Neljapäev, jaanuar 05, 2012

Näitus kui avalik ruum

Liisa Kaljula

Sophie Calle Tallinna Kunstihoones - publikumenu ja avaliku ruumi missiooni ideaalne kombinatsioon


Detsembrikuus Kumu auditooriumis toimunud Kunstiteadlaste Ühingu teemapäev „Mis on hea näitus?“ võttis tänuväärselt üles läinud aasta ühe kuumema teema kohalikul kunstiväljal – küsimuse näitusepoliitikast avalikel näitusepindadel – ja pani mõtisklema selle üle, mis on see korra aastas kokku kutsutav KTÜ teemapäev?

Kõigepealt esimesest. Maria-Kristiina Soomre kokku pandud päevakava – mis koosnes publikumenu, näituse kaanonite ja näituse kui avaliku ruumi teemalistest paneeldiskussioonidest – oli siinseid eripärasid arvestav ning resoneeris aasta lõpus Kunstihoone reorganiseerimisega ajakirjanduses üles keerutanud vaidlustega avalike näitusepindade missioonist. Kuigi teemapäeva ülesehituse osas jäi siinkirjutaja jaoks pisut segaseks, miks näitusepoliitikaga seotud paneelid olid lahku löödud ning näitust kui kunstilist meediumi puudutav paneel jäetud nende kahe vahele, oli teoreetiliste ja praktiliste baasküsimuste üles seadmine igati omal kohal. Sest näitus kui meedium tõesti on eesti kunstiteadlaste poolt vähe läbikirjutatud teema, mida valdavad pigem praktikud ning kuigi teemapäeva eelduseks oli, et näituste kohta on tänaseks palju uurimuslikku ilmunud, eestikeelsest näituseteooriast rääkida veel ei saa. Mis puutub publikumenu ja näituse kui avaliku ruumi küsimustesse, siis kipub üks neist kirglikult huvitama üht osa meie kunstiteadlastest, samas kui teine on oma südameasjaks võtnud teise. Küsimus ei ole siin niivõrd põlvkondlikus lõhes, elatakse lihtsalt – ja tundub, et ületamatult - erinevates infoväljades. Sest sisulist dialoogi nende kahe vahel ka jõulukuises Kumu auditooriumis ülemäära ei toimunud, ühed rääkisid ikka avalikust ruumist ja teised viisid jutu ikka turundusele. Miks siin konsensust hädasti tarvis oleks? Kuna riiklikud näitusepinnad juriidilises mõttes on avalikõiguslikud, siis lasuvad neil ka avalikõiguslikud kohustused - arendada rahvuskultuuri ning olla mitte üksnes ühiskonna kõige arvukama strata, vaid läbilõikeliselt kogu ühiskonna teenistuses (avalikest vahenditest rahastatavad sihtasutused nagu Kunstihoone Fond peaksid lähtuma samadest põhimõtetest). Ehk kuidas klapitada avaliku ruumi missiooni hea ja väärika turundusega, ongi ju põhiküsimus.

Lisaks püstituse ajakohasusele rõõmustasid veel paar asja, esiteks, et üritus ei olnud üksnes Tallinna kolme kunstiinstitutsiooni keskne, teiseks, et esinejate seas oli ka neid, kes ei lähtunud oma sõnavõtus konkreetsest institutsionaalsest taustast, ning kolmandaks, oli ka hästi ette valmistatud ettekandeid (vanakool on äge). Ideaalne kunstiteadlaste teemapäev – minu ettekujutuses - oleks saada hetkeks varju väikese kildkondliku kunstimaailma igaveste hädade eest ja olla momendiks enesekriitiline. Nii palju siis teisest.

Kõige rohkem kurvastas see, et näituse kui avaliku ruumi paneelis jäi haigestumiste ja eemalviibimiste tõttu arhitektuuris, linnaplaneerimises ja urbanistikas omandatud linnaruumi kui avaliku ruumi kogemus museaalsele ruumile üle kandmata. Selleks, et see diskussioon ei vaibuks, tuleb alljärgnevalt jagamisele kureerimisteooriale ja -praktikale keskenduva sõltumatu netiväljaande „On Curating“ novembrinumber, mis käsitleb avaliku ruumi loomise ja hoidmisega seotud probleeme erinevates maailma metropolides, Zürichis ja Mumbais, Pekingis, Shanghais ja Tokios. Võibolla on linnaruumis pidevalt peale tungiva kaubamajastumise probleemiga silmitsi seisva Mumbai kogemuses midagi kasulikku ka avalike pindadega töötavale professionaalile Tallinnas? Sest nagu tunnistab Ingrid Ruudi Kultuuripealinna dokumentaalfilmis „Must kast“ (rež. Marko Raat, 2012), tuli Tallinna linnainstallatsioonide festivalil osalejatele kõigepealt laiali jagada kaardid selle kohta, kus linnaruumis üldse eksisteerib veel avalikku ruumi. Ehk – avalik ruum meie linnaruumis on defitsiit. Kuigi probleemid, mis linnaruumis on möödapääsmatud juba juriidilises mõttes, paistavad loomemajanduse tingimustes aina aktuaalsemad ka avalikel näitusepindadel: asutuste juhtide sõnul peab kunstinäitus suutma võistelda kobarkinode ja kaubanduskeskustega (ehkki Eha Komissarov kummutab läinudnädalases Ekspressis eduka blockbusteri müüdi Eestis).

Lõpetuseks küsiks, kas meie avalikku sektorisse kuuluvad, ent omatulu kohustusega silmitsi seisvad või seda prioriteediks pidavad näitusepinnad üldse on veel avalik ruum? On meie muuseumidegi näol üldse tegu veel avalikõiguslike juriidiliste isikutega, mis on ellu kutsutud seaduse alusel avalikes ehk ühiskondlikes huvides? Või on see nihe avalikõiguslikust eraõiguslikuks Eestis „loomemajanduse“ sildi all juba märkamatult teoks saamas?

On Curating novembrinumbri saab igati seaduslikult alla laadida aadressilt:

http://www.on-curating.org/issue_11.php

Aitäh Maria-Kristiina Soomrele lugemismaterjali soovitamast ja jagamast!

12 kommentaari:

Indrek ütles ...

Ma ise ei käinud kohal, aga sinu kokkuvõttest Liisa, jääb selline mulje, et üldiselt tegelesid kõik ettekanded probleemi kirjeldamisega (nagu tavaliselt), ega pakkunud ühtki lahendust, või kui ka pakkusid, siis ei kavatse ei lahenduse pakkuja ega keegi teine midagi ettevõtta.
Ideaalne oleks teemapäev kui kohale tulijad räägiksid mida ka kuidas nad teinud on olukorra parendamiseks ja miks üks või teine lahend on paremini või kehvemini toiminud.
Ma ei ürita siin ideaalina esitada kom.partei koosolekut, kus kõik aplodeerisid, et kõik oli nii ilus ja hea, ent kooris ädaldamine ei ole oluliselt produktiivsem kui üksi ädaldamine.

lassebosse ütles ...

Teemapäeval muide ei nenditud avaliku ruumi probleemi avalikel näitusepindadel, mis tundub üsna uskumatu nüüd, kui nett on täis üleskutseid Kunstihoone okupeerimiseks. Üritus lõppes Sirje Helme sõnadega, et muretsemiseks pole põhjust, Euroopa muuseumides omatulu kohustust küll pole, aga teemaks on samuti education and entertainment. Arusaadav, juhtide ülesanne ongi rahustada, öelda, et kõik on korras, aga kas ka teadlaste - KTÜ - ülesanne? Tegelikult ma teen liiga, EKA Solveig Jahnke võttis täiesti üles selle teema, et kaasaegne turundus ei peaks enam tegelema homogeensele keskklassile pihta saamisega, vaid just arvukate niššidega. See oli täitsa juba lahenduse poole, aga avaliku ruumi probleemist räägiti teadlaste teemapäeva kohta ikka vähe, võibolla ma ootasin teatavat intellektuaalset seisukohavõttu, tead, nagu ärevatel aegadel ikka.

Liisa

Maria ütles ...

Liisa, võibolla oligi probleem selles, et ootasid-ootasid ja magasid võimaluse see seisukoht võtta maha? See ei olnud tingimata teadusüritus, kus uurijad "probleemile" "lahendusi" pakuvad. See oli teemapäev, sest korraldajate arvates pole teemat teadvustatud. Nii madal latt oligi st. Ja mikrofonid olid mõlemas suunas saadaval.

lassebosse ütles ...

Muidugi magasin, täiesti tunnistan, et ei olnud demokraatlikuks mikrofoniks valmis (minu demokraatia latt oli madal!). Eks ma selle kokutamise heastamiseks kirjutangi. Ühtlasi selleks, et harjutada sellist asja nagu arutlev (vs ründav) kriitika, just kolleegiga eile arutasuime, et kollegiaalset tagasisidet on vähe, mistõttu otsustasime, et sellega tuleb hakata programmiliselt tegelema. Ja ikka vist natuke ka seetõttu, et latti tõsta, sest kui ma loen eilseid arutelusid Facebookis linnaruumi sekete teemal, siis ma ütleks, et me oleme valmis juba palju sügavamale minema nendel avaliku ruumi teemadel. Kelle järgi latti tõsta, kas nende järgi, kes on rohkem kursis ja rohkem huvitatud või nende järgi, kes vähem? Mina olen lattide tasapisi kõrgemale timmimise poolt, parasjagu nii tasapisi, et erinevate gruppide vahel võõrandumist ei tekiks, aga mingi uue info integreerimine siiski toimuks. Ja veelkord, minu kirjutis ei ole mõeldud ründava, vaid arutleva kriitikana, mis on kahtlemata kompliment üritusele.

Liisa

lassebosse ütles ...

«Mida mina väga tahaks näha, on see, et liiguksime edasi kultuuri lahtiriigistamisele," Rein Lang eilses Postimehes.

Mida tahaks kultuuriringkond ise? On tal üldse sõnaõigust?

Mida mina väga tahaks näha, on avarapilguline diskussioon selle üle, mida kultuuriasutuste muutmine sihtasutusteks endaga pikemas perspektiivis kaasa tooks.

Laur Kaunissaare võiks kirjutada kuskil lahti oma mõtted loomemajandusest.

Anonüümne ütles ...

Saan aru Langi plaanist vaadata üle kultuuriasutuste rahastus, saan aru ka tema algatuse sellest osast, mis puudutab kultuuriasutuste vastutust oma otsuste eest. Aga toodavad eeskujud ei lähe mitte - Virumaa Muuseumid ei saa olla Eesti mäluasutuste eeskuju, sest antud sihtasutus ei tegele kultuuriväärtuste hoidmise, uurimise ja kommunikeerimisega, vaid loob publikule elamusrikkaid simulaakrume, pakub meelelahutust, toitu ja jooki. Et Palmse mõis sai arenduse eest äsja muuseumiroti auhinna - paraku mitte monograafia või uue püsiekspositsiooni eest, vaid kõrtsi ja konverentsikeskuse loomise eest.

Peep

Anonüümne ütles ...

Suurest tundub selle lahtiriigistamise taga olevat väga lihtne käik. Nimelt on ikkagi õhus kult töötajate palgatõus, samas kuna KMil on äraütlemata palju allasutusi peaasjalikult kõikvõimalike muuseumide ja raamatukogude näol, siis hetkel pole see võimalik. Sisuliselt antakse endale aru, et lihtsam on sundida hulk allasutusi KOVide kaela või sihtasutusteks, kes siis peavad ise hakkama saama. Ülejäänud allasutustes aga tõstetakse palka.
Mis puudutab "avarapilgulist diskussiooni", siis sellega on nii ja naa. Viimasel ajal olen sattunud kõikvõimalikele ümarlaudadele. Kohati tekib pigem grupiteraapia tunne, kus taaskord räägitakse üks ja sama jutt läbi. Positiivne iseenesest on see, et saab teada, mis asju teised toimetavad. Negatiivne on aga paraku see, et ega sest teraapiast suurt midagi ei juhtu, parimal juhul saab üks paber. Aga ma nendin nende vajalikkust.
Markus

lassebosse ütles ...

Markus, aga mida nendel ümarlaudadel siis räägitakse?

Sain lõpuks kätte Müürilehe paberversiooni ja Keiti Kljavin kirjutab seal kahest paralleelselt kehtivast avalikkuse definitsioonist: kodanlik avalikkus ja kontra-avalikkus. Terminid terminiteks, nende üle võiks vaielda (kas Sheikhi kontra-avalikkus on kõige parem mõiste ja millised on Valgustuse ja kodanliku avalikkuse suhted), aga tekst illustreerib minu arust päris hästi praegu nii Kunstihoone kui Kunstiakadeemia ümber toimuvat, kus on käibel kaks täiesti erinevat arusaama avalikust ruumist.

Kes veel ei ole jõudnud lugeda, siis etskae (tsekkige) ühtlasi Müürilehe uut kodukat:

http://savidivas.net/myyrileht/?p=124

Liisa

Anonüümne ütles ...

Kunstihoone tutikaid punaseid kirju tsekkige ka:

www.kunstihoone.ee

Ja Kumu uut kodukat:

www.kumu.ee

Maarin Mürk ütles ...

oi nad siis ostsidki siis kumu domeeni tagasi? wow.

http://www.epl.ee/news/eesti/article.php?id=51032961

lassebosse ütles ...

Taasavatud on ka Wikipedia kodukas:

www.wikipedia.org

Anonüümne ütles ...

Liisa, tavalisi asju. Kuidas ajakirjanduses kunst ei kajastu, äärmisel juhul vaid uudise tasemel. Tartus kirutakse, et ETV korrespondenti ei eksisteeri, va juhul, kui on skandaal.
Vaetakse kunstihariduse küsimust üldhariduskoolides ja üldisemalt, kuidas inimesi näitustele saada ja kas üldse peaks pingutama (kurikuulus kvantiteedi küsimus). Noh, ja siis klassikaline sisu küsimus, milliseid näitusi peaks/ tasuks teha. Ja siis igipõline konnatiigistumine vs oma näo kaotamise teemablokk. Loomuliult on kõikvõimalikke pudinaid teemasid veel.
Markus