Reede, veebruar 11, 2011

KuRa intervjuu

Artishok avaldab Maarin Mürgi ja Airi Triisbergi intervjuu Eesti Kultuurkapitali kujutava- ja rakenduskunsti sihtkapitali nõukogu liikmetega, mis on tehtud 27. jaanuaril 2011. aastal. Intervjuu oli Sirbi erinumbri “Kunstitöötajate hääl” tarbeks, kuid kuna lisaks kunstitöötajate problemaatikale käsitleti intervjuus veel mitmeid teemasid, siis siinkohal toome teieni ka intervjuu täistranskriptsiooni, mis on tunduvad pikem kui Sirbis avaldatu.

Kohal olid Lylian Meister, Piret Lindpere, Eeva Käsper, Kristjan Jagomägi, Kadi Polli ja Hannes Starkopf, lisaks ka Kulka tegevjuht Raul Altmäe, puudus sihtkapitali aseesinaine Reet Mark, kes viibis Tartus.

Kunstitöötajate hääle leiate tänasest Sirbist ja http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=category&layout=blog&id=6&Itemid=10&issue=3332





Maarin Mürk: Millised on nõukogu liikmete rollid, kas tajute teatud huvigruppide esindatust või vastupidi esindamatust?
Lylian Meister: mina näen, et me oleme lihtne ekspergrupp, mitte kultuuripoliitikud, kuid loomulikult on keegi saatnud meid ennast esindama.
Kadi Polli: me ei saa kogu aeg tunnetada, millise sihtgrupi poolt oleme esitatud.
Eeva Käsper: organistasioonid esitavad ju mitmeid kandidaate ja valiku teeb minister. Kord on see siiapoole, kord sinnapoole.
Kristjan Jagomägi: Me kõik täiendame üksteist, nii et see küsimus ei ole päris korrktne, keda esindame.
Airi Triisberg: see on siiski õigustatud küsimus, et kuidas te tunnetate enda rolli. Kuidas te näiteks tõmbate piiri selle organistasiooni toetamise vahel, kes teid on esitanud. Kuidas te neid huvisid tasakaalustate.
LM: ma ei esinda mingit abstraktset kunstiakadeemiat, vaid ikkagi üliõpilaste huve, või neid huve, mis ei ole apriori institutsionaalsed. Ma väga vaatan, et noorem kunst ja meie magistrantide põlvkond saaks jala ukse vahele. Ja kolleegid, kes EKAs ei tööta ja ei tunne noori võibolla nii hästi, peavad teatud määral minu arvamust kuulda võtma. On näiteks rida ekskursioone, mis ei ole põhjendatud, kus me ei näe tulemit, kus tudengid pole olnud kaasatud näiteks materjalide ettevalmistamisesse – seal võin ka mina lihtsalt inimesena öelda, et see pole põhjendatud. Tihti on Kunstiakadeemia seadmed kasutatavad ka kunstnikele väljaspoolt akadeemiat, nt e-meedia keskuses või nahakunstiosakonna spetsiifilise masina ost. Kui selliste masinate kasutamiseks ja töökorras hoidmiseks mõni teine koht asutataks, siis see vajaks ka dubleerivat ruumi ja eraldi hooldajate töötasusid. Nagunii me Kulkaga masinate oste eriti ei rahasta ja ruumide remonti üldse mitte. Aga paljudele juurdepääsetavaid töövahendeid oleme vahel rahastanud, EKAle, Litokeskusele – avatud institutsioonidele. Vahel tuleb kunstiakadeemia huve kolleegidele põhjendada, vahel nad küsivad, miks nad seda Haridusministeeriumist ei osta, aga mina tean, et seal ei ole ressurssi selleks.
Hannes Starkopf: Ma ütleksin vahele, et mina peaks esindama kõiki kujutavaid kunstnikke. Kuna ma ise olen skulptor, siis ma saan kaasa rääkida seal, kus on skulptorid. Aga me kõik vaatame pilti laiemalt.
MM: kas on mingid huvgrupid, mille puhul te tunnete, et mis oleks nagu katmata selle koosseisuga?
KJ: Disainivaldkond on jaotunud tegelikult kahe sihtkapitali vahel. Disain peaks olema palju laiemalt esindatud ja olema võib-olla lausa eraldi sihtkapital, sest väga paljud disainerid töötavad ka mittekommertslikel eesmärkidel – neile peab osutama tuge. Eelkõige taotlevad abi noorema generatsiooni tegijad, sest nemad saavad juba aru, et iga töö eest ei pea raha küsima. Ja ka soovile end rahvusvaheliselt koolitada oleme vastu tulnud – olen oma kolleegide käest saanud head tagasisidet, kui palju viimasest on kasu olnud.
LM: toetame muuseumioste kolmel muuseumil: TKM, EKM (enamasti kaasaegse kunsti oste) ja ETDM, aga see raha läheb muuseumi kaudu ju sisuliselt kunstnikele.
KP: see, kelle poolt me oleme esitatud, näitab meie kompetentsi selles valdkonnas. Mina olin ka eelmises koosseisus ja selles koosseisus on võibolla rohkem kunstiteadlaseid ja kunstiametnikke. Aga kui ma võrdlen, et kas otsused on läinud kuidagi kiiva, siis ma ei saaks seda mingil juhul öelda. Kuigi tundus, et mingi otsusteni jõuti läbi aktiivselt tegutsevate kunstnike eelmises koosseisus kiiremini, aga ei saa küll öelda, et kunstiamentikud ja kunstiteadlased kunstielu ei tunneks. Ei saa öelda, et kunstnikud olid kuidagi rohkem kunstnike poolt. Ikkagi on eesmärk leida võimalikult häid projekte.
Piret Lindpere: meie ei tee kultuuripoliitikat – sihtkapitali koosseis on valitud väga piiratud ajaks. Kuni meil moodustuksid mingid suuremad printsiibid, on meil aeg juba vahetada. Ideaal oleks 7 inimest: 1 tarbekunstnik, 1 skulptor, 1 vabade kunstide esindaja, 1 kunstiteadus ja muuseum, 1 disain, 1, kes esindab noori tudengeid ja kunstiharidust ja 1, kes esindab regionaalset, väljaspoolt Tallinna kunsti, tingimata vajalik. Meil üks katab natuke ühte ja natuke teist. See on tõeline puzzle, mida minister tegema peab – seal peab olema vanuseline, sooline tasakaal. Praegune koosseis on väga hea, aga ta on natuke keskea poole kaldu. Mille kompetents meil puudu on, on justnimelt üks periood noort avangardset kunsti. Kui ma ükskord varem olin koosseisus, siis oli meil Marco Laimre ja tõepoolest kuulad huviga, kuidas ta noorte kunstnike taustast räägib; meil jääb taustsüsteemist kohati vajaka. Oluline ongi, et mitte me ei esinda huvigruppe, vaid suudame anda adekvaatset taustainfot otsustamisel.
KP: eelmine jaotus oli meil Katrin Kivimaa, kes ka väga teadis noort kunsti ja Marko Mäetamm, kes õpetas. Suure osa Kulka taotlustest moodustavad ikkagi noored ja nüüd pead googeldama ja vaatama Cvd, sest sa lihtsalt ei tea neid nimesid. Tudengite ja tundmatute kunstnike tasand on tugevalt esindatud ja nad saavad suure osa. Probleem on pigem lõpetanute tasandiga – magistritööks veel küsid, aga peale seda on tühik ja siis tuleb keskealiste tasand. Aga seda gruppi on küsijate hulgas ka protsentuaalselt väga vähe, nii et see probleem on kuskil mujal.
KJ: Paljude taotlejate eneseturundamine on üsna puudulik. Autorid ei tegele piisavalt eneseturundamisega. Meie otsime tihtipeale tikutulega inforaasukesi, mis on juhuslikult kuhugi (Internetti) maha jäetud. Ei oska ju vaid õigekirja järgi hinnata kui tõsine projekt on. Meie tööks on ka vajadusel lisainformatsiooni kogumine. Mõnel pole ehk aimugi, kui vähe infot tema kohta saadaval on (või ei ole).
LM: disainerite hulgas on küll palju küsijaid ka kooli juba lõpetanute hulgas, kes ei küsi endale stipendiumi, vaid osalevad projektides või konkurssitel, on vaja asju saata jne. Aga statistikat me ei ole teinud ja seda tegelikult oleks huvitav vaadata, millist protsenti saavad institutsioonid ja eraisikud. Kunstiakadeemia tegevus, milleks Kulkalt raha küsitakse, on ka väga projektipõhine. Meie siin oleme ka projektipõhine organisatsioon, meil on ka seaduses kirjas, et me ei saa teha etteulatuvaid kokkuleppeid, meie raha laekumine on iga kuu erinev.
MM: Kas nõukogu on omavahel kokku leppinud ka mingid kirjutamata reeglid, et näiteks publikatsioone rahastatakse teatud jaotuses?
PL: on muidugi, meil on kindlate institutsioonide ja väljaannetega kindlad summad.
LM: aga me vaatame need summad igal aastal ikka üle – näiteks kas on võimalik jätta muuseumiostude summa samaks.
PL: Kunstiteaduslikke Uurimusi – meil on kokkulepe, et me katame honorarid, seda summat muidugi ka vaadatakse kogu aeg ümber. Estonian Arti honorarid käivad meie kaudu, et nad võivad kindlad olla, et nad saavad.
HS: me iga kord ikkagi vaatame asja ka sisuliselt. Lahtreid pole.
Raul Altmäe: see kindlasti ei tähenda, et lahtrisse võiks kirjutada, et soovime järgmiseks aastaks ka. Taotlus peab olema sisuline, vaatamata sellele, et on olemas mingid eelnevad teadmised.
KP: Ei Estonian Art ega Kunstiteaduslikke Uurimusi saa olla 100% kindel, et nad toetust saavad. Eelmise koosseisuga masu alguses vaatasime kõik need ajakirjad üle, kas väljaandmist on võimalik jätkata. Samas on väljaannete ja institustioonide juhid meile teada andnud, milline on see toetussumma kvartaalselt ja oleme seda võrrelnud kunstihoone toetussummat Tartu Kunstnike Maja omaga, et nad oleksid Tallinnas, Tartus ja Pärnus proportsioonis. Muidugi võib Harry Liivrand teha suurema taotluse ja tihti ta teebki, aga see peab siis olema ikka väga põhjendatud.
MM: kas need kokkuleped institutsioonide ja ajakirjadega – kas need on teil kirjalikud kokkulepped? Kas see põhineb isiklikul lobbyl või kuidas see kokkuleppele jõudmine käib?
PL: Veneetsia Biennaali kohta on leping 1999 aastat Kultuuriministeeriumi, Kunstikeskuse ja Kulka vahel, keegi pole seda lepingut katkestanud, kokku on lepitud ühise koostöö protokoll, et Eesti osaleb VBl.
LM: selliseid lepinguid me ei võigi ametlikult sõlmida.
RA: ühtegi kokkulepet ei ole, aga kindlasti on peetud läbirääkimisi, millised on vajadused ja võimalused.
MM: juhid käivad vaibal teil? Kuidas see suhtlus teil toimub?
LM: on olemas teatud tavad, keegi polegi enam pidanud tulema vaibale. Aegajalt omakeskis seda mõtleme, et kas summad on korrelatsioonis. Kui hakkaks summasid ära võtma, siis kutsuks vaibale. Nad on ikka harjunud juba rahastusega – näiteks kolm non-profit näitusepaika, mis ei tohi võtta kunstnikelt mingit tasu näituste tegemise eest (Tallinna Kunstihoone, Tartu Kunstnike Maja ja Pärnu Uue Kunsti Muuseum). Neile on summad olnud aastate jooksul sarnased, masu ajal pole ka vähenenud, et inimesed teaksid planeerida. Kunstihoone küsib palju raha ka projektipõhiselt juurde või kunstnikud küsvaid näituste jaoks, tavaliselt antakse osa. Samuti VB on olnud reeglina kaasrahastatud Kulka poolt, me pole seda kunagi isegi kahtluse alla seadnud. Kulka on alati kaasrahastaja, me pole millegi otsene tellija, 100% kinnimaksja ja 10% omaosalust on seaduses kirjas. Samuti oleme Graafikatriennaali toetanud kõigi nendel kordadel, me ei saa seda teha korraga, sest meil pole jaotuses nii palju raha, aga läbi kahe aasta siis. Reeglina traditsiooniliselt toimivaid Eesti kunsti esindusbiennaale toetame. Lepinguid meil on keelatud sõlmida, kuna Kulka on projektipõhine.
RA: neid koostöö kokkuleppeid on Kulka teinud ja teeb ka edaspidi. See puudutab aga kõige rohkem filmivaldkonda.
PL: Kulka ei saa ikkagi ühepoolselt öelda, et sorry, rohkem me nüüd raha ei anna.
KJ: aluseks on ikkagi taotlemine, ei ole nii, et keegi saab pimesi raha. Taotlemine on A ja O.
KP: need on pigem legendid, et mingist jaotusest toetatakse rohkem näituseid või publikatsioone vms.
LM: see tuleb võibolla sellest, et kunagi meil oli trükiste poliitika. Kuna trükistel on niipalju osiseid, siis küsiti juba näiteks fotograafitööle ära ja selle eraldamisega me juba andsime märku, et seda trükist tahame. Aga siis tuli kogueelarve, mis tänu ülikallile kujundajatööle oli näiteks pool miljonit – siis olime juba raha pannud tühja, sest oli selge, et projekt tervikuna on liiga kallis. Seetõttu mõtlesime, et suuremate trükiste nagu monograafiad ja isikkataloogid korraldame kevadeti eraldi vooru ja nägime selle jaoks ka ette rahasumma, mida sai tollal säilitada.
MM: seda enam ei ole?
RA: see oli kolm aastat tagasi.
LM: aga need asjad ei ole siduvad, iga koosseis leiab oma tööstiili. Selle koossisuga oleme nüüd jõudnud selleni, et oleme palunud ikkagi trükiste puhul kogueelarvet. Näiteks Eesti Kunstiajaloo sarja puhul, kuhu on läinud palju teadusrahasid ja Kulka rahasid – et kaua see veel kestab, palju me veel peame panema jne. Ja siis tõesti toimus kohtumine kahe meie sihtkapitali liikeme ja prof Krista Kodrese vahel, kutsuti kokku töökoosolek, sest Kulkal pole ka soovi, et selline raamatusari lõpetaks ilmumise.
KP: selle koosseisu puhul oli see ainuke selline ametlik kokkusaamine.
MM: küsitakse rahasid tegevustoetus, projektitoetus ja osalevad kunstnikud veel eraldi. Kas te näete mingeid kohti, kus seda taotlemise ja toetamise loogikat võiks parandada?
EK: sellest ongi tihti väga raske läbi närida, aga selle taga on meie kui nõukoguliikme töö.
LM: muidugi oleks ideaalne, kui me ei peaks väga suuri tegevustoetuseid projektipõhiselt maksma. See rahastus peaks tulema kusagilt mujalt.
HS: lähemal ajal ei ole see vist võimalik.
PL: aga ta võiks olla. Näiteks Kunstihoone majanduskulude katmine võiks tulla igal juhul Kultuuriministeeriumi eelarvest.
KP: vaatasin ka vastuseks sellele kriitikale, et Kulka rahad lähevad institutsioonidele: meil oli 198 eraisiku taotlust ja 114 institutsionaalselt, aga nende hulgas riigiinstitutsioone on ainult EKA, Tartu Kõrgem Kunstikool, Tartu Ülikool, EKM, TKM, ETDM. Kõik ülejäänud on sihtasutused, MTÜd, kunstnike erinevad rühmitused jne. Meie suurem googledamise aktsioon viimasel ajal on a la “pintslid&pasunad” ja kõik need teised toredad MTÜd, mis sünnivad igaks eralduseks. Riigiasutused ei küsi kunagi tegevustoetust, need on puhtalt projektipõhised taotlused, näituse, raamatu või ostu tegemiseks. Kunstihooned ja EKKM, kes küsivad tegevustoetusteks – muidugi me ei taha anda, tahaks anda projektipõhiselt, ikka näitusekuludeks, mitte üldiselt.
AT: need käärid ongi seal, et ei ole kaetud infrastruktuuri kulutusi.
LM: mida meie saaksimne teha – keelduda nendele maksmisest? Juhtub ju see, mida me ei taha tegelikult.
MM: võibolla Kulka nõukogu saaks survestada ministeeriumit?
PL: me ei survesta kedagi. Me võtame nad enda vastutusele, aga siis tuleb järgmine kulka koosseis ja ütleb, et enam ei anna. Kui paneme neile tegevustoetuse lahtri, siis see on meie vastutusel. Jube lihtne on anda projektipõhiselt.
KP: eelmine koosseis ikkagi pidi vaatama tõtt, et kas näiteks Kunstihoone läheb kinni, sest tegevusrahasid enam ei ole? Ja kas paneme kinni Kunstiteaduslikke Uurimusi? Kunst.ee? Loomulikult see koormus, mis on Kulkal – see ei tohiks nii olla.
LM: muidugi me võiksime kunstihoonega anda signaali riigile ja karistada riiki ja võibolla see olekski õige, võibolla nad tuleksid kokku ja eraldaksid mingi raha, aga samal ajal me peatame sellega tasuta näitusetegevuse võibolla aastaks. See ei ole nii, et lõikad Eesti kunstielust aasta Kunstihoone ja galeriide näituseid välja.
KP: sama on ajakirjadega. Need ongi need vähesed õnnetud, mis veel alles jäänud on.
LM: seetõttu mina ei hääleta selle poolt. See on muude meetodite küsimus. Ma olen siin võibolla ka mitte otseselt parempoolne, pigem keskel, aga et niimoodi streigiga paneks kinni, ei.
KJ: see, et jagatakse nii üksikisikule kui institutsioonile annab koosseisule väga holistliku ülevaate. Ehk siis juhul kui meil seda ülevaadet ei oleks, siis oleks väga raske neid otsuseid teha. Loomulikult, need kes piina tunnevad, on sealt kuskilt altpoolt ja ütlevad, et üldse ei anta ja suured ütlevad, et vähe antakse – see on tüüpiline.
MM: selline mitmekordne taotlemine annab tõesti nõukogule küll hea ülevaate, kuid taotleja enda positsioonist on olukord, kus kõik eri tüüpi taotljejad on ühes potis koos – võibolla oleks võimalik seda rahajagamist selgemalt struktureerida, et institutsioonid konkureeriksid institutsioonidega, eraisikud koos eraisikutega jne?
AT: teie jutust võib teha järelduse, et mingid sisemised kokkulepped mingites piirides on, aga võibolla võiksid need olla läbipaistavamad?
LM: kuna on tegemist projektipõhise rahastamisega, on suuremad projektid ja väiksemad projektid.
HS: iga projekti taga on ju inimesed.
KP: riigiinstitutsioonid küsivad ju ka peamiselt inimestele. Jagada see vähene raha veel näiteks nelja rühma ja panna kandideerima siseselt, ei anna mingit tulemust. Nad on kõik ristpõimumises ja me ei suuda mõelda, kes millises kategoorias kandideerima peaks. Ma ei arva, et see raha sellise loogika korral kuidagi teistmoodi jaguneks.
EK: me ei jaga ju gruppidele, vaid mingi projekti kõrgetasemelisusele ja professionaalsusele.
HS: jagame neile, kes selle projekti taga on.
RA: igalt poolt tuleb ju taotluseid ja igale poole saab raha antud, aga kui te projekte tegelikult võrdlete, siis ei võrdle ju eraisikuid institutsiooniga, vaid kumb institutsioonidest on parem ja kumb kunstnikest on parem.
HS: mingi võrdlus siin ikka käib ka. Ja kui me täismahus anda ei saa, siis me võibolla ei anna üldse, pole ju mõtet tilgutada ka.
LM: ka eraisikute puhul on suuremad ja tõsisemad projektid eelistatud. Samas on inimeste vajadused väga erinevad.
AT: kui te enne rääkiste sellest publikatsiooniprojektist, kus kulud kasvasid ja kasvasid, siis asi, mida ma kunstnike käest üsna tihti kuulen, on see, et kirjutatakse projekt, koostatakse eelarve ja siis tuleb raha poole vähem. Ja siis hakkab kogu projekti väljamõtlemise ja mõtestamise protsess otsast peale.
KP: Sellist „poole vähem“ standardit ikka ei ole, see kõlab lausena võib-olla paremini. Siis oleme ikkagi näinud, et taotluses on mingi bluff sees olnud.
AT: üks osa sellest bluffist on, et lõppkokkuvõttes ei jää sellest summast mitte kunagi midagi kusntnikule töötasuks. Kas see on teil mingi põhimõte või kuidas see tuleb, et on terve finantseeritud kunstisüsteem, mille keskmes on kunstniku töö ja see on tasustamata?
HS: esiteks meil on raha vähe ja kui meil on kaks võrdset projekti, kas siis anname ühele kõik ja teisele mitte midagi või mõlemale midagi? Väiksema summaga kunstnik saab juba midagi teha, honorar jääb küll saamata. Teiseks, kunstnik peab millestki elama ka, loomulikult on see õige, selle jaoks ongi need stipendiumid mõeldud. Juba esimeses koosseisus, kus ma ka olin, üritasin ajada rohkem neid pikaajalisi stipendiume, aga kuidagi see Kulka seadus ei luba neid väga anda. Mina toetaks, et oleks neid palju rohkem aastaseid stipendiumeid. Nüüd me paar tükki panime vist juurde.
KP: See on olnud meil üks vestlusteemasid küll. Aga see, et kunstnikel on raske end ülal pidada – see ei ole Kulkas lahendatav.
MM: kelle lahendatav see on?
KP: Tuleb leida see ühiselt, aga ainuüksi meie kätes see kindlasti ei ole. Kulka ei saa olla sotsiaalgarantii kunstnikele.
RA: projekti on ju ka sisse kirjutatud, et igale osale eelarvest me ei saagi finantseeeringut anda, see on reeglite järgi.
KP: Ma olen ka väga seda meelt, et anda aastaseid või isegi kaheaastaseid stipendiume, seda mitte ainult väikeste summadega, ja siis on see üks “Ela ja sära”, vaid et neid ikka oleks, et saaks põhitööna tegeleda kunstiga. Aga kui me praegu näeme läbi, et elamisrahad on näituseprojekti sisse kirjutatud, siis me anname ikkagi neile ridadele eelarves, mis tunduvad antud projekti teostamiseks hädavajalikud.
AT: Tuleks tagasi vastutuse juurde - mis see lahendus siis ikkagi oleks? Näitusepraktikat finantseeritakse Kulka kaudu, ja kuna rahade suurenemist valdkonnas näha ei ole, siis kõik ootused suunatakse ikkagi Kulkale. See olukord..
KJ: mis olukord?
PL: olukord, et kunstnikud teevad näituseid, aga raha ei saa.
AT:...et kunstnik on ainuke agent väljal, kelle töö on tasustamata. Võib rääkida, et kas on hästi või halvasti tasustatud, aga toimub kogu süsteemi finantseerimine..
HS: kuraatorid, kujundajad – kõik saavad!
KJ: Disainerina näen neid asju ehk pisut teistmoodi. Igal asjal on oma hind ja kunstnik taotleb oma töö teostamise kulude katteks Kulkalt raha. Näitust ei tee ta sellepärast, et galeristile raha maksta ja et radiaatorites soe vesi oleks, vaid sellepärast, et saavutada oma tõenäolise ostjaga kontakti ja paremal juhul mõni oma töö maha müüa. Kuna ta on siit taotlenud palju raha, siis tal on paremad võimalused see töö maha müüa.
MM/AT: aga me ei tegutse ainult tootedisaini valdkonnas ja kunstiturg on Eestis suhteliselt olematu! Ka praktikatelt, mille turuväärtus on väga madal, ei tohiks eluõigust ära võtta!
KJ: ostmine ei pruugi ainult rahaline olla, osta võib ka kuulsust!
HS: tippusid ostab kunstimuuseum. Ma toetan mõtet, et põhimõttelislet peaks kogu kunsti saama müüa, ka kohaspetsiifilisi installatsioone ja performanceid, aga tuleb jõuda lihtsalt sinnamaani, et neid sinu käest ka ostetakse!
PL: kui kirjanik kirjutab ka romaani, siis ta võib saada Kulkalt stipi mingiks perioodiks, et ta saab seda kirjutada, aga.
KJ: kallid kunstiinimesed peaksid aru saama, miks nad seda kõike üldse teevad. Kui nad on kunstniku tee endale ette võtnud, siis nad on otsustanud, et nende kutsumus, nende amet, nende töö ja sissetulek sõltub sellest. Meil on kapitalistlik ühiskond.
LM: meil on selles asjas siin ka erinevad seisukohad. Autorihonoraride üle siin Kulkas vaielnud ja mina olen alati olnud autorihonoraride rahastamise poolt, aga siin on juhtunud väga lihtsad ja pragmaatilised asjad: tihti on autorihonorare küsinud ka EKKM või mingi muu MTÜ, siis sel juhul me ei suuda rahastada tervet näitust, mille jaoks honorare küsitakse. Oleme olnud sunnitud andma näiteks poole vähem, ei ole samas autorihonorare sealt maha tõmmanud, aga tihti jääb see taotleja valikuks – kas ta korraldab selle näituse või ta maksab neid honorare. Teine asi, kui autor ise küsib, loomingulise stipendiumina ja neid me oleme ka maksnud rohkesti. Tihti aga jäetakse see autorihonorar sealt ise välja. Meilt küsitakse palju sihtstipendiume ja kui on näha, et asi ei ole nii tohutult siht, et selle stipendiumiga tehakse ainult oma loomingut, siis selle jaoks on lihtsalt loomingulised stipendiumid. Kulka ei ole nüüd küll töötasu andja, aga näiteks mulle on küll tundunud, et kunstist kirjutajad ei liiguta küll sulge enne, nad tasu saavad.
MM/KP: ei ole nii!
LM: kunstnike tasu saamine on siiski suurem probleem kui kunstiteadlastel.
RA: kunstniku palga maksmine ei ole meie teema.
KJ: Kulka toetus on tunnustus!
RA: siin on alati mõttekoht, kas see üksikkunstnikule antav kunstistipendium on piiav, kas neid stipendiumeid on piisavalt arvuliselt ja seda suurendada.
PL: mitte, et selle töö tegemiseks läks mul nii palju raha, sellest palun 10% endale!
RA: see on siis töötasu, mis ei ole Kulka mõttega ühene.
AT: aga teie käest taotlevad raha ka institutsioonid, kes on kunstniku tööandjad. Näituse tellijad laiutavad käsi, et meie käed on seotud, raha honorarideks ei ole, kui Kulka annab, siis saab.
EK: milline näitus maksab üldse kunstnikule?
RA: kunstnik ei ole ju ühegi institutsioonide töötaja!
MM: kui institutsioonid küsivad raha kirjutaja, lektorite, kuraatorite töötasudeks, siis te ju muutute ka tööandjateks?
KJ: mitte mingil juhul ei muutu me tööandjaks! Me räägime infrastruktuurist, et näitud üldse toimida saaks, et kunstnik saaks oma tööd üles panna, on vaja väga palju inimesi, sest kunstnik enamjaolt ei tea, mida tal on vaja. Institutsioon korraldab näituse ja kunstnikul võimaldatakse seal oma tööd üles panna, muuseum pakub talle ju omamoodi teenust.
KP: meie ei otsusta, et see kuraator sellele näitusele, sellise honorariga.
LM: aga institutsioonid ei ole meile kunstnike töötasusid ka esitanud; välja arvatud osad, kelle puhul me pole seda ka keelanud, aga me pole suutnud neid täiel määral rahastada ja seega ka need, kes on küsinud, on sellest tihtipeale loobunud. Küll aga on Riigikontroll juhtinud tähelepanu sellele, et me ei maksa stipendiume inimestele, et nad teeksid institutsiooni jaoks mingit tööd. Et näiteks eraisik küsib töö tegemiseks mingi institusiooni jaoks teatud summat, annab institutsiooni raamatu välja vms. Peaks küsima institutsioon ise kogu projekti kuludeks ja seal sees on koos maksudega tööleping. Oleme püüdnud suunata rahastusskeemi natukene selgemaks.
EK: meil on siisn väikene segadus – et me räägime stipendiumistest ja töötasudest.
KJ: töötasudest me ei räägi!
AT: räägime ikka!
EK: kõigile osapooletele on parem kui kunstnik saab stipendiumi.
MM: see küsimus, et kes peaks tegelema kunstnike töötasudega, on küsimus pigem sellest, kuidas te määratlete ennast ikkagi kunstipoliitikas - te olete üks rakuke, mis teeb teatavaid otsuseid, millel on teatavad tagasjärjed. Kas teie tunnete ennast (potensiaalse) mõjugrupina, kellel võiks kunstnike töötasude küsimuses olla mingid selged seisukohad?
PM: kunstnike töötasude või sotsiaalsete garantiide osas?
AT: need käivad ikka koos.
HS: kuna meil on ikka üsna muljetavaldav ports raha, siis muidugi on sellel mingi mõju.
KP: pigem on meil see sisuline mõju, mida tehakse, millised projektid sünnivad.
KJ: meil ei ole strateegiat.
KP: Kulka praegu on ikka projektipõhine, mitte ei tegele sellega, kes kunstnikkond üldse on ja kuidas ta saaks endale sotsiaalsed grantiid. Kulkal on küll teatud sotsiaalsed meetmed, näiteks elutöötoetus.
PL: matusetoetus.
KP: isegi see mainstream-gurpp, kes siit raha saab, ka nemad ei saa igakuist elatistoetust. See on laiem küsimus ja Kulka funktsioon on siin teine.
MM: aga mida te arvate, kes peaks siis tegelema kunstitöötajate töötasu küsimusega?
PL: loomeliidud tegelevad.
KJ: mina olen eluaeg olnud ise tööandja nii endale kui teistele. Sotsiaalsete garantiidega Eestis tegelebki tööandja, nii et kui kunstnikud on ise endale tööandjad, siis maksku aga sotsiaalmaksu, koguge sukasäärde, soovitan, Kulka aitab kaasa oma igapäeva eesmärkide täitmisel. Selles mõttes me tajume seda abifunktsiooni küll.
AT: maksu maksmine põhineb eeldusel, et on olemas sissetulek.
KJ: osasid makse tuleb maksta isegi eelnevalt, kui sissetulekut ei ole. Nii et kui te tahate maksundusest ja töötasudest rääkida, siis...
AT: me tahame sissetulekutest rääkida. Reaalsus on see, et kuraatorid tellivad kunstnikelt tööd ja see on töösuhe ja kuskil on see kunstniku tööandja – kes see siis on? Me ei taha väita, et kunstniku tööandja on Kulka, aga ta ju rahastab kunstnike tööandjaid. Kellel on see vastutus?
EK: ma arvan, et see on väga suur ja väga väga palju laiem teema ja see algab sellest, mis on kunsti eelarve Kultuuriministeeriumis. Kunsti mainest laiemalt ka.
LM: teglelikult ka Eesti maksupoliitikast.
EK: toon sellise näite: kui on need luulelugemised telekas, siis näitleja, kes seda luuletust loeb, saab kindlasti tasustatud (sest neid on tariifid kindlad), aga see kunstnik, kelle töö seal ka lõpus näha on, ei saa selle eest, et ta oma töö sinna kohale veab, sellega seal toimetab ja pärast ise ära viib, mitte midagi!
PL: ei ole ju nii!
EK: on!
PL: sa tead?
EK: jah, ma tean kindlalt!
KJ: aga reklaami eest tuleb maksta mujal maailmas!
EK: see on üleüldine mentaliteedi küsimus. Kunstnikele töötasude küsimine ei ole meil veel traditsiooniline ja see võiks olla norm. Aga need asjad on kuidagi nii kujunenud. Ma ise olen ka kunstnik ja kui mina ise seda ei muuda, ise oma tööd ei väärtusta, siis ei väärtusta seda keegi teine ka!
LM: ma saan sinust aru, aga vaadates seda saate formaati, siis need kunstnike tööd sinna üldse ei sobi, need on sinna lihtsalt topitud, kunstnikud on need sinna ise toppinud!
MM: HS, kas te toppisite ise oma töö sinna?
HS: EKLi kaudu tuli see, minu esimene küsimus oli ka, et kas sellest tuleb mingi autorihonorar. Öeldi, et eraldi honorari ei ole, aga kui sa oled autorikaitse ühingu liige, siis on selle kaudu väike tasu valiku näitamise eest tuleks.
MM: näitlejale on see samuti reklaam, mille eest ta saab veel ka tasustatud.
KJ: see on pisut teine asi, siin ei saa vaadata lihtsalt neid küsimusi. Me kõik tuleme süsteemist, kus üks kohutav riik maksis väga palju raha kunstnikele (tasustamise süsteem oli keeruline ja nomenklatuurne). Aga ühel päeval sai see otsa ja pidi hakkam enda eest ise hoolt kandma. Aga kunstniku kutse oli väga prestiižeks saanud ja sellest ajast on olnud massiline kunstnike ületootmine. Inimesi, kes maksu riigikassase maksaksid, on aga vähe ja tõsti need summad on selle toreda elamuse eest väga väikesed. Muuseumipiletid võiksid ehk olla suurema hinnaga, paraku inimesed ei saa endale lubada kallimat piletit. Praegu on lihtsalt see aeg, kus kunstnikel tuleb oma elukutset hakata teistmoodi defineerima.
MM: ettevõtjana, FIEna?
KJ: jah, miks mitte ka tööle minna.
MM: kuhu minna kunstnikuna tööle?
KJ: iseendale võib ka tööd anda. Selle otsuse peab inimene tegema ehk juba keskkoolis.
LM: esimene asi, mida ütleb ka Marko Mäetamm vabade kunstide sisseastumisaktusel, on, et palun, kui teil on vähegi võimalik siia mitte tulla, siis ärge tehke seda. Inimesed, kes EKA vabad kunstid lõpetavad, neid ei ole valesti informeeritud, nad teavad, mis neid ees ootab. See on ka riikide valiku küsimus; juhul kui Eesti jätkab väga parempoolsena, siis on ikkagi küsimus, kuidas kaasata erakapitali töö ostmise, rahastamise jms kogemusse. Kindlasti tuleb ära õppida erakapitaliga suhtlemise keel. Kulka ei ole riiklikult rahastatud, me tõesti teenime seda igakuist protsenti.
KP: ühed huvitavamad küsimused, mis panid meid teismoodi mõtlema ja arutama, milline on Kulka valmisolek astuda raha pudistamisest erinevate loojate vahel edasi, oli siis, kui küsisid Temnikova&Kasela galerii ja EKL, et promoda meie kunstnike messidel. Küsiti suure aastanäituse suuruseid summasid, et ühte või kolme kunstnikku turundada. Üks asi on see, kas meile meeldib see kunst, mida nad tahavad turustada; teine küsimus, kas me usaldame neid. T&K on tegutsenud veel liiga vähe, me ei tea, kas nad saavad hakkama, nii et me ütlesime mõlemale täismahus ei. Aga kas sellised asjad on Kulka roll?
LM: veel stipendimitest: meil oli sel aastal 11 aasta läbi makstavat stipendimit ja “Ela ja sära”. Me tegelikult kuulutasime ka välja poole suuremad stipendimid, aga neid nagu ei taodeldud, siis tegime väiksemaid juurde. Nüüd tulevasest jaotusest teeme ka stippe juurde, mis on suuremad, aga pooleaastased ja projektipõhised. On ka näiteks kunstikuraatori stipp. Oma suvisel strateeginõupidamisel jõudsime selleni, et neid stippe tuleb lisada.
EK: minu jaoks Kulka ülesanne on toetada väga laiapõhjaliselt erinevaid projekte, diapasoon on niivõrd lai. Me ei saa panna ühte patta eaka juubliari elutöönäitust ja kaheks tunniks sündivat performanceit.
KP: meie sihtkapital ongi elanud üle viimase aja kõige järsema laienemise – disain on nii tugevalt juurde tulnud, aeg-ajalt on suured heliprojektid, tants jne. Kogu interdistsiplinaarus on juurde tulnud.
AT: Soomes on nüüd see, et stipendimid on maksustatud, millega kaasnevad sotsiaalsed garantiid. Et kui kunstnik saab kaheaastase stipendiumi, siis kust Haigekassa kindlustus tuleb?
KP: See oleks Eesti riigile lausa “rõõm”, kui saaks lõpuks ära maksustada Kulka stipendiumid! Praegu häirib teatud instantse kindlasti väga, et kellelgi tuleb puhas raha ja Eesti riik ei saa sellest sentigi. Viimase aja suur muutus ongi, et kõik käib läbi institutsiooni. Kohe, kui tundub, et on olnud tellimus, teeb loojaga lepingu juba institutsioon ja maksud tulevad peale.
PL: Rahandusministeeriumist tuli enne valimisi väga huvitav info: otsustati uurida, kui palju kunstnike on, kelle pealt siis riik maksaks ära sotsiaalmaksud. Kas keegi oskab öelda, palju neid kunstnikke on? Ja kui palju neid veel siis tekib, kui selgub, et riik võtaks selle kohustuse enda kanda? Preagu sa pead end ikkagi vormistama FIEna, et sa saaksid vabakutselise toetust.
AT: kas te näete sellises olukorras mingit võimalust reageerida? Kas teil on koht, kuhu seda adresseerida? Kõige põletavam on ilmselt tervisekaitsekindlustus, mis on ainult 13%.
HS: põhimõtteliselt ei ole ju kohustuslik endale Haigekassa kaarti teha, sa võid seda teha näiteks Ergos oma stipendiumi rahadest siis.
KP: kui küsimus on selles, kas Kulka saaks kuidagi oma summasid suurendada, siis see saab suureneda ainult alkoholi juues ja hasartmänge mängides. Meil siin nõukoguna oma hoob kaasarääkimiseks summa suurendamises puudub.
PL: Ükskõik kui suured need stipid ka pole, ikka leitakse, et maksud peaksid pealekauba olema!
LM: Selleks aastaks enam Kulka rahadele langust ei prognoosita ning juba eelmine aasta oli parem kui lootsime. Me olime siis ettevaatlikud ja ei jaganud kogu kvartaalset raha välja, vaid hoidsime mingid summad ette. Eelmise aasta lõpus jagasime selle raha laiali, kuna prognoosid ei olnud negatiivsed.
EK: tohutu samm oleks juba siis, kui me vabaneksime tegevustoetuste kohustusest ja kui kunstnik vabaneks sellest, et ta peaks maksma galerii üüri. Kui riik oleks selle peale mõelnud ja suurendaks seda olematut protsenti Kultuuriministeeriumi eelarves, siis jõuaksime tegelikult selle projektipõhisuseni, mis Kulka peaks olema.
KP: Samas, nii kui riik võtaks need suured hiiud meie kaelast ära, siis tekiks kohe EKKM, projektiruumid jne. Need institusioonid algul ongi projektipõhised, aga kasvavad tegevustoetuse vääriliseks. Täitsa uutele algatustele üritab Kulka tegevustoetusi esialgu mitte anda, et las natuke arenevad, siis on selge, kas hakata jälle üleval pidama või mitte.
PL: Kindlasti oleks kultuuripoliitiliselt väga vale ja ohtlik (aeg-ajalt riigieelarve struktuuri korrastamispüüete käigus esitatud plaan) suunata kogu kolmas sektor Kulkasse ja jätta riigieelarvesse vaid riiklike asutuste toetused - see tähendaks, et riik loobuks toetamast institutsioone ja sündmusi, mis on talle endale väga olulised.










Kommentaare ei ole: