Kuna „Sirp“ sellist saasta ei avalda, siis kallid Artishoki lugejad, palun!
Diverse Universe Performance´iplahvatus rändas aastal 2010 läbi Ida-, Lõuna-, Lääne- ja Põhja-Euroopa marsuudil Tallinn – Pärnu – Riia – Alytus - Berliin – Cologne – Toulouse – Barcelona – Sabadell – Paris – Malmö – Pori – Pärnu ligi 100 kunstniku osavõtul. Sellisest rändfestivalist – performance´ituurist on unistanud läbi aegade paljud organisaatorid nii mainstreamist kui undegroundist, aga nagu paljudes teisteski asjades oli taas eestimaine Non Grata see, kes selle suutis esimesena praktikasse viia. Diverse Universe festivalist kirjutab kogu tuuri kaasa teinud Ville Karel Viirelaid. Fotod Non Grata & Mats Õun.
Universumi kultuurilist liigirikkust avastati kontinentideülese seltskonnaga läbi kõikide sotsiaalkihtide – verbaalkultuuri templitest Tallinnas ja Barcelonas eraklike konseptuaalfilosoofide kõrgklubideni, kunstikoolidest Fluxuse vaimust muserdatud Leedus, noortekeskusteni Sabadellis, Berliini Kultuuritehastest ja tänavagaleriidest Hispaania hipipunkskvottideni, Eesti-Soome-Rootsi galeriidest ja Kunstihallidest metropolide linnakeskkondadeni, Riia piimaklubidest Pariisi tippülikoolideni, ning muidugi toimusid igal pool ka tänava-aktsioonid. Samades linnades esineti nii paarikümnepealisele punkarite koertekarjale kui linnapeade pingviiniparaadidele, frustreerunud illegaalimmigrantidele, trippivatele kanepipoeetidele ja politseikaskaadidele.
Maratonfestivali avalöök ”Performance´i poeedid” toimus Tallinnas Kirjanike Maja musta laega saalis. USA lõunaosariikide piiblivöö pärl – ”Kentucky gal” Ninnie Nuevo takerdus küll New Yorki tahmapühasid nautima, kuid teda asendasid Kalifornia undergroundi ikoon Steve Vanoni ja kohalik biitlegend Marko Mägi. Kodumaine peaesineja C.n.O.P.T tõi lavale anarhistliku kunstnikerühma ühistööna valminud luulevormis ühiskonnakriitilise tekstimassiivi „POEEM PUNASELE EMMALE“, mille kandsid teatraalselt ette apokalüptiliselt meelestatud legendaarsed boheemid Taave Tuutma ja Meeland Sepp. USA lääneranniku alternatiivkunsti sümbol, performance´ipoeet Steve Vanoni deklameeris oma kaheksakümnendate noort ja metsikut Kalifornia undergroundi tomwaitsiliku kurgusügavusega. Marko Mägi tegi oma elu etteaste – kaheliitrise Karu õlle assisteerimisel niivõrd hästi, et ei pealtvaatajad ei saanud aru, kas ta oma viimase detailini (nii rütmis, sõnas kui esituses) lihvitud programmis oli lihtsalt tema ise või oli see kõik üks suurepärane illusioon. Kahjuks ei suutnud elava kunsti külaskäik kirjandusmekasse ka seekord ületada valdkondadevahelisi barjääre - kunstnikkonna verbaalset tulevärki jälgiv saalitäis publikut, kellest istekohti jagus vaid vähestele, koosnes ennekõike siiski visuaalkultuuri esindajatest.
Festivali teist ja viimast kodumaist Pärnu osa alustas kestvusperformance`ite paralleelne jada Pärnu Kunstihallis, Kunstnike Majas ja linnaruumis - esinesid Grupp Ornicart (Prantsusmaa), Hoke Ericson (USA, New York), Grupp Vedelik (Eesti): Erki Kasemets, Habe, Sven-Erik Stamberg, Morgan Schagerberg (Rootsi), Grupp Juurikasvu (Soome): Mari Aaltonen, Vera Arjoma, Merja Laine, Päivi Viinikainen, Grupp C.n.o.p.t, Noolegrupp (Eesti): Triinu Jürves ja Villem Jahu, Grupp Rubens: Sybille Neeve, Anna Aua, Piret Tombak, Inge Ting, Grupp T.e.h.d.a.s. RY (Soome): Jussi Matilainen, Simo Saarikoski, Janne Rahkila, Antti Pedrozo, Iida Nikitin, Sampo Laaksonen, Kimmo Kanerva, Jan Virtanen, Sari Kivinen, Eero Yli-Vakkuri, Heikki Hautala. Lühiprogrammi lisandusid Oikado Ichiro (Jaapan), Gatis Vectirans and Laura Zvilna (Läti), Silja Saarepuu & Villu Plink, Erik Hokanson ja Jill McDermid (USA, New York), Johnny Amore (Saksamaa) & Irene Pascual (Hispaania).
Kestvusperformance`id näituseformaadis olid seekordse Diverse formaadiuuendus ja andsid võimaluse keskenduda vastavalt vajadusele igasse töösse eraldi ja see oli ka kindlasti eestimaise osa huvitavaim osa. Igal vabal päeval Pärnumaa koolides etendusi pidanud Jaapanlane Ichiro Okeido on üks viimaseid traditsioontantsu samuraisid Hommikumaal. Need mööda maad rändavad tantsijad ei abiellu ega oma ka tüdruksõpru, neil pole peret ega isiklikku eluaset, nende töö on rännata ringi ja hoida elus oma küla tantsu. Karjääri algfaasis toetab neid Jaapani maffia Yakuza rahaliselt ja lisaks saadab ka geišasid rahuldamaks maiseid ihasid, et kunstnik saaks keskenduda vaimutööle. Siiski kaovad sellise professiooni esindajad globaliseeruvas maailmas kui sulalumi.
Ornicart – Marseilles`s resideeruv ja tänavaaktsioonidele spetsialiseerunud rühmitus organiseeris Diverse Pariisi osa ja nende esinumber Rochdy Lavry põhjustas festivali selleaastase meediaskandaali. End pesuharjadega katnud inim-puhastusmasin poleeris treppe, inimesi ja tänavaid, autosid ja monumente, seisates liiklust. Leegitseva tulipunase peaga monstrumi eest põgenesid tagurpidi autod ja inimesed. See kõik oleks unises kuurortlinnas jäänud üldise tähelepanuta, kui Pärnu Uue Kunsti Muuseumi ees parklas ei oleks ta kõikidest autodest valinud puhastamiseks just kohaliku linnavolikogu liikme, filmi-, kunsti- ja naljamehe päevinäinud Merdecest. Matsalu suvekodust vasturünnakule asunud ja telefoni teel vägesid juhatav parlamendisaadik alarmeeris nii pressi kui linnapead ja konnaõgijate maa araablane viidi sinivalge autoga trellide taha. Olles Prantsusmaalt, kus igal autol on kohustuslikult külg maha sõidetud ja sõidu pealt saadud väike müks tagant ei pane juhi peadki pöörama, ei osanud ta tõenäoliselt aimatagi, millisele õhukesele jääle ta on sattunud. Idaeuroopa autojumaldamiskultuuris võrdub see kui mitte tapmise, siis vähevalt röövkallaletungiga.
Grupp Not Now, I´M Busy koosseisus Ats Nukk, Nora Sarak, Liina Loper, Gudrun Heamagi, Anna Liisa Mart Facility ja Eve Kaarma transformeeriti Tallinna Lennujaamast Pärnu Linnagaleriisse interaktiivse Eyjafjallajoekuli tahmaekspordi flightchatiga. Inimesed said helistada lennujaamas igavlevatele noortele ja vestelda valitud teemadel. Tänapäeval, kui suhtlemine toimub enamasti virtuaalkeskkonnas ja telefoniseks on tuim ajalugu, ei ole imestada, et tavasituatsioon õnnestus edasi anda üsnagi reaalselt – noortel „viskas kopa ette“ nii nagu pidigi.
Festivali Eesti osa pidulikul lõpetetamisel Pärnu Kunstnike Maja aias, kuhu oma utoopiilise laagri oli üles seadnud ka Pori linna au ja uhkus - noor ja aktiivne tegevuskunstirühmitus T.e.h.d.a.s., esmaesitles Soome viimase aja ühe vingema kultusbändi Cleaning Woman´i peamootor CW 01 ehk Risto Puurunen oma vastvalminud ennenägematut muusikainstrumenti. Imevigur koosnes pesukuivatusrestidest ja sämpleritest, mida toksides õnnestus esmakordselt sooloartistina üles astunud rokkaril võluda välja šamaanlikke rütme futu kastmes. Esitusele lisas vürtsi muidugi ka kogenud muusiku lavašõu ja Rocky Horror Picture Show imago.
Siitpeale algas hullumeelses tempos euroopa tuur, kus esinemiste vahe oli tuhandetes kilomeetrites ja ajas tihti vaid 24 tundi.
Esimene välissihtpunkt Riias oli populaarne jupiboheemide kohtumispaik Club Piens (lätlaste fantaasia lõbustuskohtade nimede välja mõtlemisel on piiritu – otse kõrval asus klubi Kefirs). Ürituse viis läbi Performance Art Union of Latvia presidendi Gatis Vectiranse juhtimisel. Oli tunda, et oldi jõudnud lõuna poole, kuna kunstipublik oli Eestiga võrreldes nagu siga ja kägu – inimesed jälgisid tervet pikka programmi ammulisui ja õhtujuhi käske täites jälgiti kõiki esinemisi äärmise huvi ja temperamendiga. Õhtu naelaks sai Non Grata „Ash instead of cash“ aktsiooni kõrval jällegi Rochdy, kes otsis ja leidis vastuse filosoofilisele küsimusele „Kas kunst võib muuta elu?“, olles ise kaelani maasse kaevunud, kogudes raha ühe metsiku Läti kuke elu päästmiseks. See ka kõigi hea meeleks õnnestus. Art can change life!
Leedus oli sedapuhku esinemiskohaks nõukogude aegne kuurortlinn Alytus, kus asuvas kunstikoolis koordineeris aktsioone leedukate hetkel kõige aktiivsem performaator ja Alytus Art Strike nimelist antikunstiüritust korraldav Redas Dirzys.
Berliinis toimusid Diverse üritused Open Space Performunioni Micha Stegeri juhtimisel Bullewinkelis Kreutzbergis 1. Mai festivali raames, mis Kottbusser Tori metroojaama ümbruses kulmineeruvad igal aastal ulatuslike tänavalahingutega politsei ja uusvasakpoolsete vahel. Suht sama olukord mis Eestiski kunagi aprillirahutuste raames, ainult rohkem on näha leegitsevaid autosid ja korravalvurid on paremini organiseeritud. Sealmail peetakse seda lõbuks. Aqua Carre Berlin Kultuuritehases toimusid performance`id veel kolmel õhtul ja Diversega liitus oma poolsada kohalikku performanti.
Liiguksin edasi, mainides kiirelt vaid vahepealseid värvikaid peatuspaiku Kölnis, kus juhtisid vägesid tšiili päritolu Alex Marcelo Jimenez Mora ja kunagine Fluxuse liige Rolf Rolls Langehans “TempoRares Paradies and Fein Raus” nimelises paigas ja Prantsusmaa maaliliste metsade vahel asuvat kunstnike kommuuni Centre d'Art de Terre Blanque.
Hispaania tervitas meid samuti oma multikultuursuse ja eklektilisusega – Sabadellis asuv moodsa kunsti ja noorsootöö keskus L'Estruch Fàbrica de Creació de les Arts en Viu oli euroopalik ja väljapeetud ning astus välja lõunamaistest klišeedest. Kohalik koordinaator, austinpowersliku imagoga kunstikorraldaja meenutas pisarsilmi oma viimast kümne aasta tagust kokkupuudet põhjamaiste kunstnikega, kureerides soomlaste näitust: “These people were completely crazy!“ Ometi jäid seekord põhjamaalased kõige viisakamateks tegelasteks Diverse grupis. Prantsusmaa elektronmuusik Tekno Eric andis korraldajale töö tegemata jätmise eest kere peale ning Berliini performance`i ja teatridiiva Micha Stegeri kõht ei pidanud kangele hispaania espressole vastu, rikkudes korraldaja korteri vaiba.
Centro Social Barcelona äärelinnas osutus äärmiselt räpaseks, kuid külalislahkeks krusty punkide skvotiks, kus inimeste arv jäi kergelt alla koertest pealtvaatajatele ning enne esinemist pidi lava fekaalidest puhtaks pühkima. Ameerika kunstnikud said sellest kogemusest küll tuntava kultuurišoki, kuid paljunäinud idaeurooplasena nimetaksin isiklikult seda kohta üheks parimaks Diverse selle aastasel tuuril.
Barcelona põrandaaluses kanepi-, luule-, ja kunstiklubis La Papa toimus Diverse esinemisel taas tõeline revolutsioon - kunstnikud murdsid salaklubi uksed lahti ning marssisid tänavale, eesotsas sakslastest naispaavsti ja transvestiitidest altaripoistega, kes skandeerisid: “Ahora vene la luz!“ („Siit tuleb valgus!“).
Grupi OrnicArt organiseeritud Pariisi festival oli taas linnaruumi kaose päralt, ning pühendatud mõttelise ja konkreetse, nähtava ja nähtamatu, sotsiaalsete, arhitektuuriliste, linnaruumi ja ajaloo piirialadele. Kunstnikud avastasid läbi intensiivsete treeningute ja kordusaktsioonide Belleville ja Philip Auguste tänavate vahelise rajooni omapära ja aurat. Kolmkümmend Prantsuse kunstnikku ja Diverse Universe seltskond mõtestas ümber korda tänavatel, igapäevast rutiini, kombeid ja sotsiaalseid suhteid. Kunstnikega ühinesid tänavamuusikud, tantsijad ja näitlejad. Üheskoos kollaboreeruti erinevaisse projektidesse, alates kollektiivsete enesetappude klubist kuni tänavabordellini.
Lõpuks oli aeg edasi liikuda ja jätta Lõuna-Euroopa seljataha – ees ootas Rootsi Kuningriik ja Malmö Skånes Konstförening. Morgan Schagerbergil (kes tegi oma alter ego Rollerboyna kaasa kogu Diverse tuuri, pakkudes kõigile pornohõngulist privaatmassaži, saades sellega Euroopa naiste lemmikuks ja meeste armukadedusobjektiks) oli kodulinnaga oma plaan. Kogu grupp ühines etenduseks, mis kajastas ühte traagilist autoõnnetust, kuhu Rootsi viiking aastaid tagasi sattus. Ingliks kehastunud Anonymus Boh Non Gratast, vana Volvo, sepavasarad ja tuleneelajad on vaid mõned märksõnad sellest spektaaklist.
Üks ere leid oli ka Norra tüdrukutepunt Fine Art Union, kes esitasid feministlikult kõhedaks tegeva pauertekno kabareeprogrammi DemoDemonstration. Loodetavasti saab neid järgmisel aastal ka Eesti kunstipublik kaeda. Kodumaine elektronmuusika skene on pehmelt öeldes vaimuvaene, rääkimata... khmm... feministlikust liikumisest.
Perfo 2010 egiidi all Poris, koordineerisid performance`eid kunstnike ühendused Nyte ja T.E.H.D.A.S.ry. galeriis 3K+H. Ugriliku külalislahkusega esitleti loomulikult kohalikku suitsusauna, ning olles end puhtaks pesnud ja läbi vihelnud, said kunstnikud uue jõuga tegevuskunsti kallale asuda. Kamminud läbi kohalikud kirbuturud (mis on tõest maailma parimad) andis Non Grata performance`i koos robotitega, võttes pantvangi kõik festivalikülalised ja andis üle nende peade tõsist turmtuld. Soome tõi kaasa ka tõelised ugri vanakooli feministperformaatorid, kes kannatlikult ja keskendunult oma raskest elust jutustasid ja tohutut lõngakera kerisid. Pärast aktsioone täis Euroopa tuuri mõjus ka see hästi koduselt ja rahustavalt. Pika päeva lõpetas tohutu jam-session galerii pööningul, kus iga soovija sai pilli kätte võtta ja ennast tühjaks laadida. Muusikal ei tulnud lõppu. Kes väsis, see vahetati kohe järgmise soovija vastu välja. Soomlased on musikaalne rahvas.
Diverse Universe lõppes õnnelikult Pärnu väikelinna kohisevate pärnade all kultuuritempli Endla kohvikus, kus astusid üles Aasia tegevuskunstnikud. Aktsioonmuusik Sato Yukie ja moderntantsija Fuijeda Mushimaru Jaapanist ning kunstnikust näitleja Kim Baek Ki Lõuna-Koreast. Etendusi saatis saksofonil Steve Vanoni.
Saladuskatte all võin öelda, et mul on tõsine põhjus arvata, et Diverse Universe 2011 tuleb veelgi suurejoonelisem ja laiahaardelisem. Elagu DU! Võtke vabalt!
Ville Karel
Techno Eric aktsioonis
Roller Boy"Ash instead of cash" Riia "Piimaklubis"
Janused Hiigelpead Alytuses
Travis Fuller & Johnny Amore
SP38
Homer, Suur Ahv & Stevie Berliinis
Linnaruumi Kaos Pariisis
Tööline ja Mõtleja
Marko Mägi (foto Mats Õun)
Rochdy
