Laupäev, jaanuar 07, 2012

Avalik kiri SA Tallinna Kunstihoone Fond Nõukogule, EV Kultuuriministeeriumile, Tallinna Kultuuriväärtuste Ametile ja Eesti Kultuurkapitalile

Kasvava mure ja hämminguga jälgime Tallinna Kunstihoones toimuvaid protsesse, mida väljendavad Kunstihoone uue juhataja Karin Hallas-Murula problemaatilised seisukohavõtud ja teod. Me ei kiida heaks palgaliste kuraatorikohtade koondamist Tallinna Kunstihoonest. Me ei kiida heaks Karin Hallas-Murula poolt 19.10.2011. Postimehes avaldatud seisukohti, mida iseloomustavad liialdatud Eesti-kesksus ja natsionalistlik kapseldumine. Me ei ole nõus tulevikuvisiooniga, mis taandab Kunstihoone juhtimispõhimõtted esmajoones kvantitatiivsetele näitajatele, nagu publikarvu suurendamine, mitte aga sisulistele kaasaegse kunsti küsimustele ja dialoogile kohaliku ning rahvusvahelise kunstiavalikkusega. Samuti ei kiida me heaks, et ühe avaliku kunstiinstitutsiooni juht lubab endale antifeministlikke sõnavõtte.

Eeldame, et Tallinna Kunstihoone tahab jätkuvalt kuuluda professionaalsete kaasaegsele kunstile suunatud näituseinstitutsioonide ning euroopalike kunsthallede hulka. Kunsthalle traditsioon Euroopas ulatub oma kõige varasemates ilmingutes 19. sajandi kahekümnendatesse aastatesse. Algusaastatel juhtisid kunsthallede tegevust enamasti nõukogud, määrates ametisse intendandi, kelle ülesandeks oli korraldada igapäevast tööd, hoida korras maja ning viia ellu nõukogu poolt ette kirjutatud näitusteprogrammi. 20. sajandi keskpaigast on kunsthallede juhtimises, sõltumata omandivormist, juurutatud juhtimismudelit, kus institutsiooni tööd kontrolliv nõukogu nimetab ametisse juhatuse, kelle ülesandeks on juhtida asutuse igapäevast tegevust, algatada ja kureerida omaprojekte ning koostada näitusteprogrammi, kutsuda kuraatoreid ja kunstnikke teostama näituseprojekte, anda välja trükiseid ning korraldada seminare, konverentse jms. Reeglina on juhatuse liikmete tööperiood piiratud, jäädes enamasti 3-5 aasta vahele ja nõukogul on siin pigem järelvaatav ja nõuandev funktsioon.

Tallinna Kunstihoone on ehitatud 1934. aastal Kultuurkapitali rahade eest üleeuroopalikus kunsthallede püstitamise laines. 1930ndatel juhtis Kunstihoone tööd Kultuurkapitali komisjon, kes koostas ka Kunstihoone programmi. Nõukogude ajal muudeti Kunstihoone Eesti Nõukogude Kunstnike Liidu näituste sektoriks ning näituseid Kunstihoones kinnitas ENKLi volikogu. 1990ndate alguse erastamiste laines jäi Kunstihoone maja Eesti Kunstnike Liidule (EKL). Kuigi Kunstihoonet üritati muuta iseseisvaks institutsiooniks juba siis, see lõpuni siiski ei õnnestunud. Nii asutati 1990ndate aastate keskel EKLi poolt SA Tallinna Kunstihoone Fond, mille üle määrati valitsema peamiselt EKLi liikmetest koosnev nõukogu. Nõukogule langes jätkuvalt ka näituste valimise kohustus, mida korraldati avalike konkursside korras.

Seega võib väita, et klassikalist kuratoorset juhtimismudelit pole Tallinna Kunstihoones kahjuks siiani rakendatud, kuid kui 2002. aasta lõpus asus Kunstihoone juhatajana ametisse Reiu Tüür, loodi Kunstihoonesse kaks koosseisulist kuraator-galeristi ametikohta. Ametisse asunud kuraatorite ülesandeks oli produtseerida näitusi ning hoolitseda programmi elluviimise eest Kunstihoone kolmel näitusepinnal. Kuigi näituseid valis ja kinnitas endiselt Kunstihoone nõukogu, said kuraatorid oma projekte realiseerida kokkuleppel nõukoguga ja väljaspool konkurssi ning soovituste kaudu kaasata galeriiprogrammidesse olulisi kunstnikke nii kohalikult kui rahvusvaheliselt kunstiväljalt. Selline kompromissvariant läbimõeldud, kureeritud programmikoostamise põhimõtete ja kureerimata konkursi vahel lõi mitte küll rahuldava, aga siiski mõningase tasakaalu kohalikul kunstimaastikul keskset rolli mängiva Kunstihoone juhtimisstrateegiates. Statsionaarsetel kuraatorikohtadel oli ka ülioluline roll professiooni arengu seisukohalt Eestis laiemalt ning näitused, mida Kunstihoone produtseeris, on olnud heal rahvusvahelisel ja professionaalsel tasemel, luues Kunstihoonele ka rahvusvahelise maine.

13. detsembrist - 20. detsembrini on Kunstihoone uus juht Karin Hallas-Murula koondanud nii kuraator-galeristide kui ka varahoidja ametikohad. See tähendab tagasiminekut Kunstihoone juhtimises, kus omaproduktsioonil, programmitervikul ja institutsionaalse näo kujundamisel peaks jätkuvalt olema oluline roll. Rõhutame, et me ei räägi antud juhul koondatud kuraatorite isikutest, vaid printsiibist, millega hävitatakse habras tasakaal euroopaliku ja nõukoguliku juhtimismudeli vahel. Kuraatorikutse on kaasaegse kunstimaailma loomulik professionaalne osa, see ei tähenda vaid ühe kunstisuuna domineerimist. Kutselise nüüdiskunsti kuraatori kadumine Eesti kunstipildist viib lõpuks valdkonna deprofessionaliseerumiseni. Võib küll uskuda projektipõhiselt töötavate kuraatorite jätkuvasse motivatsiooni rahvusvahelisel tasemel enesetäienduseks ja suhtevõrgustike loomiseks, ei ole aga kindel, et tänaste rahastustingimuste juures leiduks palju neid, kes oma tööd Eestis tegema jääks. Tallinna Kunstihoone on riiklikult rahastatud näitusemaja ja see peaks toimima professionaalse kunstiinstitutsioonina selle parimas tähenduses - rahvusvahelise programmi, motiveeritud ja professionaalsete kuraatorite ning kunstnikkonna viljakas koostöös.


Leiame, et kuigi Kunstihoone maja kuulub EKLile ning tema loodud on ka Kunstihoone Sihtasutus, ei ole siiski õige ignoreerida euroopalikke tavasid institutsionaalses töökorralduses ning kuna Kunstihoonet rahastatakse valdavalt avalikest vahenditest – Kultuuriministeeriumi, Tallinna linna ja Kultuurkapitali poolt – tuleb Kunstihoonel ka kunstiavalikkuse ees vastust anda.
Leiame, et EKL ei esinda eesti kunstiavalikkust ega kunstnikkonda täielikult ning seega pole Kunstihoone üksnes EKLi siseasi.
Leiame, et kuraatorikohtade ärakaotamine viib Kunstihoone kui näitusepaiga professionaalsesse kriisi ning vähendab institutsiooni tõsiseltvõetavust nii lokaalsel kui ka rahvusvahelisel tasandil. Leiame, et kui Kunstihoone allutatakse otseselt üksnes EKLi ja selle alaliitude huvidele, mõjub see halvasti kunstielule Eestis tervikuna.
Meie sooviks on normaalselt funktsioneeriv kaasaegsele kunstile orienteeritud kureeritud programmiga Kunstihoone, mitte EKLi näitustesektor.


Avalikule kirjale saab toetust avaldada Facebookis, märkides ennast osalejaks sündmusel http://www.facebook.com/events/341552259207322/ või saates meili aadressile kaasaegsekunstiliit@gmail.com

Kommentaare ei ole: