Sellest, kui ETVs EKA vanast majast leitud maalidest räägiti, on nüüd küll kuu aega möödas, kuid kõhutunne palub teha ühe õienduse seoses maja lammutamisega. Et postitus ei oleks ainult õiendus, siis lisan selle etteotsa ühe lehekülje Lidia Soosteri kirjutatud mälestustest oma mehest. See oleks siis ühtlasi ka lugemissoovitus.
*
“Olme! Aga Ülo uskus hoopis hauatagust elu. Ja seda, et ka Marsil on elu. Ta tahtis kõik läbi tunnetada ja proovida.
Peamine, ta tahtis tunda seda, mida tunnevad inimesed siis, kui läheneb surm. Ta tahtis teada, mis on paradiis ja põrgu, ta tahtis tunda saada puhastustule piinu. Ta rääkis mulle enam kui kord, et tahab teada saada, mida tunneb see, keda tapetakse.
Ükskord sidus ta endale nööri kaela ja sikutas sõlme kuni iivelduseni. Pärast seda oli saabunud magus ja taevalik kergendustunne. Alles siis laskis Ülo silmuse lõdvaks.
Rohkem kui kord seisis Ülo paduvihmas, kuulatades äikese mürinat ja vaadates välkude sähvimist. Rohkem kui kord lamas ta kuni külmumiseni paksus lumes. Ükskord sidus ta ennast ööseks puu külge kinni: ta tahtis nimelt näha kuud ja tähti läbi une.
Jumal küll, mis sellele hullule kunstnikule ainult pähe ei tulnud! Ta proovis koguni morfiumi ja suitsetas hašisit. Seda kõike selleks, et oma piltides edastada inimeste tundeid. Ta tahtis armastada kõiki naisi maailmas: nii pakse kui kõhnu, ilusaid ja koledaid, blonde ja brünette, punapäid ja kastanikarva naisi. Ta tahtis tabada tabamatut.
Ülo jooksis nagu metsloom puuris, kurvastas häälekalt möirates, et teda ei mõisteta. Ta trampis raevus jalgadega, et siis minna ja uputada oma raev viina sisse. Aga siis tuli öö, tuli uni, ja ärgates naeratas ta mulle vastu ja tormas töö kallale.”
Lidia Sooster “Minu Sooster” 1999 Tallinn Avenarius, lk 112
*
Lidia Soosteri sõnades või Ülo Soosteri tegudes (ka vice versa) väljendub võilille tahumatu soov kasvada läbi asfalti. Tahab ja kasvab. Soosteri mulla ja taeva vahele jäävad maailmasõda, vangilaagrid, totalitaarne riigikord ning üldse väga paks valskuskiht. Ma kardan, et ma ei saa sellest aru.
Jutu lõpp.
*
Jutu algus.
Seoses EKA maja lammutamisega teeksin ühe õienduse. Vestlesin jaanuari keskel EKA maalikunsti osakonna endise juhataja Kaido Olega, kelle vastutusalasse kuulus MET-fondi kolimine. Sain teada minu jaoks üllatava asjaolu, et MET-fond koliti ära juba ammu enne maja lammutamist ning seda kolimist juhendas Ole poolt delegeerituna maali osakonna meister Nikolai Atonen (kes tundis nimetatud ruumi aastakümnetepikkuse kogemuse järel nagu oma viit sõrme; ütlen seda tunnustades, mitte etteheitvalt!). Olulised tööd viidi hoiule Lasnamäel asuvasse lattu (nende seas ka näiteks Tiit Pääsukese kooliaegne maal – kõlab nagu uudis?) ning nii jäeti maha ka vana maja “maaliladu”. Rullikeritud Põldrooside-Soosterite jt ununemine oli inimlik tähelepanematus ja eksimusena austatav nagu mõnikord teevad trükivead luuletusest veel poeetilisema teise. Pärast vestlust Olega oli natuke narr tunne, et mis ma nende sadade töödega seal ikka ringi tilberdasin, kui jutule oli juba lõpp pandud. Case closed. Niisamuti pean vabandama minu artiklis leviva valeinfo pärast, nagu poleks Kunstiakadeemia muretsenud MET-fondi kolimise pärast.
Parem siis juba araabia šeikide kombel uus saar ehitada.
Gregor Taul
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar