kolmapäev, jaanuar 26, 2011

EKKMi teooriaklubi esimene salvestus



Kõigepealt meeldetuletuseks EKKMi pressiteade, seejärel mõned kommentaarid esimese salvestuse kohta ning lisaks veel pilte-sotsiaalset kroonikat (kohal käis Maarin Mürk):





Alustab EKKMi Teooriaklubi

esimeses vestlusringis osalevad: Minna Hint, Marge Monko, Taavi Talve
Küsimusi esitab: Airi Triisberg
...
Käesoleval KOLMAPÄEVAL, 26 jaanuaril kell 19.00 alustab tegevust EKKMi Teooriaklubi. Teooriaklubi on telesaatelaadne platvorm, kus aktuaalseid kunstiteoreetilisi ja kunstipoliitilisi ning kunsti sotsiaalseid probleeme käsitletakse talkshow formaadis, mis tehakse hiljemalt nädala jooksul peale salvestust kõigile kättesaadavaks EKKMi kodulehe www.ekkm-came.blogspot.com vahendusel.

Esimese viie saate keskmes on eelmise aasta jooksul kunstnikkonna hulgas lahvatanud diskussioonid kunstitöötajate töötingimuste, sotsiaalsete garantiide ja organiseerumismudelite teemal. Vestlusringid lähtuvad nende diskussioonide käigus sõnastatud probleemidest, püüdes temaatikat avada laiemale avalikkusele ning kaasata loometöötajate prekaarset olukorda puudutavasse debatti lisaks kunstipraktikutele ka erinevate valdkondade loomeliitusid, ametühinguid ja poliitilist eliiti.
Kaasaegne kunst keskendub sageli sotsiaalse ebavõrdsuse ja ühiskondlike võimusuhete analüüsimisele, kuid kunstiteoste loomise ja eksponeerimisega seotud majanduslikud aspektid on harva avaliku diskussiooni objektiks.

EKKMi teooriaklubi esimene vestlusring keskendub kunstiväljal valitsevatele materiaalsetele tingimustele, kaardistades olukorda kunstniku vaatenurgast. Millised on kunstnike töötingimused? Mil määral põhineb kaasaegse kunsti valdkond tasustamata tööjõu ekspluateerimisel? Milline näeb välja kunstniku tööpäev? Kuidas kujutavad kunstitöötajad ette head elu?

Jaanuari lõpus ja veebruaris toimub EKKMi baaris kolmapäeviti kokku 5 vestlust. Kõik salvestused on avalikud, kuid kuna kohtade arv EKKMi klubis on piiratud, tuleb end osalemiseks eelnevalt registreeruda. Registreerumiseks saatke e-mail aadressil: anders@kunstihoone.ee NB! palume külalistel mitte hilineda, hilinejaid salvestusele ei lasta

Lugupidamisega,
Teoorikalubi team

Autor ja saatejuht: Airi Triisberg
režii, kaamera, heli, montaaž: Reimo Võsa-Tangsoo & Indrek Köster
graafiline disain: Indrek Köster
produtsent: Anders Härm

Stuudiokujunduses on kasutatud Marge Monko fotot ”Ma ei söö lilli”, 2009 594 × 841 mm, värvifoto/ C-type print ja Kai Kaljo fotoinstallatsiooni ”Mida rohkem ma töötan seda vaesem ma olen”, 2006 25 fotot 360 x 270 mm.


-----------------------------------------------------------

Kõik tõsi. Vestluseks olid üles rivistunud MHint, TTalve ja MMonko; neid küsitles ja modereeris ATriisberg, uksed pandi täpselt kell 7 lukku, kaamerad surisesid ning AHärm istus, klapid peas ning keeras nuppe. Umbes tunni aja pärast keerati uksed jälle lahti ning esimene salvestus oligi pidulikult lõppenud.

Paar kommentaari:
- Teooriaklubiks asja nimetada on võibolla liig. Vähemalt tänane salvestus oli puhtalt telesaade-vestlussaade, kus erilist teooriat kuskilt ei paistnud (va saatejuhi sissejuhatuseks tehtud viide Marxi töötajate-küsitlusele, mille juurde hiljem enam tagasi ei pöördutud. Ja MLaimre üritas avatud küsimuste voorus nõuda asjadele teoreetilisemat lähenemist (kui ma nüüd õieti aru sain, vähemalt mainis ta mitu korda sõna "teooria"), aga siis oli juba liiga hilja). Õigem oleks vähemalt esimest viit saadet, mida juhib ATriisberg, nimetada näiteks Kunstitöötajate Klubiks - teemadering tõukub ja on otseselt seotud ca aasta koos käinud rakukesega, mis on püüdnud kergitada arutelu kunsti kui töö teemadel. "Klubi" oleks nüüd natuke konkreetsema ülesehitusega jätk kunstitöötajate küsimustes kokkusaamistele, mida ühtlasi ka salvestatakse. Kunstitöötajate Klubiks ümbernimetamine ei välistaks muidugi võimalust kaasta ka mõni teooria/teoreetilisem lähenemine, aga praegu on Teooriaklubi lihtsalt sellisena mõnevõrra eksitav.

- (Telesaate) formaadist.

Kõigepealt tuleb öelda, et muidugi ma saan aru, et see oli esimene kord jne.

On huvitav, et isegi olles nö omade keskel, siis valitud formaat - mängime telesaadet - annab vestlusele teatud tooni ette. Vestlus tundus kammitsetum ja alalhoidlikum kui sellises intiimses atmosfääris võinuks oodata. Meediumitundlikus tegi ettevaatlikuks, kuigi võinuks eeldada, et nii põletavate küsimuste puhul on arutelu või küsimustele vastamine isiklikum/poleemilisem/aktiivsem/kirglikum vms. Mulle tundus, et päris mitmed küsimused oleksid võinud olla enne salvestust kodutööna ära küsitud-vastatud ning lihtsalt infona näiteks seinale projetseeritud (a la mitmel näitusel eelmisel aastal osalesid, viimase näituse kulu-tuluarvestus, mitmel juhul oma näitusepraktikas oled saanud endale töötasu, kui palju kulub aega päevatööle vrs kunstipraktikale jne). Loomulikult on samuti märgiline, kui ettevaatlikke vastuseid neile küsimustele anti, kuidas saatejuht pidi kohati vastuseid kangutama ning kuidas mingit väga konkreetset isiklikku infot väga ei tulnudki (jah, ma ootasin isiklikku infot, natuke "paljastusi" tulude-kulude kohta, kuna osalevad kunstnikud olid kutsutud justnimelt case studydena).
Mis näiteks täna ei tulnud kuigi palju jutuks (näitustel osalemise/tegemise tasustamise ja stipendiumite kõrval), olid näiteks enesetäiendusvõimalused - kui palju on olnud võimalik olla residentuurides, külastada Kulka toetusel näituseid jms, mis oleks natuke tekitanud rubriiki "uudiseid positiivse poole pealt".

- Mida teha kogu selle masendava olukorra juures? Ehk nagu saatejuht lõpuks küsis: millised oleksid teile meeldivad töötingimused? Välja käidi kaks varianti: MMonko pooldas pikemaajalisi stipendiumeid (näiteks kaks aastat) ja MHint näitustega kaasnevaid töötasusid, nt kaheks kuuks enne näitust. Pikaajaliste stipendiumite süsteemist on Kunstitöötajate initsiatiivgrupis päris palju räägitud, samas ei oleks ka see lahendus puhas taevamanna - tulles näiteks kaheks aastaks töölt ära, näriks mind hirm tuleviku ees ilmselt juba esimese aasta lõpus. Mis siis kui sa ei suuda end selle priviligeeritud aja jooksul piisavalt üles töötada? Pealegi suudaks Eesti kunsti rahastus heal juhul pikaajalisi stipendiumeid välja pakkuda ainult mõned ja need saaksid tõenäoliselt juba etableerunud kunstnikud, kes ehk ka muidu hakkama saaksid. Võibolla oleks lahendus mitmekesisemalt struktureeritud pikaajalised stipendiumid - nt kunstitudengitele, emerging kunstnikele ja mid-career kunstnikele eraldi? Kogu kunstitöötajate teemaga ongi küsimus ka näiteks mida üldse nõuda, mida tahta? Kuidas tagada see, et kui praegu suudetaks mingi energia kokku võtta ja sünergiline laine tekitada - et ei küsitaks pealtnäha õigeid asju, mis pikemas perspektiivis oleksid aga lühinägelikud ja toodaksid olemasolevat vildakat asjade korraldust kerge nihkega, aga siiki praktiliselt muutumatult edasi?
Selles mõttes tundus mulle MHindi näituste kaudu tasustamise süsteem päris mõistlik - üks esmaseid asju, mida Eesti kunstirahastuses ümbervaadata tuleks, oleks nagunii kogu galeriisüsteemi ja näitusepraktikate rahastamine.



Järgmiselt saatelt ootakski võibolla rohkem tempokust ja rohkem infot. See esimene saade oleks aga hea näidata eelkõige kunstimaailmast väljaspoole. Nagu ATriisberg lõpuks mainis, siis olles viimase aasta jooksul vestelnud erinevate loomevaldkondade esindajatega loomingust kui tööst, tuleb tal alalõpmata vastata üllatunud küsimustele, et mismõttes kunstnik ei saagi peaaegu kunagi oma töö eest tasu, hea kui nulli jääb. Ja MHindi näide, et ükski näitleja ei maksa peale, et ta saaks kuskil teatris mängida ning olles liikunud oma loominguliste huvidega hetkel rohkem filmi poole, siis eelarvete vahe nö kunsti-filmidega on pärisfilmidel ca 10 korda - kuna päris filmis saavad tasud kõik tegijad. Kas Eesti näitlejad, muusikud jt kultuurivaldkondade esindajad (rääkimata poliitikutest, avalikust võimust ja erasektorist) ei tea, kuidas siinses kunstimaailmas asjad on (kui teavad, siis vabandust muidugi)? Et kunst on siin põhimõtteliselt vaprate vastupidajate eksklusiivne hobi, millega tegeletakse päevatöö kõrvalt? Kui nad ei tea, aga nüüd teada saavad - kas tekib mingi solidaarsus? Et kui leitakse näiteks ERSOle kohe 5 miljonit, et kust see raha tuleb (kuuldavasti tuli kultuuripealinna projektide arvelt)? Ma
jah unistan solidaarsusest. I have a dream. Selline kollektiivne. Aga et see kõigepealt juhtuks ka kunstivälja enda sees, tulebki asjadest rääkida ja võimalikult avatult-avalikult. Jaksu EKKMile järgnevateks kolmapäevadeks!



Kai Kaljo, krestomaatiliste tööde "Luuser" ja "Mida rohkem ma töötan, seda vaesemaks ma jään" autor.

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

kus need salvestused nüüd on siis?

maarin ütles ...

pressika järgi peaksid ilmuma EKKMi kodukale (http://www.ekkm-came.blogspot.com), ju ei ole veel jõudnud!