Neljapäev, september 15, 2011

Abramovići näitus jääb viimaseks 70-aastase Tartu Kunstimuuseumi ajaloos?


Laiema avalikkuse jaoks ootamatult päädis Tartu Kunstimuuseumi üürivaidlus Tartu linnaga sel nädalal hoopis kultuuriministri lakoonilise pressiteatega muuseumi muutmisest Eesti Kunstimuuseumi filiaaliks. Sõltumatu kunstikriitika liikumine Artishok jälgib murelikult eesti kultuuriväljal toimuvaid arenguid, mille puhul ei järgita osapoolte kaasamise head tava, ka ei ole otsused avalikkusele läbipaistvad ning teenivad läbi tsentraliseerimise eelkõige välja efektiivsemaks muutmise eesmärki.

Esmaspäevases Reporteritunnis pudenes Rein Langi suust avaldus, et ta ei välista Tartu Kunstimuuseumi sulgemist, kuna Vallikraavi tänava maja on oma aja ära elanud, mistõttu sealsed riigile kuuluvad kunstiteosed on „hävimisohus“. Kultuuriministri repliigi üles noppinud Tartu Postimees online kirjutab samal päeval: „Tartu kunstimuuseumi direktor Reet Mark järelkuulas Postimehe kõne ajal Vikerraadio saadet ja tema sõnul tulid Langi sõnad talle väga suure üllatusena. „Ma ei oska midagi öelda, sest kohtusin eelmine nädal kantsleriga ja meil oli juttu muudatustest, kuid kinnitati, et töölepinguid ei muudeta ja meile otsitakse uut maja, et töötingimusi parandada,“ sõnas Mark. „Sulgemist ei lubatud ja kinnitati, et seda ei toimu. Väga suure üllatusena tulevad nüüd Langi sõnad.““

Kuid juba kolmapäeval sai Kultuuriministeeriumi pressiteatega selgeks, et Langi sõnad polnud juhuslik mõttevälgatus raadioeetris, vaid kindel plaan. Otsus Tartu Kunstimuuseumi kaotamisest iseseisva asutusena on tehtud, ent - mida kinnitab seesama pressiteade - Tartu Kunstimuuseumi ja Eesti Kunstimuuseumi direktorid kohtuvad asja arutamiseks alles sel reedel.

Neile faktidele toetudes tekib rohkelt küsimusi. MILLAL see otsus tegelikult vastu võeti? KES otsustasid (ilmselgelt ei olnud kaasatud Tartu Kunstimuusem)? Kas see tehti teadlikult ära vahetult enne uue kunstinõuniku tööleasumist? Mida arvab asjast Eesti Kunstimuuseum - kas see on nende huvi või pigem ministeeriumi poolt pealesunnitud uus kohustus? Millistel valdkondlikke eripärasid arvesse võtvatel ekspertiisandmetel see otsus põhineb? Ka ei selgu pressiteatest, mil moel on sellise reformi abil võimalik kulusid kokku hoida ja kultuurivaldkonda tõhusamalt tööle panna – mis on praeguse kultuuriministri seniseid prioriteete - kas töökohtade vähendamise läbi? Kas programmide ühtlustamise läbi? Ning kuidas on selline tsentraliseerimine kooskõlas regionaalarengu ja rahvuskultuuri rikkuse säilitamisega, millesse Eesti kui väikeriik peab suurriikidest protsentuaalselt enam panustama ka kultuuriministri enda Reporteritunnis välja öeldud sõnade kohaselt?

Palju on räägitud murettekitavast tendentsist, et Eesti kultuurielu on muutumas Tallinna-keskseks - kui seda, mis on juba juhtunud, saab veel üldse nimetada "tendentsiks" -, millele Tartu Kunstimuuseumi olemasolu iseseisva riigiasutusena on alati pakkunud teatavat vastukaalu. Jutte Tartu Kunstimuuseumi filiaalistumisest on aeg-ajalt ikka liikunud ning kindlasti on ahvatlev mängida mõttega ressursside koondamisest (meenutagem üsna hiljuti toimunud diskussiooni Tartu Ülikooli maaliosakonna ümber). Kuid Eesti väiksus ei ole tegelikult argument - miks mitte püüelda mitmekesisuse ja paljususe poole kultuuri vallas, mis on meie riikliku ja rahvusliku enesemääramise alus? Miks peaks kunsti õpetama ainult Eesti Kunstiakadeemias? Ja miks ei võiks Tartul olla oma kunstimuuseum, mis oma pika ajaloo ja suurepäraste kogudega suudab aktiivselt kaasa rääkida ka kaasaegses kunstielus ja olla oma mitmekesise programmiga ilma kahtluseta pildil? Vaadates tänast maailmapraktikat, pööravad uus kunstiajalugu ja uued tuuled kureerimises ja museoloogias just palju tähelepanu väikestele, piirkondlikult olulistele muuseumidele. Äsja toimunud arhitektuurikonkurss, mis valis välja projekti Tartu Linnamuuseumi ja Tartu Kunstimuuseumi uueks ühendhooneks (loe nt siit: http://www.tartupostimees.ee/517298/loppes-tartu-linnaraamatukogu-ja-kunstimuuseumi-hoone-arhitektuurivoistlus/ NB! ka arhitektuurikonkursiga seoses pole sõnagi juttu muuseumi kohe tabavast filiaalistumisest!), kannab endas potensiaali suurendada külastajatenumbreid, mis peaks ju kultuuriministrile igati meelepärane edukuse mõõdik olema.

Selle asemel, et ära võtta, peaks kultuuriminister tegutsema hoopis selle nimel, et püüda juurde anda. Tsentraliseerimine on kindlasti lihtsam lahendus, saab ühe hoobiga valdkonda ministeeriumi jaoks hoomatavamaks muuta ning enda vastutust kellelegi - antud juhul Eesti Kunstimuuseumile - delegeerida. Kuid pikemas perspektiivis on hetkel raske aru saada selle otsuse positiivsetest külgedest. Suured pöörded, mis mõjutavad kogu Eesti kultuuri, peaksid sündima läbipaistva ja kaasava arutelu tulemusena, millega hoitakse kursis ka Eesti avalikkust. On äärmiselt kahetsusväärne, et jälle on tunne, et ministeeriumis "otsustati midagi ära" - mis, kes, kuidas, miks - ei tea isegi otsesed asjaosalised.

Kohtumiseni täna kell 17.00 Tartu Kunstimuuseumi Viltuses majas, kus rahvusvahelise kaasaegse kunsti festivali ART IST KUKU NU UT raames avatakse maailmamastaabis kunstistaari Marina Abramovići personaalnäitus „Art Must Be Beautiful“, kus Artishok tahaks tõsta toosti läbipaistva ja läbimõeldud kultuuripoliitika tervituseks, aga vist ei mängi välja?


Murelik Artishok

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Lisaks siia TKM kollektiivi avaliku pöördumise:

Austatud kultuurirahvas

Tartu Kunstimuuseum on talletanud, kogunud, tutvustanud Eesti Vabariigi kunstivarasid nii kodumaal kui ka väljaspool juba üle 70 aasta. Me oleme kõiki neid ülesandeid täitnud endast maksimumi andes, seda hoolimata majanduslikest ja reaalsetest takistustest.
Muuseumis hoiustatavad kunstiteosed on Tartus Vallikraavi 14 hoones asunud juba 1940. aastatest alates ja nende eest on hoolt kantud kõrgel professionaalsel tasemel. Tartu Kunstimuuseumi loomise idee pärineb kunstiühingult ja –koolilt Pallas, kes seadsid eesmärgiks luua Eest Vabariigi kaasaegsete kunstnike loomingut koguv , säilitav ja tutvustav institutsioon. Tartu Kunstimuuseum on missioonitundega tegutsenud kõik need aastakümned. Meie kogud, mille omanikuks on Eesti Vabariik, ei ole taskurätik, mida taskusse panna ja punktist A punkti B asetada.
Kunstikogude asumine Tartus ja Tallinnas on ühe riigi jaoks nii riskide hajutamine kui ka respektiga suhtumine Tartu kui meie riigi kultuuri- ja hariduskeskuse vastu. Eesti Kunstimuuseumi hoonet ei ehitatud Tallinnasse Tartu Kunstimuuseumi varade paigutamiseks ning nende kogud on seal hoiustatavast kunstist pungil. Tuletame meelde, et äsja lõppes arhitektuurikonkurss Tartusse raamatukogu ja kunstimuuseumi uue maja ehitamiseks, kuhu on sisse planeeritud nii muuseumi näitusepinnad kui ka hoidlad. Kas tegu oli farsi ja riigiraha raiskamisega?
Kas asutusel, kes oma töötulemuste pärast ei pea häbenema, kes on teenindanud Tartu linna ja kogu Lõuna-Eestit ei vääri respekti meie kultuuriministrilt, et tema kui võrdväärse osapoolega arutatakse tema tuleviku perspektiive. Me ei soovi lugeda ajalehest, et meie üle otsustatakse kui pahandust teinud jõnglase või poolearulise üle, kellega ei saa läbirääkimisi pidada. Eesti Vabariigis räägitakse kodanikuühiskonnast, me tahame ja oskame olla selle ühiskonna esindajad.
Soovime diskussiooni ning kuulda põhjendatud argumentatsioone ja kalkulatsioone, miks on vaja Tartu Kunstimuuseum muuta Eesti Kunstimuuseumi filiaaliks ja miks on vaja lammutada tugeva identiteediga asutus. Kahe kunstimuuseumi pikaajalise koostöö taustal on põhjust kõneleda partnerlusest, mitte konkurentidest.
Küsime, kuidas saab kujutava kunsti puhul rääkida dubleerimisest, kus iga kunstiteos ja kunstinäitus on unikaalne. Ei ole ju erinevates teatrites lavastatud Oskar Lutsu „Kevade“ duplikaat vaid originaal, millele hingamise annab lavastaja, muuseumis näitusetegija.
Muuseum on tervik, mille moodustavad kunstikogu ja sellest tulenevad funktsioonid. Galerii on vaid näitamisega tegutsev asutus, kes ei oma kunstikogu. Tartu kui professionaalse eesti kujutava kunsti sünnilinn on Tartu Kunstimuuseumile ainuomaseks asukohaks ja linnale vääriliseks visiitkaardiks. Ärge langetagem kultuurriigis tormakalt otsuseid, respekteerige oma ala professionaale, austage kunstipärandit ja ärge kasutage demagoogiat, mis solvab oma tööd südamega teinud inimesi. Me oleme pidevalt tõestanud, et suuri tegusid võib teha ka väikeste rahaliste vahendite ja väikese inimressursiga kui stiimuliks on kaitsta oma muuseumi head mainet. Kerge on haavata hästi funktsioneerivat asutust, kuid raske seda taastada.
Kas Vallikraavi hoone müük ühekordse tuluallikana, väga ebasoodsas turusituatsioonis, aukude täiteks ja kolimine ajutistele üüripindadele on ikka majanduslikult põhjendatud?
Loodame, et terve mõistus võidab ! Eesti Vabariigil kui ühel väiksemal Euroopa Ühenduse liikmel on ju teiste suuremate võrdsed õigused ja kohustused. Soovime oma õigusi ja kohustusi kanda iseseisva Tartu Kunstimuuseumina demokraatiat, kodanikuühiskonda ja sõnavabadust austavas riigis.

Tartu Kunstimuuseumi kollektiiv