pühapäev, veebruar 06, 2011

Love Prize

Lubage tutvustada, Olev Soansi preemia laureaat Oliver Laas

Tänavuse Graafikatriennaali põhisõnum on, et kunst on armastuse majandus. Kontsepti looja Simon Rees võtab enda sõnul sellega mütsi maha ennekõike Baltikumi kunstnike ees, kelle peamiseks töötasuks on kiindumus oma töösse ja publiku – platooniline - armastus. Triennaali avamisel 20. jaanuaril Kumus jaotatud auhindadest läks peapreemia asjakohaselt Lätti Edmunds Jansonsile dokumentaalfilmi “Väikese linnukese päevik” eest. Ainsana eestlastest sai sel aastal pärjatud Oliver Laas, kes jäi Olev Soansi mälestusstipendiumi žüriile silma graafilise sarjaga „Kuus plakatit valitsemisest“. Amastuse majanduse sektorisse kuuluv Artishok toob teieni intervjuu Oliver Laasiga, auhinnatud sarja ja mida paljud ei tea – sarja juurde kuuluva enneolematu pühendumisega koostatud uurimusliku kontseptsiooni. Küsis Liisa Kaljula.

LK: Viimane kord, kui juttu rääkisime, sikutas fotograaf Su ära, et teha Sinust koos auhinnatahvliga pilti. Sulle anti Graafikatriennaali avamisel üle Olev Soansi stipendium. Mis tunne on?

OL: Üllatus ja hämming on tõenäoliselt valdavad tunded praegusel hetkel, kuna ma ei osanud midagi sellist oodata. Au on säärase esiletõstmise osaliseks saada, eriti kui arvestada asjaolu, et ma olen tegelikult kunstiringkondades põhimõtteliselt tundmatu ja on lugematu hulk kunstnike, kes oleksid seda autasu rohkem väärinud.

LK: Ka osutas Soansi stipendiumi komisjoni sellele, et stipendiaadi töödes on hingesugulust vanameistri omadega. Seitsmekümnendatel teadsid seda kõik: kas Sina tunned ka, et Eesti on graafikamaa? Et Su selja taga on traditsioonide tugi ja paine?

Mulle tundub, et Eesti oli graafikamaa, kuid praeguseid kunstipraktikaid vaadates näib, et graafika on marginaalsemaks muutunud. Kunstiajaloo loengutest on küll üksjagu möödas aga kui mälu mind ei peta, siis graafika tugev positsioon seitsmekümnendatel oli, lisaks andekatele tegijatele, tingitud ka sellest, et graafikutel oli mõneti suurem katsetamisvabadus võrreldes näiteks maalijatega, kes olid oma meediumi ametlikuma saatuse tõttu ühtlasi suurema võimude järelevalve all. Sellesse ajaperioodi jäävad muidugi ka paljude nüüdseks klassikustaatuse omandanud kunstnike tööd, mis on kohaliku graafikatraditsiooni osaks saanud. Võib-olla on graafika puhul hetkel küsimus pigem enese taasleiutamises või leidmises muutunud olude keskel.
Mis puutub mu enda seostesse kohaliku graafikatraditsiooniga, siis, laenates Raymond Williamsilt, tundub mulle pigem, et need seosed selguvad siis, kui valikuline traditsioon on otsustanud, mida teha minust talletatud kultuuri maha jäänud jälgedega. Kui rääkida intellektuaalsetest mõjutustest, siis juba tänu koolile on kohalik traditsioon paratamatult minu jaoks põhjalikumalt „kohal“, kui mõni muu. Samas on mul raske öelda, mil määral see traditsioon mind mõjutanud on, kuna näiteks siinseid töid tehes ei otsinud ma visuaalseid ideid meie kohalikust traditsioonist, vaid lähtusin pigem globaalsemast massikultuurist ning kultuuri- ja meediatööstusest.
Kui ükskõik millisele traditsioonile läheneda mentaliteediga, mille puhul olemasolevaid märke ja kujundeid vaadatakse pigem toormaterjalina, mida omavahel kombineerida, siis ma ei ole kindel kui suur oleks sellisel juhul kvalitatiivne erinevus graafikatraditsiooni kui kõrgkultuuri osa ja kultuuritööstuses loodud kujutiste vahel. Mõlemad funktsioneeriksid sisuliselt visuaalsete kujundite andmebaasidena, ainult neis sisalduvate märkide tähendusväljad oleksid erinevad. Sellisest lõika ja kleebi lähenemisest ning enda suhtelisest autsaideri positsioonist tulenevalt ei tunne ma ka erilist tuge ega painet traditsiooni poolt. Võimalik, et see surve tekiks siis, kui hakata sihipärasemalt suhestuma antud traditsiooniga.

LK: Nüüd need auhinnatud „Kuus plakatit valitsemisest“. Sarja läbivaks teemaks on jälgimisühiskond. Miks see teema Sulle rahu ei anna? Kas vabadus ei ole siis tunnetatud paratamatus, nagu ütleb meie vanemate põlvkond? Ja ma ei küsi, mis on Su poliitiline konfessioon. Ma küsin pigem, mis Sind kaasaja juures morjendab.

OL: Hoolimata oma puudjääkidest (nt. teatav pimedus sugude, rasside ning sotsiaalmajanduslike erinevuste osas) on mulle sümpaatne Habermasi eristus avaliku ja privaatsfääri vahel ning on jäänud mulje, et tehnoloogia arengu abil ja turvalisuse, tootlikkuse, stabiilsuse ning muu säärase tagamise ettekäändel on privaatsfäär üha enam kokku tõmbunud. Samas see, mis varem privaatsfääri kuulus ei ole tervenisti ka avalikku sfääri liikunud, vaid on jäänud kusagile halli ja piiratud alasse nende kahe vahepeal.
Murettekitav on näiteks see, et mitmed nn. põhiõigused ja vabadused (nt. usu- ja südametunnistuse vabadus) on üha vähem privaatsed ning kuuluvad aina enam avaliku sfääri huviorbiiti ja võivad määravaks osutuda mitmete indiviidi elu puudutavate otsuste puhul. Mulle näib, et erinevate andmebaaside ja jälgede abil koostatud profiilide abil, mille alusel, koos teatavatele formaalsetele kriteeriumitele mittevastamisega, võib hakata indiviide n-ö. välja arvama erinevatest kodanikuühiskonna ringidest. See kõik viib teatud piiri ületamisel selleni, et meie võib-olla algusest peale kokkuleppelistest põhiõigustest ja vabadustest saavad privileegid, mille peatamine on igal hetkel võimalik. Annan endale siinkohal aru, et mitmed läänelikud õigused ja vabadused, millele siin viitan, on ajaloos pigem erandlikud, valdavalt levinud kitsal areaalil ning sedagi võrdlemisi lühikest aega. Teisalt mulle tundub veenev Charles Taylori eristus, mille kohaselt me saame üleüldiselt rääkida instinktiivsest vastumeelsusest teiste olendite piinamise, alandamise jms. ees ning nende samade instinktiivsete tõrgete kujundamisest kultuuris, s.t. selle olendite hulga liikmete teadlikust suurendamisest või vähendamisest, kelle puhul meie säärane tõrge rakendub. Mulle näib, et selline instinktiivne komponent on olemas nii kohustustes kui ka juba mainitud õigustes. Kardan seda, et ühel hetkel võivad ka need tõrked, teatud ettekäänetel ja teatud olukordades, muutuda teisaldatavateks privileegideks, kuna näib, et protsessid selleks on sisuliselt olemas. Täpsemalt pean silmas seda, et meie instinktiivse tõrke kehtivuse alla kuuluvate olendite hulga suurust hakkab määrama realpolitik, kultuurist tingitud ideaalide asemel. Näib, et astmeline väljaarvamine, mille tõhusus laieneb tehnoloogiliste vahendite ja jälgimisühiskonna arenguga koos, võib olla efektiivne vahend sellise suundumuse jõustamiseks.
Ma ei kuulu nende hulka, kes leiavad, et tehnoloogia on midagi inimesele olemuslikult võõrast ning vastandlikku. Vastupidi, tehnoloogilistel lahendustel on hulgaliselt positiivseid ja soovitavaid kasutusi, kuid nagu iga tööriista puhul on ka siin küsimus selles, milleks ja kuidas seda kasutatakse ning mulle näib, et ükski mõeldavatest kasutustest ei ole sisuliselt paratamatu. Seetõttu oleks hea ehk nende kasutuste üle rohkem järele mõelda.

LK: Graafika eeldab armastust trükikunsti vastu, mida minu arvates on tunda ka tänavusel Graafikatriennaalil, kuigi segamini traditsiooniliste tehnikatega on siin palju ka videot ja installatiivsemat kraami. Kummale poole Sina jääd? Kas graafika on Sinu jaoks meedium, millega saab öelda midagi, mida muus keeles öelda ei saa? Või oled Sa rohkem seda usku, et idee toob kaasa meediumi? Võid siinpuhul vabalt rääkida ka mõnest oma lemmikteoreetikust, ma isegi eeldaks seda.

OL: Üldiselt jään ma nende poolele, kes leiavad, et idee tingib vormi ja vahendid. Igal meediumil on omad spetsiifilised tugevused, nagu graafika puhul näiteks tihti nimetatav tiražeeritavus, tehnilisest spetsiifikast tulenev kergus juba eksisteerivatest ja ringluses olevatest kujunditest bricolage’ide tegemiseks ning palju muud. Siiski usun, et lõpuks taandub kõik ideele ja sellele, millises vormis selle idee edastamine kõige efektiivsemalt toimib. Oma vahendite vastu töötamises on samuti teatav võlu, kuid ma isiklikult ei eelista selliseid Sisyphose töid kasvõi seetõttu, et need seavad minu arvates esiplaanile autori ja tema võidukad või tulutud maadlused oma materjaliga ja seda edastatava sõnumi arvelt. Teisalt võib materjali vastu töötamine spetsiifilises raamistikus ka mõjusaks osutuda.
Ei tahaks siinkohal ehk veidi kulunud McLuhanit esile tõsta, kuid arvan, et teataval määral tema jutt meediumist ja sõnumist peab paika. Igas kommunikatsiooniaktis asetub infoedastuskanalile spetsiifiliselt omane või selle suhtes väline müra, Michel Serresi terminoloogias „parasiit“, saatja ja vastuvõtja vahele ning sunnib kogu kommunikatsiooni ja tõlgendamise protsessi ennustamatus suunas komplitseeruma, paljundades seeläbi tähenduste ning tõlgenduste kihte. Mõtlemisest võiks ehk mõelda kui kognitiivsest kaardist, mis koosneb sõlmpunktidest, s.t. kategooriatest, mõistetest, definitsioonidest, võib-olla ka mitte-keelelistest komponentidest jne., mis on omavahel erineva tugevusega seostega hierarhiliselt ühendatud selliselt, et igast sõlmpunktist iga teise juurde ei pääse, vaid nende vahel on kindlad rajad. Sellise mudeli puhul näib mulle, et kunstiobjekti üheks funktsiooniks võiks olla ühenduste tugevdamine, uute ühenduste loomine sõlmpunktide vahel või, parimal juhul, uute sõlmpunktide tekitamine. Sellises interpretatsiooniprotsessis hakkab oma osa mängima ka meediumile spetsiifiline müra ja/või sinna sisestatud müra, mis (lisaks muudele teguritele) n-ö. võtavad edastatava sõnumi teatud määral edastaja käest ära ning muudavad selle tõlgenduse vastuvõtja poolel osaliselt ennustamatuks.
See müra, lisaks tõlgendushorisondile, kultuuritraditsioonile, tekstipagasile ja teistele teguritele, tingib minu arvates idee poolt suunatud meediumi valiku. Seda seetõttu, et peale idee enda eripärade, mis määravad ära selle, milline vahend oleks tema edastamiseks kõige tõhusam, mängib minu arvates oma osa ka erinevatele meediumitele spetsiifiline müra, s.t. neile eripärane ambivalentsus, mida ei saa küll hallata, kuid mida saab ehk oma ideesse inkorporeerida.
Samuti mängib siin olulist rolli see, milline väline ärritaja sisestatakse millisesse meediumisse. Tulles veel kord materjali juurde, siis minu arvates on teine huvitav võimalus see, kui materjal pannakse ise ennast genereerima seeläbi, et temasse sisestatakse nn. parasiit. Sellistel puhkudel tundub, et töö idee ilmneb nii meediumiga toimuvate protsesside käigus kui ka selles valikus, mille alusel otsustatakse just konkreetse meediumi ja konkreetse parasiidi kasuks.
Kummalgi juhul näib mulle, et idee tingib meediumi valiku, kuigi täpsem oleks ehk öelda, et nad mõlemad, nii idee kui meedium, tingivad teineteist, kuna meedium n-ö. piiritleb ideed, samas kui idee püüab meediumit laiendada.

LK: Sa jagad end kunsti ja kultuuriteooria vahel ja oled öelnud, et tahad need lahus hoida. Ometi kaasneb Sinu "Kuue plakatiga valitsemisest" ka peaaaegu uurimuselaadne teoreetiline kontseptsioon. Ma ei ole varem millegi niisugusega kokku puutunud. Räägi välja, miks? Kas kunst ei kõnele siis enda eest? Või on see Sinu viis teemaga töötada?

OL: Kui jätta kõrvale epistemoloogilised vaidlused humanitaarteaduste ja kunstide sarnasuste või erinevuste üle, siis on nende kahe valdkonna lahus hoidmise soov esiteks tingitud sellest, et kunsti puhul ma saan endale lubada akadeemiliste tavade rikkumist, tekstidega n-ö. vastutustundetut ümberkäimist ja selliste väidete esitamist, mille tõeväärtuse, verifitseeritavuse või seesmiste vastuolude ja võimalike vastuargumentide küsimusi ma võin suuresti ignoreerida. Teiseks võimaldab kunsti mängulisem keskkond katsetada ka selliseid teoreetilisi positsioone ja potentsiaalselt ühitamatuid kombinatsioone, mida ma kultuuriteooria raames võib-olla ei puudutaks. Kolmandaks saab kunsti raames esitada vaatepunkte, mida ma väljaspool galeriid või mõnda muud, kunsti eksponeerimisel kujunenud nn. ajutist autonoomset tsooni, võib-olla ei toetaks. Ühesõnaga on tegemist meetodite ja mingil määral ka rollide vahelise erinevusega, mida ma püüan selle lahutamise kaudu alles hoida. See lahutamine muidugi implitsiitselt eeldab kunstide ja humanitaaria vahelise eristamatuse kohta käivate väidete tagasilükkamist ja pigem teatava tagasihoidlikuma ja osalise külgnevuse pooldamist, kuid olgu sellega siinkohal nagu on.
Mis puutub teoreetilisse kontseptsiooni, siis see oli teatava loetud tekstide ja seoste võrgustikuna olemas enne pilte. Üks osa plakatiseeria tegemisest oli katse seda võrgustikku visuaalsesse keelde tõlkida. Samas võttis ka loetu ise plakatite valmimise käigus konkreetsema kuju ja selle kirjapanemine võimaldas esialgset hägusat tausta enda jaoks täpsustada. Põhjus, miks just sellised tekstid ja vaatepunktid, on osaliselt kindlasti tingitud nendest aspektidest, mis mind kaasaja juures häirivad ja millest eespool ka veidi juttu oli. Samas on tekstide ja vaatepunktide valikut määranud samavõrd nii neis esitatud väited, mis tingisid just selliste visuaalsete kujundite kasutamise, kui ka juhus, et sattusin sellel ajaperioodil, mis nende tööde tegemisega seotud oli, teiste seas just selliseid tekste lugema.

Ma ei usu, et kunst n-ö. enda eest kõneleb, sest mulle näib, et igasugune interpreteerimine, mis toimub kõrgemal tajutava objekti vahetult füüsilisest mõjust ja selle mõju teadvustamisest, leiab aset mingisuguses raamistikus, traditsioonis jne., olgu see teadvustatud või mitte. Iseküsimus on see kas too, kes antud objekti valmis nikerdas, peaks ka enda raamistiku koos objektiga välja panema. Vastus sellele sõltub tõenäoliselt sellest samast raamistikust, milles ta oma objekti valmis teeb. Minu puhul on teksti osakaalu suurus tõenäoliselt tingitud ka sellest, et saan mitmed oma ideedest pigem teoreetilistest kirjutistest kui kujutavast kunstist.

LK: Triennaalimuljed?

OL: Triennaali üldmuljed on positiivsed. Kuna tegemist on suurnäitusena, siis on pilt muidugi paratamatult kirju. Samas annab näitus minu arvates võrdlemisi hea ülevaate kaasajal graafika raames rakendatavatest lähenemistest. Norimise korras võiks muidugi küsida, et kui terminit „graafika“ selliselt laiendada, et ta hõlmab videoid, installatsioone jne., siis ühel hetkel on mõiste niivõrd kõikehõlmav, et ähvardab ära kaduda mõiste tähendus ja võimalikud väljajätmised näivad pigem omavolilistena, mitte näituse alusprintsiipidest tingitutena. Samas, nagu ka avamisel öeldi (või oli see kusagil meedias, ei mäleta enam täpselt), on Tallinna Graafikatriennaali näol nüüdseks tegemist pigem kaubamärgi, mitte rangelt sisu piiritleva nimetusega ning sellisena las ta siis olla pealegi laiema tähendusega.
Avamise sagimises jäid positiivselt meelde eelmise triennaali võitja, Oscar Muñoze, tööd oma mitmetasandiliste ning võimsate kujunditega. Andrew Hurle’i rahateemalised pildid jäid meelde oma põhjalikkuse ja leidlikkusega. Puhttehnilisest uudishimust tingitult olid meeldejäävad ka Andrew Raftery gravüürid ning konkreetluule sõbrana on mul alati rõõm näha vanameister Raul Meelelt midagi uut sellel suunal. Omaette elamus jättis ka näituse kujundus.

LK: For Love Not Money. Kuhu läheb koma?

OL: Ortograafia kontrollis põrun tõenäoliselt kõigis keeltes, mida peaksin oskama aga kui mälu mind ei peta, siis selles lauses ei pea üldse koma olema. Kui ta rõhuasetuseks ikkagi sinna sokutada, siis ehk nii: For Love, Not Money.

Ego sum pastor bonus. Bonus pastor animam suam dat pro ovibus.

Mina olen hea karjane. Hea karjane annab oma elu lammaste eest.

Ego quidem absens corpore praesens autem spiritu iam iudicavi ut praesens eum qui sic operatus est

Sest mina, ehkki ihulikult eemal, ent vaimus kohal, olen otsekui teie juures viibides juba teinud otsuse selle kohta, kes nõnda on elanud


Inquirat pacem et persequatur eam

Otsigu rahu ja taotlegu seda


You have permission to rent back your own culture

Sul on luba omaenda kultuuri tagasi rentida


Multi autem sunt vocati pauci vero electi

Sest paljud on kutsutud, aga vähesed valitud


Forgive me father for I have sinned

Andesta mulle isa, sest olen teinud pattu




Kuus Plakatit Valitsemisest

Oliver Laas

Käesolevad kuus plakatit on illustratsioonid mõningatele rohkem või vähem kriitilistele ning äärmuslikele mõtetele ja teooriatele, mis on püüdnud selgitada kaasaega ja selle iseärasusi. Tööd püsivad teoreetilisel tasandil ja neis kajastuvaid seisukohti toetavaid empiirilisi andmeid ei ole otsitud. Plakatite taustaks olevaid ideelisi fragmente ühendavad raha ja võimu vastastikused seosed. Nende tagant ilmnevad ehk mõningad laiema ulatusega märksõnad kultuurikonteksti kohta, mis ümbritseb turuloogikale allutatud elukorraldust maailmas, mille osad on teineteisega üha tihedamalt seotud.
Tööde puhul on plakati formaat ja koomiksilik visuaalne vorm valitud selleks, et neid seostada subkultuuridele suunatud reklaamide ja nende poolt plagieeritud isetegevuslike kultuurivormidega. Säärase valiku tingisid kolm taotlus: 1) siduda tööd individuaalsele tarbijale suunatud turundusega, mis keskendub toodete asemel üha enam isikupära ja elamuste müümisele; 2) viidata DIY esteetikale ning poliitilistele protestiplakatitele; 3) rõhutada eelneva kahe punkti vahel tekkida võivat pinget erinevate teoreetiliste fragmentide kaudu.
Kõik kuus plakatit on seotud allumise ja allutamise küsimusega. Mitmed võimu seisukohalt vajalikud piirangud viiakse sisse poliitiliste eeliste või mugavuste ajas pikendamiseks. Nende kinnistamise kaudu toimub domineeriva definitsiooni raamistamine ja müümine. Piirangute vajalikkuse rõhutamiseks defineeritakse vastav problemaatika kiirelt ning veenvalt ning taotletavad tulemused sõnastatakse lahendustena konstrueeritud narratiivile ähvardavast ohust.(i)

Tausta elemendid. Raha.

Raha kujundusest pärinevad motiivid raamistavad iga plakati temaatikat ning toimivad läbiva joonena, mis peaks siduma erinevad kujutatud teemad, nagu immigratsioon, kultuuritööstus, autorikaitse, jälgimisühiskond jne., omavahel ühes seerias. Dollari motiivid said valitud ennekõike tema tuntuse tõttu. Üldiselt on levinud ettekujutus rahast, kui teatavast loorist või hüperkaubast, mis kujuneb välja kaupade omavahelisest vahetamisest ja mis võtab enamasti, kas geograafilistel või ajaloolistel põhjustel, antud piirkonnas kõige enam levinud kauba vormi. Antud kaup ise kaotab oma tarbimisväärtuse ning muutub puhtalt vahetusväärtuseks.(ii) Edasine on peamiselt vormiline muutumine metallrahaks, siis paberrahaks ja lõpuks krediidiks, mille varjus toimub endiselt kauba vahetus kauba vastu.

Raha on traditsiooniliselt käsitletud nelja omaduse kogumina: vahetusvahend, arvestusühik, väärtuse akumulatsiooni vahend ja aktsepteeritud vahend võlgade tasumiseks.(iii) Klassikalises teoorias langeb rõhk valdavalt esimesele kolmest ja ülejäänud külgnevad sellega mingil moel või tulenevad sellest kuidagi loomulikult. Raha on säärase teooria järgi kas erandlik kaup ehk vahetusvahend (mida on teatav hulk ja mis on suhestatud olemasoleva ja ringleva kauba hulgaga) või on raha sümbol, mis representeerib tegelikke kaupu ja toimib kui õli vahetuse masinavärgis, hõlbustades selle tegemist mida me, John Stuart Milli sõnul, teeksime ka ilma raha olemasoluta. Igasugune vahetusmajandus on kahendsüsteem, mis koosneb mõlemast vahetuses osalevast osapoolest. Raha ajaloolise kujunemise lugu, nagu seda tekstides esitatakse ja nende tekstide alusel vaadeldakse, võtab kuju tänu kindlatele teoreetilistele valikutele ja hüpoteesidele. Neist peamisteks on arvamus, et raha idee tekib juba välja kujunenud naturaalses vahetusmajanduses, kus toimub lokaalne kaupade omavaheline vahetus indiviidide vahel ja arvamus, et vahetusmeedium representeerib otseselt reaalseid kaupu.(iv)
Selline rahakäsitlus pärineb klassikalisest majandusteooriast, mida üldiselt iseloomustavad järgnevad põhiseisukohad: 1) indiviididel on ratsionaalsed eelistused, mis on seotud ja võrdsustatud nende väärtushinnangutega ja need hinnangud omakorda jaotuvad ihaldatavuse ja kasulikkuse järgi; 2) indiviidid maksimeerivad kasulikkust ja naudinguid, nad on oma olemuselt hedonistlikud; 3) indiviidid on sõltumatud ning järgivad isiklikke eelistusi kas täieliku või piisava informatsiooni tingimustes. Säärane indiviid tegeleb pidevalt ja igal elujuhtumil hedonistliku algebraga ehk arvestab ratsionaalselt oma naudingu ja kasu ning kannatuse ja kahju proportsioone. Ta üritab ettenägelikult oma arvestustesse kaasata potentsiaalset tulevast naudingut/kasu, mida ta ajutise kannatuse/kahju talumise hinnaga saavutada võiks. Need kaks poolust on ainsad mille vahel selline hedonist, keda Veblen on nimetanud homo economicus’eks, oma üdini ratsionaalsetes valikutes kõigub. Sellisest inimesekäsitlusest lähtuv majanduslik analüüs jätab kõrvale kõik välised jõud, mis reaalseid valikuid mõjutada võivad (nt. kultuurilised ja sotsiaalsed institutsioonid, traditsioonid ja võrgustikud, ideoloogilised mõjutused jne.)(v) Sellise äärmusliku ratsionalismi juuri otsis Weber protestantismi dogmadest ning kultuuri üleüldisest ratsionaliseerumisest(vi), kuid hindas selle käigus üle keskaegse majandusliku mentaliteedi erinevust hilisemate perioodidega võrreldes. Weber paigutab kasumi taotlemise motiivi tekkimise ja leviku õhtumaa kristlikus mentaliteedis liiga hilisesse aega ning eraldab keskaja liiga järsult järgnevatest perioodidest.(vii)

Oma töödes toetun rahateooriale, mis keskendub viimasele neljast raha omadusest: raha kui aktsepteeritud vahend võlgade tasumiseks. On tõenäoline, et ühiskonnas, millel polnud kindlat maksevahendit ei käinud vahetustegevus rangelt võttes kaup kauba vastu, vaid pigem vahetati kaupa võla vastu. Vahetusvahend mingisuguse väärismetalli kujul võib eksisteerida ja ka rakendust leida, kuid ta ei ole hädavajalik eeltingimus kaubavahetuse olemasoluks. Vastupidi, keerukas kaubavahetus võlakirjade, arvepidamise ja hinnakirjadega on võimalik ilma kindlat vahetusvahendit kasutamata. Seda väidet toetab asjaolu, et põhiline tehingute vorm, mida võib leida kõigist ühiskondades kuni kaasajani, kujutab endast lepingut ja edasilükatud tasu.(viii)
On tõenäoline, et väärtuste mõõtmise päritolu on kaubavahetusest varasem ja seondub veritasu, solvangute kompensatsioonide ning kosjavara maksmisega. Need olid kogukondades fikseeritud suurused ja nende tasumine toimus rituaalses korras. Üheks näiteks võiks olla vana germaani seadus Wergeld (Weregild) ehk reparatsioonimakse solvangu või veretöö eest ja mille paralleele võib kohata ka teistes kultuurides. Sellega seadusega püüti vaenutsevaid pooli lepitada ja ära hoida edasist verevalamist. Summad ja maksevahendid määrati üldiselt kas traditsioon järgi, avaliku ad hoc koosviibimise käigus või siis mingisugusel moel neid kahte viisi kombineerides. Kuna tasude määrad olid rangelt fikseeritud ning tegemist ei olnud absoluutselt erinevate väärtuskategooriatega, vaid solvangute või muude inimlike kahjudega, siis võiks siin leiduda esimesi märke stabiilsete hinnakirjade ning väärtuste omavahelisest kvantitatiivsest ja kvalitatiivsest võrdlemisest.(ix)(x)

Arvepidamine ja raha arvepidamise vahendina võtavad selgema kuju siis, kui ühiskonnas kerkivad esile institutsioonid, mis koondavad enda kätte kas metafüüsilise, religioosse ja moraalse või organisatoorse ja poliitilise vägivalla monopoli. Selle tagajärjel tekib kolmas instants senise kahe vahetustegevuses osapoole vahele. Tavaliselt kehtestavad säärased instantsid mingisugusel kujul üldise maksukohustuse. Võimalik, et esimesteks maksukogujateks olid templid. Kuna ümbritsevalt kogukonnalt nõuti teatud hulka iga liikme toodangust ja nõudmist põhjendati nt. antud kogukonnas käibiva religioosse kosmoloogiaga, siis võis välja kujuneda eraldi vaimulikkond, kes tootmistegevuses ei osalenud. Selle praktika käigus standardiseerusid makse suurused ning kujunesid välja sellised ühikud nagu seekel, liir ja nael. Antud protsess leiab aset Lähis-Ida impeeriumides ajavahemikul 3000-1000 eKr. Selle käigus kujuneb välja midagi, mis sarnaneb juba kirjeldatud ja üldlevinud käsitlusele rahast kui kaubast. Peamiseks jääb siiski raha funktsioon arveldusühikuna. Valdav enamus maksetehinguid olid rendid või maksud ehk võlad võimu ees. Neid tasuti kaubaühikutes, töödes või väärismetallides. Rahaühikud olid algselt arvepidamise ühikud. Nendega mõõdeti võlgnevusi kas templite või paleede ees, kes fikseerisid tariifid ning arvepidamisühikud. Kuna tariifid ja ühikud jäid pikaks ajaks püsima, siis võib oletada, et nendest kujunes raha ametliku maksevahendi mittemetalsel kujul.(xi) Samas regioonis olid võlgade arveldamiseks kasutusel ka savitahvlid, mida nimetati shubatiks. Neile talletati saadud vilja hulk, sõna shubathi, andja nimi, vastuvõtja nimi, kuupäev ning kättesaamist kinnitav märge. Tahvleid hoiti templites või kastides, et nendega sahkerdamist vältida, mis alati ei õnnestunud.(xii) Esimesed intressi võtmise praktikad pärinevad tõenäoliselt samast perioodist, kui võlgu nõudvad instantsid määrasid maksude kogumise hõlbustamiseks eraisikuid või gruppe maksukogujateks. Need omakorda määrasid vaheltkasu teenimiseks võlgadele ajas kasvavad lisatasud.(xiii)

Võimalik, et esimesed mündid ilmusid umbes 600.aastat eKr Kreekas, täpsemalt Lüüdias ja Ioonias. Metallurgia areng ning tsentraliseeritud monarhiad võimaldasid ühendada kõik neli raha atribuuti ühes objektis. See omakorda võimaldas laiendada impersonaalse turu ulatust ja haaret, mis saavutas oma kõrghetke Rooma impeeriumi aegadel ning jõudis võrreldavale tasemele uuesti alles 19.sajandil.(xiv) Kreeka kontekstis on müntidel ka teine funktsioon. Mitmed linnriigid sõltusid palgaarmeedest, kellele tasuti müntides. Palgasõdurid omakorda vahetasid saadud münte võimu alamatega endale hetkel vajalike asjade vastu. Edasi jõudsid mündid maksude kujul ringiga uuesti võimu kätte. Oletatakse, et palgasõduritele maksmine ja korraga suurte maksete teostamine olid ühed peamised müntide leiutamise ja kasutamise põhjused.(xv)

Rooma lagunemisele järgnenud poliitiline killustumine tekitas olukorra, kus puudus ühtne arvepidamise ühik ja üldine alus väärtuste omavaheliseks võrdluseks. Erinevates piirkondades käibel olnud erinevad mündid integreeriti ühtsele kujuteldavale alusele, mis tulenes kunagisest Karl suure määrusest, mille Püha Rooma Impeeriumi kristlik oikumeen normeeris, kes aga osutus võimuna liiga nõrgaks, et sisse viia ning jõustada ühtset mündisüsteemi. Nendel protsessidel oli oluline roll, kuna nad lahutasid arvepidamise ja maksevahendid suveräänist ning viisid kaupmeeste seas erapanga ja eraraha tekkimisel. Eraraha kujutas endast veksleid. Läbi vekslite kaugenemise seostest tegelike kaupadega ning nende toetumise veksli võtja lubadusele maksta, kujunesid vekslid autonoomseks maksevahendiks. Selle protsessi käigus sidus raha ennast lahti oma senistest tihedatest seostest suverääniga ja kujunes alus erapanganduse tekkeks.(xvi)

On tõenäoline, et võrdlemisi pikka aega on maksude kogumine toiminud pankurite ja maksukogujate kaudu, kes olid vahendajad riigi ja selle alamate vahel. Nad korjasid kokku maksud (nt. vilja) ja andsid nende vastu münte, mis iseenesest olid suverääni võla arvestusühikud. Oluline on siinkohal võlg ja riigi võim kehtestada oma alamatele makse ehk luua neile võlgu riigi ees ning viia sisse viisid ja vahendid selle võla tasumiseks.xvii Haruldased pole juhused, kus ühe suverääni valdustes ringles mitu erinevat rahavormi. Pangad, pankurid, erinevad merkantilistlikud ringkonnad jne. võivad välja anda ning on ka ajaloo jooksul välja andnud ainult siseringis kasutamiseks mõeldud arvepidamise ja makselubaduse märke. Seeläbi on moodustunud ametliku maksekogukonna kõrvale hulk privaatseid maksekogukondi, kes arveldavad kitsamas ringis aktsepteeritud rahamaterjaliga. Sellises olukorras tuleb ametlike tehingute läbiviimiseks privaatse maksekogukonna rahamaterjal vahetada ametliku maksekogukonna rahamaterjaliks. Ametlik maksevahend tuletab oma legitiimsuse mitte tema baasiks olevast väärismetallist, vaid sellest, et võim aktsepteerib seda maksevahendina.(xviii)
Kriisiolukordades võib riik kuulutada ühe konkreetse panga poolt väljastatud raha ametlikuks maksevahendiks, mida riik seejärel iseendaga arveldamisel aktsepteerib. See samm teeb antud pangast keskpanga, mille väljastatud rahamaterjal on riiklikult tunnustatud üldine maksevahend.(xix) Antud pank omandab keskse rolli raha loomisel ja ringluses hoidmisel. Ta tekitab krediidi (rahamaterjali ehk võla) väljastamise kaudu olukorra, kus teistel on võimalik oma tehingutes opereerida panga poolt väljastatud võlgade või täpsemalt nende võlgade märkidega. Tegelike ressursside tootmisel ja nende vahetamisel panga ja/või riigi poolt sanktsioneeritud maksevahendite vastu saab laenaja oma võlgnevuse panga/riigi eest uuesti kustutada. Võiks öelda, et raha oma võla arvestamise ja tasumise ühiku funktsioonis tekib hetkel, mil pank võla väljastab ning hävib hetkel, mil võlg saab tasutud. Mingi instantsi pangana funktsioneerimine sõltub usaldusest väljastatud võla arveldamise ühikute vastu ja kindlusest ebakindla tuleviku ees; usaldusest, et väljastatud võlaühikud on ka tulevikus kehtivad ning võimaldavad võlgade kustutamist ja teisi ametlikke ning privaatseid tehinguid.xx Siit võiks järeldada, et raha ja võlg tekivad ex nihilo pankade poolt iseenda nimele väljastatud võlgadest ning nende tasumiseks sanktsioneeritud arveldusühikute hankimiseks vajaliku töö ning kaupade müügi ringlusest, kus usaldus on peamine komponent.(xxi)

Üldiselt tagab riigi tunnustus keskpanga (mis on läbi ajaloo peaaegu alati olnud vähemalt osaliselt eraettevõte) tegevusele usaldusväärsuse. See võimaldab keskpangal määrata teistele pankadele kohustuslikud ja ametlikult aktsepteeritud maksevahendite reservid, mille hulgast sõltub laenudeks lubatava raha hulk, s.o. võlgade väljastamisel loodava lisaraha määr. Erapangad omakorda laenavad nii eraisikutele, ettevõtjatele kui ka teistele pankadele. Teiste pankade ees kohustusi omavad pangad on omakorda sunnitud teatud keskpanga poolt määratud protsendi ulatuses säilitama osa saadud võlast reservideks ning ülejäägi võivad edasi laenata. Seeläbi moodustub hierarhiline võlgnevuste püramiid, mille tipus on keskpank. Vajadus võla tasumiseks nõutud rahamaterjali hankimise järele loob laenuvõtmisel eelise firmadele ning ettevõtjatele, kelle tegevuse tulemuseks on uued ressursid ning reaalsed väärtused. Pank kontrollib ja piirab oma potentsiaalseid laenusaajaid võlausalduseks vajalike tingimuste sätestamisega. Võiks öelda, et raha on panga poolt väljastatud ning riiklikult sanktsioneeritud võlg tulevaste tegelike väärtuste loomise finantseerimiseks. Säärasel rahal on väärtus sel määral, mil ta on iga võlasaaja taotlus tulevasele ja eeldatavalt suuremale reaalse väärtuse hulgale.(xxii)

Kokkuvõtteks võiks öelda, et raha on alati riigi raha ning jaguneb kaheks: raha kui kaup ja representatiivne raha ehk raha kui võla sümbol. Viimane kategooria jaguneb omakorda kaheks: ametlik raha ehk riigi poolt väljastatud maksevahend ja kontrollitav raha ehk riigi poolt osaliselt hallatav, maksevahendina sanktsioneeritud ning erasektorist pärinev maksevahend.xxiii Raha on sotsiaalne suhe kolmes mõttes: 1) Raha on sotsiaalne institutsioon, mille loovad turuvälised protsessid, mis ei allu tootmise ja kaupade vahetamise rangetele seaduspärasustele. Kaupade tootmisel on igaüks (tinglikult) piiratud vaid oma kujutlusvõimest ja oskustest ning teiste võimalike vahetajate huvist tema toodangu vastu. Rahamaterjali tootmine aga on rangelt piiritletud ja delegeeritud ainult selleks ettenähtud ning kvalifitseeritud instantside kätte, s.t. raha hulk on rangelt piiratud. 2) Rahaline vahetus ei taandu kaupade omavahelisele vahetusele, mida ta looritab või hõlbustab, vaid on ise sotsiaalne suhe ehk nõue ja lubadus maksta, mille legitiimsuse ja usaldusväärsuse tagab kolmas instants oma võimumonopoli kaudu ja paigutub sellise tagatisena kahe vahetaja vahele. 3) Kaasaegne kapitalistlik rahamaterjal on puhas tähistaja, märk riikide ja pankade lubadusest maksta.(xxiv)

Siinjuures on oluline tulla ühe seni võib-olla märkimata jäänud, kuid olulise asjaolu juurde. Nimelt omandab igasugune raha oma legitiimsuse ametliku maksevahendina sellest hetkest, kui riik, tempel või mõni muu vägivalla ja võimu monopoli omav institutsioon hakkab aktsepteerima just seda ja mitte mõnda teist vahendit oma võlgade ja maksude sissenõudmisel. Sellest hetkest, kui säärane režiim sisse viiakse, kus suverään aktsepteerib maksudena ainult teatavaid objekte, tuleb tema alamatel, kes neid ei oma, esmajärjekorras asuda võimuga vahetustegevusse, mille käigus neil tuleb raha vastu loovutada mingisugune kogus nendest asjadest või oskustest, mida nad omavad ning mida võim vajab. Oma loovutatud vilja või töö eest saab ta vastutasuks näiteks ametlikke maksemärke ja võib-olla ka lubaduse, et neid naaberriikide röövsalkade eest kaitstakse ja tingliku garantii, et võim ise neid ja nende lähedasi maksudest kõrvalehiilimise eest ei karista.

I
Ego sum pastor bonus. Bonus pastor animam suam dat pro ovibus [John 10:11]
Mina olen hea karjane. Hea karjane annab oma elu lammaste eest. [Johannese evangeelium 10:11]

Neoliberalistlikus mudelis, kus enamik varem riigi haldusse kuulunud tegevusvaldkondi on erasektorisse üle viidud või taandatud üksikisiku (kodaniku) omavastutusele, kujuneb riigi peamiseks funktsiooniks turvalisuse tagamine, mille kaudu enda legitiimsust kinnistada ja turuprotsesse jõustada. Sellises olukorras tõuseb olulise märksõnana esile turvalisus, mis on tulevikku suunatud ideede ja praktikate kogum, s.o. tellingud, millele toetuvad ülejäänud liberaalse mudeliga seotud väärtussüsteemid. Turvalisusest saab peamine poliitiline eesmärk ja selle nähtavaim vorm ilmneb eriolukorras, mis seisneb seniste demokraatlike vabaduste ning õiguste ajutises tühistamises turvalisuse tagamise eesmärgil ning mingisuguse välise ohu tõrjumiseks.

Agamben leiab eriolukorra esimesed jäljed Napoleoni 1811.aasta 24.detsembri dekreedis, mis lubab valitsejal piiramisseisukorda välja kuulutada koos sinna juurde käiva volituste laienemisega; hoolimata sellest, kas tegelikult mingisugune vaenulik sõjaline tegevus leiab aset või ei. Eriolukord seisneb seaduse jõu rakendamises viisil, mis ajutiselt peatab seaduse enda kehtivuse, kuid on samas seaduslikult sanktsioneeritud. Seetõttu on eriolukord paradoksaalne, kuna seaduse jõul ja seadusega ettenähtud korras peatatakse seaduse kehtimine.(xxv) Eriolukorra sisseviimise ehk seaduse jõu tühistamise ja jõu rakendamise kaudu erandite (nt. arvatavad terroristid) kindlakstegemise võim määratleb suverääni positsiooni. Suverään on ühelt poolt see, kes määrab seaduse, kuid teisalt jääb ise seadusest väljapoole läbi oma õiguse seaduse kehtivus tühistada.(xxvi) Viimase aja tuntuim näide on Ameerika Ühendriikides 11.septembri järel sisejulgeoleku ettekäändel toimunud ühiskondlikud ja sotsiaalpoliitilised muudatused, mille varjus viidi ellu mitmed sotsiaalset kontrolli ja jälgimist hõlbustavad meetmed.

Kaasaegse jälgimis- ja turvalisusühiskonna kontseptuaalsed alused pärinevad 18. sajandi Saksamaalt, Polizeiwissenschatf’ti nimelisest distsipliinist. Selle näol oli tegemist sisekorra ning (inim)ressursside ökonoomilise majandamise teooriaga, mis hõlmas avalikku jurisprudentsi, haldust, poliitilist ökonoomiat, tervishoidu ja linnaplaneerimist. Vajalikud muudatused olid saavutatavad peale jõumeetodite ka subjektide elustiili ja eetiliste arusaamade ümberkorraldamise kaudu. See kõik toimus, lisaks seadusandlusele ja munitsipaalkorraldusele ka tervishoiu ja haridussüsteemi kaudu ning üleüldise moraalse veenmise abil (xxvii) (nt. mitmeid uusi seadusandlikke akte deklameeriti avalikes kogunemispaikades, et nõnda suurendada subjektide osalust soovitavates muutustes ning kultiveerida ühtekuuluvustunnet).(xxviii)

Polizeiwissenschafti’i teoreetikute printsiibid olid üpris sarnased neoliberalistlikele arusaamadele: ühiskond koosneb indiviididest mitte gruppidest; majanduslikud kollektiivid (nt. gildid) on mittefunktsionaalsed antiigid, mis tuleb marginaalsemaks muuta ja delegitimeerida. Neoliberaalses arusaamas on nende seisukohtade paralleeliks arusaam ühiskonnast, mis koosneb indiviididest ja perekondadest (perekonna tuumstruktuur on implitsiitselt vastavuses 19.sajandi kodanluse normatiivsete arusaamadega); ametiühingud ja muud huvigrupid on antiiksed ning kahjulikud seega tuleb need marginaalseks muuta ning delegitimeerida. Veel leidub paralleele subjektide ja riigivõimu vaheliste suhete käsitlustes. Polizeiwissenschafti’i teoreetikute jaoks oli riigivõimu ja alamate vaheline suhe patriarhaalne ja peegeldas traditsioonilist perekondliku kooslust (isa kui perekonna juht ja toitja). See suhe kandus üle kuningale või printsile kui ettevõtte ülemjuhatajale. Võimu subjektid on töötajad mitte kodanikud. Säärane arusaam peegeldas valitsevat ideed riigist kui vabrikust ja mõtet, et riiki tuleb juhtida nagu firmat. Neoliberaalsed seisukohad subjektide ja võimu vaheliste suhete osas on mõneti sarnased: valitsev struktuur on endiselt patriarhaalne ja peegeldab traditsioonilist suhet isa ja perekonna vahel, mis kandub üle presidendi institutsioonile ja täidesaatvale võimule; kordub doktriin riigipeast kui tegevjuhist; subjektid on de facto palgatöötajad mitte aga kodanikud; varem riigi haldusse kuulunud teenuste viimine privaatsfääri koos riigi- ja firmajuhtimise analoogiaga tugevdab seda võrdlust veelgi. Riigi kui firma juhtimise üks avaldusvorm seisneb „brändimises“. Subjektide lojaalsus kajastub nende tarbimisvalikutes riigi poolt sanktsioneeritud brändide vahel (nt. riigikoolid vs. erakoolid). Teine levinud brändimise vorm on valimiskandidaatide brändimine, mis sarnaneb mitmes mõttes tarbekaupade turustamisega.(xxix)

Üksikisiku ja riigi vaheliste pingete lahendamiseks oli Polizeiwissenschafti’i teoreetikutel kaks põhilist printsiipi: 1) „valgustunud omakasu“ põhimõte, mis harmoneerub üldiste hüvedega; 2) eeldus, et riigi poolt defineeritud turvalisus on primaarne individuaalsete turvalisuse definitsioonide ees. Nende seisukohtade kaasaegseteks variantideks on: 1) „nähtamatu käe“ omakasu läbi toimiv ja tasakaalustav printsiip; 2) vahepeal laiemalt levinud eriolukorra poliitika, mille käigus riikide turvalisuse definitsioonid muutuvad üksikisiku definitsioonide suhtes ülimuslikuks. Majanduspoliitilised paralleelid on samuti olemas: mõlemad ideoloogiad on tugevalt maksustamise vastased ning ettevõtlust edendavad, tehes seda läbi subsiidiumite ning piiramatu tarbimise õhutamise.(xxx)

Foucault toob oma 1979.aasta loengutes (xxxi) välja ühe Lääne valitsemistehnoloogia võtmemotiivi, mille keskmeks on karjase metafoor. Eesmärgiks on indiviidi pidev ja jätkuv kontroll. Heatahtliku karjane ehk juht juhib oma karja (inimressurssi) läbi ohtude lunastuse poole, rakendades pidevat ja igale indiviidile vastavalt mugandatud hoolitsust. Karjane omab võimu karja ja mitte maa-ala üle, tema kohalolu ja tegevus loovad karja, koguvad selle kokku. Kogu tema tegevus on suunatud karja heaolule – kui nemad magavad, siis tema valvab. Valvamine eeldab iga karjaliikme jälgimist ja tema võimalikult täpset tundmist ning üksiku ja üldise seose silmas pidamist. See heebrea ja kristlikust traditsioonist pärinev motiiv, on aegamööda ühinenud võimuinstitutsioonidega ja loonud käsitluse enamusest kui karjast ja üksikutest kui karjastest. Oma loengutes joonistab Foucault välja sarnasused pastoraalse võimu metafoori ja polizeiwissenschaft’i teooriate vahel. Turvalisuse tagamine läbib kõiki sotsiaalseid institutsioone ja inimelu sfääre ning peamiseks eesmärgiks kujuneb käitumise moduleerimine ja potentsiaalsuste haldamine. Saksamaal 18.sajandil tekkinud kaasaegse haldusjuhtimise eelkäija on kummalise korduse kujul kaasaegses liberaalses minimaalse riigi poliitikas taas päevakorrale tõusnud koos kaasajale kohase pöördega masinliku, mitteorgaanilise hea karjase poole. Seeläbi asendub varasem teoloogiline konstruktsiooni, armuliku ja hooliva masina omaga.(xxxii)

II
Ego quidem absens corpore praesens autem spiritu iam iudicavi ut praesens eum qui sic operatus est [1 Corinthians 5:3]
Sest mina, ehkki ihulikult eemal, ent vaimus kohal, olen otsekui teie juures viibides juba teinud otsuse selle kohta, kes nõnda on elanud [Pauluse esimene kiri korintlastele 5:3]

Turvalisus seisneb potentsiaalsuste haldamises, pluralismi taandamises, eksisteeriva (tasakaalu)hetke lõputus pikendamises, s.t. võimalike ja mõeldavate alternatiiv-stsenaariumide realiseerumise ennetamises ja tõkestamises. Turvalisus kontseptsioonina toetub enese defineerimisel ebakindlusele, tema vastandiks on tema eitus. Jälgimise kaudu mängitakse teineteise vastu võimalikke stsenaariume ja reaalseid tööjõu, inimressursi ja kapitali liikumisi. Tegelikkusest nopitakse vastavalt simulatsioonidest saadud mustritele välja infokilde selleks, et võimalike stsenaariumide aktualiseerumist ennetada prognoositud mustrite eristamise ja kahtlusaluste ennetava tuvastamise kaudu. Selle protsessi käigus on ilmnenud uus süü liik – katse. Üha ulatuslikuma infokogumise käigus on katse piiritlemine muutunud aina hägusamaks ning ennetamise piirid nihkunud ajas üha ettepoole. Säärase lähenemise aluseks on usk ennetuse võimalikusse.(xxxiii)

Turvalisusühiskond ehk jälgimisühiskond on kapitali ja inimressursi vaba liikumise tingimustes käepärane tehnoloogia. Turvalisustehnoloogiate preventiivne iseloom tõuseb siin märgatavalt esiplaanile ning avaldub ka ümberkaudses kultuuriruumis (nt. sellised seriaalid nagu C.S.I, 24 ja filmid nagu Minority Report, The Siege, The Sum of All Fears). Erinevalt popkultuuris varem valitsenud mässumeelsusest autoriteedi suunal on viimaste aastate toodangu kangelaseks saanud eriagent või politseinik. Kangelane tegutseb oma lühinägelike ülemuste kiuste fanaatiliselt ja kohati seaduse piiril, kas mõne kuriteo ennetamiseks (nt. 24 ja selle tihti ilmselgelt seadusi rikkuv peategelane) või lahendamiseks (nt. C.S.I). Reaalsete jälgimissüsteemide, nt. Ühendriikides tegutsev RISS (Regional Information Sharing Systems), tegevuse ideaalseks eesmärgiks on C.S.I loogika inversioon – asitõenditest ja andmetest ilmnevate mustrite alusel tuletada potentsiaalsete terroristide ning kurjategijate identiteet ning ennetada nende võimalikke tegusid. Kultuuritööstus peegeldab oma toodangus valitsevat mentaliteeti ja selles toimunud nihet. Seda kõike võiks ka propagandana näha, mis pideva jälgimise kasulikkuse kujutamise kaudu veenab, et antud tehnoloogiaid kasutatakse heatahtlikult ja samas sisendab hirmu nähtamatu „Teise“ ees, kelle vastu need tehnoloogiad on suunatud. Kultuuritööstus on ka otseselt julgeolekustruktuuride poolt kasutatavate simuleeritud riskistsenaariumite väljatöötamisega seotud. Pärast 11.septembri rünnakuid peeti Los Angeleses, USC’s Institute of Creative Technologies-is, mitu kohtumist julgeolekujõudude esindajate ja valitud Hollywoodi stsenaristide, produtsentide ja režissööridega, et välja töötada võimalikke rünnakustsenaariume, mis leidsid hiljem rakendust jõustruktuuride tegelikus ennetavas töös.(xxxiv)

Deleuze’i järgi teostub võim nn. distsiplinaarühiskondades individuatsiooni alusel ning keha liigub erinevate suletud ruumide vahel (nt. kool, kasarmu, haigla, vabrik, kodu). Sissesulgemine distsiplinaarühiskondades on jäik ja liigub kahe pooluse vahel, märkides ühelt poolt indiviidi ja teisalt, administratiivse numeratsiooni kaudu, indiviidi positsiooni massis ning tema asukohta hierarhias. Need kaks liikumist ei ole vastuolus, kuna võim samaaegselt individualiseeb kui ka koondab massideks; haldab tekkinud kogumit ning igat selle üksikut liiget. Kontrolliühiskonnad toimivad modulatsiooni kaudu. Kontrolli eesmärk on hallata potentsiaalsusi. Ta toimib dividuatsiooni kaudu, mille käigus varasema süsteemi saadus ehk indiviid jaotatakse moduleeritavate intensiivsuste kogumiks, mille erinevaid osiseid vastavalt vajadusele kontrollitakse.(xxxv)

Sellises süsteemis asendub karistus ehk sissesulgemine ligipääsu piiramisega. Peamiseks saab parool, mis võimaldab, ühiskondliku individuatsiooni tingimustele vastamise korral, liikuda teatud hüvede, õiguste, eeliste ning tarbimisvõimaluste ringkondades (nt. konkreetse isiku laenukõlbulikkus). Kontroll/turvalisus toimib tarbimise ja tsiviilsuse määrade juurdepääsu tingimuste kaudu. Üksikisikute eeldusi vaadatakse pidevalt üle, et teha kindlaks nende vastavus ligipääsu lubavatele tingimustele. Parooli võib järkjärgult tühistada ning sobimatuid subjekte aste astmelt välja arvata kodanikuprivileegide ringist.(xxxvi)

Demokraatlike riikide kodanikud on üldiselt harjunud mõttega valikuvõimaluste paljususest ja rollide vahetamise võimalikkusest. Totaalsuseni viidud turvalisuse kontseptsioon elimineerib need võimalused. Võimaluste paljusus asendub ettemääratud valikutega, mis säilitavad demokraatliku valikuvõimaluste mitmuse pigem dekoratsioonina. Turvalisus ei välista paljusust, vaid peatab selle ajutiselt ja muudab ta seeläbi mõttetuks. Poliitika nihkub võimalikkuse ruumist reaalsesse ja tema peamiseks eesmärgiks saab toimiva süsteemi instrumentalistlik tööshoidmine. Ainsaks reaalsuseks kujuneb „sama“ igavene kordus. Maskide vahetamine ja erinevate positsioonide hõivamine, mis konstitueerib mängulise elemendina võimuvälise „Teise“ demokraatlikus ruumis, muutub sellises struktuuris võimatuks ning seeläbi kaob ka utoopilisema konstruktiivse dialoogi võimalus.(xxxvii) Mitmel pool maailmas on seadusevastaseks muudetud demonstratsioonidel karnevalimaskide kandmine. Jäänud on olukord, kus politsei filmib nii demonstrante kui igapäevaseid jalakäijaid ning viimased omakorda, sousveillance’i korras, politseinikke.

III
Inquirat pacem et persequatur eam [1 Peter 3:11]
Otsigu rahu ja taotlegu seda [Peetruse esimene kiri 3:11]

Turvalisuse tagamise oma põhifunktsiooniks teinud võimustruktuurid sõltuvad ebakindlusest, et õigustada oma võimu ning positsioone. Sise- ning välisjulgeoleku integreerimise käigus on sõjamasina eksokoloniseeriv liikumine aegamööda muundunud endokoloniseerivaks. Teisisõnu on sõjavägi üha enam hakanud tegelema sisejulgeolekuga ning keskendunud oma riigi kodanike haldamisele. Varasemad, suuremal või vähemal määral autonoomsed ja iseorganiseeruvad tsiviilkaitse üksused kas liituvad riiklike struktuuride alluvusse või saadetakse laiali ning kuulutatakse ebavajalikeks, kuna nende funktsioonid võetakse võimustruktuuride poolt üle.(xxxviii)

Looduskatastroofid on suurepäraseks võimaluseks valitsemisaparaadil enda olemasolu demonstreerimiseks ning õigustamiseks. Millegi olemasolu saab alati adutavaks hetkel, mil ta lakkab töötamast oma harjumuspärasel moel. Sõjaliste instantside kaasamine katastroofipiirkondades toob välja globaalsed mõõtmed võtnud sõjamasina rahutagamise eesmärgi (xxxix). Sellise sekkumise puhul ei ole tegu ainult filantroopiaga. Sõjaväeliste instantside seisukohalt on võrdsel määral tegemist nii korra tagamisega kui ka võimalusega viia avatud maastikul läbi ulatuslikke simuleeritud harjutusoperatsioone logistikas, koordinatsioonis ja navigatsioonis linnamaastikel. Looduslikud stiihiad on katastroofiks pigem tsivilistidele kui sõjaväelastele.(xl)

Agambeni arvates on koonduslaagrid eriolukorra kõige nähtavamaks materialiseerumiseks ajaloos. Neis kaotab osa elanikkonnast koos kodanikuõigustega ka inimõigused. Sellise sissesulgemisega on analoogne mässude ja evakueerimiste puhul tavaks saanud praktika, mille käigus mingi osa kriisipiirkonna elanikkonnast erinevate staadionite territooriumile suletakse. Selle kaudu avaldub nihe suhtumises võimu subjektidesse, kellest saavad üha kasvava riikliku turvalisustaotluse tingimustes „võõrandamatute õigustega kodanikest“ „sisemised välismaalased“.(xli) Siin võib näha turvalisuse praktika nihkumist endkokolonialistlikule mudelile. Analoogse olukorra võime leida demokraatliku süsteemi kõige heterogeensemates piirkondades ehk riigipiiridel, kus kehtib mingis mõttes püsiv eriolukord. Turvalisus ei ole valiv, vaid on määratud kõigile. Siiski kogevad turvalisuse tagamise mehhanisme ennekõike need, kes ei ole „kõik“. Võiks öelda, et turvalisusmeetmete mittekogemine eeldab „ise“ olemist, mis liberaalse demokraatia põhimõtetest lähtuvalt on üks poliitiliseks subjektiks ehk kodanikuks olemise eeldusi. Kodanikuks olemine realiseerub heaolu taotlemise kaudu ehk läbi legitimeeritud tarbimise, eneseteostuse, sotsiaalsete suhete jne. Turvalisuse rakendumisega kaasneb potentsiaalne kodanikuks olemise lakkamine.xlii Staadionite (agoraade) esialgne, antiigist pärinev tähendus pöördub ümber: esialgsest otsuste vastuvõtmise paigast, saab uutes tingimustes sissesulgemise koht, kuhu koondatakse poliitiliselt „mitteloetavad“ kehad. Koht, mis Agambeni järgi asub seaduslikus vaakumisxliii. Võimalik eelis sellise sissesulgemise puhul võib-olla iseorganiseerumise haldamine, mille edukus suurendaks võimuinstantside legitiimsuskriisi.

Sõjamasinal on ka oluline majanduslik funktsioon anti-tootmise näol. Selleks, et kapitali ringlust ning süsteemi toodangut maksimeerida ei piisa üksnes üha kasvavast lisaväärtuse tekitamisest, see tuleb ka suurimas võimalikus ulatuses realiseerida, kuna realiseerimata lisaväärtus on justkui tootmata lisaväärtus. Kulutatud kapitali asemel kogutud kapital takistab süsteemile fundamentaalselt vajalikku kasvu ning viib stagnatsiooni ja töötuseni. Tarbimisest ning investeeringutest üksi ei piisa üha efektiivsemaks muudetud tootmise käigus tekkiva ja aina suureneva lisaväärtuse realiseerimiseks. Kapitali ringluse intensiivistamiseks eksisteerivad anti-tootmise sektorid, mille peamisteks funktsioonideks on tekkinud lisaväärtuse absorbeerimine. Nendeks on turundus, valitsussektor, sõjalis-tööstuslik kompleks ning suuremate riikide puhul ka imperialistlikud avantüürid. Riigi roll sellises süsteemis ei avaldu selles, millise hulga ta omastab ettevõtluses loodud lisaväärtusest, vaid selles, millise hulga ta sellele lisab, tuues oma kulutuste kaudu kapitalistliku süsteemi aina lähemale oma täisvõimsuse realiseerimisele antud piirides ja samas neid piire üha laiendades. Tõhusaim viis piiride laiendamiseks on sõjalised kulutused. Need ei konkureeri erasektoriga, vaid võimaldavad viimasel hoogsamalt tootmise maksimeerimiseks vajalikke muudatusi läbi viia ning käivet kasvatada riigisektori kaudu sõjandusse tehtavate investeeringute näol, mis võivad neelata arvestatava osa erasektoris loodud kapitalist.(xliv)

IV
You have permission to rent back your own culture
Sul on luba omaenda kultuuri tagasi rentida

Jack Joseph Valenti (05.09.1921 – 26.04.2007) oli Hustonis, Texases sündinud itaalia immigrantide poeg, kes teenis II Maailmasõja päevil Ühendriikide õhujõududes. Valenti oli Hustoni Ülikooli vilistlane ning Harvardi Ülikooli magistrant. 1952.aastal oli ta „Weekly & Valenti“ nimelise reklaami ja poliitilise konsultatsiooni agentuuri kaas-asutaja. See agentuur oli vastutav Kennedy 1963.aasta novembris toimunud Dallase visiidi meediakajastuse eest. Kennedy mõrva järel kolis ta koos Lyndon Johnsoniga Valgesse Majja. 1966.aastal Universal Studiosi juhtina töötanud Lew Wassermani soovitusel ja Johnsoni toetusel, lahkus Valenti oma ametist Valges Majas ning asus MPAA (Motion Picture Association of America) presidendi kohale. Järgmistel kümnenditel dirigeerisid peamiselt Valenti ja Wasserman Hollywoodis lubatud ärimudeleid. Valenti oli MPAA pikaajaline president ja üks ajaloo mõjukamaid pro-copyright lobitöötajaid maailmas. Ta töötas välja nii MPAA filmireitingute süsteemi, võitles 80.ndatel tärkavate tehnoloogiate vastu (videomakid, kodune lindistamine, kassettmakid jne.) ning aitas läbi suruda 1998.aastal vastu võetud DMCA (The Digital Millennium Copyright Act). Selle nähtavateks jälgedeks tavakasutajale on, lisaks mitmetele tähelepanuväärsetele kohtulahenditele, hulgaliselt eraisikuid süüdimõistvaid juhtumeid ning ette süüd eeldavad piraatluse vastased reklaamid legaalselt ostetud toodetel. Ka üha laialdasem krüpteerimise kasutamine masslevikusse paisatud intellektuaalomandi andmekandjatel on üks Valenti töö tulemustest.

Lawrence Lessig piiritleb oma raamatus Free Culture oma olemuselt fundamentaalse loomingulisuse vormi, mis kujutab endast varasema loomingu ärakasutamist (tsitaatide, viidete või ümberjutustuste kaudu) uue loomingu genereerimiseks. Varasema kultuuripärandi kasutamine uute teoste loomisel on kaasajal prevaleeriv samplingu, mash-up videode ja lõputute coverite, tribuutide, homage’ide ja re-make’ide näol. Lessig väidab, et ka mitmed tehnoloogilised uuendused tulenevad säärasest lähenemisest kultuuripärandile.xlv Ajaloos tagasi liikudes ilmneb, et selline loominguline praktika on eksisteerinud kõigil perioodidel ning et see on omal viisil fundamentaalne õppimise ja loomise viis. Lessigi kirjeldatud lähenemine on põhimõtteliselt see sama, mida Lévi-Strauss on nimetanud bricolage’iks (xlvi).

Võib tuvastada üha suuremat lähenemist meelelahutustööstuse ning sõjalis-tööstusliku kompleksi vahel. Wark nimetab seda uut moodustist sõjalis-meelelahutuslikuks kompleksiks (xlvii). Selle alguspärana kujutab ta aina kiirenevat ning tõhusamalt töötavat sõjalis-tööstusliku kompleksi, mis muutis algul looduse teise järgu reaalsusena „looduseks“ ehk läbi kultuuri filtreeritud looduseks, s.o. vajalike ressursside reserviks. Tootlikkuse kasv kompleksi tsentris loodud sõjatehnika ning perifeerias valmistatud tsiviiltehnoloogia kujul nõudis ühel hetkel kahe vahendi, tehnoloogia ja reservi, omavaheliseks koordineerimiseks ning haldamiseks üha keerukamaid logistilisi operatsioone. Probleemi lahendusena kujuneb digitaalne küberneetiline mõõde, mis on esialgu ainult senise tehnoloogilise mõõtme täienduseks. Aegamööda digitaalse mõõtme osatähtsus kasvab ning ta muutub esialgsest lisandist terve süsteemi dominandiks ehk kolmanda astme looduseks. Digitaalne osa ei piirdu logistika ja kommunikatsiooniga, vaid omab ka fantaasiat ning loovat komponenti. See on sõjalis-meelelahutusliku kompleksi romantilisem pool, mis leiutab kontrollitud hirmude kultuuriruumi paiskamise abil põhjuseid kompleksi ratsionaalsema ja vägivaldsema pooluse olemasoluks. Turvalisus loob põhjendusi enda olemasoluks läbi eneseeituse, ebakindluse ja hirmude loomise: turvalisus loob iseennast, loob vajadust iseenda järele. Televisioon ja kinolevi levitavad meelelahutust, mille peategelasteks on erinevad võimu instantsid või nende töötajad, kes jälgimiseks ning jälituseks loodud kõrgtehnoloogiliste vahendite abil nähtamatu ohu viimasel hetkel kahjutuks teevad. Selle kõige eesmärgiks on Warki arvates vajadus hoida turvalisuse küsimus avalikkuse huviorbiidis, sest kõige ohtlikum sõjalis-meelelahutuslikule kompleksile on publiku ükskõiksus ebakindluse vastu ning huvi rahu taotlemise suunas. Sõjalis-meelelahutuslik kompleks on sulgunud lõputusse ringlusse kujutledes ohte selleks, et neile siis vägivallaga vastata. Seda kõike eesmärgiga toota enam turvalisust ning käivitada oma printsiipide rakendamise kaudu lõputu samasuse taastootmine.(xlviii)

Andme- ning autorikaitse liigub kahes vastandlikus suunas korraga. Ühelt poolt toimub levitajate ning korporatsioonide õiguste kaitse intensiivistamine digitaalsete infovahetusüsteemide keskel, teisalt sekkuvad valitsused vaid vähesel määral eraisikute ja tarbijate digitaalsetest jälgedest moodustunud informatsiooni haldamise ning juriidilise kaitse küsimustesse, jättes eraisikute virtuaalsed identiteedid avatuks kõikvõimalikele kommertsmanipulatsioonidele ning aina sagenevatele identiteedivargustele. Üksikisik ei oma õigusi enda kommunikatsioonijälgedele digitaalses ruumis, need kuuluvad teenusepakkujatele ning vahendajatele, kellel on õigus neid näiteks reklaami müümiseks ära kasutada või muul moel kasumi tõstmise eesmärkidel rakendada. Vaadates antud suundumust üha uute andmeedastusformaatide loomise ja autorikatise alla võtmise ning aina rangemalt reglementeeritud info ringlemise ja tarbimise võimaluste taustal, ilmneb, et tegelik suundumus on korporatsioonidele aina ulatuslikumate kapitali väljavõtmise võimaluste loomise suunas. Siia lisandub veel kontrolli küsimus. Kontroll tarbijate üle nende võimaluste ahendamise kaudu. Kontroll uue ja ennustamatu tekkimise võimalikkuse üle. Otseselt tootmise/turustamise/tarbimise ringist välja jääva loovuse üha ulatuslikum piiramine. Olemasoleva kultuuripärandi litsentseerimine ning selle kasutamise järkjärguline piiramine kriminaliseerimise kaudu.xlix Turvalisuseprintsiip avaldub kultuuritööstuse toimimises ja üha enam kivistuvate korporatsioonide ennustatavas toodangus ning selle toodangu kindlustamises võimalike väliste ja ennustamatute, kultuurilise loomingulisuse ja äritegemise vormide konkurentsi eestl. Paralleelselt allutatakse „väljaspoolseid“ vorme nii teaduses kui loomingus turuloogikale ning kasumlikkusele. Erinevad uuendused liiguvad massikultuuri ning tootmisse hetkest, mil nad muutuvad kasumlikuks.

V
Multi autem sunt vocati pauci vero electi [Matthew 22:14]
Sest paljud on kutsutud, aga vähesed valitud [Matteuse evangeelium 22:14]

Turvalisuspoliitika rakendumise kõige nähtavamaks ning intensiivsemaks paigaks on rahvusriikide piirid. Selle üheks põhjuseks on vajadus „Teise“ haldamise järele.
Võõra kontseptualiseerimise aluseks on ettekujutus, millele toetub ka rahvusriigi ideoloogia; nimelt kujutlus homogeensest etnilisest ning kultuurilisest ruumist, mille liikmeid seovad ühine ajalugu, keel, kultuur ja tihti ka geneetiline päritolu. Sarnast lähenemist eeldatakse ka teistelt kogukondadelt.(li) Teine võimalik lähenemine riikluse ja kogukonna identiteedi küsimusele on institutsioonide keskne. Selle puhul on patriotism etnose asemel suunatud konkreetse riigi demokraatlikele institutsioonidele ja nende ajaloole.(lii) Mõlema puhul on tegemist idealiseeriva ning ajaloolist mitmekülgsust ignoreeriva lähenemisega, mis kipub üldiselt kujunema külgnevate kultuuriruumide suhtes üleolevaks. Halvustav suhtumine on järkjärguline ja lähtub samasusest konkreetse tõlgendustsentriga.

Enim poleemikat tekitav külg sisserände mitmetahulisuses on majanduslikest tingimustest ajendatud immigratsioon. Euroopa ja Ameerika Ühendriigid on läbi erinevate rahvusvaheliste organisatsioonide (WTO, IMF) ning lepete (NAFTA) säilitanud oma status quo, luues enda ümber tooraine ja odavtööjõu piirkonnad (liii). Viimaste potentsiaalne seestpoolt tulenev majanduskasv hoitakse kontrolli all läbi kohalikku ettevõtlust ning riiklike subsiidiume pärssivate reeglite, mida rakendatakse vaba konkurentsi säilitamise tähe all. Need vaesemate riikide elanikud, kes on võimetud ennast elatama kohalikele turgudele müümisega ning on oma riigi vaesuse tõttu konkurentsivõimelistest toetustest ilma jäetud, on sunnitud liikuma linnadesse uute sissetulekuallikate otsingul. Vabakaubanduslepete alusel avatakse kohalikud turud importkaubale ja ka välismaistele investoritele ning korporatsioonidele, kelle jaoks tugeva ametiühingute võrgustikuta vaene turg on suurepäraseks odava tööjõu allikaks.liv Sarnane praktika ilmneb ka näiteks WTO liikmelisust taotlenud arengumaade suhetes arenenud riikidega, kus viimased survestavad esimesi oma turge avama, kuid säilitavad samal ajal protektsionistliku poliitika ning kõrge subsideerimise oma strateegilistes majandussektoriteslv. TRIPS’i (The Agreement on Trade Related Aspects of Intellectual Property Rights) vastuvõtmise kohustuslikkus WTO uusliikmete jaoks muudab mitmed arengumaadele hädavajalikud tehnoloogilised ning meditsiinilised vahendid ebaproportsionaalselt kalliks. TRIPS piirab odavamate alternatiivide väljatöötamist. Näiteks Aafrikas AIDS’i ravimite kättesaadavusega kaasnevad autorikaitse nõudmised, mis hoiavad ravimite hinnad kõrgena, keelavad nende võimalikku odavamat edasimüüki või odavamate alternatiivide väljatöötamist ning on sissetulekuallikaks Lääneriikidele (ja ennekõike sealsetele korporatsioonidele), moodustades nende aastasest tulust patentidega kaetud valdkondades arvestatava osa.(lvi) Lepe toetub suuresti neoliberaalsetele põhimõtetele, mille kohaselt rikkamate segmentide eelistamine kasvatab üleüldist heaolu, kuna nende kätte jääv suurem kapitali hulk reinvesteeritakse ja sellest tingitult kasvab turgude toime kaudu ka üleüldine heaolulvii. WTO poliitika teenib ennekõike praeguse majandusliku status quo säilitamise eesmärkelviii.
IMF’i poliitika on samuti kantud peamiselt Lääneriikide rahandusringkondade huvidest. Kaheks peamiseks kriitika allikaks on laenuandmise tingimused, mis tihti rikuvad laenu saanud riigi sotsiaalse stabiilsuse ning struktuurse kohandamise programm, mis laenamisega kaasneb ja kipub tõstma kohalikku vaesust. Üks peamisi struktuurse kohandamise programmi tingimusi on võimalikult suure osa riigi haldusse kuuluvate teenuste müümine, seda tihti allahinnatud summade eest. Nende ostjateks on tavaliselt suurkorporatsioonid, kelle edasise tegevuse tagajärjel mitmed infrastruktuuri püsimiseks vajalikud teenused oluliselt kallinevad. Näiteks Argentiina, mis IMF’i ettekirjutuste täpse järgimisega sai mõneks ajaks organisatsiooni programmi tõhususe musternäidiseks ja mida 2001.aastal tabas IMF’i rangetest laenureeglitest tingitud eelarvepiirangute tagajärjel majanduskriis, on mitmete analüütikute arvates heaks näiteks IMF’i poliitika negatiivsetest tagajärgedest. Kriis viis riigi infrastruktuuri kokkuvarisemiseni. Valitsusel polnud võimalik rahastada hädavajalikke valdkondi nagu tervishoid, haridus ja sisejulgeolek. Seda kõike strateegilise tähtsusega rahvuslike ressursside erastamise tingimustes.(lix)

Maailmasüsteemis esineb geograafiline tööjaotus, s.t. majanduslikud ülesanded ei ole ühtlaselt jaotunud, vaid nende jagunemine on tingitud ökoloogilistest põhjustest ning sotsiaalsest töökorraldusest, mis Wallersteini järgi võimendab ja legitimeerib osade süsteemi kuuluvate gruppide võimet teiste gruppide tööd ekspluateerida, s.t. suure osa nende toodetud lisandväärtusest omastada.(lx) Kapitali geograafilisele jaotusele on omane suurema ja väiksema produktiivsusega, suuremate ja väiksemate tööjõukuludega ning muude sarnaste parameetrite alusel eristuvate areaalide olemasolu. Selliseid areaale integreerinud maailmamajanduses funktsioneerivad tehingud, lisaks firmade vahelisele väärtuse vahendamisele, geograafiliste väärtuse ülekandjatena.lxi Ernest Mandel nimetab seda protsessi ebavõrdseks vahetuseks [unequal exchange].(lxii)

Lisaks odava tööjõu ja odava tooraine regioonide tekitamisele ja hoidmisele nii oma äärealadel kui mitmel pool tsentris, tingib arenenud kapitalistlike keskuste tõmbe immigrantide seas tõenäoliselt sealt kultuuriliselt eksporditav elustiil. Lisaks juba mõnel puhul ees ootavatele sugulastele võiks see olla üks võimalik tahk, peale majanduslike põhjuste, selgetamaks väljakujunenud immigratsiooni mustrite püsivust; seda isegi sihtriigi majanduslike võimaluste märgatava languse tingimustes. Kuigi vabaduse ja eneseteostuse kants justkui ootaks ja kutsuks kõiki kellel on vähegi pealehakkamist, siis on reaalse elamis- ja tööloa taotlemisel eelisolukorras ennekõike kõrgelt haritud spetsialistid, kes tõotavad sihtriigile majanduslikku kasu. See põhjustab nn. „ajude äravoolu“, tekitades üldiselt vaesemates lähteriikides majanduslikku kahju. Tekkinud majanduslike probleemide eest põgenejad, kes spetsialistidena ei kvalifitseerunud, aga jäetakse teisele poole piiri.

VI
Forgive me father for I have sinned
Andesta mulle isa, sest olen teinud pattu

Freudi pärandiga tutvudes jääb tema jätkuv populaarsus mõistatuslikuks. Teadvuse mudel, mis Freudi kirjutistest välja koorub on suuresti hüdrauliline. Psüühiline energia allub tema mudelis füüsikalistele energia jäävuse seadustele. Teooria falsifitseerimatus ning Freudi enda seisukoht, mille järgi sisemised vastuolud ainult kinnitavad teooria paikapidavust ning elujõudu, ei muuda esitatud väiteid usaldusväärsemaks. Freudi jaoks olid, tema hilisemate arusaamade kohaselt, psüühikas kaks peamist jõudu, mis mängisid olulist rolli isiksuse moodustumisel: 1) Oidipuse kompleks, mis ilmneb siis kui aseksuaalsest väikelapsest saab seksuaalne olend, kelle tungide objektiks saab tema ema ja kellele ka sugutung suunatakse, kuid mille realiseerimist represseerib lapse isa; 2) elu- ja surmatungi, kus libiido ehk naudinguprintsiip on elu edasitõukav jõud ning see, mida ego ja superego represseerivad, samas kui surmatung on elu soov taanduda varasemasse inorgaanilisse seisundisse. Freud selgitab Oidipaalse mudeli kaudu ka ühiskondade teket, oletades, et kompleks on osalt tingitud inimkonna geneetilise mälu kaudu edasi kantavast mälestusest reaalselt aset isatapust. Sellest sündmusest lähtuvalt kujunevad intsesti tabu, religioon ja eetika. Loodetud vabanemise asemel naaseb isa Isa Nime kujul, semiootilise, strukturaalse ja despootliku tähistajana, millega ainuvõimalikust suhestumisest (ja suutmatusest seda teha) saavad alguse valdav enamus võimalikest tähendusjadadest. Peamiseks ravimeetodiks psühhoanalüütilise teooria järgi on vabade assotsiatsioonide meetod, kus patsient räägib kõigist mälestustest, elamustest ja kogemustest, mis tal teadvuses erinevate seoste kaudu tekivad. Selle protsessi puhul on oluline terapeudi poolne suunamine ning patsiendi võimalikult madal enesetsensuur.

Psühhoanalüütilise ravi tõhususe uurimine on viinud mitmed uurijad järelduseni, et ravitulemused ei erine oluliselt igasuguse ravi puudumisest. Kogu üritusele ei ole kasuks tulnud Freudi enda postuleeritud lõputu analüüs ning kogu liikumise sisemine ajalugu, mis paljuski sarnaneb mõne usulahu omaga, oma mitmete sisemiste lõhenemiste ja dogmaatiliste põhimõtete tõttu, mille tõestamiseks oldi valmis haiguslugusid ja uurimistulemusi fabritseerima. On tõenäoline, et psühhoanalüüsi suur populaarsus on tinginud käsitletavate teemade üldrahvalikus iseloomust (unenäod, unustamine, keelevääratused, seksuaalsus), selle demokraatlikus iseloomust (hoolimata võimekusest mingis valdkonnas on kõik seesmiselt ühesuguselt üles ehitatud), inimeselt oma tegude eest vastutuse võtmisest, viies tegude motiivid kontrollimatusse ning kättesaamatusse valda (paljudele meeldib mõte sellest, et neid kontrollivad välised vääramatud jõud) ning lõpuks see, et psühhoanalüüs rahuldas oma tekkeperioodil võrdlemisi puritaanliku keskklassi vajadusi andes neile keele millega kõnelda seni väljendamatuks peetud asjadest.(lxiii)

Vabade assotsiatsioonide meetod on psühhoanalüüsist oluliselt vanem praktika, selle lätted peituvad varakristlikus pihil käimises. Pihtimine on koos indiviidi kui teadmiste ning seeläbi ka võimu subjekti konstrueerimise ja haldamisega nihkunud aina ilmalikumaks muutuvas ühiskonnas kirikust kliinikusse. Enam ei pihita preestrile hingeõnnistuse nimel, vaid terapeudile (vaimse) tervise nimel ja terve seksuaalsuse nimel. Moralistlikel ja pietistlikel alustel rajanev tervis oli uue tärkava keskklassi põhiline vara 19.sajandil ning nende ühiskondlikku positsiooni tsementeeriv element, mille kaudu ennast eristada vanast veresugulusel põhinevast ning nüüdseks ennast lõplikult diskrediteerinud aristokraatiast ja selleks, et tõsta ennast läbi parema tervise (selle sõna igas mõttes) kõrgemale proletariaadist ning linnast väljas asuvast elanikkonnast. Arstidele ja terapeutidele kandus üle varem preestrile kuulunud roll. Nende ülesandeks sai suunata patsiente tervislikele eluviisidele, ravida ning tegeleda kasvatuslike probleemidega. Kõik see tuli elanikkonnas endas internaliseerida normaalsust konstrueeriva igapäevase praktikana, millest juhinduksid argised otsused, väärtushinnangud ja tegevused. Selleks oli oluline nii endale igapäevaselt kui oma terapeudile visiitide ajal, kõikvõimalikest sümptomitest, afektidest ja fantaasiatest võimalikult täpselt aru anda ehk kõik detailselt üles tunnistada. Tuli pidevalt toota enese kohta käivat ja ennast jälgivat diskursust, millel on ülestunnistuse ja teadvustamise kaudu ka individualiseeriv funktsioon.lxiv Teraapia võttis seega implitsiitselt moraalse mõõtme, mis viitas eluviiside amoraalsusest tulenevatele haigusnähtudele; valikutest tingitud füüsilistele ning psüühilistele probleemidele, mis takistasid tootmise ja tarbimise kaudu toimivat eneseteostust ja individualiseerumise maksimeerimist.
Pihilkäimise muutis vajalikuks moraalne usuline imperatiiv. Ülestunnistamist kannustas õndsa surmajärgse elu lubadus ja selle kohustuse lõpetas surma saabumine. Sarnaselt on psühhoanalüütiline teraapia lõputu ja kannustatud tervise ning elujõu tagamise imperatiivist ning selle katkestab ainult surm või raha lõppemine. Psühhoanalüütilises teoorias on kõik sündinud inimesed haiged, kannatades Oidipuse kompleksi ning sellest tingitud repressioonide käes. Neid saab leevendada ainult terapeudile kõige ausalt ülestunnistamine. Kui kristliku mudeli üheks aluseks on pärispatt, mis saadab kõiki elavaid ja veel sündimata inimesi, siis psühhoanalüütilises doktriinis on sarnasel positsioonil Oidipuse kompleks. Nii teoloogilise kui psühhoanalüütilise süsteemi omaksvõtmisel on eelduseks mõningate põhitõdede kõhklematu aktsepteerimine, mille järel mõlemad süsteemid hakkavad toimima.(lxv)

Edasi, Freudi arusaam keelest ja tähendusest on liialt lihtsustav. Ta eeldab, et hoolimata unenäotöö eripäradest (kondenseerimine, sümbolisatsioon, metafoor ja metonüümia)lxvi on keel otseselt oma objektile viitav ja läbipaistev. Sellele võib vastu väita, et keelel on oma süntaktiline ja semantiline loogika, mis ei allu täielikult kasutajate kavatsustele. Sõnadel on oma semantiline ja süntaktiline ajalugu, mis sunnib neid mingisuguse väljenduse tarbeks just teatud moel kombineerima, mis võib osutuda võrdlemisi sõltumatuks sellest, mida kavatseti väljendada. Sõnade kasutus ja tähendus sõltub lisaks veel sellest, millises olukorras neid kasutatakse (millises keelemängus, millise kõneakti sooritamiseks, millises kõnežanris jne.)lxvii Freudi jaoks polnud ei keel ega teadvus ideoloogilised. Inimest käsitles ta üksikindiviidina, kes ei ole seotud teda ümbritseva ühiskonnaga viisidel, mis vaatlusaluse teadvust konstitueeriksid. Samuti võib Freudi keskendumist just hüsteeria, neurooside ja seksuaalsusega seonduvatele probleemidele pidada ideoloogiliseks valikuks, mis oli tingitud tema kodanlikust taustast ning arusaamadest.(lxviii)

Suurema populaarsuse saavutamisel hakkab psühhoanalüütiline mudel toimima reaalsust filtreeriva ja konstrueeriva võimumasinana, mis võimaldab selle kandjail end subjektina defineerida ning interpreteerida ennast ja oma kultuurikeskkonda. Psühhoanalüütiline süsteem piiritleb subjekti, luues ta enda kontseptuaalse võrgustiku järgi. Tulemuseks on üldiselt hallatav, taltsas, juhitav ja eduka internaliseerimise puhul ka ennast isehaldav ning administreeriv, iserepresseeriv ja normeeriv indiviid. Edukas subjekt rakendab vajalikud turvalisusmeetmed enda teadvuses ennetavalt ning suhtub põlgusega neisse kes seda ei tee. Oidipus ei ole pelgalt psühhoanalüütiline kontsept, ta on vaikivate enamuste, masside, „normaalsete kodanike“ konstrueerimise operatsiooni; vaimne endakoloniseerimine ja võimuga indoktrineerimine. Sotsialiseerimine ja individualiseerimine läbi hariduse, elukestva õppe, pideva moduleerimise tööl, kodus, koolis ja seltskonnas toimub vahetusoperatsiooni abil, kus tagajärg (Oidipus, imperialism, riik) nihkub põhjuseks. Tulemuseks on igapäevane vaimne endokolonisatsioon, mille peamisteks täideviijateks oleme meie ise ja mille ülempreestriteks on poliitik, terapeut ja ülemus, kes on samuti allutatud sellele samale arusaamade süsteemile, mida nad levitada aitavad.(lxix)


Viited

i Dennis, Dion. 2006. Policing the Convergence of Virtual and Material Worlds. „The True Object of Police is Man.“ ctheory.net, 1000 Days of Theory. http://ctheory.net/articles.aspx?id=567

ii Marx’i käsitlus rahast ja selle ilmnemisest ei erine selles mõttes üldlevinud arusaamast, vt. Marx, Karl. 1953. Kapital. Poliitilise ökonoomia kriitika. Esimene köide, I raamat: Kapitali tootmise protsess. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, lk. 49-70, 81-132.

iii Vanemad tekstid eristavad võlgade tasumise funktsiooni ülejäänutest, samas kui uuemates tekstides seda eristust alati ei tehta. Edaspidi jään selle eristuse juurde ning muudan ka vastavalt viidete parafraase, mis ei tohiks oluliselt allikate tähendust moonutada.

iv Ingham, Geoffrey. 2000 ’Babylonian madness’: on the historical and sociological origins of money, raamatus John Smithin (toim.) 2000. What Is Money? London & New York: Routledge, lk. 17.

v Veblen, Thorsten. 1909/2008 The Limitations of Marginal Utility, raamatus Daniel Hausmann (toim.). 2008. The Philosophy of Economics, Cambridge MA: Cambridge University Press, lk. 131-132.

vi Weber, Max. 1904/2001 The Protestant Ethic and The Spirit Of Capitalism. Routledge Classics.

vii Vt. Le Goff, Jacques 1986/2001 Raha või elu. Majandus ja religioon keskajal. Tallinn: Varrak. Le Goff käsitleb liigkasu võtmist keskajal ning leiab selle lätteid tollases katoliikluses. Selle teksti järgi ei olnud protestantismi ilmnemine vääramatu eeltingimus kapitalismi kujunemiseks vajaliku mentaliteedi muutuse jaoks, kuna selle alged olid olemas juba varem.

viii Ingham, op. cit., lk. 20.

ix Ingham, Geoffrey. 2000 ’Babylonian madness’: on the historical and sociological origins of money, rmt-s. John Smithin (toim.) 2000. What Is Money? London & New York: Routledge, lk. 26.

x Mauss kirjeldab Kirde-Ameerika indiaanlaste konfliktide lahendamise rituaale, mis sarnanevad Wergeldi kirjeldusele ning võimaldavad püstitada oletusi selle kohta, kuidas kinkemajanduste raames reparatsioonipraktikad toimisid. Vt. Mauss, Marcel. 1925/2006. The Gift. London & New York: Routledge Classics.

xi Ingham, op. cit., lk. 26-27.

xii Wray, L. Randall . 2000 Modern money, rmt-s. John Smithin (toim.) 2000. What Is Money? London & New York: Routledge, lk. 44.

xiii Ibid., lk. 43-44.

xiv Ingham, op. cit., lk. 27.

xv Wray, op. cit., lk. 46.

xvi Ingham, op. cit., lk. 28.

xvii Wray, op. cit., lk. 46-47.

xviii Ibid. lk. 52-53.

ixx Ibid. lk. 53.

xx Parguez, Alan & Mario Seccareccia. 2000. The credit theory of money: the monetary circuit approach, John Smithin (toim.). 2000. What Is Money? London & New York: Routledge, lk. 101-102. Ingham, op. cit., lk. 29.

xxi Parguez & Seccareccia, op. cit., lk. 102.

xxii Ibid., lk. 105-107. Wray, op. cit., lk. 56-58.

xxiii Wray, op. cit., lk. 54-55.

xxiv Ingham, op. cit., lk. 22-23.

xxv Agamben, Giorgio. 2003/2005. State of Exception. Kevin Attell (tõlk.). Chicago & London: The University of Chicago Press.

xxvi Agamben, Giorgio. 1995/1998. Homo Sacer. Sovereign Power and Bare Life. Meridian. Crossing Aesthetics. Daniel Heller-Roazen (tõlk.) California: Stanford University Press.

xxvii Meditsiinilise subjektiveerimise kohta vt. Foucault, Michel 1963/2007 The Birth of the Clinic. An archeology of medical perception. A. M. Sheridan (tõlk.). London & New York: Routledge Classics. Jurisprudentsist ja karistamisest institutsioonide vahendusel vt. Foucault, Michel. 1975/1991. Discipline and Punish. The birth of the prison. Alan Sheridan (tõlk.). Penguin Books. Mentaliteedi muutuste ja muutmise kohta institutsioonide kaudu Foucault, Michel. 1976/1990. The History of Sexuality Volume I: An introduction. Robert Hurley (tõlk.). New York: Vintage Books. Haridusasutuste ideoloogilist rolli osas vt. Althusser, Louis. 1970/1971. Ideology and Ideological State Apparatuses (Notes towards an Investigation), raamatus Louis Althusser . 1971. Lenin and Philosophy and Other Essays. Ben Brewster (tõlk.). New York & London: Monthly Review Press, lk. 127-188.

xxviii Dennis, Dion. 2006. Policing the Convergence of Virtual and Material Worlds. „The True Object of Police is Man.“ ctheory.net, 1000 Days of Theory. http://ctheory.net/articles.aspx?id=567

xxix Ibid.

xxx Ibid.

xxxi Foucault, Michel. 1999. Religion and Culture: Michel Foucault. Jeremy R. Carette (toim.). New York: Routledge, lk. 135-152. Tsiteeritud Dennis, op. cit.

xxxii Dennis, op. cit. Armuliku masina kohta vt. Greenfield, Adam. 2004. All watched over by machines of loving grace: Some ethical guidlines for user experience in ubiquitous-computing settings, boxesandarrows.com 01.12.2004.
http://www.boxesandarrows.com/view/all_watched_over_by_machines_of_loving_grace_some_ethical_guidelines_for_user_experience_in_ubiquitous_computing_settings_1_

xxxiii Sützl, Wolfgang. 2007. Tragic Extremes. Nietzsche and the Politics of Security. ctheory.net, 1000 Days of Theory. http://ctheory.net/articles.aspx?id=582; Wark, McKenzie. 2005. Securing Security, Kritikos Volume 2, Märts 2005. http://intertheory.org/security.htm

xxxiv Nunn, Samuel. 2006. Tell Us What’s Going to Happen. Information Feeds to the War on Terror. ctheory.net, 1000 Days of Theory. http://ctheory.net/articles.aspx?id=518

xxxv Deleuze, Gilles. 1990. Postscript to Societises of Control.
http://www.watsoninstitute.org/infopeace/vy2k/deleuze-societies.cfm

xxxvi Ibid.

xxxvii Marcuse, Herbert. 1964/2007. One-Dimensional Man. Studies in the ideology of advanced industrial society. London & New York: Routledge Classics.

xxxviii Omakaitse kohta vt. Virilio, Paul. 1978/1990. Popular Defense & Ecological Struggles. Mark Polizzotti (tõlk.). Semiotext(e). Endokolonisatsiooni kohta vt. Virilio, Paul & Sylvere Lotringer. 1983/2008. Pure War. Tewnty-five years later. Mark Polizzotti (tõlk.). Semiotext(e), Cambridge: The MIT Press, lk. 68, 185.

xxxix Mida Der Derian sõjaliste operatsioonide puhul nimetab vooruslikuks sõjaks, vt. Der Derian, James. 2009. Virtuous War. Mapping the Military-Industrial-Media-Entertainment Network. 2nd Edition. London & New York: Routledge, lk. 267-268.

xl Virilio, Paul. 1978/1990. op. cit., lk. 66.

xli Adams, Jason. 2006. Denaturalizing „Natural Disaster. New Orleans as La Ville Panique.“ ctheory.net, 1000 Days of Theory, http://ctheory.net/articles.aspx?id=566

xlii Sützl, op. cit.

xliii vt. Agamben, Giorgio. 1995/1998. Homo Sacer. Sovereign Power and Bare Life. Meridian. Crossing Aesthetics. Daniel Heller-Roazen (tõlk.) California: Stanford University Press.

xliv Deleuze, Gilles & Félix Guattari. 1980/2007 A Thousand Plateaus. Capitalism and Schizophrenia II. Brian Massumi (tõlk.).London: Continuum, lk. 235.

xlv Lessig, Lawrence. 2004. Free Culture. How big media uses technology and the law to lock down culture and control creativity. New York: The Pengiun Press.

xlvi Lévi-Strauss, Claude. 1962/1966. The Savage Mind. Chicago: The University of Chicago Press. lk. 16-19; 21-22; 35-36.

xlvii Infotehnoloogia, meelelahutustööstuse ja simulatsioonide vastastikust arengut kannustanud mõjust v.t. Der Derian, James. 2009. Virtuous War. Mapping the Military-Industrial-Media-Entertainment Network. 2nd Edition. London & New York: Routledge.

xlviii Wark, op. cit.

xlix Dennis, op. cit.

l Lessig, op. cit.

li Anderson, Benedict. 1991. Imagined Communities: Reflections on the Origin and Spread of Nationalism. Verso, lk. 9-36.

lii Brown, David. 2000. Contemporary Nationalism. Civic, ethnocultural and multicultural politics. London & New York: Routledge, lk. 50-70.

liii Maailmasüsteemi tihedam integreerumine kapitalistliku majanduskorralduse ümber on toimunud alates 17.saj. tänu tehnoloogilistele uuendustele ja neist lähtuvatele muudatustele tootmises ning sõjanduses. Selle tagajärjeks oli intensiivistuv imperialism ning koloniseerimine. Tekkinud omavahelisi jõusuhteid saab geograafiliselt vaadelda kolmel tasandil: tuum, semi-perifeeria ja perifeeria.
(1) Tuumregioonid maailmasüsteemis on need, mis domineerivad kaubanduses, kontrollivad võimsaimat tehnoloogiat ning kelle produktiivsus on kõrge (nn. esimene maailm). Tuumregioonide positsiooni säilitamine sõltub teiste regioonide üle domineerimisest. Regioonide integreerimine on ajaloolises plaanis toimunud valdavalt sõjalise jõu ning Euroopa kolonialismi kaudu. Tuumregioone iseloomustab tugeva riigiaparaadi olemasolu, mis on ühendatud rahvusliku kultuuriga.
(2) Semi-perifeersed regioonid on siirderegioonid tuuma ja perifeeria vahel (nn. teine maailm). Need domineerivad perifeeria üle, kuid nende endi üle domineerivad omakorda tuumregioonid. Semi-perifeersed regioonid koosnevad valdavalt endistest perifeersetest või tuumregioonidest. Nende regioonide olemasolu osutab sellele, et tuuma ega perifeeria staatus ei ole püsiv. Mitmed regioonid vahetavad oma positsiooni tuum – semi-perifeeria – perifeeria skaalal.
(3) Perifeersed regioonid on sõltuvad enamasti kahjulikes kaubandussuhetes, aegunud tehnoloogiaga, vähearenenud, kitsalt spetsialiseerunud ning vähetootlike majandustega piirkonnad.
Vt. Wallerstein, Immanuel. 1979. The Modern World-System I. Capitalist Agriculture and the Origins of the European World-Economy in the Sixteenth Century. New York: Academic Press, lk.63, 349.

liv Harvey, David. 2005. A Brief History of Neoliberalism, New York: Oxford University Press, lk.97-98.

lv Näiteks Euroopa Liidu subsiidiumidest suhkru ekspordile vt. Oxfam International. 2004. „A Sweeter Future? The potential for EU sugar reform to contribute to poverty reduction in southern Africa.“ Oxfam Briefing Paper No.70, November 2004. Suurbritannia: Oxford, lk.39-40. Online:
http://www.oxfam.org.uk/resources/policy/trade/downloads/bp70_sugar.pdf

lvi Bhagwati, Jagdish. 2004. In Defense of Globalization. New York: Oxford University Press, lk.183-185.

lvii Harvey, op. cit., lk.64-65.

lviii Ibid., lk.93, 181-182.

lix MacEwan, Arthur. Economic Debate in Argentina: The IMF strikes again. Online:
http://www.twnside.org.sg/title/twr137b.htm; Harvey, op. cit., lk.104-106.

lx Wallerstein, op. cit., lk. 349.

lxi Soja, Edward. 1989. Postmodern Geographies. London: Verso, lk. 113.

lxii Mandel, Ernest. 1976. Late Capitalism. Joris De Bres (tõlk.). London: NLB, lk. 66-67.

lxiii Allik, Jüri. 1999. Sigmund Freudi elu ja töö, Sigmund Freud. 1999. Inimhinge anatoomiast Anne Lill (tõlk.). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk. 175-342.

lxiv Foucault, 1976/1990, op. cit.

lxv Allik, 1999, op. cit.

lxvi Freud, Sigmund. 1900/2007. Unenägude Tõlgendamine. Anne Lill & Mari Tarvas (tõlk.). Tallinn: Tänapäev.

lxvii Keelemängude kohta vt. Wittgenstein, Ludwig. 1953/1986. Philosophical Investigations. G. E. M. Anscombe (tõlk.). Oxford: Basil Blackwell; Wittgenstein, Ludwig. 1969. On Certainty. Denis Paul & G. E. M. Anscombe (tõlk.), G. E. M. Anscombe & G. H. Von Wright (toim.). Oxford: Basil Blackwell; kõneaktide kohta vt. Austin, J. L. 1962. How to Do Things With Words. The William James Lectures delivered at Harvard University in 1955. Oxford: Oxford University Press; kõnežanride kohta vt. Bahtin, Mihhail. 1987. Valitud Töid. Tallinn: Eesti Raamat, lk. 240-284.

lxviii Täpsemalt vt. Voloshinov, Valentin Nikolaevich. 1976. Freudianism: A Marxist Critique. Academic Press.

lxix Deleuze, Gilles & Felix Guattari. 1972/2007 Anti-Œdipus. Capitalism and Schizophrenia I. Robert Hurley, don: Continuum.

1 kommentaar:

Adams Kevin ütles ...

Tähelepanu !!!

minu nimi on Mavis Carlos, i esindaja Aiico kindlustus laenu laenuandja äriühing Brasiilias, anname välja laenu 2% huvitatud määra, kui olete huvitatud võtke see e-post: (maviscalos_laen_laenamine@outlook.com) nüüd oma laenu üleandmine kohe. võite meiega ühendust võtta ka selle vandeadvokaat e-post: amaah.credit.offer@gmail.com ka. meie firma on kunagi valmis üle mingi summa teile alates 5000 € kuni 100.000.000 euro mõni teie projekti oleme kunagi valmis krediidi teid periood 1 või 2 nädal tehing.

Attention !!!

my name is Mavis Carlos, i representative of Aiico insurance loan lending company in Brazil, we give out loan at 2% interested rate, if you are interested kindly contact this email:(maviscalos_laen_laenamine@outlook.com)now for your loan transfer immediately. you can also contact us on this barrister email:amaah.credit.offer@gmail.com also. our company are ever ready to transfer any amount to you starting from 5000 euro to 100.000.000 euro for any of your project, we are ever ready to credit you in an period of 1 or 2 week transaction.