Ununenud märkmeid ühest möödunud aasta maalinäitusest

August Künnapu maalinäitus “Arhitektid ja pärismaalased” Parikase majas 2.–19. november 2010. Kujundaja Urmas Luure.

Näitusevaade

August Künnapu näitus on olnud huvipakkuv mitmel põhjusel. Muuhulgas tähistas see kesklinna uue – kas ajutise või püsiva, näitab aeg – galerii tekkimist, mille ruumi iseloom pärineb ajaloolisest eluruumist ning erineb nii valge kuubi kui kultuuritehase esteetikast. Künnapu elavad, avatud maalid haakusid selle keskkonnaga väga hästi, tuues esile selle soojuse ja inimlikkuse. Kirjutab Elnara Taidre.

Seejuures ei jäänud väljapanek liiga koduseks/kodukootuks, vaid püsis professionaalsete eesmärkide juures. Näituse kujunduses on arvestatud vana maja ruumide kontekstiga, luues hea kohaspetsiifilise ekspositsiooni. Eriti hästi mängisid välja vanadele ustele maalitud tööd: need paigutatigi uste kohale, pakkudes mängulist paralleeli arusaamale maalist kui “aknast maailma”. Antud juhul on maal ukseks kunstimaailma, mis justkui kutsub siseneda. Samas, vaatamata väljapaneku visuaalsele terviklikkusele, mis peaks justkui viitama ka sisulise osa homogeensusele, jäi viimane üsna mitmeplaaniliseks. “Neutraalsete”, puhtmaalilis-ruumiliste probleemide kõrval kerkisid ka poliitilis-ideoloogilised küsimused, millele ei pruugi ühetähenduslikku vastust leida.

Näitusevaateid

Vaatamata sellele, et Künnapu kahe maalisarja tegelased – arhitektid ja pärismaalased – kuuluvad täiesti erinevatesse maailmadesse ja hierarhiatesse, on kunstniku taotluseks olnud käsitleda neid võrdsetena – erinevate, kui võrdselt tähtsate kultuuride esindajatena. Põhiliseks vahendiks oli siin Künnapule omane maalikäsitlus: naivistlik, kartmatult eredaid värve kaasav kujutamisviis tekitas isegi küsimuse, kumba kahest grupist on näidatud eksootilisemana. Kas aborigeenid, kelle näomaalingud ja värvikad aksessuaarid on Lääne vaataja jaoks üsna ootuspärased, või hoopis arhitektid, kes justkui peaksid – vastandina kunstnikele – olema tõsised väljapeetud tegijad, mitte ekstsentrilisevõitu karakterid?

Konstantin Melnikov. 2002

Hans Scharoun. 2002

Oleks huvitav teada, mida arvaks selle näituse kohta mõni postkolonialistliku visuaalkultuuri uurija – kahe maalisarja koosluses on üsna palju erinevaid tähenduskihte, muuhulgas see, kuidas me tajume “teisi” (kultuure). Seejuures “teised” on siin nii arhitektid kui pärismaalased – esimesed pärinevad Esimesest maailmast (või on vähemalt seal läbi löönud), teised aga Kolmandast. Eesti kunstnik kuulub aga kuhugi vahepealsesse tsooni, postsovjetlikku Teisse maailma. Ta kujutab nii Lääne arhitekte kui Aafrika traditsioonilise kultuuri esindajaid fotode järgi, üritades luua kontakt “modelliga” kellegi teise vahendatud dokumendi järgi.

Nuubialane. 2010

Siinkohal kerkibki probleem, mis teeb kunstniku püstitatud eesmärgi keeruliseks: Lääne arhitektidest on tehtud portreefotod, mis keskenduvad inimesele ja tema isikule, aafriklaste fotod kujutavad aga endast poolsajandit tagasi kogutud etnograafilist materjali. Kuna pärismaalaste fotojäädvustuste autoriks on Leni Riefenstahl, toob see tõik sisse kolonialistliku pilgu – ja Susan Sontagi sõnul lausa fašistliku esteetika – probleemi. Individuaalsuse probleemi rõhutavad ka tööde pealkirjad: me tunneme arhitektide nimesid, samas kui aafriklastest modellid jäävad meie jaoks anonüümseteks, “üheks paljudest” Nuubija piirkonna elanikest.

Nuubia härra. 2010

August Künnapu alustas 1990. aastatel juba tol hetkel endale tähelepanu tõmmanud maalimismaneeris, mida üldjoontes kasutab tänaseni – jõuline nii värvide kui maalimismaneeri poolest, naivistlik, kuid hästi balansseeritud, ühteaegu nii dekoratiivne kui psühholoogiline. Tema portreed inimestest ja loomadest on empaatilised ja väljendusrikkad, kujutatava objekti valik – põhimõtteliselt demokraatlik. Künnapu töötab reeglina sarjade formaadis, mis võimaldab keskenduda ühele teemale; teemade valik on väga lai – sõbrad ja tuttavad, perekond, muusikud ja sportlased, vana ja kaasaegne arhitektuur jne. Oma maalide kaudu kunstnik justkui uurib ja avastab maailma, pannes eri kildudest kokku oma maailmapilti.

Nuubia nooruk

Pärast diskussiooni maali surma teemadel eelmise sajandi lõpul on Künnapu lähenemine tagasitulek maali juurde, mõnes mõttes uusmodernistlik käsitlus, mis rõhutab oma meediumi omapära. Pärismaalaste sari, aga ka maskidele pühendatud näitus eelmise aasta kevadel Art Depoo galeriis toob esile kunstniku huvi teema vastu, mis on olnud modernistliku maali oluliseks inspiratsiooni allikaks umbes sada aastat tagasi. Ka kubistid, nende hulgas Picasso tundsid huvi traditsioonilise kultuuri vastu: Aafrika maskide ja skulptuuride esteetika sai uue kunsti keele üheks aluselemendiks. Künnapu pärismaalastele pühendatud sari on mõnes mõttes tagasitulek juurte juurde – etnograafiliste ja antropoloogiliste objektide maailma modernistliku maali sajandipikkuse kogemuse vaatepunktist. Kunstnik sooritab seda talle omase empaatiaga, justkui soovides oma heatahtlikkusega ületada representatsiooni ideoloogilisi vastuolusid.

Näitusevaade