Ebatuba ehk mäng reaalsusega

Rainer Kaasik-Aaslav. Ööliblikas (2010). Autori foto.

Heili Sõrmus kirjutab näitusest Ebatuba
avatud 22.11.2010 ─ 01.12.2010
iga päev 13.00 ─ 19.00
März projektiruumis (Olevimägi 7, Tallinn)

Kunstilise rühmituse OTSE! kolm noort metallikunstnikku Nils Hint, Rainer Kaasik-Aaslav ja Annika Kedelauk mängivad oma esimesel ühisnäitusel erinevate reaalsustega. Olgugi, et tegemist on ehtekunsti näitusega, pole kunstnikud jäänud ainult oma eriala raamidesse, vaid on otsustanud interdistsiplinaarse lähenemise kasuks. Kunstnikud on niisiis loobunud klassikalisest ehtekunsti eksponeerimisest ning kasutavad ehteid kui kunstilise terviku üht väljendusvahendit.





Näituse külastajale avaneb musta põranda ja mööbliga eriskummaline tuba, mis
mõjub veidi võõrastavalt, müstiliselt. Tundub, et ruum on hakanud elama oma elu.
Tugitoolide kohal õhus hõljuvad kummituslikult kaks kaelaehet kui mälestused seal
kunagi istunud inimestest. Olgugi, et rühmituse OTSE! kunstnikud väidavad, et nende eesmärk on luua ilu, tekib töid vaadates soov vaielda. Ehte dekoreeriv funktsioon näib olevat taandunud selle retoorilise või sotsiaalkriitilise potentsiaali ees. Nils Hindi kaelaehe kahvli otsa aetud kuldse makaroniga mõjub kui irooniline kommentaar rikkusele, heale elule ja kapriisile. Teise kaelaehte puhul on kaela ümber käärid, mis seostub seevastu vaesuse, vägivalla ja ahistatusega. Teostel on äärmisel selge ja mõjuv visuaalne vorm ning need moodustavad omavahel kontrastse terviku. Rainer Kaasik-Aaslavi teosed on eksponeeritud avatud ustega kapis, mis jätab tiibaltari mulje. Kapis avaneb teatraalne stseen, mille keskmes on laavakivist ohvrikivi, millest vasemal õhus ripub taies Ööliblikas kui taevast langev ingel. Ehte ingelliku poosi, alasti erootilise naisterahva ning teose pealkirja vahel on konflikt. Eriti irooniline moment tekib siis, kui vaataja pilk liigub Ööliblikalt kompositsiooni kolmandale osale ─ kullasseppade pühakule Püha Eligiusele, kes on oma langetatud pea ning üles tõstetud kätega kui Kristus ristil. Ehe koosneb viiest prossist ja ühest sõrmusest, niisiis on pühaku keha justkui reliikviateks lahti võetav. Püha Eliguse eklektiline keha mõjub haavatavalt. Sarnaselt Nils Hindi töödele on Rainer Kaasik-Aaslavi teoste puhul esiplaanil teatraalne ja irooniline lähenemine. Annika Kedelauki vurrsõrmustel. Otsustusvõimed on samuti teatav müstiline mõõde, kuna need seostuvad valikute
langetamisega. Tinglikult võiks saatust või saatuslikkust nimetada üheks kunstnike
töid ühendavaks niidiks. Annika Kedelauki loodud sõrmuseid eksponeeritakse lauale
asetatud taldrikutel kui omamoodi õhtusööki, mis taaskord viitab oma kummituslikul moel nendele, keda ruumis tegelikult pole. Kunstilise terviku viimaseks, kuid väga oluliseks osaks on seinal asetsev foto, mis vihjab erinevate reaalsuste vahelisele liikumisele. Foto on külastajale justkui teejuht või maakaart, mis annab võtme eksponaatidega suhtlemiseks. Näituse Ebatuba kui ehtekunti väljapaneku teeb eriliseks ruumi- või kehatunde eriline tähtsus, niisiis võib ekspositsiooni käistleda ka kui põnevat immersiivse kunsti näidet.