Doktor Bohi imaginaarium

Maarin Mürk käis Tartu Kunstimajas vaatamas, kuidas avanes Anonymous Bohi massiivne ülevaatenäitus. Ehk nagu võis lugeda pressikast: "Anonymous Boh on anonüümselt tegutsev kunstnikunatuur, kelle tegevusväli on kontinentideülene. Pidevalt maailma eri paigus mastaapseid tegevuskunstiaktsioone ja ekspositsioone korraldav performant haarab ühtmoodi nii EU kui USA teedevõrgu, Pariisi linnaruumi kui Lõuna–Ameerika getod, nii Manhattani esindusgaleriid kui Aasia eksperimentaalfestivalid. Tema eesmärgiks on eksperimentaalne protsess, meetodiks kollektiivne power, tulemuseks eksistentsiaalsed sotsiaalsed minimudelid ja kaos".

Hoiatus: kui te olete jõudnud teksti läbi lugeda, siis tuleb umbes miljon pilti! Jätku!


Anonymos Bohi näituse avamine Tartu Kunstimaja kolmes galeriis tabas mitu kärbest ühe hoobiga:
oli efektne show, väga hea näitus ja mõnes mõttes ka vastus küsimusele, mis on saanud Non Gratast. Kollektiivse sünergia selja tagant muutub järjest äratuntavamakas ühe Suure Lavastaja kuju, kes antud juhul soovib end kutsuda lasta Anonymous Bohiks, kuid me teame teda ka Al Paldroki nime all (kumb on kumma alter ego, polegi praegu oluline). Pressiteates välja toodud performaator, kes reisib üle maailma ja muudkui performeerib (meetodiks kollektiivne power)– demonstreeris tõesti Anonymos Bohi rolle NG perfokates (teadupärast koosnevadki NG perfokad osadest ja etüüdiest), kuid sujuvalt oli väljas ka teisi tegelasi, mis lubabki näha Anonymous Bohi mõnevõrra suuremat rolli NG perfokate puhul kui pelgalt neis osalemine.

Keeruline ja delikaatne küsimus – kust läheb piir Al Paldroki ja NG loomingu omandiküsimuste puhul? Või samas – kui tuletada meelde, siis Toomas Kuusingu maalid on ju mõnes mõttes samuti omistanud NG tegevuskunsti tulemid ning ta on neid “kasutanud ära” oma isikliku loomingu tarbeks. Kas tõesti võiks NG looming kuuluda kõigile selles osalenutele ja kõik võiksid teha sellise näituse nagu AP/AB nüüd teinud on? Ilmselt siiski mitte ja ka Kuusingu puhul oli tegemist meediumite ja intensiooni erinevusega – maali kaudu sai perfokate dokumentatsioonist midagi eraldiseisvat, hoopis teist vibe`i kandev teos. (Pealegi ei olnud Kuusingul kunagi ambitsiooni midagi omastada või üle võtta. Nii et kokkuvõttes on see ikkagi nagu kompliment NGle kui sellisele.)

Viimastel aastatel ongi Paldroki suurim looming olnud Non Grata ja seega on selle pärandi omistamine näituse vormis asjade õige korra avalikustamine. Ma ei taha siinkohal absoluutselt väita, et NGsse poleks panustanud peale Paldroki kümneid teisi andekaid kunstnikke (ja eriti ca 5-6 teist), kuid keegi on alati pidanud olema juht, suur niitide kokkutraageldaja, eestvedaja ja taganttõukaja. See on umbes sama case nagu dadaga - Tristan Tzara võttis kätte ja tegi liikumisest isikliku karjääri ja kaubamärgi. Need, kes polnud niivõrd praktilise meelega teostatud edulooga nõus, jäi samas ainult üle hambaid kiristada (nt Richard Huelsenbeck). NG performance`ite käekiri muutus koos Sorge vaikse eemaldumisega ning Paldroki juhiks kerkimisega üsna märkimisväärselt ning Tartu Kunstimaja näitus demonstreeris, kes on (olnud) show juht (juba aastaid).

Ja show oli võimas! Anonymous Bohi vägede juhatmise anded muutuvad ajaga üha professionaalsemaks ning ka sel avamisel allus kogu publik lõbustatult tema taktikepile (milleks oli seekord sulgedega kaetud ruupor) ning järgnes väljatimmitud meelelahutuslikule programmile, mis sisaldas järjest kasvavas koguses üllatusi, osalemist ja adrenaliini.

Keegi (minu meelest Eha Komissarov, vabandust, kui ei olnud) ütles NG kohta kunagi rändtsirkus ja ega see nii vale ei olegi. Kuid siinkohal ei tasuks takerduda rändtsirkuse või lõbustuspargi tänapäevase silutud ja lastesõbralikuks tehtud variandi taha, vaid mõelda ca sajand tagasi, kui tsirkus oli täiesti omaette maailm, kummaline ja müstiline auk argireaalsuses, täis Teisi, ühiskonna normidele mittevastavaid friike ning kogu komplekt ühe korraga tõmbas ligi, aga ka pelutas. NG perfokad ongi liikunud kehakesksest enese- ja maailmatunnetamisest järjest enam meelelahutuse ja showbusinessi suunas, aga seda ei saa pidada millekski lihtsakoeliseks – vastupidi, kõik on peensusteni läbi mõeldud, professionaalselt lavastatud, rollisooritused on perfektsed (ka publikul), pinget kruvitakse järjest üles, iga aktsioon toob kaasa suurema adrenaliinituleva, doosid suurenevadki ning see kõik kulmineerub brutaalse katarsisega, mis saavutatakse läbi füüsilise hävitamise (astuge ligi, astuge ligi!).

NG (ja seega ka Anonymous Bohi) perfokad kasutavad lihtsaid kujundeid, mille lahtikirjutamine mõjuks kohutavalt banaalselt. Gorillad (kellel võtavad ilusad naised suhu); ülikonnaga tüüp, pea asemel hiiglaslik aju; sekskikad go-go tsikid; veidrad olendid lopsaka looduse keskel jne. Milline magus suutäis otseseks tõlgendamiseks (ikonograafia, popkultuur, psühhoanalüüs – you name it), kuid seda konksu ei tohiks alla neelata. Kujundite kasutamine ei ole AB/NG puhul mitte niivõrd sümbolistliku sõnumi valikutest lähtuv, vaid pigem brikollaaži loogikat jälgides kokkupandud komplekt. St materjalid, mis käeulatuses on, leidmaterjalid ning nende ümberehitamine. Siin on palju madmaxilikku trash-esteetikat, post-apokalüptilise maailma tuhast-tõusmise vägevust, selle asukate enda taasloomisvõimet päris-maailma/tsivilisatsiooni jäänustest. Loodud tegelased ja kujundid on kõik erroriga, mitte-täielikud ning nende tõlgendamine muutuks ületõlgendamiseks. Perfokad on kogemiseks, kollektiivse katarsise loomiseks läbi kontsentreeritud hetke.

Üks selle postapokalüptilise maailma üks tunnusjooni on loomulikult ohtlikkus. Kõik, mis toimub, on päriselt. On päris tuli, päris püss, päris atuo, mida hävitatakse... kokkuvõttes päris kunst (?). Rituaalid, mida harrastatakse, tunduvad igal muul hetkel (normaalses elus, argirutiinis) – peale neis sees olles – liiga lihtsad, et olla veenvad, aga võta näpust – asjade sees olles muutub see kõik loomulikuks, adrenaliin kasvab ja üha uued ja uued näitusepubliku hulgast haaravad püssi/kuvalda, et rünnata objekti, mille poole sulgedega ruupor viitab. Avamine on kui kollektiivne drive ja sa lähed kaasa massiga, sest see on hoogne, fun ja üllatusi pakkuv.

Erutatud publik ei pruugigi märgata, et läbi meelelahutuslike formaatide on ta haaratud kunstivälja sisesõdadesse ning annab oma panuse NG programmilisse vastandumisesse peavoolu institutsionaalsele kunstimaailmale. NG loomingu mitmed aspektid on kui vaste ametliku kunstimaailma kaanonitele/suurkujudele/teostele. Oma versioon sellest, alati ajutisem, agressiivsem, publik lüüakse pahviks, efektitsetakse, üllatatakse jne.
Üks korduv teema on näiteks live-loengud. Kõik, kes satuvad näitusele, satuvad ühtlasi ka klassiruumi, kus mustal tahvlil valge kriidiga (arhetüübid!) on skemaatiliselt välja toodud fundamentaalsed tõed inimeseks ja kunstnikuks olemise kohta. Või selle kohta, kuidas moodustub kokku kunstiteos, millised on komponendid jne. NG/AB/AP sai ammu aru, et koolitussüsteemi enda kätte haaramine on oma mõjujõu levikul esmase tähtsusega. Tänaseks võibki vast öelda, et Academina Non Grata on suubunud perfokates paljukasutatud live-õpetamisseanssideks. Kunstiajaloost tuleb meelde härra Beuys, kelle suured, segased ja kõikehõlmavad skeemid on nüüd muutunud museaalse väärtusega objektideks. NG versioon on alati ajutine, aga ka piisavalt lihtne, et seda võiks aastaid erinevates kontekstides kiirelt ja operatiivselt taasluua.

Loengute (muide, NGl on olnud ka perfokasari performancei ajaloost), mis demonstreerivad oma versiooni sellest, mis kunsti puhul on tähtis ja mis mitte ning kuidas süsteem töötab, järgmine aste on juba konkreetsemalt vägivald olemasoleva ja raamatusse raiutud kunstiajaloo vastu. 2009. aastal püüti Diverse Universe raames mootorsaega läbi saagida tollal hiljuti ilmunud NG II raamatut – eneseirooniline zhest enda kõvade kaante vahele mahutmise vastu. Samas muutus anti-institutsionaliseerimise manifest perfoka käigus institutsionaliseerumise manifestiks, kuna ei mootorsaag ega keevituslambist väljapaiskuv leek punasele virnale suuremat kahju tekitada ei suutnud.
Tartu Kunstimajas on nüüd pidulikult vitriinis eksponeeritud edukam tulemus – kunstiajaloo tellised olid paljastanud kõik oma kihid nagu Põhja-Eesti pankrannik. Kunstiajaloost on saanud kvantitatiivne kihiline maht, mida juuresoleval fotol purustab mootorsaega apokalüptiline tegelane. On maailma lõpp ning seniste arusaamade aeg on läbi, right!

Lisaks trofeele edukast sõjakäigust on näitusele loodud ka lasketiir. Tsirkuses on ju alati lasketiirud olnud, kuid plekkpurkide asemel saab iga külastaja tulistada klassikaliste raamitud tööde ja skulptuurikeste pihta. Avamisel õhutab AB üha uusi inimesi püssi palgesse panema, kuid kas peoperemees petab publikut ja püss on laetud ainult paukpadrunitega või tõesti kunst ei taha mitte kuidagi hävineda, igatahes ekspositsioon jääb puutumatuks (või on publik erakordselt koba). Kuid juba see võimalus iseenesest – minna näitusele, täiesti korralikku valgesse kuupi, Kunstnike Liidu esinduspinnale ning kõmmutada paar vaikust rebestavat pauku galerii muidu nii auraatilises tardumuses – kes suudaks sellele vastu panna. Ja küllap ka see kunst ükskord langeb, kui mitte enne, siis vähemalt ekspositsioonivahetusega.

Zhestid galeriiruumi ja kunstimaailma vastu on muidugi juba ammu saanud osaks sellest samast kunstimaailmast, kuid samas ei tasu antud juhul kunstiajaloo jms mõnitamist võtta ka liiga tõsiselt või eesmärgina omaette. See on osa showst, efektne etüüd repertuaaris, millest kahtlemata on võimalik välja lugeda ka sügavam programm – kuid avamismelus kaob see üldiste pidustuste hulka. Vorm on NG jaoks sama oluline kui sisu ning viljeletav on eelkõige tunnetuslikul rituaalil põhinev kunst, mitte järjepidev programmiline kriitika.

Ja vormi anda NG/AB juba oskab. Galerii programmist näituse leidnud, oli esimene emotsioon, et appi, ei jaksa vaadata väikestest lõpututest telekatest lõputuid lo-fi /käsikaamera kvaliteediga perfokadokumentatsioone (nagu kunagi näidati Kunstikonteineris, best of NG vms). Kuid Tartu Kunstnikemajas oli näha meeldivalt vähe perfokate videodokumentatsiooni ja palju igasuguseid muid formaate. Näitus oligi formaadiremix fotost, installatsioonist, helist, objektidest, interaktiivsetest objektidest, infotulvast jne ning sealjuures väga õnnestunud ülevaade, mis oskas samas vältida kiusatust muutuda totaalseks ülevaateks. Ei ole kahtlust, et see, mida kõike võiks veel näidata, võiks vabalt täita ühe galerii aastaprogrammi. Arvestades, millise pühendmusega kõiki NG sündmusi alati on jäädvustatud, on kuskil ilmselt hoiul megaarhiiv pea 20 aasta pikkusest loome- ja muidutegevusest. Metsik. Tartu Kunstimaja näitus oli aga kokku pandud väga hea ja kindla käega, piisavalt tihe ja mitmekesine, aga vaatajale oli jäetud ka õhku ja vaheldust. Iseenesest oli ju tegemist remake näitusega, eksponeeritud oli nö hetki siin ja seal, eri maailma paigus, kuid üldmulje oli terviklik. Väga hästi oli lähenetud tegevuskunsti igavesele probleemile – dokumentatsioonile, ning näha sai perfokate vormistamist erinevaid esitusviise kasutades, nii et need omandasid iseseisva objekti staatuse. Näiteks pidi pugema peadpidi kasti, et näha ühel Diversel Rakveres toimunud AB/ajupea suurepärast klaverikontserti. Võib tunduda liigse efektitsemisena (pealegi on kast maast üsna madalal kõrgusel, pikemad inimesed jäävad krõnksu ja klaverimängu selles asendis kaua ei jälgi), kuid samas annab selline setting vaatajale ka nagu pea. Vaadates perfokadokumentatsiooni, oled sa kellegi peas (mis siis, et pea on neljakandiline) ja vaatad omakorda kellegi pähe, kes filmis kontserdi-perfoka. Vaataja saab tekitada omaenda kogemise lisakihid ning ei jää tunnet, nagu vaataksid mingeid rudimente kunagi toimunud ägedast sündmusest, mis jääb sinu jaoks alati kättesaamatuks, kuna sind polnud seal. Perfoka dokumentatsioonid on viidud uuele, iseseisva objekti tasandile ning see objekt kannab küll seda lugu-legendi “mis päriselt juhtus”, kuid võimaldab sellega luua oma (küll teisenenud) sideme palju laiemal auditooriumil. Loomulikult läheb see vastuollu kogu perfokakunsti algse ideega kordumatusest ja nõudlikkusest-kompromissitusest publiku suhtes ning lisaks näitab ka NG eneseteadlikku etableerimist – tehes nii perfokaid kui hiljem objekte, on võimalik end eksponeerida palju rohkemates kontekstides kui tehes ainult perfokaid. But hey, its fun – millise triki peale järgmiseks tullakse, püüdes lahendada eksponeerimis-ülesannet. Eriti lõbus oli muidugi barbidest ja kenidest koosnev perfoka remake. Ma olen alati mõelnud, et kuidas popstaaridel ei ole kasvõi natuke piinlik panna end oma muusikavideodes kõiki maitse ja sündsuse piire ületavatesse coolidesse rollidesse. Enda kujutamine ebatervelt täiuslike kehadega übermenchidena, kes sooritavad mingit dramaatilist riitust tõrvikute valgusel – siin on ilmselt võrdne kogus nii eneseirooniat kui ausalt üles tunnistatud nartsissismi. Lõppude lõpuks ongi ju kogu näitus tribute doktor Bohi imaginaariumile.

PILDIMATERJAL:



Publiku pea kohal rippunud süda (midagi oleks võinud pursata ka)

kontinentideülene performaator ja tema ustav aksessuaar - ruupor (miks sulgedes, selgub hiljem!)


publik järgnemas

Andrus Joonas ja purustatud kunstiajalugu

Väga lahe automatikum. Tõmbles perioodiliselt ohjeldamatutes naerukrampides

Fotod - the way we were. somewhere.

lasketiiru manuaal
Relva on haaranud Tartu Kunstnike Liidu värske juht, Markus Toompere

täiendused
AB fotograafile - täna on minu show, nii et sina mine palun lavalt ära. vms (mälu järgi)

milline säärejooks on NG tsikkidel!

ja millised lihased NG kuttidel! (Billeneeve käsi krabamas)


Ja siis - brutaalne ja võimas kulminatsioon: THE BEAUTY OF THE CAR ACCIDENT!!!

Jutustaja pilvepiirilt - ingel Vanoni


Apokalüpsi saatis Soome kultusbändi Cleaning Woman mootor CW 01

autost väljusid surnud reisijate hinged

...ja asusid tantsima metsikut sõjatantsu (mis oli ühtlasi ka väga ilus). samal ajal hakkas auto purunema...
publik oli enesealalhoiuinstnikte kasutades jätnud autoõnnetusele nii suure juhtumisvabaduse kui galeriiseinad võimaldasid

nätaki!
taevased jõud tunduvad olevat lõbustatud

tegevusse asub publik
deemonlik naer kindlasti
kuvaldaga läheneb värske galerist Indrek Grigor

... ja pakub mitmeid sotsrealistliku töökangelase motiive


musitseerivat inglit kõik see ei häiri



girlpower!
vot mis juhtus
passanger siin küll enam olla ei tahaks

autoõnnetusest ei pääsenud tervelt ka Estonia-nimeline lõhnakuusk..

aga väljas oli tegelikult kena suvepäev...

...inimesed olid rõõsad ja õnnelikud... nagu turistid... (härra Joonas ja proua Billeneeve)

Galerist sai kiita!

Voila!