Toad ja Punkt – uue ajastu inimesekeskne kultuur

Kirke Kangro näitus „Toad“. 29.04.–05.06. 2011 Tartu Kunstimaja väikeses saalis ja monumentaalgaleriis.

Jazzkaar 2011. Kontsert „Punkt Tallinn“. 20.04.2011. Tallinnas Mustpeade majas.

Käesoleva aasta kevad on toonud mitmekülgseid kultuurisündmusi igasse Eesti otsa. Põhitähelepanu koondub küll Tallinn 2011 projekti raames toimuvatele üritustele, kuid huvitavat vaimutegevust jagub mujalegi. Üheks sääraseks on Tartu Kunstimajas eksponeeritud Kirke Kangro näitus, mis esmapilgul tundub kui väljavõte kellegi kodusest fotoalbumist. Kujutatakse kõigile tuttavaid igapäevased interjööre: magamistoad, sassis elutoad, pesunurgad, jne. Kui neisse aga süüvida, leiame sealt millegi, mis sinna ei kuulu – kunstniku. Kangro on ise ütelnud, et ta tungib inimeste kodudesse kui võõrkeha, et muuta nende hubasus hetkeks õõvastavaks läbi iseenda kohalolu. Ometigi pole see tal õnnestunud. Kangro sulandub tubadesse kui kameelion. Tema humoorikalt valitud kehastused piltidel teevad võõra omaseks ning ta muutub tubadega üheks. Kuid see ei ole mitte kindlasti halb, vaid pigem positiivne. Huumor paneb fotosid vaadates kergelt muigama ja seeläbi saavutab kunstnik vaatajaga sügavama kontakti kui seda oleks teinud tugev võõra tajumine fotol.

Kangro muudab kunsti koduseks. Eriti köidavad ruumis pilku fotod, millest ühel kehastub kunstnik klaveritooliks ja teisel lamab jaburuseni idamaise interjööriga toa põrandal. Esimene tundub põnev eelkõige seetõttu, et antud mööblieseme mängimine Kangrol ülimalt hästi välja tuleb. Olles ühteaaegu tuttavlik ja võõras, vormiks Kirke piltidel justkui ühte oma skulptuuridest. Läbi iseenda, nii keha kui ka vaimu, üritab kunstnik edastada vaatajatele sõnumit. See on personaalne, äärmuslikult isiklik lähenemisviis. Kunstik ei kasuta vaatajani jõudmiseks enam vahendajana lõuendit ega värve, vaid ta toob vahendajaks iseenda.

Samasuguse sügavalt isikliku lähenemisviisi võime leida ka muusikas. Jazzkaare raames toimunud kontserdil „Punkt Tallinn“ esinesid peale traditsioonilisema muusikavormi esindajate (koorilaul ja ansamblid) remiksijad, kes oma kolleegide esitatu muundasid emotsiooniks, mida äsjakuuldu neis tekitas. Eriti vahetu oli lauljanna Sidsel Endresen`i esitus, kes oma hääle abil suutis kuulajatele edasi anda vahetu tunnetuse oma sisemaailmas toimuvast. Muusikas oli sedasama emotsiooni, mida võime leida Kangro näitusestki. 21. sajandi individualistist inimene, kes ei karda oma siseilma maailmaga jagada, leiab läbi nende kahe erineva kunstivormi oma väljenduse. „Punkt Tallinna“ kontsert andis sellele omal kombel ka ajaloolise tausta, sest koori „Noorus“ esinemist võime vaadelda kui vana ja n.ö. korraliku muusika ajajärku, millele lisab ühiskondliku mõõtme Veljo Tormise loodud rahvalaulude seadete kasutamine. See on kogukonna väljendus läbi suure koori, millel puudub individuaalsus. Heliteos tekib paljude eri indiviidide ühise pingutusena, saavutades seeläbi oma nauditavuse. Järgnenud remiks, oli kui 19. sajandi lõpu ja 20.sajandi rahutute otsivate inimvaimude möllamine. Nad võtsid üheskoos ühiskondliku muusika tükkideks ja proovisid luua sellest midagi uut, kuid jäid sealjuures ometi seotuks Tormise esitatuga. „Lauliku lapsepõlve“ motiivi tihe kasutamine, tõi seda eriti hästi esile. Ensemble U esinemine võiks esindada aga 20 sajandi keskpaigaks väljakujunenud moodsa kunsti voolusid. Kõlanud muusika oli puhas, fragmentaarne ning konkreetne. Kõikidest ilustustest loobudes pürgitakse puhta heli poole. Etenduse viimane remiks Endresen`i vokaalsoologa sobib väljendama aga postmodernistlikku maailma oma inimesekesksuse ja vahetu loovusjõuga. Esitatud ajatelg ei kajasta siin kindlasti mitte esinenud muusikute muusikaajaloolist kuuluvust, vaid pigem muljet, mille esinejate järjekord ja nende muusika kuulajale antud ajahetkel jätsid.

Mõlemid, nii muusikud kui kujutav kunstnik esindavad siin omamoodi vahendajaid. Nad muudavad tuttavliku ümbruse (kodu) ja tuttava heli (Tormise muusika) millekski ootamatuks, uueks ning põnevaks. Samuti pole sellel inimkesksel kunstil ka geograafilisi piire. Kirke Kangro seekordne fotoseeria on pildistatud Pariisis, kuid samahästi võiks kujutleda, et projekt teostati taaskord Eestis. Samamoodi suudab norralanna Endresen kõnelda meiega vokaalkeeles, millel pole piire, sest sarnaselt võinuks ta musitseerida eestlase, prantslase või hispaanlasena. Inimese sügavamast sopist ja intiimsfäärist tulev kunst on ühteaaegu nii sügavalt ainukordne kui ka universaalne.

„Toad“ kui „Punkt“ annavad vaatajale/kuulajale võimaluse olla veel omakorda interpreteedid. Igaüks leiab Kangro tubadest just selle, mis talle kõige omasem ning sügavalt hinges vastu kajab, nagu ka esitatav remiks-muusika puudutab igaühe sisemaailma erinevalt, ärritades mõndade meeli oma korratusega ja rõõmustades teisi loomingulise vabadusega. Pedantne absurd pikitud huumoriga, võiks olla säärase loomingu tunnuslauseks.

Lõpetuseks lisaksin, et peale fotode leiame Kangro näituselt ka ruumiteemalise installatsiooni, kuid selle avastamisrõõm jäägu igale külastajale endale. Samuti tasub võimalusel kindlasti minna kuulama teisi Punkt muusikafestivalide raames korraldatavaid kontserte Norras, sest isegi kui tegu pole just Teie lemmikmuusikažanriga, siis huvitava elamuse inimese ja muusika suhetest pakub see kindlasti.

Maivi Kärginen