«LISA 6. Nähtamatu käe poliitika»

Rael Artel ja Kaisa Eiche läkitasid Artishokile lühivaate ART IST KUKU NU UTi raames toimunud näitusest. Etteruttavalt võib öelda, et kogu sündmust käsitleb ka Kunstiministeeriumi oktoobrikuine raadiosaade!

Foto Gabriela Liivamägi




Näitus «LISA 6. Nähtamatu käe poliitika» on osa kaasaegse kunsti festivali ART IST KUKU NU UT selleaastasest projektist, mis kujutab endast eelsoojendust ja hoovõttu järgmise aasta festivali tarvis. Kui projektiga kaasnev trükis, Tartu kaasaegse kunsti skeene subjektiivne uurimus, kaardistab positsioone ja liikumisi, visioone ja struktuure Tartus kui konkreetses aeg-ruumi punktis, siis selle uurimuse ühe lisa moodustava näituse suhe teemaga on veidi laiem. Eesmärgiks on vaadelda ja analüüsida sotsiaalmajanduslikku olukorda, mis on kaasaegse kultuuriproduktsiooni vältimatuks taustsüsteemiks. Uutele teadmisekildudele ja tunnetusnüanssidele teedrajav töö on ära tehtud kaasaegse kunsti vahenditega ning uurimisrühma moodustab valik Euroopas tegutsevaid ja ümbritsevasse ühiskonda teravalt suhtuvaid kunstnikke. Peamiste töömeetoditena on kasutatud (enese)iroonilist distantsi, demonstratiivseid žeste ja mitmemõttelisi võrdluspilte otse elust.

Sellel näitusel pole ranget keskpunkti või üht kindlat juhtnarratiivi, pigem võiks seda vaadata kui subjektiivset valikut «nähtamatu käe» erinevatest tegutsemisloogikatest ja meie vastustest neile liigutustele. Tuleb meeles pidada, et Adam Smithi sõnastatud ja majandusteaduses turu isereguleerumise metafoorina kasutusse läinud «nähtamatu käsi» on tõesti nähtamatu, st me ei näe mitte kätt, vaid tema tegutsemise tulemust. Tõsi küll, ühel juhul on kunstnikel õnnestunud nähtamatu käsi termokaameraga tabada, kuid käe mikroliikumistes on ikkagi veel palju seletamatut. Ta suunab, reguleerib ja paneb meid käituma nii, nagu ise tahab. Meie ümber käib nähtamatu käe nukuteater...

Kõigist teostest jooksevad paralleelselt ja risti-rästi üksteisest läbi ja mööda mitu teemaliini, mida võiks alustuseks artikuleerida ainult märksõnaliselt. Esimese ideelise suuna moodustavad konkreetselt kunstile ja kunstniku positsioonile tagasi viitavad teosed, mis reflekteerivad neid ümbritsevat loomekeskkonda – irvitavad riiklikuks kultuuripoliitikaks kohaldatud loomemajanduse põhimõtete üle; teevad (enese)iroonilisi märkusi kunstniku sotsiaalse positsiooni, äraelamisvõimaluste, töömeetodite ja «kliendisuhete» üle; visualiseerivad intellekuaalse töö probleeme. Kas ei kuku mitte naeruväärselt välja see majandusprintsiipide üksühene, automaatne ja hoolimatu ülekanne kunstiväljale? Kas mitte liiga tihti ei räägita reaalsete sissetulekute asemel missioonitundest? Kas kunstnikuks olemine on pigem usu- kui mingi muu küsimus?

Teise temaatilise võtmesõnana võiks ära tuua wanna-be mentaliteeti kui igati respektaablit teed erialasele positsioonile, sissetulekutele, hingerahule. Kunstnikud kujutavad ja salamisi vist ka pilavad teiste ja iseenda püüdlusi olla parem kui ollakse või olla keegi teine, imiteerida edukust ja edumeelsust, varjata oma nõrkusi ja rääkida kõva häälega kordaminekutest. See osa töid pigem markeerib seda domineerivate väärtustega täidetud mentaalset ruumi, mida kujundavad meedia, tööandjad, poliitikud ja meelelahutustööstus. Kohalikku päritolu neoliberaalne karaoke-kapitalism, aastaid majandusbuumi toitnud rumal optimism, usk lõputusse majanduskasvu ja vabasse turgu – kas pole need mitte erinevate alaväärsuskomplekside kompensatsioonimehhanismid, mis vajaksid (enese)kriiitilise pilguga ümber vaatamist?

Üks üldrahvalikumaid arusaamu kunstist käsitleb kunsti kui peeglit, mis peaks peegeldama elu ja reaalsust meie ümber. Tulles vastu laiade masside soovidele, näitamegi publikule peeglit – sellel näitusel pole ühtegi müüti, ainult reaalsus ise! Kuigi moonutused on suured ja näitus võib näida kõverpeeglina, julgen kinnitada, et elu Tartus, Eestis ja endises Ida-Euroopas ongi selline, moondunud ja kõver nagu deliirne unenägu. Enjoy, enjoy, enjoy!




Phil Collins. «dünya dinlemiyor» («the world won’t listen») 2005, video, 55 min. Foto: Gabriela Liivamägi

Näituse «Lisa 6. nähtamatu käe poliitika» kontekstis presenteeritakse Phil Collinsi (1970) videot «dünya dinlemiyor» (2005) kunstniku tehniliste nõudmiste tõttu vaid ühe korra, kuid ometi on see kogu näituse üheks peamiseks sisulist suunda defineerivaks tõukepunktiks. Töö nimi tähendab türgi keeles «maailm ei kuula», mis on tõlge inglise kultusbändi The Smiths 1987. aasta albumi «The World Won’t Listen» pealkirjast. Teos on filmitud Istanbulis – kunstnik kleepis linna täis postreid, mis kutsusid the smithsi fänne laulma kohalikus ööklubis veidi kitšiliku fototapeedi taustal oma lemmiklaulu karaoket nimetatud albumilt. Kuigi bänd ei tegutse juba aastaid, on nende muusika endiselt globaalse noortekultuuri ja maailmavalu põdevate teismeliste fonoteegi lahutamatuks osaks. Koostöös Istanbuli fännidega sündis videoalbum, kõigile julgetele vähemalt 15 minutit kuulsust garanteeritud.

Seda Phil Collinsi videot on kohati pisut piinlik vaadata – kunstnik on vaataja ette toonud ühe kogukonna siira poolehoiu ja iha oma iidoleid imiteerida. Ja maailm kuulab küll (varjamatu emotsionaalse kaasaelamisega), aga seda, mis tegelikult mõeldud vaid oma vannitoa peeglile või lähematele sõpradele. Paratamatult tekib küsimus, kellele on kasulik selline karaoke?

Teose «dünya dinlemiyor» puhul on tegemist teise osaga seeriast «the world won’t listen» (2004–2007). Teost esitleti autori loal.



R.E.P. grupp. «Fast Art» («Kiirkunst») 2005, video, 9 min. Foto: Tõnis Saadoja

Ukrainas tegutseva kunstnikerühmitus R.E.P. (Revolutionary Experimental Space, liikmed Lada Nakonetšna, Lesja Homenko, Nikita Kadan, Žanna Kadõrova, Ksenija Gnilitska ja Volodimir Kuznetsov) video «Fast Art» (2005) on Krimmi kuurortlinna Kokrebeli tänavatel toimunud performance’i dokumentatsioon. Kunstnikud on end sisse seadnud kergesse müügitelki kõrvuti teiste, tänaval lihtsaid teenuseid pakkuvate ettevõtjatega nagu suveniiri- ja šašlõkimüüjad. Ainus erinevus on, et R.E.P. pakub puhkajaile odavat kiirkunsti. «Kunst hamburgeri hinnaga!» on peamine müügilausung, mida rühmituse liikmed valjuhäälselt möödujatele kuulutavad.

Video «Fast Art» kujutab ilmekalt olukorda, millesse kunstnikud ja teisedki kultuuritöötajad vägisi surutud on – professionaalselt elus püsimiseks (erinevatele stipendiumidele kandideerimiseks, rahvusvahelistes koostööprojektides osalemiseks) ja kultuuri produtseerimiseks tuleb end kuidagi «legaliseerida», defineerida end juriidilise isikuna, milleks on tihti mittetulundusühingu formaat. Olla mittetulundusühing tähendab olla koheldud kui ettevõte, mis tähendab, et selle määratluse kaudu siseneb kunstnik ärimaailma ja teda koheldakse kui väikeettevõtjat, kui omal käel kurgikasvatajat või hot-dogi kioski omanikku.

R.E.P. mängib irooniliselt situatsiooniga kaasa ning käitub kõige eeskujulikuma teenuseosutajana. Kunstnik kui isehakanud ärimees üritab vastata kliendide soovidele, täita nende unistusi ja rahuldada nende maitset, olles ise samaaegselt nii tootja, manager, müügimees, suhtekorraldaja kui raamatupidaja – kõik ühes, hästi või halvasti, et lihtsalt mingitki moodi jääda ellu neoliberaalse kapitalismi masinavärgis.



OÜ Visible Solution. «Adam Smithi lemmik nähtamatu käsi puuris» 2010, installatsioon (puit, klaas, TV, video), mõõdud varieeruvad. Foto: Tõnis Saadoja

OÜ Visible solutions on sündinud loomamajanduse viljastavatest retoorikast ning firma arendab-turundab kõige innovatiivsemaid lahendusi, mis rahuldavad ka kõige nõudlikuma kliendigrupi soove ja vajadusi. Igasugune avalik presentatsioon on sobivaks võimaluseks oma toodete mitmekülgseks tutvustamiseks ning potensiaalse tarbijani jõudmiseks.

Just sellise viisi on oma teoste tootmiseks ja nende tutvustamiseks valinud kontseptuaalne kunstiteos-ettevõte OÜ Visible Solutions, mille moodustavad kolm fotograafiataustaga kunstnikku – Karel Koplimets (1986), Taaniel Raudsepp (1978) ja Sigrid Viir (1979). Firma tegemiste tagamaadest rääkimiseks eelistab selle PR-osakond aga hoopis teistsugust keelt ja sõnavara. Žonglöörides Bourriaud' «Postproductioniga»*, iseloomustab pressiesindaja ettevõtte tegevust kui «narratiivide ja stsenaariumide miksimist» kunsti- ja majandusvälja piirimail. Peene prantsuse teooria kõrval julgevad kohalikud asjatundad OÜ Visible Solutionsi tegemisi vaadata aga vanas heas kapitalismikriitika võtmes. End ettevõttena vormistatud kunstnikud irvitavad mõnuga funky business tüüpi ettevõtluse ja seda propageerivate loomemajandus-misjonäride üle ning on irooniliselt kaaperdanud selle sõnavara ja tootmismeetodid. Ülipüüdlikult firma mängimisest tõuseb kindlasti tulu – kui mitte masstootmisesse, siis vähemalt prototüüpidena kunstisaalidesse on OÜ Visible Solutions lahendused juba jõudnud.

* Nicolas Bourriaud on kuulus prantsuse kuraator ja «Postproduction» on tema kuulus raamat.



Flo Kasearu. «Parim enne on möödas» («Best Before Is Over») 2010, video, 13 min. Foto: Tõnis Saadoja

Flo Kasearu (1985) lühifilmi peateemaks on majanduskriis ja selle üks rängemaid tagajärgi, mida paljud omal nahal tunnevad – tohutu tööpuudus. Filmi tegevus leiab aset ühes äärelinna toidupoes, mille uksel lehvib aeg-ajalt silt «Vajatakse müüjat!» Sellest kuulutusest hakkabki hargnema lugu, ühtaegu naljakas ja kurb, mis vägagi ilmekalt portreteerib situatsiooni, millesse oleme sattunud, ja pole põhjust arvata, et keegi sellest kasu ei lõikaks.

Osades Taavi Eelmaa, Piret Kalda, Marika Korolev, Mait Malmsten, Gert raudsepp, Marika Vaarik ja Peeter Volkonski, tekst Andrus Kivirähk


ART IST KUKU NU UT. Tartu kaasaegse kunstiskeene subjektiivne uurimus ja lisad. Foto: Gabriela Liivamägi

Festivali ART IST KUKU NU UT klubi. Foto: Tõnis Saadoja