Raua koerad Issanda koerte kojas

Heili Sõrmus, kunstiteaduse magistrant, annab ülevaate metallikunstnike väljapanekust:


Sepakunsti näituseid toimub üsna harva, kuid kuni juunikuu lõpuni on harukordne võimalus näha noorte metallikunstnike loomingut väljapanekul "Ferri canes" Dominiiklaste Kloostri Mauritiuse Instituudis. Kui Issanda koerad vandusid truudust Jumalale, siis Nils Hint, Hans-Otto Ojaste, Urmas Lüüs, Fred Truus ja Jan Väster on end ihu ja hingega pühendanud rauale.









Näitusel eksponeeritud tööde tugevaim külg on mitmekihilisus. Näiteks võib tuua Hans Otto Ojaste teose, mida võib esmapilgul pidada lihtsalt pilkupüüdvaks abstraktseks kompositsiooniks, kuid lähemal uurimisel selgub, et kunstnik on kasutanud omaenese suurendatud sõrmejälgi mõtisklemaks, kuidas pealtnäha identset nähtused on oma olemuselt tegelikult väga erinevad. Väikesemõõduliste objektide puhul võivad erinevused meile lihtsalt tabamatuks jääda. Mikro- ja makromaailma üle arutleb Fred Truus oma tööga, mis koosneb heksagonidest. Meekärje struktuuriga teos on seotud teooriaga, et ka universum koosneb meekärjele sarnasest struktuurist.
Väikese ja suure suhet analüüsib ka Urmas Lüüs oma taieses, mis põhineb Fibonacci jadal: kompositsiooni kõige ülemisest ristkülikust on tuletatud kõikide järgnevate, suuremate mahtude mõõdud. Teos on niisiis justkui kasvav organism. Kunstnikku inspireeris asjaolu, et näiteks rooste levik ja linnade kujunemine on oma olemuse ja ka visuaalse efekti poolest sarnased protsessid. Kui roostet kajastab teose roostetanud pind, siis viidet linnadele näeme nelja suurlinna transpordiskeemi kujul teose pinnal. Jällegi avaneb teos kahel moel: see võib olla nii tähenduseta konstruktivistlik skulptuur kui ka mikro-ja makromaailma ühtsuse sümbol.
Mitmekihilisuse aspektist ei jää alla ka Nils Hindi ja Rainer Kaasik-Aaslavi töö “Kratt”, mis on näituse ainus pealkirjastatud teos. Antud töö puhul on tegemist teos teoses efektiga. Animatsiooni peategelane “Kratt” on abstraktne skulptuur, mis on tõlgendus Veljo Tormise teosest “Raua needmine”. “Kratt” on paar aastat vanem kui tema liikumisi kajastav animatsioon näitusel. Äärmisel põnev on maaliline efekt, mis on saavutatud projektsiooniga paesele kiviseinale. Kiviseina mustrid ja struktuur loovad pastoosselt maalitud teose mulje ja nii näeb vaataja justkui muutuvat maalide jada.
Omamoodi dialoogi loovad näitusel Jan Västeri ja Hans-Otto Ojaste taiesed. Jan Västeri töö kujutab endast täiesti suletud vormi ─ suurte kruvidega kuup. Tekib kahtlus, et teose sirgejooneline ja karm, kruvidega veel suletumaks muudetud keha peidab mingit tähtsat saladust. Hans-Otto Ojaste taies on uppilöödud kuup, millest turritavad välja pikad ogad. Kuubi suletud vormi ja ruumi tungivate ogade vahel tekib põnev konflikt. Kunstik ise peab teost ägestumise metafooriks: ogad on justkui inimesest välja tungiv agressioon, mis mõjub laastavalt, nagu näeme ka kuubi räsitud, murenevalt pinnalt. Kui Jan Västeri töö mõjub oma introvertsuses suisa jonnakalt, siis Hans-Otto Ojaste taies on justkui karje. Huvitav on see, et Hans-Otto Ojaste teos aktiveerib ka Jan Västeri töö: just teoste erinevus toob nende olemuse paremini esile. Kuigi näitus ei ole koostatud mingit ühtset teemat silmas pidades, võib väljapanekut käsitleda kui raudsete taieste haaravat omavahelist vestlust.