Öö disaini kaisus

23.−26. septembrini toimus Tallinnas V disainifestival Disainiöö, mille seekordseks alapealkirjaks oli „Disain teie teenistuses“. Nüüdseks on möödunud parajalt päevi, et nähtut-kuuldut rahulikult endas kanda ja toimunu üle mõtteid mõlgutada. Ühesõnaga - on aeg teha kokkuvõte! Disainiöö näitustest ja eesti tootedisaini hetketrendidest kirjutab Triin Loks.

Siinkirjutaja keskendub eelkõige Disainiöö näitustele, kuna programm oli tihe ja mitmekülgne, haarates endasse lisaks näitustele ka seminare, loenguid ja konverentse, töötubasid, disainioksjoni ning -turu, filmiesilinastuse, samuti ka teatri- ja moeetendusi. Seega pidasin mõistlikumaks keskenduda ühele valdkonnale põhjalikumalt kui kirjutada kõigest natuke ja lõppkokkuvõttes öelda mitte midagi mitte millegi kohta. Niisiis. Disainiöö keskuses - Rotermanni kvartalis - oli võimalik külastada viit disaininäitust: „100 meetrit disaini“, „Kudum ja vilt“, „Outside the Box“ ja „Dutch Bike Fantasy“, lisaks oli eksponeeritud näiteid Eesti kultuuriplakatist. Arhitektuuri- ja disainigaleriis võis näha 2010. aasta Bruno disainiauhinna nominentide disainilahendusi, A-Galeriis oli üleval näitus „Imeline kaos“, Hop Galeriis „Side minevikuga“, lisaks toimus näitus-müük Lühikese Jala Galeriis ja Hektor Light´is. Üritan liikuda üldisemalt konkreetsemale, üldpildilt peenematele detailidele, tuues üldmuljete taustal välja kõige meeldejäänumad disainilahendused, mida ma endamisi „Disainiöö pärliteks“ nimetan.

Külastades neid ülalpool loetletud näitusi, võib tõdeda, et öös tõepoolest on asju – Disainiöös täpsemalt. Ja pealegi väga mitmekülgseid. Oli disainiesemeid, mis olid ultramoodsad ja ilmselt oli neis rakendatud tehnika viimast sõna. Näiteks hollandlaste näitusel „Dutch Bike Fantasy“ võis näha traditsioonilise rattakonstruktsiooniga harjunud jalgratturile ulmelistena tunduvaid lahendusi (kasvõi lamamisjalgratas). Hollandlaste puhul on selline rattadisain täiesti asjakohane, kuna tegemist on rattahulludega, võiks isegi öelda, et jalgratastel on oluline osa nende linnaruumi kujunduses. Tekibki küsimus, kuidas sobituks selline rattadisain Eestisse? Oleme selle koha pealt ehk veel liiga konservatiivsed, eelistades vanu häid retro-jalgrattaid? Potentsiaal uuendusteks on olemas, sest ka Eesti oma disainerid pakkusid Bruno disainikonkursi raames välja omapoolseid ideid kaherattaliste sõidukite disainiks. Näiteks Andres Uibomäe stiilne mootorratas Renard GT tekitaks tõepoolest tahtmist proovisõitu teha. Siinkohal ilmneski disaininäituste probleem – näitustel eksponeeritakse disaini, mis on loodud kasutamiseks. Näitusekeskkonnas jääb puudu aga just nimelt reaalsest kontaktist esemega ja peab leppima disaineripoolse kasutamisjuhendi lugemisega. Samas polnud kadunud ka rohelise mõtteviisi propageerimine – näiteks jällegi hollandlaste näitus „Outside the Box“, mis koosnes esemetest, mille loomisel oli kasutatud odavat, kättesaadavat ja kergesti töödeldavat materjali – pappi. Eelpool mainitud hollandlaste rattafantaasias oli oma koht ka taaskasutusel, välja oli pandud erinevaid esemeid, mis olid jalgrattaosadest valmistatud (oli esemeid alates rattakummidest valmistatud käekotist kuni velgedest ehitatud lühtrini). Taaskasutusel baseerus lisaks näitus „Kudum ja vilt“, pakkudes kudumist ja vildist rõivaid, mis oma tegumoelt just innovaatilisteks ei saa pidada (isegi sõna „moodne“ tundub siinkohal liialt pretensioonikas). Mind on alati vaevanud küsimus – miks siis, kui tegu on kudumitega, kaldutakse vanaema riidekapist inspireeritud tegumoode eelistama? See on mingi üleüldine veidrus, mis on iseloomulik ka käsitööajakirjadele.

Nagu ikka – ei saa öko ilma etnota. Niisiis ei puudunud ka Disainiöö näitustelt vähem või rohkem rahvuslikust ornamendist inspireeritud kujundid. Vahel tahaks järjekordse ökoetno peale kätega peast haarata ja küsida: kaua võib? Oleks siis tegu uudse lahendusega, kuid tihtipeale jääb etno-lahendus pinnapealseks, disaini puhul siis vaid dekooriks (ka öko puhul on tihti tegu vaid hüüdlausega, mis sisule ei vasta). Siiski tuleb tunnistada, et oli ka pilkupüüdvaid lahendusi – Anne-Liis Leht ühendas taaskasutuse ja rahvusliku mustri purunenud veinipokaali jalast tehtud sõle näol. Tallinn 2011 sõnumiviija Estonian Airi lennuki Oskari puhul on etnograafiline element õigustatud, suureks plussiks on ka moodne lähenemine, põimides mustrisse lennuki- ja pääsukesemotiivid. Rohelist mõtteviisi propageeris nutikalt aga näiteks Elna Kaasik oma taaskasutatavast paberist tehtud valgustiga.

Mis mulle tõesti meeldis, oli puidu kasutamise rohkus. Kas ei võikski jätta rahvuslikku dekoori tagaplaanile ja pöörata rohkem tähelepanu Eestile nii omase materjalile – puidule? Näiteks olid väga vinged Karl Annuse puidust prilliraamid. Üldse jäidki mulle „100 meetrit disaini“ näituselt silma Tartu Kõrgema Kunstikooli õpilaste puitesemed. Need olid kuidagi stiilsed ja hubased ja mõnusalt puidused. Ka Elmet Treier pakkus välja puidust objekte, tema loomingut iseloomustaks lisaks väljend „nutikas disain“, mille näiteks oleks karp, mis on tegelikult pink, mis sisaldab endas haamrit ja jalgu; või siis plokknagi, millel on sisse-välja klõpsutatavad nagipulgad. Nutikat disaini leidus veelgi, tundus, et paljud disainerid olid lähtunud ütlusest: kus viga näed laita, seal tule ja aita. Nii oli ehk Veiko Liis saanud oma piimapakihoidja jaoks inspiratsiooni elust enesest, sest kellel poleks olnud probleemi kilepakis piimaga, ka Julia Maria Künnapi laste söögitool „Mari“ sündis igapäevasest vajadusest laps söögilaua taha istuma panna. Kuigi disaini puhul peetakse oluliseks aspektiks eseme funktsionaalsust, ei saa jätta märkimata ka lihtsalt kauneid lahendusi. Näitusel „Side minevikust“ näitasid leedulanna Severija Incirauskaite-Kriauneviciene ja eestlanna Monika Järg, kuivõrd kaunis võib olla tikand ootamatus kohas. Ka Eeva Käsperi klaaskiiged „100 meetrit disaini“ näituselt mõjusid oma hapruses väga elegantsetena (arutlesin endamisi, kas need ka kannavad ja kuulsin teisigi selle üle arutamas).

Lõpetuseks võib öelda, et Disainiöö on igati tänuväärne üritus. Näitusel kajasutuvad Eesti disainimaastiku hetketrendid, samas kerkivad vanade tuntud tegijate kõrval esile noored ja andekad disainerid. Lisaks pakuvad hoolikalt disainitud esemed mõnusat vaheldust meid argipäeviti ehk liiga tihti ümbritsevale hallile masstoodangule. Kuid tuleb tõdeda, et endiselt lasub Eesti disaini kohal suur mure – miks ei rakenda Eesti ettevõtjad meie oma disainerite loomingut? Ja küsimus „miks?“ kõlab siinkohal sama südantlõhestavalt kui Ladina-Ameerika seebikate „Porque?“

Triin Loks

Severija Incirauskaite-Kriauneviciene

Monika Järg

Kristi Ringkjob ja Anne-Liis Leht

Heidi Solo

Kommentaare Facebookist:

- No minule näiteks ei meeldiks helkurit kanda märgina. Helkuri funktsioon tuleb välja läbi rippumise ja rappumise, mis hakkab valgushelgis tööle. Antud juhul on vaja märk kinnitada nii mõlema varruka peale, selja peale, ette, et sellel ka vastav funktsioon oleks st. elupäästev. Rinnas aga lihtsalt märgina kaotab funktsiooni helkurina...

- Seeliku ja mantli serv ripub ja rapub ka, aga see eest ei jää märk trolli toolide ja uste vahele kinni...

Jaanus Orgusaar

Kommentaare Facebookist:

- väikese modimisega saab sellest ka väga ässa laelambi

- ärgem siis unustagem, et igas õiges eesti kodus on ka alessi sidrunpress, mandariinivaagen ja laavalamp, need saab kohe riiulisse suruda :P

Reklaamiagentuur Divisioni kujundatud Tallinn 2011 lennuk Oskar

Lamamisratas näituselt "Dutch Bike Fantasy"

Andres Uibomäe

Kommentaare Facebookist:
- maipõrnikad vesiiri!

Papist tool näituselt „Outside the Box“

Plakateid graafilise disaini nurgakesest

Elna Kaasiku ajalehtedest lamp

Karl Annus

Elmet Treier

Elmet Treier

Stella Soomlais, Marko Ala

Mulk-lastetool! Autor välja!

Raadiotool! Autor välja!

Maarja Mõtuse Võru `82, Disainiauhind Bruno parim disainiprojekt

Veiko Liisi voldikkann kilepiimale, Disainiauhind Bruno parim tootedisaini kategoorias

Kommentaare Facebookist:
- Ja mul on koju soetatud samast sarjast hapukoorehoidjagi!