Essee autoriks on EKA fotograafia III kursuse tudeng Madis Luik ning tekst on valminud aine "Analüüs ja kriitika" (lektor Kati Ilves) raames.
On selge, et kunstnike ja kriitikute vahel toimub teatav võimuringlus. Teine ei saa eksisteerida esimeseta ja vastupidi. Kritiseerimiseks, siinkohal haarates kinni sõna kriitik tüvest, on vaja loodud töid. Samuti on iga kunstniku loomulik soov saada tähelepanu ja oma ideid ka maailmaga väljaspool galeriid jagada. Karjääri tegemiseks vajaminevast publicity’st ning asjaolust, et alternatiivsete nurkade alt lähenetud tõlgendused tulevases loomingus rolli võivad mängida, ei saa mööda vaadata. Üksinda on võimatu oma töö kõiki aspekte läbi analüüsida ja tulemustega suurt peale hakata. Kas aga ka kriitikud alati analüüsiga tegelevad on juba uus probleem – siinkohal haarab mõiste kriitik enesesse kunstist kirjutaja, kes kirjeldab, analüüsib ja lisab omapoolse arvamuse, mis koosneb nii positiivsetest kui negatiivsetest osadest.
Võib lähtuda seisukohast, et kunstnikud ja kriitikud moodustavad sümbioosi, kus käsi peseb kätt. Süsteem võiks toimida järgnevalt: luuakse kunstiteos, millest luuakse kirjatükk, mida saab omakorda analüüsida ning mille najal saab hinnata kriitikut. Seega tekitavad kunstnikud ruumi, milles kunstist rääkida, kriitikud aga ruumi, milles kunstiteooriast ja ajaloost rääkida. Ilma suhteta minevikku ei saaks kunst olla kaasaegne. Seega on ka kunstiteadlaste loodul kandev roll kaasaegse kunsti loomisel ja määratlemisel: see, mida loetakse nüüdisaegseks, sisuliselt saab selleks, lisandub lineaarselt arenevasse kunstiajalukku. Kriitikud ja kunstnikud loovad oma tööga samaaegselt koos ajalugu, mis saab arhiveeritud, mida saab retrospektiivis kasutada. Sellise sümbioosi tekkimiseks reaalsuses on aga vaja mõlemapoolselt täita kindlad kriteeriumid, millest üheks oleks ka nn korrektne kunstikriitika. Aga enne veel lähemalt kunstniku ja kriitiku suheteni jõudmist tuleks täpsustada võimu mõiste ja tähtsus mõlema looja vahelises suhtes.
Võimu all võiks väga laiahaardeliselt mõista kõiksugu kontrolli, võimalusi juhtimiseks, otsustamiseks. Võim on üleolek ning sõltuva ja sõltumatu osapoole kujunemine. Just teineteisest sõltumine mängib kunstnike ja kriitikute vahel põhirolli. Üks ei saa eksisteerida teiseta. Aga sellele vaatamata ning tegelikult ka sellesamuse sõltuvussuhte tõttu ei saa anda võimukarikat ükshäälselt kummalegi osapoolele. Situatsioonis, kus kunstnik vajab reklaami, on kindlasti ohjad kriitiku käes. Situatsioonis, kus kriitik peab ennast tõestama, on kunstnik kui alustala looja – nii teemavaliku kui ka teostamise poolest – kindlalt võimupositsioonis: ilma kunstita ei ole midagi arvustada. Kuna retsensendid opereerivad kunstiajaloo ja -teooriaga, mis toetuvad algupäraselt kunstnike loomingule, oleks sisuliselt võimatu rääkida kriitikast ilma kunstnikke mainimata. Ent sellegipoolest võib ilmneda tendentse võimukarika sagedasemal sattumisel ühe osapoole kätte.
Kui võrrelda kunstniku võimu rahva seas ja kriitiku võimu rahvale kunsti edastamisel positiivsel juhul, kus vastuvõtjatel on aega süveneda ja proovida aru saada, siis ilmneb tasakaalutus publikuga suhtlemisel. Kriitik kasutab keelt, mida paljud oskama peaksid – Euroopas ei ole kirjaoskamatus enam moes. Kunstnik seevastu vajab kõigepealt vaatajapoolset julgust loomingut interpreteerida, seejärel tõlgendamist ennast. Paljude jaoks ei ole selge üks fundamentaalsetest arusaamadest individuaalse seletamisvabaduse näol. Hirmu tõttu midagi valesti teha isegi ei juleta galeriisse riputatut lahata. Lisaks ei osata ilma teadmisteta näituse sisu kontekstualiseerida.
Kriitiku üks rollidest on olla vahendaja kunstniku ja rahva vahel. Arvustustest võib tekkida pinnas aruteluks, mis võib areneda ka konkreetseteks sotsiaalseteks muudatusteks. Kui kunstniku roll on viidata aktuaalsetele probleemidele ja pakkuda välja uusi lahendusi, võiks just kriitikute poolt teemade tõstatamine ja selleks erinevate meediumite nagu internet ja ajakirjandus ära kasutamine viia probleemid laiema kuulajaskonnani. Kujutaval kunstnikul enesel on seda raskem teha.
Kunstnike inimlikkuse tõttu on kriitikutel reklaamimise, loomingu galeriist välja viimise kõrval veel üks otsene võim looja üle. Tegemist on üldisema psühholoogilise aspektiga inimese funktsioneerimises – ego. Igaüks võib solvuda ja igaüks võib tunda ennast meelitatuna. Uskudes, et teos asetub lapse positsiooni, kunstnik tema armastavaks vanemaks, rongaemad välja arvata, ei ole arvustajal raske kedagi riivata. Solvuda võib isiklikult kriitiku peale: riigis, kus kunstiringkond on väike, ei ole tegu mitte ebatõenäolise nähtusega. Solvumine segatud üleüldise ebaprofessionaalsusega võib tuua kaasa takerdumisi töötamises: „EI! Ma ei mõtle sellele! Ma ei räägi selle inimesega enam kunagi või mõned kuud!“ Samuti võib muutuda nägemus oma töödest, seeläbi valupunktid edasises töös. Halvem juht: selgrootul, kes ei suuda end oma loomingu kõrvale paigutada või on liiga ennast täis on pigem lihtne lõpetada teemaga tegelemine või hoopis eriala vahetada. Seda just kaotuse tajumise tõttu. Siinkohal tuleb mängu õppimisvõime kui kriteerium, mis tuleks täita edukas kunstnik olemisel. Omamoodi võib muidugi väita, et tegu on osaga looduslikust valikust: if you can’t handle the heat, stay out of the kitchen. Samaaegselt on loomulik, et kriitika mõjub igaühele, täitmaks seega suunavat rolli. Kui kunstniku näol on tegu õppimisvõimelise inimesega, siis ta üritab järgmistes töödes oma vigu parandada. Enamjaolt kehtib see muidugi noorte kohta, kes ei ole iseendas veel päris selgusele jõudnud ja on alles areenile astumas.
Tähtsa kohustusena kriitikakirjutamise juures võib käsitleda eelteadmisi. Kunstikriitikaga peaksid just teadlased tegelema, kellel on piisavalt materjali ja ajend objektiivsuse poole püüeldes teostele läheneda. Kunstnikul endal arvatavasti nii palju teadmisi ei ole. Kui arvestada, et ta peab niikuinii mitmel rindel samaaegselt tegutsema – olema mitmete eluvaldkondade diletantlik teadlane, valdama erinevaid kujutava kunsti meediume, oskama ennast müüa, olema hea suhtleja, nägema hea välja, tihtipeale elama ka pereelu – ei ole raske ette kujutada, et millalgi tuleb ette inimliku suutlikkuse piir. Võib vaielda, kas kunstnik peab oma valdkonnast kõike teadma, olema lugenud läbi kõik enda teemat käsitlevad raamatud, tõesti samaaegselt olema teadlane. Aga ennast kriitikuks nimetav kunstiteadlane peaks alati arvestama vastutusega, mis ta kunstist kirjutamisega enesele võtab – tal peab olema võimupositsioon suhtes, kus ta kunsti tõlgendamisel ka midagi mõttekat lisab.
Kui kriitiku üks rollidest on kunsti lahti seletamine, lugejatele arusaadavaks tegemine, tuleb mängu kunstiharidus. Seda eriti Eesti kontekstis, kus kunst väga paljusid üldse ei huvita. Võib pakkuda, et probleem saab alguse gümnaasiumiharidusest, mis ei tekita noortes huvi. Muidugi mängib siinkohal rolli ka Eesti majanduslik olukord, igapäevased töösuhted, aja planeerimine. Keskmine eestlane käib nädalas viiel päeval tööl, tegeleb nädalavahetusel oma asjadega, on kodus, jälgib televisiooni või veedab aega aiamaal. Varasema kunstihariduse tõttu ning arvatavasti ka väikese kibestumise tõttu, et kunstnikud peaasjalikult nn rasket tööd ei tee, ei austata kunstnikku kui intellektuaali, vaid peljatakse kui muidusööjat. Vanemat generatsiooni muuta on muidugi raske, kahekümnendates loksub enamike elu rööbastesse. Noortega on ent võimalik töötada ja selle ülesande täitmiseks on kunstiteadlastel head eeldused. Kunsti seletamine rahvale niimoodi, et see omandaks tähendust ja tähtsust igapäevaelus, eeldab ka vastavat kunsti: tegu pole sisekujunduselemendiga, mis peab teenima rahvast sellega, et pakub silmarõõmu. Maastikumaalide koopiad ja lillepildid, kassipojad ja luiged järvel sellesse diskursusesse ei kuulu.
Et kunstniku tööl oleks Eestis kandepinda, tuleks arvestada kriitikute võimuga teda üleüldse kirjutistes mainida, teda laita ja kiita. Samaaegselt on kriitik, et enda maailmas eksisteerida, et ta keegi oleks, sunnitud toetuma koostööle kunstnikega. Tegemist võiks olla teatava sümbioosiga, et suurenda kunsti osatähtsust igapäevaelus – milles siiski, arvestades haridussüsteemiga, sobiks silla roll kunstiteose ja publiku vahel pigem kriitikutele.
Võimu all võiks väga laiahaardeliselt mõista kõiksugu kontrolli, võimalusi juhtimiseks, otsustamiseks. Võim on üleolek ning sõltuva ja sõltumatu osapoole kujunemine. Just teineteisest sõltumine mängib kunstnike ja kriitikute vahel põhirolli. Üks ei saa eksisteerida teiseta. Aga sellele vaatamata ning tegelikult ka sellesamuse sõltuvussuhte tõttu ei saa anda võimukarikat ükshäälselt kummalegi osapoolele. Situatsioonis, kus kunstnik vajab reklaami, on kindlasti ohjad kriitiku käes. Situatsioonis, kus kriitik peab ennast tõestama, on kunstnik kui alustala looja – nii teemavaliku kui ka teostamise poolest – kindlalt võimupositsioonis: ilma kunstita ei ole midagi arvustada. Kuna retsensendid opereerivad kunstiajaloo ja -teooriaga, mis toetuvad algupäraselt kunstnike loomingule, oleks sisuliselt võimatu rääkida kriitikast ilma kunstnikke mainimata. Ent sellegipoolest võib ilmneda tendentse võimukarika sagedasemal sattumisel ühe osapoole kätte.
Kui võrrelda kunstniku võimu rahva seas ja kriitiku võimu rahvale kunsti edastamisel positiivsel juhul, kus vastuvõtjatel on aega süveneda ja proovida aru saada, siis ilmneb tasakaalutus publikuga suhtlemisel. Kriitik kasutab keelt, mida paljud oskama peaksid – Euroopas ei ole kirjaoskamatus enam moes. Kunstnik seevastu vajab kõigepealt vaatajapoolset julgust loomingut interpreteerida, seejärel tõlgendamist ennast. Paljude jaoks ei ole selge üks fundamentaalsetest arusaamadest individuaalse seletamisvabaduse näol. Hirmu tõttu midagi valesti teha isegi ei juleta galeriisse riputatut lahata. Lisaks ei osata ilma teadmisteta näituse sisu kontekstualiseerida.
Kriitiku üks rollidest on olla vahendaja kunstniku ja rahva vahel. Arvustustest võib tekkida pinnas aruteluks, mis võib areneda ka konkreetseteks sotsiaalseteks muudatusteks. Kui kunstniku roll on viidata aktuaalsetele probleemidele ja pakkuda välja uusi lahendusi, võiks just kriitikute poolt teemade tõstatamine ja selleks erinevate meediumite nagu internet ja ajakirjandus ära kasutamine viia probleemid laiema kuulajaskonnani. Kujutaval kunstnikul enesel on seda raskem teha.
Kunstnike inimlikkuse tõttu on kriitikutel reklaamimise, loomingu galeriist välja viimise kõrval veel üks otsene võim looja üle. Tegemist on üldisema psühholoogilise aspektiga inimese funktsioneerimises – ego. Igaüks võib solvuda ja igaüks võib tunda ennast meelitatuna. Uskudes, et teos asetub lapse positsiooni, kunstnik tema armastavaks vanemaks, rongaemad välja arvata, ei ole arvustajal raske kedagi riivata. Solvuda võib isiklikult kriitiku peale: riigis, kus kunstiringkond on väike, ei ole tegu mitte ebatõenäolise nähtusega. Solvumine segatud üleüldise ebaprofessionaalsusega võib tuua kaasa takerdumisi töötamises: „EI! Ma ei mõtle sellele! Ma ei räägi selle inimesega enam kunagi või mõned kuud!“ Samuti võib muutuda nägemus oma töödest, seeläbi valupunktid edasises töös. Halvem juht: selgrootul, kes ei suuda end oma loomingu kõrvale paigutada või on liiga ennast täis on pigem lihtne lõpetada teemaga tegelemine või hoopis eriala vahetada. Seda just kaotuse tajumise tõttu. Siinkohal tuleb mängu õppimisvõime kui kriteerium, mis tuleks täita edukas kunstnik olemisel. Omamoodi võib muidugi väita, et tegu on osaga looduslikust valikust: if you can’t handle the heat, stay out of the kitchen. Samaaegselt on loomulik, et kriitika mõjub igaühele, täitmaks seega suunavat rolli. Kui kunstniku näol on tegu õppimisvõimelise inimesega, siis ta üritab järgmistes töödes oma vigu parandada. Enamjaolt kehtib see muidugi noorte kohta, kes ei ole iseendas veel päris selgusele jõudnud ja on alles areenile astumas.
Tähtsa kohustusena kriitikakirjutamise juures võib käsitleda eelteadmisi. Kunstikriitikaga peaksid just teadlased tegelema, kellel on piisavalt materjali ja ajend objektiivsuse poole püüeldes teostele läheneda. Kunstnikul endal arvatavasti nii palju teadmisi ei ole. Kui arvestada, et ta peab niikuinii mitmel rindel samaaegselt tegutsema – olema mitmete eluvaldkondade diletantlik teadlane, valdama erinevaid kujutava kunsti meediume, oskama ennast müüa, olema hea suhtleja, nägema hea välja, tihtipeale elama ka pereelu – ei ole raske ette kujutada, et millalgi tuleb ette inimliku suutlikkuse piir. Võib vaielda, kas kunstnik peab oma valdkonnast kõike teadma, olema lugenud läbi kõik enda teemat käsitlevad raamatud, tõesti samaaegselt olema teadlane. Aga ennast kriitikuks nimetav kunstiteadlane peaks alati arvestama vastutusega, mis ta kunstist kirjutamisega enesele võtab – tal peab olema võimupositsioon suhtes, kus ta kunsti tõlgendamisel ka midagi mõttekat lisab.
Kui kriitiku üks rollidest on kunsti lahti seletamine, lugejatele arusaadavaks tegemine, tuleb mängu kunstiharidus. Seda eriti Eesti kontekstis, kus kunst väga paljusid üldse ei huvita. Võib pakkuda, et probleem saab alguse gümnaasiumiharidusest, mis ei tekita noortes huvi. Muidugi mängib siinkohal rolli ka Eesti majanduslik olukord, igapäevased töösuhted, aja planeerimine. Keskmine eestlane käib nädalas viiel päeval tööl, tegeleb nädalavahetusel oma asjadega, on kodus, jälgib televisiooni või veedab aega aiamaal. Varasema kunstihariduse tõttu ning arvatavasti ka väikese kibestumise tõttu, et kunstnikud peaasjalikult nn rasket tööd ei tee, ei austata kunstnikku kui intellektuaali, vaid peljatakse kui muidusööjat. Vanemat generatsiooni muuta on muidugi raske, kahekümnendates loksub enamike elu rööbastesse. Noortega on ent võimalik töötada ja selle ülesande täitmiseks on kunstiteadlastel head eeldused. Kunsti seletamine rahvale niimoodi, et see omandaks tähendust ja tähtsust igapäevaelus, eeldab ka vastavat kunsti: tegu pole sisekujunduselemendiga, mis peab teenima rahvast sellega, et pakub silmarõõmu. Maastikumaalide koopiad ja lillepildid, kassipojad ja luiged järvel sellesse diskursusesse ei kuulu.
Et kunstniku tööl oleks Eestis kandepinda, tuleks arvestada kriitikute võimuga teda üleüldse kirjutistes mainida, teda laita ja kiita. Samaaegselt on kriitik, et enda maailmas eksisteerida, et ta keegi oleks, sunnitud toetuma koostööle kunstnikega. Tegemist võiks olla teatava sümbioosiga, et suurenda kunsti osatähtsust igapäevaelus – milles siiski, arvestades haridussüsteemiga, sobiks silla roll kunstiteose ja publiku vahel pigem kriitikutele.
1 kommentaar:
no comments!
Postita kommentaar