Esmaspäev, mai 23, 2011

Kultuur ja majandus. Loomemajandus

Uues koalitsioonilepingus on seatud eesmärgiks loomemajandust käsitleda osana Eesti uuest majandusest. Antud temaatika on pälvinud kultuurivaldkonnas võrdlemisi palju arusaamatust ja sarkastilisi kommentaare. Üritan lühidalt vaadelda loomemajanduse perspektiive ja seletada võimalikke valupunkte.


Kultuuripoliitiline probleem
Enne kui hakkan vaatlema majanduslikke perspektiive, tuleb ette võtta poliitiline situatsioon. Esiteks tuleb tõdeda, et Eestis (uue vabariigi ajal siis) pole kunagi olnud kultuuripoliitikat. Eksisteerinud on mingisugused eelistused ja teatavad suundumused, kuid kultuuripoliitikat kui sellist pole olnud, mis on hea. Probleem aga tuleneb sellest, et niinimetatud kultuuripoliitikana on meil ära sõnastatud juhised selle kohta, mida hakata peale Eesti kultuuri surnud osaga – konserveerimisega, renoveerimisega, eksponeerimisega. Elava osa rahustamiseks on võrdlemisi hästi toimiv Kultuurkapitali süsteem. Kuid vabariigi arengu ja heaolu kasvuga jäi elav osa Eesti kultuurist kõrvale, sellega tegelejate heaolu jäi tagaplaanile ja aastate jooksul süvenenud rahulolematus hakkas esile kerkima. Kultuuriinimeste rahustamisega aga on Kultuuriministeerium hätta jäänud, kuna riigieelarve suhtes on KM vaeslapse rollis. Loomemajandus on nagu päästerõngas, mis annab KM-ile umbes kümneks aastaks võimaluse kasutada retoorikat, mis juhib tegelikelt probleemidelt tähelepanu eemale. Toon välja KM-i nägemuse loomemajandusest:
http://www.kul.ee/index.php?path=0x2x1239
Kultuuriministeeriumi eesmärk loomemajanduse arendamisel on tõsta kultuur erinevate poliitikate keskmesse, soodustada ettevõtlusalast aktiivsust loovsektorites, luua loovettevõtetele tegutsemiseks soodne keskkond ja aidata kaasa võrgustike tekkele, hoogustada kultuurieksporti ning tähtsustada kultuuri rolli piirkondliku konkurentsivõime tõstmisel.
Uhke, kas pole?
Kuid ega see nii lihtne ole. Ent sellest hiljem, kõigepealt vaatame neid eesmärke lähemalt.
KM-il on eesmärk tõsta loomemajanduse arendamisel kultuur erinevate poliitikate keskmesse. Milliste, paluks? Olgu, saame aru, tegu on loosungiga ja ega keegi eeldagi, et seda tõsiselt peaks võtma, kuid siiski. Loomemajanduse meede on olnud avatud aastast 2007. Tähendab, juba neli aastat peaks kultuur olema erinevate poliitikate keskmes. Minu meelest on kultuur olnud viimased neli aastat skandaalide keskmes ja seda peamiselt lahkunud ministri tõttu (jamad muuseumide raamatupidamise tsentraliseerimise, teatrite rahastamise ja muuga). Teiseks, kui paljude ja milliste poliitikate keskmes kultuur üldse olla saab?
KM plaanib soodustada ettevõtlusalast aktiivsust loovsektoris. Siin on KM ääretult silmakirjalik: ühest küljest soodustatakse väikeettevõtlust, mis on ääretult tore, samas lastakse tõsta kultuurisündmuste piletite käibemaksu (aastatel 2008-2009 tõusis etendusasutuste piletite käibemaks viielt protsendilt kaheksateistkümnele, hiljem veel kahekümnele), mis mõjub ettevõtluse aktiivsusele ju pigem negatiivselt.
Ning jätkatakse toredate ja sisutühjade fraasidega. Põhjuseks, miks ma nõnda kriitiline olen ja antud loosungi üldse ette võtsin, on asjaolu, et sellest juhindumine peaks olema KM-i põhitegevus, mitte loomemajanduse läbi saavutatav tulemus. Veel enam, loomemajanduse väliselt on KM tegutsenud loosungile risti vastupidiselt, mis on leebelt öeldes valdkonna nörritamine ja viitab loomemajanduse mõiste kasutamisele diversioonina ametlikus retoorikas, et tähelepanu kitsaskohtadest eemale juhtida.
EL-i struktuurifondidest on loomemajanduse arendamiseks perioodil 2007-2013 ette nähtud 98 miljonit krooni. Lisaks toetab valdkonda KM ja minu teada panustavad sellesse ka kohalikud omavalitsused. Seega täpset numbrit selle kohta, kui palju loomemajandusse investeeritakse, on keeruline määratleda, aga ilmselgelt on jutt viisakalt üle 100 miljoni krooni ulatuvast summast. Kogu oma lugupidamise juures tublide ettevõtete suhtes, kes neis keskustes ja inkubaatorites toimetavad, ma lihtsalt ei usu, et loomemajandusse investeeritud raha tagasi tuleb. Olgu, me võime õlale patsutada ja uhkust tunda, et oleme oma hoovi sikutanud 98 miljonit krooni struktuurifondide raha, kuid juba printsiibist lähtudes ei teeni need ettevõtted kunagi tagasi seda summat, mis neisse investeeritakse. Aga see selleks.
Enim hämmastab mind, miks on loomemajandus KM-i haldusalas. Selle valdkonna puhul on tegu puhtalt ettevõtlust toetava ideoloogiaga ja seetõttu peaks ta kuuluma hoopis Majandusministeeriumi alla. Täpsemalt, MM-i käsutuses on meetmed, mis otsapidi just loomamajandusse puutuvadki. Minu meelest on suurepärane Rein Langi mõte viia kogu autoriõiguse temaatika üle justiitsministeeriumi haldusse, kuna sel on lihtsalt kompetentsi rohkem. Sama mõttekäiku võiks rakendada ka loomemajanduse puhul.
Kuid minnes probleemi tuumani, peab vaatama natukene kuiva statistikat. Loomemajanduse osakaal Eesti SKP-st on ligikaudu 3% (http://www.looveesti.ee/loomemajandusest.html) (sama lingi alt tasub vaadata ka loomemajanduse jaotumist, eriti seda, mis asub loomemajanduse südames: core creative fields). Ütlen kohe, et mina seda protsenti adekvaatseks ei pea – aga sellest natuke hiljem – on vähemalt mingi statistiline mõõdik. Eesti riigi SKP aastal 2010 (http://www.stat.ee/43097) oli 13,9 miljardit eurot, võtame siit 3% ja saame kultuuri osaks SKP-st 0,417 miljardit eurot. Kultuuriministeeriumi eelarve aastal 2010 oli 0,152 miljardit eurot. Ma tulen nüüd korraks tagasi tolle kolme protsendi juurde. Esiteks pole loomemajanduse alla arvestatud sporti, mis minu meelest on viga, niivõrd kui tegu on kultuuriministeeriumi halduses oleva valdkonnaga, mis allub ühtlasi loomemajanduse loogikale. Teiseks aga, mis mind eriti häirib, on see, et pole välja toodud statistilise mõõtmise metoodikat. Sest kultuuri toime majandusele avaldub enim tema kaasnevas mõjus ning ma kahtlen, kas seda sinna kolme protsendi sisse on arvatud. Kaasnev mõju saab olla mõõdetav, see tähendab, on võimalik hinnata näiteks seda, kui palju suurenes poodide käive Viljandi Folgi ajal. Samas jääb enamus kaasnevast mõjust raskesti hinnatavaks või täiesti määramatuks. Me teame, et kultuuripealinna staatus mõjutab Tallinna ettevõtlust ja panust SKP-sse, samas ei saa me seda fikseerida, kuna tegu võib olla hoopis kruiisiturismi hoogustumise või suureneva vene turistide hulgaga. Ühtaegu on kultuur omakorda väga suur turismi mõjutaja, see tähendab paljud neist turistidest poleks Tallinnas, kui siin poleks suurenenud tähelepanu kultuurile.
Kuid kultuuri mõju majandusele on veelgi laiaulatuslikum. Eesti viimaste aastate kõige tagaotsitum tegelane, innovatsioon, tekib ainult teadusest ja/või kultuurist ning keegi ei kahtle vajaduses teadusse investeerida. Laiemas pildis aga mõjutab kultuur konkreetselt ka sotsiaalset keskkonda: kas ma tahan siin elada? Vastus sellele küsimusele mõjutab omakorda väga tugevalt majandust. Kultuuri ja majanduse seotuse problemaatika viib selleni, et läbi meie kultuuritegelaste ja -sündmuste kuvandub pilt Eestist tervikuna. Ükski Welcome to Estonia kampaania või suurmessil osalemine ei suuda asendada ega isegi ligilähedalt konkureerida sellega, milline on Eesti kultuuri panus riigi PR-kampaanias. Kahjuks ei suudeta seda veel teadvustada.
Sellest tuleneb ka minu probleem Reformierakonna kultuuripoliitika ühe aluspõhimõttega, et kultuuri saab investeerida siis, kui majandusest raha üle jääb. Kui kultuuri ja majanduse suhteid natukene põhjalikumalt vaadelda, siis avaldub selgelt, et kultuuri toodetud tulu on valdkonnast lihtsalt välja suunatud ja jäetud mulje, et raha lihtsalt pole. Väljendan taas kord oma seisukoha, et kultuur ei soovi kellegi teise raha või mingeid jääke, kultuur soovib enese poolt toodetud kapitali, et see valdkonda tagasi investeerida. Mind ärritab seisukoht, et kultuuril peabki olema vaeslapse roll, eriti arvestades, et tegu on majanduslikult väga tootliku ja kasumliku valdkonnaga. Siit minu üleskutse: lp. kultuuriminister ja Kultuuriministeeriumi ametnikud, lõpetage see pull ära – ei ole enam naljakas (pole kunagi olnud). Vaadake oma valdkonna statistikat, mõtelge natuke, vaadake peeglisse, võtke julgus kokku ja tehke midagi selleks, et teie vastutusel olevast valdkonnast sellises koguses ressurssi minema ei kanditaks. Ehk siis võite vaadata ka kantselei sügavuses tehtud arengukava ja leiate, et suur osa probleemidest ei takerdugi rahapuudusse.

Markus Toompere

Kommentaare ei ole: