Kuna „Sirp“ sellist saasta ei avalda, siis kallid Artishoki lugejad, palun!
Diverse Universe Performance´iplahvatus rändas aastal 2010 läbi Ida-, Lõuna-, Lääne- ja Põhja-Euroopa marsuudil Tallinn – Pärnu – Riia – Alytus - Berliin – Cologne – Toulouse – Barcelona – Sabadell – Paris – Malmö – Pori – Pärnu ligi 100 kunstniku osavõtul. Sellisest rändfestivalist – performance´ituurist on unistanud läbi aegade paljud organisaatorid nii mainstreamist kui undegroundist, aga nagu paljudes teisteski asjades oli taas eestimaine Non Grata see, kes selle suutis esimesena praktikasse viia. Diverse Universe festivalist kirjutab kogu tuuri kaasa teinud Ville Karel Viirelaid. Fotod Non Grata & Mats Õun.
Universumi kultuurilist liigirikkust avastati kontinentideülese seltskonnaga läbi kõikide sotsiaalkihtide – verbaalkultuuri templitest Tallinnas ja Barcelonas eraklike konseptuaalfilosoofide kõrgklubideni, kunstikoolidest Fluxuse vaimust muserdatud Leedus, noortekeskusteni Sabadellis, Berliini Kultuuritehastest ja tänavagaleriidest Hispaania hipipunkskvottideni, Eesti-Soome-Rootsi galeriidest ja Kunstihallidest metropolide linnakeskkondadeni, Riia piimaklubidest Pariisi tippülikoolideni, ning muidugi toimusid igal pool ka tänava-aktsioonid. Samades linnades esineti nii paarikümnepealisele punkarite koertekarjale kui linnapeade pingviiniparaadidele, frustreerunud illegaalimmigrantidele, trippivatele kanepipoeetidele ja politseikaskaadidele.
Maratonfestivali avalöök ”Performance´i poeedid” toimus Tallinnas Kirjanike Maja musta laega saalis. USA lõunaosariikide piiblivöö pärl – ”Kentucky gal” Ninnie Nuevo takerdus küll New Yorki tahmapühasid nautima, kuid teda asendasid Kalifornia undergroundi ikoon Steve Vanoni ja kohalik biitlegend Marko Mägi. Kodumaine peaesineja C.n.O.P.T tõi lavale anarhistliku kunstnikerühma ühistööna valminud luulevormis ühiskonnakriitilise tekstimassiivi „POEEM PUNASELE EMMALE“, mille kandsid teatraalselt ette apokalüptiliselt meelestatud legendaarsed boheemid Taave Tuutma ja Meeland Sepp. USA lääneranniku alternatiivkunsti sümbol, performance´ipoeet Steve Vanoni deklameeris oma kaheksakümnendate noort ja metsikut Kalifornia undergroundi tomwaitsiliku kurgusügavusega. Marko Mägi tegi oma elu etteaste – kaheliitrise Karu õlle assisteerimisel niivõrd hästi, et ei pealtvaatajad ei saanud aru, kas ta oma viimase detailini (nii rütmis, sõnas kui esituses) lihvitud programmis oli lihtsalt tema ise või oli see kõik üks suurepärane illusioon. Kahjuks ei suutnud elava kunsti külaskäik kirjandusmekasse ka seekord ületada valdkondadevahelisi barjääre - kunstnikkonna verbaalset tulevärki jälgiv saalitäis publikut, kellest istekohti jagus vaid vähestele, koosnes ennekõike siiski visuaalkultuuri esindajatest.
Festivali teist ja viimast kodumaist Pärnu osa alustas kestvusperformance`ite paralleelne jada Pärnu Kunstihallis, Kunstnike Majas ja linnaruumis - esinesid Grupp Ornicart (Prantsusmaa), Hoke Ericson (USA, New York), Grupp Vedelik (Eesti): Erki Kasemets, Habe, Sven-Erik Stamberg, Morgan Schagerberg (Rootsi), Grupp Juurikasvu (Soome): Mari Aaltonen, Vera Arjoma, Merja Laine, Päivi Viinikainen, Grupp C.n.o.p.t, Noolegrupp (Eesti): Triinu Jürves ja Villem Jahu, Grupp Rubens: Sybille Neeve, Anna Aua, Piret Tombak, Inge Ting, Grupp T.e.h.d.a.s. RY (Soome): Jussi Matilainen, Simo Saarikoski, Janne Rahkila, Antti Pedrozo, Iida Nikitin, Sampo Laaksonen, Kimmo Kanerva, Jan Virtanen, Sari Kivinen, Eero Yli-Vakkuri, Heikki Hautala. Lühiprogrammi lisandusid Oikado Ichiro (Jaapan), Gatis Vectirans and Laura Zvilna (Läti), Silja Saarepuu & Villu Plink, Erik Hokanson ja Jill McDermid (USA, New York), Johnny Amore (Saksamaa) & Irene Pascual (Hispaania).
Kestvusperformance`id näituseformaadis olid seekordse Diverse formaadiuuendus ja andsid võimaluse keskenduda vastavalt vajadusele igasse töösse eraldi ja see oli ka kindlasti eestimaise osa huvitavaim osa. Igal vabal päeval Pärnumaa koolides etendusi pidanud Jaapanlane Ichiro Okeido on üks viimaseid traditsioontantsu samuraisid Hommikumaal. Need mööda maad rändavad tantsijad ei abiellu ega oma ka tüdruksõpru, neil pole peret ega isiklikku eluaset, nende töö on rännata ringi ja hoida elus oma küla tantsu. Karjääri algfaasis toetab neid Jaapani maffia Yakuza rahaliselt ja lisaks saadab ka geišasid rahuldamaks maiseid ihasid, et kunstnik saaks keskenduda vaimutööle. Siiski kaovad sellise professiooni esindajad globaliseeruvas maailmas kui sulalumi.
Ornicart – Marseilles`s resideeruv ja tänavaaktsioonidele spetsialiseerunud rühmitus organiseeris Diverse Pariisi osa ja nende esinumber Rochdy Lavry põhjustas festivali selleaastase meediaskandaali. End pesuharjadega katnud inim-puhastusmasin poleeris treppe, inimesi ja tänavaid, autosid ja monumente, seisates liiklust. Leegitseva tulipunase peaga monstrumi eest põgenesid tagurpidi autod ja inimesed. See kõik oleks unises kuurortlinnas jäänud üldise tähelepanuta, kui Pärnu Uue Kunsti Muuseumi ees parklas ei oleks ta kõikidest autodest valinud puhastamiseks just kohaliku linnavolikogu liikme, filmi-, kunsti- ja naljamehe päevinäinud Merdecest. Matsalu suvekodust vasturünnakule asunud ja telefoni teel vägesid juhatav parlamendisaadik alarmeeris nii pressi kui linnapead ja konnaõgijate maa araablane viidi sinivalge autoga trellide taha. Olles Prantsusmaalt, kus igal autol on kohustuslikult külg maha sõidetud ja sõidu pealt saadud väike müks tagant ei pane juhi peadki pöörama, ei osanud ta tõenäoliselt aimatagi, millisele õhukesele jääle ta on sattunud. Idaeuroopa autojumaldamiskultuuris võrdub see kui mitte tapmise, siis vähevalt röövkallaletungiga.
Grupp Not Now, I´M Busy koosseisus Ats Nukk, Nora Sarak, Liina Loper, Gudrun Heamagi, Anna Liisa Mart Facility ja Eve Kaarma transformeeriti Tallinna Lennujaamast Pärnu Linnagaleriisse interaktiivse Eyjafjallajoekuli tahmaekspordi flightchatiga. Inimesed said helistada lennujaamas igavlevatele noortele ja vestelda valitud teemadel. Tänapäeval, kui suhtlemine toimub enamasti virtuaalkeskkonnas ja telefoniseks on tuim ajalugu, ei ole imestada, et tavasituatsioon õnnestus edasi anda üsnagi reaalselt – noortel „viskas kopa ette“ nii nagu pidigi.
Festivali Eesti osa pidulikul lõpetetamisel Pärnu Kunstnike Maja aias, kuhu oma utoopiilise laagri oli üles seadnud ka Pori linna au ja uhkus - noor ja aktiivne tegevuskunstirühmitus T.e.h.d.a.s., esmaesitles Soome viimase aja ühe vingema kultusbändi Cleaning Woman´i peamootor CW 01 ehk Risto Puurunen oma vastvalminud ennenägematut muusikainstrumenti. Imevigur koosnes pesukuivatusrestidest ja sämpleritest, mida toksides õnnestus esmakordselt sooloartistina üles astunud rokkaril võluda välja šamaanlikke rütme futu kastmes. Esitusele lisas vürtsi muidugi ka kogenud muusiku lavašõu ja Rocky Horror Picture Show imago.
Siitpeale algas hullumeelses tempos euroopa tuur, kus esinemiste vahe oli tuhandetes kilomeetrites ja ajas tihti vaid 24 tundi.
Esimene välissihtpunkt Riias oli populaarne jupiboheemide kohtumispaik Club Piens (lätlaste fantaasia lõbustuskohtade nimede välja mõtlemisel on piiritu – otse kõrval asus klubi Kefirs). Ürituse viis läbi Performance Art Union of Latvia presidendi Gatis Vectiranse juhtimisel. Oli tunda, et oldi jõudnud lõuna poole, kuna kunstipublik oli Eestiga võrreldes nagu siga ja kägu – inimesed jälgisid tervet pikka programmi ammulisui ja õhtujuhi käske täites jälgiti kõiki esinemisi äärmise huvi ja temperamendiga. Õhtu naelaks sai Non Grata „Ash instead of cash“ aktsiooni kõrval jällegi Rochdy, kes otsis ja leidis vastuse filosoofilisele küsimusele „Kas kunst võib muuta elu?“, olles ise kaelani maasse kaevunud, kogudes raha ühe metsiku Läti kuke elu päästmiseks. See ka kõigi hea meeleks õnnestus. Art can change life!
Leedus oli sedapuhku esinemiskohaks nõukogude aegne kuurortlinn Alytus, kus asuvas kunstikoolis koordineeris aktsioone leedukate hetkel kõige aktiivsem performaator ja Alytus Art Strike nimelist antikunstiüritust korraldav Redas Dirzys.
Berliinis toimusid Diverse üritused Open Space Performunioni Micha Stegeri juhtimisel Bullewinkelis Kreutzbergis 1. Mai festivali raames, mis Kottbusser Tori metroojaama ümbruses kulmineeruvad igal aastal ulatuslike tänavalahingutega politsei ja uusvasakpoolsete vahel. Suht sama olukord mis Eestiski kunagi aprillirahutuste raames, ainult rohkem on näha leegitsevaid autosid ja korravalvurid on paremini organiseeritud. Sealmail peetakse seda lõbuks. Aqua Carre Berlin Kultuuritehases toimusid performance`id veel kolmel õhtul ja Diversega liitus oma poolsada kohalikku performanti.
Liiguksin edasi, mainides kiirelt vaid vahepealseid värvikaid peatuspaiku Kölnis, kus juhtisid vägesid tšiili päritolu Alex Marcelo Jimenez Mora ja kunagine Fluxuse liige Rolf Rolls Langehans “TempoRares Paradies and Fein Raus” nimelises paigas ja Prantsusmaa maaliliste metsade vahel asuvat kunstnike kommuuni Centre d'Art de Terre Blanque.
Hispaania tervitas meid samuti oma multikultuursuse ja eklektilisusega – Sabadellis asuv moodsa kunsti ja noorsootöö keskus L'Estruch Fàbrica de Creació de les Arts en Viu oli euroopalik ja väljapeetud ning astus välja lõunamaistest klišeedest. Kohalik koordinaator, austinpowersliku imagoga kunstikorraldaja meenutas pisarsilmi oma viimast kümne aasta tagust kokkupuudet põhjamaiste kunstnikega, kureerides soomlaste näitust: “These people were completely crazy!“ Ometi jäid seekord põhjamaalased kõige viisakamateks tegelasteks Diverse grupis. Prantsusmaa elektronmuusik Tekno Eric andis korraldajale töö tegemata jätmise eest kere peale ning Berliini performance`i ja teatridiiva Micha Stegeri kõht ei pidanud kangele hispaania espressole vastu, rikkudes korraldaja korteri vaiba.
Centro Social Barcelona äärelinnas osutus äärmiselt räpaseks, kuid külalislahkeks krusty punkide skvotiks, kus inimeste arv jäi kergelt alla koertest pealtvaatajatele ning enne esinemist pidi lava fekaalidest puhtaks pühkima. Ameerika kunstnikud said sellest kogemusest küll tuntava kultuurišoki, kuid paljunäinud idaeurooplasena nimetaksin isiklikult seda kohta üheks parimaks Diverse selle aastasel tuuril.
Barcelona põrandaaluses kanepi-, luule-, ja kunstiklubis La Papa toimus Diverse esinemisel taas tõeline revolutsioon - kunstnikud murdsid salaklubi uksed lahti ning marssisid tänavale, eesotsas sakslastest naispaavsti ja transvestiitidest altaripoistega, kes skandeerisid: “Ahora vene la luz!“ („Siit tuleb valgus!“).
Grupi OrnicArt organiseeritud Pariisi festival oli taas linnaruumi kaose päralt, ning pühendatud mõttelise ja konkreetse, nähtava ja nähtamatu, sotsiaalsete, arhitektuuriliste, linnaruumi ja ajaloo piirialadele. Kunstnikud avastasid läbi intensiivsete treeningute ja kordusaktsioonide Belleville ja Philip Auguste tänavate vahelise rajooni omapära ja aurat. Kolmkümmend Prantsuse kunstnikku ja Diverse Universe seltskond mõtestas ümber korda tänavatel, igapäevast rutiini, kombeid ja sotsiaalseid suhteid. Kunstnikega ühinesid tänavamuusikud, tantsijad ja näitlejad. Üheskoos kollaboreeruti erinevaisse projektidesse, alates kollektiivsete enesetappude klubist kuni tänavabordellini.
Lõpuks oli aeg edasi liikuda ja jätta Lõuna-Euroopa seljataha – ees ootas Rootsi Kuningriik ja Malmö Skånes Konstförening. Morgan Schagerbergil (kes tegi oma alter ego Rollerboyna kaasa kogu Diverse tuuri, pakkudes kõigile pornohõngulist privaatmassaži, saades sellega Euroopa naiste lemmikuks ja meeste armukadedusobjektiks) oli kodulinnaga oma plaan. Kogu grupp ühines etenduseks, mis kajastas ühte traagilist autoõnnetust, kuhu Rootsi viiking aastaid tagasi sattus. Ingliks kehastunud Anonymus Boh Non Gratast, vana Volvo, sepavasarad ja tuleneelajad on vaid mõned märksõnad sellest spektaaklist.
Üks ere leid oli ka Norra tüdrukutepunt Fine Art Union, kes esitasid feministlikult kõhedaks tegeva pauertekno kabareeprogrammi DemoDemonstration. Loodetavasti saab neid järgmisel aastal ka Eesti kunstipublik kaeda. Kodumaine elektronmuusika skene on pehmelt öeldes vaimuvaene, rääkimata... khmm... feministlikust liikumisest.
Perfo 2010 egiidi all Poris, koordineerisid performance`eid kunstnike ühendused Nyte ja T.E.H.D.A.S.ry. galeriis 3K+H. Ugriliku külalislahkusega esitleti loomulikult kohalikku suitsusauna, ning olles end puhtaks pesnud ja läbi vihelnud, said kunstnikud uue jõuga tegevuskunsti kallale asuda. Kamminud läbi kohalikud kirbuturud (mis on tõest maailma parimad) andis Non Grata performance`i koos robotitega, võttes pantvangi kõik festivalikülalised ja andis üle nende peade tõsist turmtuld. Soome tõi kaasa ka tõelised ugri vanakooli feministperformaatorid, kes kannatlikult ja keskendunult oma raskest elust jutustasid ja tohutut lõngakera kerisid. Pärast aktsioone täis Euroopa tuuri mõjus ka see hästi koduselt ja rahustavalt. Pika päeva lõpetas tohutu jam-session galerii pööningul, kus iga soovija sai pilli kätte võtta ja ennast tühjaks laadida. Muusikal ei tulnud lõppu. Kes väsis, see vahetati kohe järgmise soovija vastu välja. Soomlased on musikaalne rahvas.
Diverse Universe lõppes õnnelikult Pärnu väikelinna kohisevate pärnade all kultuuritempli Endla kohvikus, kus astusid üles Aasia tegevuskunstnikud. Aktsioonmuusik Sato Yukie ja moderntantsija Fuijeda Mushimaru Jaapanist ning kunstnikust näitleja Kim Baek Ki Lõuna-Koreast. Etendusi saatis saksofonil Steve Vanoni.
Saladuskatte all võin öelda, et mul on tõsine põhjus arvata, et Diverse Universe 2011 tuleb veelgi suurejoonelisem ja laiahaardelisem. Elagu DU! Võtke vabalt!
Ville Karel
Techno Eric aktsioonis
Roller Boy"Ash instead of cash" Riia "Piimaklubis"
Janused Hiigelpead Alytuses
Travis Fuller & Johnny Amore
SP38
Homer, Suur Ahv & Stevie Berliinis
Linnaruumi Kaos Pariisis
Tööline ja Mõtleja
Marko Mägi (foto Mats Õun)
Rochdy
neljapäev, september 30, 2010
Tagasivaade festivalile Diverse Universe
neljapäev, september 16, 2010
Anna Stina Treumund - Hunt all paremas nurgas
Artishoki Biennaalil kuuldus siin-seal ikka, et "seekord tegid kunstnikud kriitikutele ära" või "räägi enda eest, minu meelest on tekstid väga ägedad". Noh, argumente kui palju. Igal juhul oli kihvt jälgida, kuidas kriitikud saali astudes (ja esimest korda teost silmitsedes) kas naerma või nihelema hakkasid. Ei osanud nagu ette oodata..
*
Gregor Taul avaldab siinkohal oma teise teksti Anna-Stiina Treumundist. Esimene tekst (loetav biennaali koduleheküljelt) valmis augustis ja kajastas kolme arvutiekraanil nähtud fotot. Kui aga teosed ühel õhtul Tartu Kunstimajja jõudsid ja need valges saalis raamitult nii sugestiivsed välja nägid, tabas kirjutajat pastakas suu pihta. Ja ta kirjutas teksti ümber. Olgu see siis siin lugeda.
Hunt all paremas nurgas
1
Ladina feminus tähendab sõna-sõnalt vähest usku. Millesse siis? Suurtesse lugudesse, valedesse, kultuuri, sõtta või lihtsalt inimestesse. Feminiinsus jätab uskumise kõrvale, lihtsalt on või hoolib. Feminiinsus ja maskuliinsus on seotud inimese biokeemiaga, vähemalt nii räägitakse. Ole sa mees või naine, ikka on sul üht rohkem, teist vähem. Seejuures pole üks või teine tingimata seotud inimese hetero-, bi- või homoseksuaalseks olemisega. Miski sõltub sünnist, miski võib päeva jooksul loksuda ühest äärmusest teise.
2
AST teose idees on kamalaga usku maailma asjadesse. Kunstnik ei kahtle oma triptühhonis ega selle löögijõus, see on elujõuline homage Marju Mutsule ning kahe kunstniku kohtumine on niisama reaalne kui Betti Alveri käevõru Ave Alavainu randmel. Ma väga loodan, et vaatajad märkavad seda meelekindlust. Teine asi on fotode õrna ja hapra autoportreelisusega. Selles nähtavas vaikses naiselikkuses on eos õudne vastuolu. Mõelge, kui teos peaks sattuma Õhtulehte või Delfisse, s.t tuhandete marutaudis hunt-kommentaatorite hammaste vahele. Ja kõik need hundid tõepoolest usuvad, et AST tahab oma loominguga (antud juhul kolme minimalistliku tsitaadiga) ümberhinnata kogu Eestis valitseva väärtussüsteemi. Absurdne värk.
3
Mida arvavad Treumundi senisest loomingust inimesed, kes soovivad sellega suhestuda? Kardan, et kunstnikku jälitab õlale patsutav vastukaja, et oi kui hea, et sa lesbitemaatikaga tegeled, mis me sinuta peale hakkaksime.. Olen kuulnud ka külmi arvamusi, et tema fotod pole muud kui sõprade ülespildistamine ning seetõttu Treumund kuritarvitab (niigi juba üleekspluateeritud) fotomeediumit ainuüksi lesbisõnumi levitamiseks. Hull lugu küll, aga sellistel kritiseerijatel on pooleldi õigus, juhul kui nad on elanud mõned aastad kusagil metropolis (või tutvunud vastava kirjanduse-kunstiga võrgu ja raamatute läbi) ning näinud kauge mätta otsast, et “Sina, mina ja kõik keda me ei tea”-tüüpi näitused on läänes ammune ajalugu. Väga puiselt väljendatuna - Berliinis oleks hõlbus vaadata AST fotosid ja öelda: “Jah, need inimesed piltidel on lesbid, ja siis?” Eestis paraku mitte. Siin ületab lesbilisus verejanulise uudisekünnise ning vaatajal on fotost raske fookus leida. Kas seinal näidatakse fotograafiat, vabadusvõitlust, seksuaalsust, kunsti, kunstnikku, ühiskonda või midagi seitsmendat. Täiesti objektiivsetel põhjustel objektiivi fookus ei toimi.
Fokusseerimatusest olenemata ei nõustu ma nendega, kes ütlevad, et fotodes pole kunsti. On küll ja veel kuhjaga selle sõna kõige vabastavamas tähenduses! Kultuuritoimimine näeb ette, n-ö uued ühiskondlikud fenomenid tuleb esmalt läbi mängida kunstis, s.t iseseisva (ja laia) vabadusega ruumis. Kunst on ühiskondliku vabaduse lakmuspaber.
5
Treumund rõhutab oma wikipedia lehel, et ta on ennekõike kunstnik. Kunstnik, kes on juhuslikult naine ja mittehetero. Ergo seni kuni kunstnik peab oluliseks rõhutada (või keskkond nõuab rõhutamist), et ta on juhuslikult naine ja mittehetero, niikaua kohtame tema loomingus (enese) seksuaalsusega tegelevaid teoseid. Kui Treumundist saab “pelgalt” kunstnik, siis langeb teostelt “nähtav sookoorem”, mis senikaua aga esteetika ees sammub.
6
Kunstnik leidis Mutsu joonistused, muutis need negatiivideks (valgest taustast sai must foon) ja asetas end pildile ootavaks tüdrukuks. Negatiivis väljendub positiivse ruumi õnnetuks pööramine, teisalt asetub negatiiv ajaliselt positiivi ette. Üks tingib teise ja teine esimese. Jah, tegemist on väärika homage’iga, mis kindlasti leiab endale kodu KUMUs või mõnes teises Eesti kunstikogus. Aga ilusast loost hoolimata, ootaks kunstnikult julgemat-kirkamat suhestumist eelkäijasse. Omade fotoliistude juurde jäämine (seejuures motiivi korrates) on ju nii turvaline valik. Võinuks ehk tuššiga kätt proovida või maalida või hoopis laulda. Olnuks ühtlasi eneseirooniline ja inimlik, midagi värsket nagu näiteks Pipilotti Risti interpretatsioon Chris Isaaki “Wicked Game-“ist.
7
Minu kohmetu dj alter ego Gorgo on Isaaki lugu aastaid diskohümniks nimetanud. Et kui elus oleks üksainuke tants, siis tingimata selle loo järgi, trotsides jalga kepsutades pala ülepingutatud lüürilisust. Aga jeesuke, millise graatsilise antiesteetikaga läheneb pisararebijale šveitsi geenius! Tema muusikas ja videos on raevu või huumorit, naeru enese ja teiste üle, trotsi ja lihtsalt sütitavat särtsu. Tuletan meelde, et loo originaalversiooni saadab youtube’is fototöötlus rõhutatud kehakumerustega, porgandpaljast ja ihaldusväärsest... poleeritud alumiiniumist valmistatud naisekujust! Galatea, sina või!? Ühesõnaga, Pipilotti Risti nali Romeode (ja küllap ka nende julialiku maailmakorralduse üle) üle on peenekoeline. Oleks kihvtim, kui Anna-Stina Treumund ka midagi krutskitega vildakat katsetaks.
8
On üks rumal ja ebaaus lause, mis paraku inimsuhteid nii hästi kirjeldab: kes ennast lambaks teeb, selle söövad hundid. Intuitsioon ütleb, et enamus inimesi nimetaks Treumundit või tema kunsti lambakeseks. Irooniline, sest AST on sulaselge hunt. Ikkagist terve inimene (kaks kätt, jalad ja pea - kui ebaaus raskesti sündinute suhtes), kunstimagister (vaimuaristokraat), Kunstihoone galeriis eksponeeritud autor (kui palju on Eestis autsaidereid, kelle jaoks KH tähendab põhimõtetevastast etableerumist), rääkimata EKAs õppejõuks olemisest (teadmiste monopol). Millised privileegid enamuse ühiskonna suhtes. On ju hunt? Või siiski hunt lamba nahas? Või lammas hundi nahas? Või lammas all paremas nurgas? See naine Mutsu joonistuse nurgas.
teisipäev, september 14, 2010
Artishok Biennale veel kord!
Lugupeetud lugejad,
(for English version, please scroll down)
vabandust, et teieni jõuab äsja lõppenud Artishoki Biennaali avamisreportaaž alles nüüd, kus, nagu öeldud, kõik on juba läbi. Aga võibolla on nende intensiivse kümne päeva üleelanutele hea meelde tuletada hetki, kus kõik pleksid olid alles mööda Tartu Kunstimaja suurt saali laiali ning tuli mõistada, mis millega kokku sobib. Hetki, kus üritus polnud veel alanud, tuure üles võtnud ega maha jahtunud. Kokkuvõttes oli jälle väga tihe maraton ja loodetavasti annab eelnevas postituses tehtud rindereportaaž väikese ülevaate neile, kelle jaoks Tartu külastamine seekord vaid soovunelmaks jäi või kes 10 päeva kohal ei saanud olla.
Otsus teha projekt seekord Tartus küpses aruteludest eelmise korra kuraatorite Maarin Mürgi-Margus Tamme ja projekti päranduseks saanud Kati Ilvese vahel üsna kiiresti ja võib öelda, et see oli igati õige otsus - Tartuga tuli kaasa hoopis teistsugune publik ja artist talkide läbiviijate ring avardus samuti kuidagi väga loomulikult. Igapäevased vestlused kunstnikuga, mille Kati kokku pani, olid seekordse biennaali kõige huvitavam täiendus (formaadi mõttes) - eriti kuna talkijad olid väga erinevate taustadega - filosoofid, kirjandusteadlased, füüsikud-arhitektid, kirjanikud, kunstnikud jne ning tasub oodata kannatamatult jutuajamiste salvestusi!
Lisaks nimemaagiale - kuigi aastanäitusest sai biennaal puht korrektsuse huvides - projekt leiab aset üle aasta (loodetavasti ei pea seda triennaaliks vms pikendama!), hakkas see väga hästi tööle, mida näitab ka meedia elav huvi seekordse ürituse vastu - on ABl väikese institutsionaliseerimis-protsessi käigus tekkinud ka oma kodulehekülg: artishokbiennale.org, kus leiate kindlasti rohkem materjali, loodud kunstiteoseid, tekste, artist talkide salvestusi jms olulist! Kogu projektist valmib ka seekord kataloog, aga millal see juhtub, sõltub juba korraldajatest! (kui nad on välja puhanud).
Veelkord tänud Katile, teda aidanud meeskonnale (Indrek, Margus, Maido, Gregor, Liisa jpt), osalenud kunstnikele-kirjutajatele, artist talkide läbiviijatele, publikule ja kõigile, kes AB nr 2le otse või virtuaalselt kaasa elasid! Artishoki Biennaali edasise saatuse kohta algavad nüüd arutelud - ja kõik ettepanekud on oodatud!
Ja loodetavasti kui kõik Artishoki püsikirjutajad on end tekstimaratonist välja puhanud, saab siin leheküljel olema taas rohkem liikumist, tekste ja toimetamist! Artishoki Biennaal lõppenud, aeg alustada hooajaga sügis-talv 2010/2011! Jätku teile ja meile!
Artikleid ABst:
- http://uudised.err.ee/index.php?06213796
- http://www.tartupostimees.ee/?id=307612
- http://kanal2.ee/news/article/Artishoki-biennaal-viib-Tartus-vastamisi-kunstnikud-ja-kriitikud/
- http://issuu.com/genklubi/docs/myyrileht_11
Dear readers,
apologies that photos from opening of Artishok Biennale are available for you now, when everything is already closed and ended. But maybe its good to look back now to the moments when everything was still ahead - exhibition wasnt opened yet, hasnt reached its intensive rhythm and hasnt cooled off yet. It was very turbulent 10 days (again!), but everybody survived - artists, critics, organizers and audience, congratulations! Hopefully this post and previous one give slight overview what happened to those whose dream to visit Tartu didnt fulfill that time or who couldnt be there for whole ten days.
Decision to make it this time in Tartu grow out from discussions between previous curators Maarin Mürk-Margus Tamm and Kati Ilves to whom this format was inherited, quite naturally and it was right one - Tartu welcomed with different kind of audience and circle of artist talk participants was quite naturally also bit more surprising one. Artist talks that happened every day and what Kati also curated were maybe the most interesting addition this time to Biennale project (in terms of format and also content support) - especially because people in conversation with artists had really different backrounds - philosophers, writers, other artists (which isnt very common practice here), literary critics etc. All talks were also recorded and will be up at homepage.
Beacuse yes, Artishok Biennale has no separate homepage artishokbiennale.org, where one can find artworks, texts, soon uploaded videos etc. This time also there will be .pdf catalog produced, but this will happen when team has had some vacation after this marathon. This process of getting a bit more institutionalized (or at least playing with an idea) comes along with name change - from annual exhibition to biennale. Its just turned out that annual isnt realistic, so biennale is not so much hope to jump onto this artworld map but just to name things properly - something that takes place over the year. Where next biennale would be, who would curate it and who would participate - this is matter of intense discussions now in Artishok team.
But one more time - many thanks and big hugs to Kati for curating this round and keeping everything together, team that helped her, participated artists, writers, talkers, audience and to everyone who supported AB nr 2 both virtually and in real life!
Life here at Artishok page should be also soon back to its normal rhythms - all the main contributes are finished with this writing marathon, so we will start life after biennale here and Autumn-Winter season 2010/2011 is opened now!
Artishoki Biennaali nr 2 kuraator miss LYNX aka Kati Ilves / Curator of Second Artishok Biennale, Miss LYNX aka Kati Ilves
Päeva Kunstnik - Merike Estna! Vapralt läbi hambavalu ja öise kiirabis-käigu siiski Tartusse jõudnud! / Artist of the Day - Merike Estna, bravely despite of tooth pain and night visit to emergency ambulance still made it to Tartu exhibition opening!
Riputatagu üles tekstid! Tartu Kunstnike Liidu esimees Markus Toompere / Hang the texts! Head of Tartu Artist Union, Markus Toompere gives a helping hand
Makrofotosid Kati vanaema küpsetatud kookidest! Ja koduaia lilled! / Macros from Kati`s grandma baked cakes + flowers from home garden! Aww!
Ei mingit lõõgastust enne näituse valmimist. Gregor Taul tassib kohale plekse tekstidele, Merike Estna loeb esimesi vormistuse leidnud kriitikutekste / No chill before opening, all classes are still empty. Gregor Taul brings frames fro texts, Merike Estna has started reading first hanged writings!
Kuldsete kätega ja roosa Eclectica käepaelaga galerist Indrek Grigor / Head of gallery, wth golden hands and pink free-ticket-bracelet for Eclectica festival , Indrek Grigor
Näeb välja nagu oleks kaamerasilm tabanud tüli, aga tegelikult mitte! / Looks like a fight between curator and head of gallery....luckily, NOT
ETV küsis palju küsimusi ja slavestas pikki lõike, aga kuna telekat pole, siis ei teagi, kas see kõik on kuskil vaatamiseks üleval ka (kes teab, andke märku!) / Estonian National TV recorded long minutes and asked many questions, but no TV at home - so no idea, is it somewhere up too or went straight archives-never-to-be-found..
Esimesed vaatjad / First viewers
Ürituse dresscode "blonds in black"
veider taim Tartu Kunstnike Liidu kontorist / weird plant from Tartu Artist Union office
Erinevaid lugemispositsioone: / Different reading positions:
Üks lemmikhetki - daam tegemas mobiiliülesvõtet Estna maalist / One fav moments - lady taking mobile shot from Estnas` work
Estna vestleb skulptor Tanilooga / Artist Merike Estna in conversation with sculptor Endel Taniloo
Keeping cool distance with artwork
Kati & Indrek & avamiskõned / opening speeches!
Kati & Merike & avamiskõned! / More opening speeches!
Kati & Eclectica festivali peakorraldaja Kaarel Isak / Kati and main organizer of Eclectica festival, Kaarel Isak
väljas sadas vihma / rainy day
Ja algas esimene artist talk - Merike Estnaga vestles Tanel Rander / And then begun first artist talk - in conversation with Merike Estna was Tanel Rander
Kuulajad varjutasid kunstitööd / Audience covered up art works
Avamise aftekas Eclectia italo-disco peol. Artishok Biennaali flaikud tegevuses / Afterparty of biennale opening at Eclectica festivals event, italo-disco. Flayers of Artishok Biennale in action
Pildid MMürk / Pics by MMürk
