Kolmapäev, september 21, 2011

Üksteist flirti hävinguga säilitamise südames

Liisa Kaljula kirjutab Tallinna arhitektuuribiennaali kuraatorinäitusest "11 Flirts" (Kadrioru kunstimuuseumis 25. septembrini 2011)


Märgiks sellest, et kultuuripealinna tiitel on Tallinna kultuurielu kihama pannud, pole mitte niivõrd see, et üritusi toimub nii ohtralt, et neid ei jõua ära külastada ega see, et kultuuripealinna infopunktis ulatub veel septembrikuus saba uksest välja, vaid pigem see, et programmis on spetsiaalselt kultuuripealinnaks ellu kutsutud suurejoonelisi üritusi, mis on – väikeste mööndustega – ka suurejooneliselt ellu viidud. Sest küllap on Tallinna suurimaks hirmuks käesoleval aastal saada kõrvutatud Alžiiri (2007), Vilniuse (2009) või Istanbuliga (2010), mis lähevad Euroopa kultuuripealinna ajalukku linnadena, kus Brüsselist tulnud rahastus toetas kohaliku kultuuri kõrval ka kohalikku kemplemist ning tõi kultuurilise rikkusena välja ka linnas vohava bürokraatia ja korruptsiooni. Euroopa kultuuripealinn on lakmuspaber, mis paratamatult testib ja näitab, kus ühiskondlikus mõttes asutakse, kas kultuuriks eraldatud süsti suudetakse otstarbekohaselt ja targalt kasutada ning eks varjatult on selle ürituse mõte ka euroopalike väärtuste tunnikontroll. Millest ka Tallinn ei ole päris puhtalt välja tulnud - Mikko Fritze lahkumine sihtasutuse juhi kohalt jääb mõraks, mida ka õnnestunud aastaga päriselt ei paranda, siin tuleb meil nina norus seista nende kultuuripealinnade kõrval, kus on rahapaja pärast pärast kraageldud ja valdkondlikku kompetentsi alahinnatud. Meie õnneks jääb välisarvustustes tooni andma muu – Tallinna kiidetakse kui uut Berliini, kus inimestel on energiat anda ka väheste vahenditega endast maksimum ning kus jätkub publikut nii traditsioonilisemale kui eksperimentaalsemale kultuurile.

Põhuteatri, Linnainstallatsioonide festivali ja Geriljakino kõrval on üks Tallinna võite sel aastal - ehkki kultuuripealinna rahastusest sõltumatu - tänavu ellu kutsutud Tallinna arhitektuuribiennaal, mille kuraatorinäitus „11 Flirts“ on Kadrioru lossis lahti vaid kaks nädalat ning jääb linlaste mällu ilmselt bulgakovliku unenäona, mida keegi hiljem enam naljalt ei usu. Ei usu, et avamise puhuks sõitis lossi piduseltskonda vedav biennaalitramm, ei usu, et lossiesiselt juhatas avamisgaalale neoonpunane vaip selle ääres välkuvate fotoaparaatidega, ei usu, et abilinnapea Taavi Aas pidas avamisel kõne sellest, kuidas linlane soovib üha rohkem oma linna kujundamises kaasa rääkida ja lõppude lõpuks ei usu, et näitus ise koosnes üksnes üheteistkümnest eksponaadist, mis olid lülitatud Kadrioru kunstimuuseumi püsiekspositsiooni nii, et külastaja ei pruukinud arugi saada, et ta viibib üheaegselt kahel teineteise sisse asetatud näitusel. Kompliment Kadrioru kunstimuuseumile – julguse eest lubada kaasaegse eksperimentaalse arhitektuuri kolded oma püsiekspositsiooni, mis on iga kunstimuuseumi püha hiis, konservatiivne tsoon, kus tehakse kunstiajalugu. Kompliment kuraator Villem Tomistele, kes on Kadrioru barokse interjööri ja püsinäituse väärikalt vanamoodsa kuraatoritöö pannud flirtima kaasaegse eksperimentaalse arhitektuurse mõtlemisega. Sest kokkuvõttes on sellest kohtumisest võimalik võita mõlemal poolel – sellele, kuidas meid ümbritsevat paratamatult ajaloolist, eklektilist, pidevalt muutuvat füüsilist ja vaimset keskkonda tervikuks siduda, on vaja mõelda nii arhitektidel linna kui muuseumiprofessionaalidel näituse loomise kontekstis.

Kui Villem Tomiste räägib säästlikust planeerimisest, siis mõtleb ta selle all midagi muud, kui siinmail on üldiselt harjutud mõtlema, see ei ole antimodernistlik arusaam sellest, et kultuuri pealetung tuleb peatada, et loodusele teed anda, vaid pigem, et kultuur peab õppima looduselt, muutuma ka ise ökosüsteemiks, mis suudab muutuvate oludega targalt kohaneda. Õigupoolest ei ole loodus ja kultuur antud näitusel vastandid, kultuur on looduse jätke, kasv, mis tungib välja ta enda pinnasest. „Ei täisnurkadele ja valgele, ei nürinurkadele või värvilisusele – on aeg voogavaks vormiks ja vaid rohelisele! Seesuguses „rohepestud“ keskkonnas ja üldises meelsuses on endiselt jäänud mõned üksikud, kes üritavad ka reaalselt näiliselt teineteist välistavaid teemasid, linna ja loodust, ühendada. Kumb neist on brutaalne, kumb õrn, jääb vaataja otsustada. Vaid üks on kindel, seekord sekkub loodus linna,“ kõlab kuraatori manifest näituse kataloogis. Maastikuurbanism ideedekogumikuna näeb urbaniseerumist dünaamilise protsessina ning inimkonna ees seisvate probleemide lahendusena näiteks linnasid, mis on tihedad ja kõrged pigem kui loodust enda alla matvalt suburbsed ja madalad, ning kus autosid enam ei kasutata ega olegi tarvis kasutada, sest kõik eluks vajalik on käe-jala juures. See on teatav ökofuturistlik mentaliteet, sest seltskond, kes Tallinna arhitektuuribiennaalil esindatud on, on ühelt poolt tsivilisatsiooni senise arengutee suhtes pessimistlik, ent teisalt sügavalt looduse ja tehnoloogia, looduse ja loovuse ristamise usku, täites futuristide nihilistliku hüüatuse justkui uue eetilise sisuga: fiat ars, pereat mundus! Hukkugu maailm, tehkem kunsti!

Fiona Sheppardi "Näpatud suudlusel" on näitusel keskne asukoht – see on barokse pargi ja lossi sümmeetriateljele, ballisaali ja anfilaadi ristumiskohale paigutatud pseudoantiikne objekt, mille sisse on peidetud Katariina aegse Kadrioru lossi õhtuses valguses makett. Detailideni arhiveeritud fiktiivne jutustus tsaristlikust armukolmnurgast – näituse kataloogis on toodud ära isegi muskulatuursed liikumised suudluse korral ning buduaari kupidotapeet – mida saab saalis kolmest küljest piiluda, kahest küljest läbi monokli ja ühest küljest läbi laiema avause, mis näitab läbilõiget tsarinna suveresidentsist: all pesunööridega teenijatekorrus ja üleval pikkade laudadega härrasrahvakorrus. Seega ühtlasi makett võimusuhetest tsaristlikus ruumis ning näide sellest, kuidas sotsiaalne hierarhia on arhitektuuri sisse kirjutatud, sest läbi alumise ja ülemise korruse funktsioonide erinevuse kehtib antud skeem ju ka tänases kunstimuuseumis. Näitusel on veel Tallinna arhitektuurse ajaloo ja säästliku arenguga suhestuvaid töid – Lisa Iwamoto ja Craig Scott on toonud vaatajani Tallinna vanalinna, mis on rannikut järgiva voolujoonelise arhitektuurse amööbi poolt justkui loodusõnnetuste eest kaitseks peo peale võetud. Või siis Tanel Veenre „Jumalik lahendus proosalistele uudistele: Koplis lendas katus“, hõberätik lendava linnu noka otsas, vaimukas kohaspetsiifiline installatsioon muuseumi hõbedakambris, mis näib viitavat, et häving ja looming ei pruugi olla vastandid ja vaenlased. Nende teoste perfektne lülitus lossi baroksesse interjööri ja püsiekspositsiooni – mis on kunstimuuseumi kõige reglementeeritum tsoon ka lavastuslikus mõttes - on esile tõstmist väärt. Näiteks Ensamble Studio „Trühvel“, mis paistab eemalt musta enesessetõmbunud risttahukana, mis sekkub ümbritsevasse vaid mööblitükina, ent juurde astudes näeb kasti kaaneks olevalt ekraanilt filmi sellest, kuidas looduskeskkonda siirdatakse tõrgeteta rakuke urbanistlikku elukeskkonda. Siirded ja ümberistutamine on teema, mis läbib näitust mitmekordse rekursiooniefektina: siirdamisest kõnelevad teosed on ise siirded püsinäituse teematubades ning biennaalinäitus ise siire kunstimuuseumi püsiekspositsioonis.

Mitmel puhul on tegu sümbioosiga püsinäituse ja biennaalinäituse vahel, kus biennaaliteos imab endasse tähendusi teemade kaupa kureeritud püsinäituse tubadest, andes omakorda tubadele uusi tähenduskihte, neis valitsevasse meeleollu siiski otsustavalt sekkumata. Näiteks François Roche, Stéphanie Lavaux, Jean Navarro ja Benoît Durandin`i „I`ve Heard About“, koralja abstraktse struktuuriga urbanistlik eksperiment, mis paigutudes tuppa „Rahva elu“ muutub omalaadseks futuristlikuks Paabeli torniks ning hakkab rääkima lugu sellest, kuidas kunagi hakatakse uuesti elama sidususes ja harmoonias, sest tehnoloogia areng võimaldab meil luua aina looduslähedasemaid struktuure. Samal moel imab Villem Tomiste ja Urmas Laansoo „Muuseumilill“ – muide, päriselt elav taim, mis elab biennaali aja muuseumi lühtri küljes – lisatähendusi rahvuslusele pühendatud toast, mida troonib baltisakslase Oskar Hoffmanni ajalehte lugev eesti kohtunik, viidates, et võõrkehad nii loovad kui lasevad end luua kontekstil, millesse nad tungivad. Loodusest pärit struktuurid on näituse esteetiline dominant: visiondivison oma meekärge meenutava „Vähilinnaga“, mis räägib tulevikust, kus meil tuleb suure tõenäosusega hakata inimtegevuse jääkidest enesele loodust matkivat elukeskkonda looma. Ka Terreform „RAPID RE(F)USE“ küsib, kas meie probleemide lahenduseks ei võiks hoopis olla selle kasutamine, millest tahaksime iga hinna eest lahti saada. Näituse suurejoonelisemaid ja ekstsentrilisemaid teoseid on Ben Kirk`i installatiivne „London ilma mesilasteta: arhitektuur närbunud linna tolmeldamiseks“, ritvade otsast rippuvad tehismesilased, mõeldud kunsttolmeldama Londonit juhul, kui mesilased otsustavad linna hüljata. Chicago linnavalitsus on seda probleemi asunud ennetama juba täna, rajades linnavalitsuse katusele aia koos mesitarudega - mesilased olevat kohal, linnaõhk puhtam ja katused pikemaealised.

Omamata eelteadmisi maastikuurbanismist kui kaasaegses arhitektuuris levivast uuest mõtteviisist ja tänavuse biennaali ideelisest keskteljest tajub iga vaataja, et näituse suurteks teemadeks on häving ja säilimine, loodus ja kultuur – kõiki uudiseid tarbivaid inimesi paratamatult painav küsimus tsivilisatsiooni tulevikust. Valmisolek halbadeks stsenaariumideks näib olevat tervemõistuslik reaktsioon, ent kuidas võtta inimkonnana vastutust ning normiks muutuva hävingu tingimustes reaalselt toime tulla? "Mida teha olukorras, kus inimene saab aru, et midagi on valesti, kuid protsess on vääramatu? Millegi puudumisel oleme alati leiutanud sellele lähima asendaja. Saabus öö koos pimedusega, vastuseks elav tuli,“ vastab näituse üks saatetekste ja mitmed näituse projektid pakuvad lahendusena välja just biomimikreid. „11 flirti“ näitab inimest värvika tegelasena, kes ühe käega lõhub ja teise käega loob ning post 9/11 ajastuvaimule kohaselt käib flirt apokalüpsisega just siin, Kadrioru kunstimuuseumis, intrigeerivaid mõtteid katastroofidest kui katalüsaatoritest, hävingust kui senitundmatust loovuse allikast esitatakse just siin, säilitamise südames. Mis muudab need mõtted Kadriorus eriti akuutseks, on siin tavalisest tugevamini tajutav kontrast hoolikalt säilitatava kultuuripärandi ja hävingustsenaariumidega flirtivate arhitektuursete visioonide vahel. Näituse üksteist tööd, millest enamuse moodustavad utopistlikud maketid, on leidnud endale koha Eesti kunstimuuseumi väliskunsti kollektsiooni silmaterade, parimates tingimustes hoitavate Madalmaade, vene, itaalia ja saksa meistrite šedöövrite kontekstis, ajaloost rasketes hämarates saalides, mis räägivad ühtlasi kunstist kui trofeest, võimul püsimise garandist. Eksperimentaalse arhitektuuri maketid koos poeetiliste saatetekstidega aga pigem enese usaldamisest muutuste hoolde sarnasel moel nagu seda teeb loodus, mis ei säilita kunagi kunstlikult.

Tallinna arhitektuuribiennaali ja Linnainstallatsioonide festivali lõpetab Tetsuo Kondo installatsiooni „Rada metsas“ avamine Kadrioru pargis sel laupäeval, 24. septembril.


Eveline Visser "Linnulinn" ruumis "Hollandi kuldne kuma"

Lisa Iwamoto, Craig Scott "HydroLine" ruumis "Looduses"

Francoise Roche, Stephanie Lavaux, Jean Navarro, Benoit Durandin "I`ve Heard About" ruumis "Rahva elu"

Ensamble Studio "Trühvel"

Villem Tomiste, Urmas Laansoo "Muuseumilill"

Fiona Sheppard "Näpatud suudlus" barokses ballisaalis lossi sümmeetriateljel





Kommentaare ei ole: