valgeks ja mustaks või valgeks ja punaseks — graafilise disaini keeles tähistab diagonaal näiteks konflikti — risti üle diagonaali jookseb aga ettepanek: time out, räägime sellest, räägime rahvuslusest! Aga susi mind söögu, kui siin ei ole ühtlasi flirti anarhismi sümboolikaga, ennekõike muidugi punamusta lipuga — eeldades, et ideoloogia tähistab siin võimu, identiteet üksikisikut, võiks sellesuunalisi mõtteid veel edasi arendada. Aga mis meil siin siis on — kaasaegse rahvusluse fenomeni uuriv kuraatoriprojekt, mille lähtekohaks on üsna kitsas rahvusluse definitsioon, mille kohaselt rahvuslus pole süütu, vaid salakaval kollektiivne ideoloogia, mille eest üksikisikul tuleb valvel olla. Kuigi ma isiklikult usun, et indiviidi ja ideoloogiate suhted on reaalsuses keerulisemad — üks indiviid võib kanda korraga mitut identiteeti, alati pole nii selge, kes keda, kas ideoloogia on alati teadlik ja aktiivne, indiviid ebateadlik ja passiivne — on antud näituse puhul tegemist poliitilise püstitusega ja sellisena kavatsen teda ka võtta. Maailmavaatelist laetust on, kuigi plakatikujundusest tekitatud ootustest vähemal määral, ka näituses endas. Kuraator on suures osas endistest idabloki maadest, kus rahvuslus on veel noor ja ägedaloomuline, valinud välja rahvusluse suhtes kriitilises võtmes töötavad kunstnikud ning toonud nad kokku ühe sellise noore riigi rahvuskunstimuuseumisse. Kuraatorile täiesti kohane käitumine — luua lotmanlikus mõttes plahvatuslik situatsioon, viia kokku esmapilgul äärmuslikud, et saaks tekkida uus teadmine.

Näituse temaatika on iseenesest üllas — me elame laias laastus bikultuurses ühiskonnas ja kui üks suur rahvusinstitutsioon laseb uksest sisse monorahvusluse kriitika ja näitab teed multikultuursusele, mõjub see sümpaatselt. Teisalt on siin ka kindla peale minekut — üllaid üritusi ei ole võimalik kritiseerida, sest keegi meist ju ei nõustu, et Eestis eksisteerivatest rahvustevahelistest pingetest või Ungaris toimuvast mustlaste genotsiidist tuleks vaikida, mis on tihtipeale sotsiaalse kunsti häda laiemalt, ta on alati nii õige, et paratamatult tuleb temaga nõustuda. Ja nagu ilmnes Sirami Ekspressi artiklile „Kunst, mis räägib inimestest, aga mitte inimestega“ järgnenud arvukatest kommentaaridest Facebook`is, ei ole praegusel hetkel sotsiaalset kunsti Eestis tõepoolest võimalik kritiseerida, sest tegemist tundub olevat teatavat laadi ametliku avangardiga, mida kaitstakse tabureaktsiooniga. Skaala, mis neid arutlusi läbib, on sotsiaalne versus hingeline kunst — kuna sotsiaalne kehastab hetkel progressiivset, siis nähakse Sirami artiklis automaatselt konservatiivsuse vaimu pealetungi, mis on muidugi intrigeeriv, arvestades Sirami tausta. Aga retseptsioonist eraldi allpool.

Näitusele on võimalik siseneda läbi kahe avause: läbi Artur Žmijewski videotöö „Nemad“ või Jens Haaningu ruumiinstallatsiooni „Eesti“. Nende kahe võimaliku lähtekoha andmine toimib tähenduslikult, märkides küllalt hästi ära lääneliku ja endise idabloki rahvusluste erisuse, arvestades, et üks on saanud pikalt rahulikes tingimustes areneda, teise jaoks on rahvuslus aga veel lähikümnenditel olnud oluline poliitilise enesemääramise vahend. Haaningu tohutu suures kirjas kirjutatud „EESTI“ annab igale vaatajale erineva kognitiivse impulsi, arvestades tema rahvust, vaateid, haridust, huvisid jmt. Vastandina esindab Žmijewski teos teistlaadset pluralismi, kus identiteetide kaleidoskoopi alles luuakse ja suuresti läbi agressiivse vastandumise. Kunstnik on nimelt teostanud sotsiaalse eksperimendi, ta on üürinud suure stuudio, kuhu on kokku kutsunud noored sotsialistid, eakamad katoliiklased, noored rahvuslased ja grupi poola juute. Et konflikti lõkkele puhuda, laseb kunstnik neil luua oma vaateid sümboliseeriva vapi ja seejärel julgustab neid teiste rühmade vappe tuunima ja muutma. Muidugi lõpeb kogu lugu lapsiku tüliga, üksteist sõimatakse, teibitakse kinni teineteise suid, kääridega minnakse üksteise särkide kallale ja lõpuks pannakse vapid lihtsalt põlema. Macchiavellilik stseen, kus segunevad realism ja grotesk ja vuajeristlik lust, kuigi kaamera taha varjuva autori suhtumist pole võimalik kindlaks määrata, on kõnekas seegi, et ta sekkub alles tulekahju puhkedes. Iseenesest üks intrigeerivamaid töid näitusel, Rael Arteli sõnul ühtlasi näituse keskne teos ja must see, mis klapib hästi näituse üldkontseptsiooniga.

19. sajandi rahvusluse kontseptsioon rõhutas just rahvusluse ehedust, autentsust, maalähedust, ka papa Kreutzwald pani rahvuseepose kokku rahva käest kogutud „ehedate“ lugude põhjal. Nüüd, tagantjärele, tundub see kõik rohkem kultuuriliselt konstrueerituna ja mõte, et laulupeo traditsiooni oleme suures osas saanud sakslastelt, ei tekita enam lapselikku nördimust. Seetõttu ei tundunud Nanna Debois Buhl`i „Taani saiakesed“ mulle täna enam nii aktuaalse tööna, teose keskmes on wow-efekt, et need kreemisaiad, mida iga taanlane lapsena on harjunud pidama kodumaa viljaväljade ja turvalisuse sümboliks, on hoopiski Viini saiad ja veelgi enam, samamoodi on saanud petta ka Norra, Islandi ja Rootsi lapsed! Sarnase imestusega mängib Audrius Novickas`e „Kolmevärvilised komplektid“, mis avab leedukate silmad nende rahvuslipu suhtes, tegemist polegi kodupaiga iidse värvikombinatsiooniga, kui paljud maailma rahvad veel kollarohepunast omaks ja kalliks peavad! Aga iseenesest huvitav, et rahvuslusele esitatakse 21. sajandil ikka veel autentsuse, originaalsuse nõuet. Ma täitsa usun, et ehedus on usk, mida teatud perioodidel rohkem vajatakse, näiteks laulvaid revolutsioone pole võimalik teha ilma selleta, iseseisvuse kolmanda kümnendi lävel tundub mulle aga, et rahvusluse tähendust võiks juba otsida mujalt.

Autentsuse teemaga tegeleb ka Tanja Muravskaja samas saalis eksponeeritud fotoseeriaga „Eesti rass“. Kunstnik reastab eemalt vaadates ühtse rivi pöetud peadega noorte meeste portreesid, mis meenutab sõjaväe drillitud kolonni, lähemale minnes hakkab perfektne seeria aga murenema-varieeruma. Alles nüüd teadvustub, et kõik ei olegi heledapäised, sinisilmsed, põhjamaised tüübid, võibolla ei räägi nad kõik isegi ühte keelt. Kommentaar Eesti Vabariigi viimaste aastate integratsioonipoliitikale, ilmselt ka, aga visuaalselt piisavalt veenev ja mitmeti tõlgendatav teos. Eva Labotkini video ja installatsioon „Naine põllul“ on vapper töö, selles mõttes, et kunstnik on ette võtnud biovõimu problemaatika, teema, millest introvertsed eestlased ei taha üldjuhul väga rääkida. Michel Foucault` järgi on võimule omane ajada oma niidikesi kõikjale, ka inimese eraellu, seksi, sünnitamise ja surma sfääridesse. Kas naine nõustub ja sünnitab või keeldub ja abordib kodumaa mulda, polegi oluline, muld kui biovõimu sümbol on oluline. Valgel lumel musta mulla tuulde paiskamine kleidisaba alt on iseenesest efektne tammsaarelik kujund - kas ma tahaksin tuua uut inimest sellesse karmide oludega paika? Kuigi mõte nö. fukookunstist, kuumade mõtlejate visuaalsest parafraseerimisest, peab ütlema, häirib mind pisut. Raul Kelleri töö „Pikk silm“ on ennekõike muheda kontseptiga installatsioon, mis võimaldab pikksilmaga lollitada ja rahvuskunstimuuseumi püsiekspositsiooni kiigata, kuigi ajakirja „Nõukogude naine“ kaanelt pärit hüperrealistlik „Eesti naine“, millele kiiker on suunatud, pole kindlasti see ühemõtteline rahvusliku kunsti ikoon, millena kunstnik teda näha tahaks.

Johannes Paul Raether`i „Fanmeile“ on slaidshow saksa vutifännide maailmast ja esitab kaasaegset rahvuslust lipuvärvides nänni kaudu turustatava helge ja rõõmsameelse identiteedina, vastandina süngele ja raskemeelsele wagnerlikule rahvuslusele. Trend on aktuaalne ka Eestis, rahvuslik nänn, mida veel paar aastat tagasi polnud kuskilt saada, on ka meil ilmunud poodidesse, täitsa huvitav, kas rahvusluse kommertsialiseerumine hakkab ka kultuuritegijaid mõjutama, sest veel paar aastat tagasi oli rahvuslus miski, millega süvakultuur päris huvitavalt dialoogi pidas, meenutades kasvõi Tõnu Kaljuste igasuviseid ettevõtmisi. Sarnase müügiartiklina näeb rahvuslikku identiteeti Shlomi Jaffe, kelle video esitab tõsiloo sellest, kuidas kunstnik Praha turult endale neonatsi täisvarustuse, muuseas metallist rusikanukid, kokku ostis.

Poola kunstnik Joanna Rajkowska videopaarikule „Lennuliin“ on viimased nädalad lisanud traagilisi konnotatsioone, kuivõrd tegu on kaasaegse Noa laeva narratiiviga, lend, millele kunstnik kutsus kokku Ungaris elavate vähemuste esindajad, et tiirutada nendega Budapesti kohal, kus pisut aega varem oli toimunud paremäärmuslaste aukartustäratav paraad. Siia juurde Katõni tragöödia, mis on meedias ühtlasi saanud Vene karu inimlikkusele kutsuva sündmuse tähenduse. Hoiatust rahvusluse äärmuslike vormide ees edastavad ka Katarina Zdjelar oma videoga Türgi hümni laulvatest kooliõpilastest ja Csaba Nemes maaliseeriaga, millel ta kujutab Ungari maakohtades pogrommide ohvriks langenud mustlaste maju. Neid töid vaadates meenuvad tahtmatult kolmekümnendad, mil kunst orienteerus kahekümnendate vormimängudelt ümber sotsiaalsematele teemadele, olles muutuva aja indikaatoriks. Csaba Nemes esineb näitusel valveintellektuaali rollis, tõmmates valitud meediumiga tähelepanu murettekitavatele tendentsidele teda ümbritsevas maailmas, taaskord — üllas sõnum, mida levitada, mistõttu tundub kohatu kritiseerida sarja kunstilist terviklikkust, aga rasked teemad ja esteetiline maal loob teatava estetiseeritud žurnalistika efekti, mida ma isiklikult pean sotsiaalse kunsti ummikharuks.

Et kunstnikkond on parempoolse maailmavaate suhtes kriitiliselt meelestatud, on modernismist alates olnud pigem norm, kritikaanlust ennast võib aga juba mõnda aega pidada valitsevaks diskursuseks kunstis, mis, nagu meie valitsusliikmete muhelevatest reaktsioonidest No teatri poliitilisele satiirile aimata võiks, on jõudnud otsapidi ka siinsesse poliitikasse. Mul oli õnn intervjueerida Artishok TV jaoks peaaegu kõiki avamisele sõitnud kunstnikke. Rääkides Berliinis tegutseva Johannes Paul Raether`iga sain aru, et kriitiline positsioon on tema jaoks elementaarne professionaalne positsioon, ta suudab seda dekonstrueerida ja rekonstrueerida, ta ütleb, et see on paarkümmend aastat kohal olnud, ta räägib sellest loomulikult ja mitte liiga tõsiselt, ta ei karda öelda, et riik tegelikult tahab, et kunstnikud riiki arvustaksid jne. Mulle tundus see naelapead tabav, muu seas kultuurilist rajajoont tõmbav, sest postsovjetlik kogemus nii vabalt vist ei kõneleks, võimu on siin pikalt peetud millekski taamal seisvaks ja sellega dialoogi astumist käsi määrivaks. Seesama kultuuriline rajajoon on tajutav näituse pealkirjas identiteedi ja ideoloogia eristuses: identiteet on justkui ehe ja oma, ideoloogia aga kunstlik ja võõras.

Pean retseptsiooni selle näituse juures oluliseks, võibolla isegi olulisemaks kui näituse kehandit ennast, mis jääb minu isiklikus kunstiajaloos ennekõike maamärgiks diskursiivse kaasajastamise mõttes. Ants Juske nendib Päevalehes mõnevõrra loiult „Eks räägime siis rahvuslusest“, kuid teeb ühe terase tähelepaneku, et kui kriitika all on rahvuslik identiteet, siis ei maksa unustada, et ka kunstnikel endal peab mingi identiteet siiski olema, ehk, kui ühte ideoloogiat dekonstrueeritakse, konstrueeritakse paratamatult mõnda teist. Edasi langeb ta juba nostalgia küüsi, meenutades, kuidas veel 1988. aastal sai näituse „Rahvuslik motiiv eesti kunstis” puhul Kunstihoone fassaadile suured rahvusvärvides kangad riputatud, juba 1995. aastal aga rahvuslus ja Eesti näitusel „Eesti kui märk” dekonstrueeritud, viidates sellega justkui avatud ustest sisse murdmisele Kumu näitusel. Carl-Dag Lige kirjutab märtsikuu Keskuses näitusest tunnustavalt, kiites kuraatori „tähelepanuväärselt julget kontseptsiooni“ ja „haruldaselt head töödevalikut“ ning andes au Kumule demokraatliku oaasi loomise eest. Teet Veispak oma Sirbi artiklis „Tänuväärt temaatika“ peab aga Kadriorgu, vastupidi, hoopis turvaliseks valikuks: “Mulle tundub, et kunstieksponeerimise paigad on pigem sellised, kuhu kriitiline diskursus kanaliseeritakse selleks, et see mõjutaks ühiskonnas toimuvaid protsesse minimaalselt.“ Sama väljendavad Eestis viljeletava sotsiaalse kunsti suhtes Maarin Ektermann märtsikuu Keskuses ja Siram oma kõmu tekitanud Ekspressi artiklis. Ragne Nukk kirjutab Äripäeva lisas, et "rahvuslusest kui probleemist ei saada tihti aru, kui selle negatiivseid külgi pole omal nahal kogetud." Millele tuleb klassikaline netikommentaar: „No, kui te juba sedasi ütlesite, siis olete multikulti, eluvõõras inimene ja paljustki ilma jäänud. Te oma artikliga levitate rahvuste vahelist vihavaenu...“ Veel üks kultuurihuviline on oma Twitteri profiilis kommenteerinud, et näitus „ravib võrdselt nii märatsevat marurahvuslust kui kiibitsevat kõigesallivust“. Selles mõttes tabav, et keda hirmutab ksenofoobsemaks, keda kasvatab tolerantsemaks, aga aeg-ajalt endalt küsida, mismoodi mõjub sõna „Eesti“ nüüd ja praegu, on vist igal juhul kasulik ja vajalik.

----------------------------------------------------------------------------------
1) Räägime rahvuslusest! Ideoloogia ja identiteedi vahel [näitus Kumu kunstimuuseumis 05.02-25.04.2010] / [kontseptsioon ja toimetamine: Rael Artel ; tekstid: Rael Artel jt.; tõlked: Rael Artel, Mario Pulver, Elnara Taidre; eessõna: Anu Liivak; graafiline disain: Jaan Evart] Tallinn: Eesti Kunstimuuseum, 2010, lk. 6
2) Samas, lk. 6