Uued ametimehed

Nüüd võib uute ametikohtade puhul palju õnne soovida nii Indrek Grigorile, kellest sai Tartu Kunstimaja uus galerist kui Markus Toomerele, kes eelnimetatud ametipostilt liikus edasi Tartu Kunstnike Liidu juhatajaks! Artishokil on rõõm näha Tartus toimuvaid liikumisi ja sel puhul ka esmased välk-intervjuud mõlema persooniga (nii välk-lähenemine oli, et Grigori leping kirjutati alla intervjuu toimumise ajal Werneris).



Alustades Markus Toomperega – raame paika pannes, kui kaua kestab Tartu Kunstnike Liidu esimehe ametiaeg?
MT: See on fikseeritud kolme aasta peale. Kui võhma siis veel on, võiks muidugi edasi kandideerida.
Kas sinul või Indrekul oli konkurente ka nende ametikohtadele?
Minul ei olnud. Ja Indrekule tehti lihtsalt ettepanek, kutsuti otse.
Kui palju on TKLil liikmeid?
TKLis on natuke üle 120 liikme ja mingis situatsioonis oleme jäänud EKLi alaliiduks, endal alaliite ei ole.
TKLi ealine proportsioon?
Viimastel aastal olnud suurenenud noorte liitujate osakaal. TKLi iive on seega positiive, juurdekasv on suurem. Tendents on see, et meie keskmine vanus nooreneb, mitte vananeb.
Millised on sinu lühema- ja pikemaajalisemad eesmärgid seoses TKLiga?
Lähim eesmärk on ikkagi finantsküsimused. TKLi peamine finantstegevus on pindade rentimine ja kinnisvara haldus. Äriline pool on see põhiline suur ülesanne, et see kasumlikumalt tööle panna. Jooksvalt toimub ka arengukava koosamine, mis võiks määrata meie sisulise arengu edaspidiseks. Praegu on olukord ikkagi see, et projekte on hästi palju, aga nad liiguvad kõik eri suundades. Võiks paika panna kindlad suunad, kuhu me liigume.
Kinnisvaralise tegevuse kohta – palju TKLil üldse pinda on ja kuidas peaks toimuma selle kasumlikumaks muutmine?
TKLil on kokku umbes 5000 rm pinda kahes hoones, Vanemuise 26, nn Tartu Kunstimaja, kus asuvad 25 ateljeed, 3 eksponeerimissaali + väljaüüritud pinnad kunstipoele ja pizzabaarile; keldris asub praegu veel graafika töökoda. Selle majaga on suhteliselt lihtne, ajaga on välja kujuenud, kuidas kõik töötab. Keerulisem juhtum on Ujula 1, endine ARSi maja – peale ARSi kokkukukkumist on hoone olnud välja renditud erinevatle rentnikele. Hetkel on seis selline, et sellega on tegeletud päev korraga ja seega ta funktsioneerib praeguseks hetkeks väga omamoodi. Seda võiks kaasajastada. Praegu asub seal kõikvõimalikku, õmblustsehhist restauraatoriteni, bändide prooviruumidest Mati Miliuse kunstikogu ladustamiseni, lisaks on esimesel korrusel end sisse seadnud teoloogiline loovakadeemia. Sümbioos on seal muidugi võimas. Samas on väga praktilised probleemid, vaja on luua remondifond, välja vahetada elektrisüsteemid jne.
Rääkides nüüd TKLi sisulise arengu seisukohast, milline oleks sinu visioonis TKLi roll ja mõte?
Arengukava koostamise aspektist ma ei tahaks seda sisulist rolli veel praegu lukku lüü, kuna veel ei ole oma sõna sekka öelnud selle juures olevad koostööpartnerid nagu Tartu linn ja Kultuuriministeerium ega ka väliseksperdid; nad teevad seda suve jooksul. Peale seda on võibolla lihtsam end positsioneerida. Kunstnike liit võib olla alates ametiühingust kuni tsunfti või gildini, variante on palju. Minu roll selle arengu puhul on eelkõige majanduslikust aspektist tulenev – et oleksid toetused oma liikmetele, projektidele jne.
Mingeid kadinaalseid muutuseid hoobilt ei tule, ma näen seda evolutsioonilise arenguna, et järkjärgult nädata end kui tugevat ja toimivat organisatsiooni, kes pakub kunstnikele tugisüsteemi ja samas on ka KOVle partneriks, näiteks sõpruslinnade kultuuriprogrammi programmi koordineerimise juures. Üldiselt tahaks pöörata rohkem tähelepanu kvalitatiivsele tegevusele – pole oluline, kui palju projekte on lõpuks ette näidata, aga oluline on, et need, mis olid, oleksid tõesti head olnud.
Kunstnike liitudel on ka potensiaal kaasa rääkida palju laiemates küsimustes, see on kanal, mis on piisavalt esinduslik ja mida seeõttu ka kunstimaailmast väljaspool kuulatakse.
Muidugi, aga mida ma olen alati Tartu kohta öelnud ja mis on Tartu õnn, on see, et siin on pädev ametnikkond. Poliitikud võivad siin vahetuda ja igasuguseid trikke teha, aga ametkond on siiski piisavalt kvalifitseeritud, et head taset säilitada. Näiteks on Tartu linnas olemas monumendi komisjon, mis koosneb sellistest tegelastest, et on suhteliselt väike võimalus, et sealt midagi väga halba tuleb. Tartus on need asjad nõnda tööle saadud.
Sinu ideaal-TKL?
Mul on teatud plaanid või püüded, aga neist on väga vara veel rääkida. Need peaksid enne teatud staadiumisse jõudma, et üldse suud lahti teha.

Indrek Grigor, Tartu Kunstimaja värske galerist, millised on sinu lühema-ja pikemajalised eesmärgid?
Kirjutuslaua peaks korda tegema. Ma veel ei saa täpselt aru muidugi, kes meist millise laua saab...
MT: Kõik tähtsad paberid on kaustades, kõik jooksvad projektid on laua peal laiali.
IG: Selge, kõik pikaajalised projektid on lühiajaliselt laua peal laiali. Kõigepealt tuleb muidugi käesolev näituseprogramm üle võtta ja kohaneda, ka puht tehnilistes küsimustes, kus midagi asub et ma majas enam ära ei eksiks ja kus on kellegi ateljee jne.
Millal järgmise aasta programmitaotlusi vastu võtma hakkate?
01. juulist kuulutatakse konkurss välja ja septembri lõpuni on projektide laekumine. Aga järgmise aasta programmi kallal töö tegelikult juba käib – räägin kunstnikega, arutasime liidu juhatuses projektide valimise korda jne.
Nagu Markus siin enne mainis, siis tema põhitöö on numbrite lugemine – see on ka tema kui galeristi tegevuses tunda olnud – galerii sai ta endale päris tugeva miinusega ning selle väljamajandamisega on ta väga hästi hakkama saanud. Kunstimaja eelarvelised võimalused on … no ütleme, et on märkimisväärne, et on eelarve.
Kuna kogu galerii majandustegevus käib nagunii läbi liidu ja selle juhatuse, siis ma loodan, et ehk meil õnnestub Markusega teha tööjaotus, et tema jääb numbrite peale ja minul õnnestub tegeleda rohkem sisulise poolega. Mina oma muuseumi taustaga nt. absoluutselt ei hooma riigi ja linnavalitsuse masinavärki. Mul oli kirgas elamus, kui käisin linnavalitsuse korraldatud seminaril, kus Jaan Elken ja Piret Lindpere tutvustasid tulevast protsendiseadust, kuhu juurde käisid väga konkreetsed sisenaljad, kuidas üht või teist seaduse punkti oli vaja sõnastada, et rahandusministeerium nõus oleks. Need on küsimused, millega ma muuseumis üldse kokku ei puutunud. Üks põhjus miks ma üldse nõustusin Kunstimajja minema oligi, et Markus jääb ikkagi sinna edasi ja säilib järjepidevus.
Galerii töös esialgu revolutsiooni ei kavatse. Ennekõike püüan projekte rohkem kutsuda ja suunata, et tekiks mitmekesisem pakkumine. Sõnaga kõigile avatud projektipõhine näituse taotlemine jääb, kuid tuleb hakata galeristina rohkem ise tagant utsitama.
Mis puudutab välisnäituseid, mida Tartus paraku vähe, ja reeglina tähelepandamatud, siis ma ei näe võimalust, et me suudaksime siin tõusulainega lüüa, aga lähemal ajal tahaks teha rohkem koostööd Läti ja Leeduga. Mingid kontaktid on juba ka loodud, nii et me alustame sellelt rindel ja vaatame kuhu tee edasi läheb. Soome Instituudiga on traditsiooniliselt head suhted.
Tahaks end ka rohkem tallinnlastele meelde tuletada. tartlased naljalt Tallinnasse ei jõua, tallinlased siia samuti mitte, aga neil pole sellest ka probleemi, sest kui Tallinnas pole eksponeeritud olnud, siis ei olegi olemas olnud, see on väga levinud suhtumine. Tartu end maailma nabaks ei pea, aga mida nad seal põhjarannikul teevad ega sellest ka väga aimu pole. Ehk üheks eesmärgiks oleks, et ka Eesti sisene eksport-import natuke paremini tööle hakkaks.

Kui palju näituseid on nö ette antud, millega aastaplaani tehes pead arvestama?
Iga aastase traditsiooniga on vaid Tartu kunsti aastanäitus. Geront, mis tulenevalt sellest, et EKL-il on veel terve rodu alaliite, mis oma aastanäitusi teevad, on tallinnlastele hästi tuttav näituse formaat. Tartus on see kõikvõimalikke eksperimente kogenud. On olnud žüriitu näitus, on olnud kuraatori näitus, on olnud žürii ja kujundaja koostöö. Läheb keeruliseks, aga küll me mõtleme veel midagi välja.
Väike surve programmile tuleneb ka sellest, et tegemist on Tartu Kunstnike Liidu galeriiga, aga olles kaks aastat näituse komisjonis istunud, võin öelda, et see ei ole halvav.

Milline võiks olla Kunstimaja positsioon/nišš Tartu teiste näitusepindade seas?
Kunstimaja on Tartu ainus traditsiooniline kunsti galerii. Traditsiooniline nii ajaloolises mõttes, hiljuti oli 50. juubel, kui ka sisuliselt, kõige klassikalisem valge kuup. Ka Nooruse galerii klassifitseerub valgeks kuubiks, aga see on tugevalt Kõrgema Kunstikooli külge seotud ja Y galerii kus programm sõltumatum, ei ole jälle kuup. Tampere maja, Lastekunstikooli galerii ja Ferrotrumm, mis nüüd Pärmivabrikust Trükimuuseumisse kolis, on ambivalentsemad pinnad.
Sõnaga Kunstimaja üritab olla see mida nimi ütleb ta olevat ja mida ta ka üldiselt olnud on, nimelt Tartu kõige suurem ja esinduslikum kaasaegse kunsti galerii. Lihtsalt, meie pale vajab pisut värskendamist.

Räägi natuke kriitikute tasustamisest, mille Markus sisse viis – kuidas töötab, kuidas leiate kirjutajad jne.
On üleüldine mure, et kunsti kriitikat ilmub meil vähe. Markus otsustas sellega seoses möödunud aasta, et hala ei aita, tuleb tegutseda ning kuulutas, et on nõus kriitikule galerii poolt maksma. See tundub küll esmapilgul korruptsioonihõngulisena, aga olenemata sellest, et kriitika ei ole Eestis ületasustatud, ei võimalda meie eelarve kedagi ära osta. Markusel ei olnud ilmselt mahti sellega piisavalt aktiivselt tegeleda, aga ütleme, et möödunud aasta jooksul ei kaasnenud galeriil sellega olulisi kulutusi. Püüan selle projekti nüüd siiski taas üles soendada ja seda mitte ainult otseselt Kunstimaja kajastusest lähtuvalt, vaid selleks, et tekiks natuke suurem kirjutajate väli. Kusjuures siin valitseb natuke skisofreenne olukord. Ühelt poolt räägitakse kogu aeg sellest, kuidas kultuuri rubriike tõmmatakse ajalehtedes koomale, samas on pidev probleem, et keegi ei kirjuta ja või et kirjutab kitsas ring nimesid – nii on ausalt öeldes, vähemalt minule isegi umbmääraselt keeruline hinnata, mis siis ikkagi tegelikult lahti on. Aga lähtudes empiirikast võin väita, et Tartus on näituste kajastajate hulk väiksem kui toimetajate nõudlus, seda tunnen kirjutajana omal nahal, seega võib selles arvu laiendamise osas esialgu ka “pimesi” liikuda.
Kelle arvelt see laiendamine aga toimuma peaks, on vaata et veel keerulisem küsimus. Tartu Ülikoolis kunstiajaloolastele kunstikriitikast ei õpetata. Kõrgemas Kunstikoolis vist mõnedel erialadel mingi taolise sisuga kurus on, aga ütleme nii, et institutsionaalsel tasandil kriitikuid ei koolitata. Seega ei jää suurt muud kui piltlikult öeldes linnapeale küttima minna. Kunstiajaloo osakonnaga olen ise natuke seotud, rääkisin seal paari kolleegiga. Semiootika osakonnas on viimasel ajal kunsti- ja visuaalsemiootika õpetamise olukord paranenud ja Peeter Toropi projekti vaimus on nad kõik kirjutavad inimesed… Seega jah – lihtsalt otsin. Püüan inimestele selgeks teha, et ülikoolile kirjutate niisama, aga nii uskumatu kui see ka ei ole, leidub selliseid veidraid asutusi, kus kirjutamise eest makstakse. Akadeemilisele moraalile mõjub see väga laastavalt, aga see on ülikooli, mitte minu probleem.
Kaisa Eichel Y-galeriis on sarnase sisuga projekt, kuigi tema eesmärgiks on vist galerii aastat kattev kogumik. Ei ole olnud võimalust sellest täpsemalt rääkida, aga ma loodan, et meil õnnestub ka kirjutajate osas koostööd teha.
Laest võetud arv, aga mulle tundub, et kui õnnestuks sõelale tabada viis kirjutajat, oleks tagatud nii elementaarne näituste kajastus (praegu jääb nii mõnigi asi kajastamata olenemata sellest, et toimetajal oleks huvi), kui terve konkurents ja kriitikute omavaheline kollegiaalne suhtlusring.








Pildistasid Maarin Mürk ja Karl Theodor Grigor