Europos Parkas – skulptuuripark Euroopa südames

Gregor Taul käis suvel Vilniuses ja avastas, et Euroopa keskpunkt asub sealt vaid kümmekond kilomeetrit eemal. Keskpunkti rajati 1991. aastal skulptuuripark, millest siinne artikkel räägibki.







1

Üldist

Vilniuse külje all on 1991. aastast tegutsenud skulptuuripark nimega “Europos Parkas”. Pargi asutas Vilniuse Kunstiakadeemia skulptuuritudeng Gintaras Karosas (s. 1968) pärast seda, kui oli ühest ennesõjaaegsest õpikust lugenud, et prantsuse geograafide sõnul asub Euroopa maakaardiline keskpunkt Vilniusest 16 kilomeetrit loodes. Karosas tassis metsaks osutunud keskpunkti kivist mälestusmärgi ja hakkas selle ümber puid skulptuuridega asendama. 20 aasta jooksul on Karosas harinud 55 hektarit (võrdluseks – Talinna linnamüüri vahele jääb 35 hektarit vanalinna) põndakulist segametsa, tuues inim- ja metsloomade silmade ette teoseid suurkujuritelt nagu Sol LeWitt, Dennis Oppenheim ja Magdalena Abakanowicz.

2

Keskus kui selline

Keskus peaks olema kõikide asjade algpunkt, absoluutne reaalsus, Idu ise. Leedu pealinna perifeerias, aedlinnade taga ja asfalteerimata teede ees, mõjub teadmine tuumas olemisest jaburalt ja värskendavalt. Kesksusesse tuleb uskuda. Leedukate jultunud enesekindlus on mulle alati muljet avaldanud. Kui satute Vilniusesse, lapake sealseid turismibrošüüre: võimsaim kuningriik, ilusaim vanalinn, kuldseim merevaik.. Ja mis seal salata, kui sa ennast ise kiita ei oska, ei tarvitse seda ka teistelt oodata. Üleüldse, kui Maa veel mõned sajad tuhanded aastad vastu peab, ei näe ma ühtegi põhjust, miks Leedu Kuningriik ei peaks mõnel suvalisel hetkel oma kunagise hiilguse taastama. Kuningaloss on juba taastatud, riigipiiri Musta mereni nihutamine võiks olla käkitegu.

Kentsakal kombel võib Euroopa geograafilisi keskpunkte leida veel Valgevenest, Tšehhi Vabariigist, Slovakkiast, Saksamaalt (natsigeograafide sõnul Dresdenist), Belgiast ja Saaremaalt Mõnnuste külast. Minu isiklik lemmik asub Ukrainas Rumeenia piiri lähedal Dilove külas. Viimast pidasid keskpunktiks nii Austria-Ungari keisririigi kui Nõukogude Liidu teadlased. Olgu veel öeldud, et pea kahekümnest Euroopa keskpunkti tähistavast monumendist on enamus vertikaalsed puslikud või tömbid maakivid uhkustava tekstiga. Poliitiline geograafia ajab ametnikke maailmatelgesid visualiseerima. Gintaras Karosase mälestusmärk tsentrile on soliidne püramiid väikesel nõlval, mida ümbritsevad seieritena plaadid, mis viitavad Euroopa pealinnadele.




3

Skulptuuripark kui selline

Esimese kaasaegse skulptuuripargina tuuakse välja 1931. aastal Ameerika Ühendriikides South Carolina osariigis avatud Brookgreen Gardens. Euroopa vastuseks peetakse 1961. aastal avatud Kröller-Mülleri muuseumit Hollandis. Kui traditsioonilist parki nimetatakse arhitektuuriteose jätkuks looduskeskkonnas, siis XX sajandi skulptuuriparke võiks jõhkralt sõnastades pidada arhitektuuri- ja loodusansamblite allutajaks skulptuurile, s.o väikevormi kapriisidele.

Kuigi parkide mitmetuhandeaastane ajalugu hõlmab endas ka pargiskulptuurilugu, on Europos Parkas ja teised sarnased siiski spetsiifiliselt eelmise sajandi fleiutised. Võiks öelda, et skulptuuriparkide populaarsuse taga seisab viljakas (kunsti)turismitööstus - mis on üksjagu brändimise küsimus, s.t toekad dollarid, entusiastlikud kohalikud ja väsimatud initsiaatorid suudavad piisava koostöö puhul kõikvõimalikud laaned intelligentseteks meelelahutuskeskusteks transformeerida. Olgu öeldud, et lõviosa maailma skulptuuriparkide külastajatest on noored pered. Pedagoogiliselt laitmatult laisk koht, kuhu lapsed linnamüravalust eemale viia. Lihtsalt metsas jalutades hakkab nii endal kui lapsel igav, skulptuuripargis on aga nalja kui palju. Eksponaate saab kompida ja erinevalt puudest oskavad nad mõnikord ka vastata. Interaktiivsusega seoses tuleks skulptuuriparkide edu pandina ära mainida ka alternatiivi pakkumine valgele kuubile, mis vähemalt sajandi kolmandas kvartalis olulist rolli mängis. Lisaks eelpool nimetatule seisneb parkide veetlevus loomult ka jalutamise mõnus eneses ja sellega kaasnevas mõttetegevuse virvarris. Jalutaja kui pargi suuvooder.

4

Skulptuuripargid Eestis ja lähiümbruses

Eestis on minu teada "ranges mõttes" kaks skulptuuriparki: Sagadi mõisapark ja Richard Sagritsa majamuuseum, mis mõlemad asuvad Lahemaa kandis. Sagadi mõisa haldab Riigimetsa Majandamise Keskus, kes korraldas seal 90ndate lõpus ja nullindate alguses ka reipalt puuskulptuuride sümpoosione. Tänaseks on see traditsioon katkenud ja näib, et keegi mõisaparki aastate jooksul kogunenud skulptuuride hoolitsemise või ärakoristamise pärast muret ei tunne. Selle aasta augusti seisuga on mõisa territooriumil säilinud küll neli-viis efektset skulptuuri, kuid ka kümmekond kuivanud roigast, mille puhul on raske mõista, kas tegemist on lõkkematerjaliga või kännuga, mille otsast lõket vaadata. Nimetagem need esemed ajahammasteks.

Karepa skulptuuriparki (s.o Sagrita majamuuseumi õu), mis avati alles selle aasta augustis, ma veel sattunud ei ole. Kuuldavasti eksponeeriti seal esimese näituse raames Terje Ojaveri ja Hannes Starkopfi teoseid. "Omaalgatuslikuks" skulptuuripargiks võiks nimetada veel Toomemäge Tartus, kus on linnapargi kohta ebaharilikult palju skulptuure. Eesti lähinaabruses tasuks tutvuda Pedvale vabaõhukunstimuuseumiga Kuramaal. Lätakate ärksale skulptuurielule lisab vürtsi 1972. aastast toimuv Riia skulptuurikvadriennaal (järgmine toimub 2012. aastal). Poola sõites peatuge ka Druskininkais (130 km Vilniusest lõunas), kuhu leedukad on kogunud oma nõukogudeaegsed monukad. Helsingis väisake Arabianranta linnaosa, mis on omamoodi skulptuuripark endises tööstusrajoonis, millest on saanud pealinna moodsaim elamisruum. (Järgnevad fotod annavad edasi Sagadi skulptuuripargi meeleolu)






5

Europos Parkas

Europos Parkase üldmulje on mets. Territooriumil on vaid paar suuremat välja, muidu on kõikjal taustaks kõrged puud ja teed näitavad vaid ahtad rajakesed. Silm ja taju töötavad vertikaalses plaanis ja hiietundes. Ka ekspositsioon ise on metsik (boheemlaslikult segane nagu Užupis) ja eklektiline nii skulptuuride mõõtmete, materjalide kui vaimulaadi poolest. Naljakas oli pargis mängida äraarvamismängu, et hmm, selle teose püstitas tõenäoliselt rahukuulutaja Indiast või selle tegi tingimata 90ndate aastate leedu legendaarne modernist. Kõige hõlpsam oligi ära tunda Ida-Euroopa kunstnike 90ndate aastate “tehniliselt korrektseid”, kuid nõutuid kivist klotse ja pronksist dekoratiivskulptuure. Siinkohal tuleb au anda Gintaras Karosasele, kes 90ndatel Leetu nii mitmeid välismaa kunstnikke tõi. Võõrad teosed pidid omal ajal tingimata mõjuma luftitavalt ja ärgitavalt, kinkides Leedu skulptuurile uue keele. Nii näiteks püstitas Karosas oma parki 2000. aastal 3000st televiisorist ja ühest murtud Leninist koosneva labürint-skulptuuri, millega raiuas end ühtlasi Guinnessi rekordite raamatusse. Üheltpoolt nostalgiline, poliitiline ja gigantomaaniline one-man show, kuid teisalt oluline antimonument ja sündmus Leedu skulptuuriloos. Karosase “The Place” (2001) on kunstiliselt õnnestunum teos, nelja tulbaga tiivustav minimalistlik ruumiakt, mis elustub täiel määral alles pärast inimese ümber asetumist.






Elavate hulgast 2007. aastal lahkunud Sol LeWitt jõudis 1999. aastal Europos Parkasesse rajada oma leivanumbri – betoonklotsidest geomeetrilise struktuuri. Peegelduva järve taustal on “Double Negative Pyramid” kogu pargi osavaim silmapete.




Dennis Oppenheimilt on pargis kaks skulptuuri. Esmalt kohtub vaataja teosega “Drinking Structure with Exposed Kindey Pool” (1998), mille puhul elusuurune maja limpsab keelega tiigist vett. Oppenheimi loomingus on kibitkad läbivaks motiiviks. Rändelamutega meenuvad kultussari “Väike maja preerias” ja Ameerikasse rännanud eurooplased, kes kohvrid käes uut kodukohta otsisid. Oppenheimi teine skulptuur on popilik ja üüratu tool, millel meeleldi istuksid multifilmitegelased. Tooli iste on ühtlasi bassein, milles ujub paar tonni vett.





Sinivereline poola vanadaam Magdalena Abakanowicz rajas parki isikliku Lihavõttesaare, millel nimeks “A Place of Unknown Growth” (1998). Abakanowicz on 60ndatest aastatest peale rännanud kunstnikuna üle maailma ja jätnud endast igale kontinendile maha abstraktseid figuurigruppe, mis kunstniku sõnul väljendavad loendamatust. Kui Abakanowiczi skisoidsed kivipead loovad Leedu metsas suurepäraselt mõtestatud ruumi, siis tuleb vägisi südamele Aime Kuulbuschi veider Solidarnosci kivi Vabaduse väljakul, mis on kas õnnetult nähtamatu (iseenesest hea) või paneb märkajad kukalt kratsima.





Pargi vahetuimateks skulptuurideks on Mindaugas Tendziagolskise mänguasjad, mis pakuvad võimaluse totaalseks taktiilseks kogemuseks, kuigi teoste nautimiseks või mõistmiseks piisab ka pelgast pilgust. Mõned neist atribuutidest näevad ainuüksi kõrvalt vaadates nii totralt eluohtlikud välja, et ei teki soovigi neid omal nahal ära proovida.





Üldiselt võiks öelda, et betoon, pronks ja teised kivimid-metallid röövivad liiga mitmelt Europos Parkase skulptuurilt esialgse idee eskiisliku värskuse. Massiivne materjal sööb õrna mõtte. Sellest tulenevalt võib pargikülastajas tekkida n-ö rõhuv British Museumi tunne – kilomeetreid kõrgeid seinu, sarkofaage ja muumiaid. Surutis värskest õhust hoolimata. (Järgnevad Massimo Ghiotti, Saulius Vaitekunas "Axis Mundi" 2005, El Sayed Abdou Selim "Eve Among Trees! 1997)













Minu lemmikuks oli installatsioon läbipaistvate rippuvate siidiriietega, millele oli trükitud või maalitud inimesi ja lilli. Tajutavalt arusaamatu oli nende lendavate vaipade keskel jalutada. Justkui karusuuruse, ent rafineeritud kunstimaitsega ämbliku kudum. Iroonilisel kombel ei leidnud ma kusagilt informatsiooni selle teose autori kohta. Suveräänne anonüümsus. Eesti keeles iseseisev nimetus.



6

Lõpetuseks

Europos Parkasest ajendas mind kirjutama tõsiasi, et nõnda tihti võib ajakirjandusest lugeda, et kusagil Eestis kavatsetakse mingi turismiobjekti avamist ning eurorahadega planeeritakse rajada ka skulptuuripark. Õnneks on need projektid jäänud enamasti jutu tasemele. Miks õnneks? Kardan, et rutakate ja lohakate skulptuuriparkide rajamine tuleb siinsele skulptuurile ja avalikule ruumile pigem kahjuks kui kasuks. Eriti ettevaatlik tuleks olla paekivi- ja dolomiidisümpoosionide suhtes, mille puhul skulptorid nädala aja jooksul kogu pargi ära sisustavad. On pisut jõhker ja ebaprofessionaalnegi luua nädalaga skulptuur, mis peab vastu sajandeid. Liiga palju vastutust seitsme päeva kohta.. Europos Parkas on aga hea näide süsteemselt kavandatud ja iseseisva organismina elavast skulptuuripargist, mis on loodud pigem sisemisest vajadusest kui eurorahade lahkusest.

Sellega seoses on hea meel märkida, et Tartusse Raadi parki on tekkinud n-ö ajutine skulptuuripark, mille ideeks oligi luua lühiajalisi skulptuure, mis ei peaks võitlema ei sajanditetolmu ega erinevate maitsemeeltega. Ühtlasi näitab tänavune katsetus, kas Raadi parki üldse on vaja ajutisi skulptuure.