Näitus kui avalik ruum

Liisa Kaljula

Sophie Calle Tallinna Kunstihoones - publikumenu ja avaliku ruumi missiooni ideaalne kombinatsioon

Detsembrikuus Kumu auditooriumis toimunud Kunstiteadlaste Ühingu teemapäev „Mis on hea näitus?“ võttis tänuväärselt üles läinud aasta ühe kuumema teema kohalikul kunstiväljal – küsimuse näitusepoliitikast avalikel näitusepindadel – ja pani mõtisklema selle üle, mis on see korra aastas kokku kutsutav KTÜ teemapäev?

Kõigepealt esimesest. Maria-Kristiina Soomre kokku pandud päevakava – mis koosnes publikumenu, näituse kaanonite ja näituse kui avaliku ruumi teemalistest paneeldiskussioonidest – oli siinseid eripärasid arvestav ning resoneeris aasta lõpus Kunstihoone reorganiseerimisega ajakirjanduses üles keerutanud vaidlustega avalike näitusepindade missioonist. Kuigi teemapäeva ülesehituse osas jäi siinkirjutaja jaoks pisut segaseks, miks näitusepoliitikaga seotud paneelid olid lahku löödud ning näitust kui kunstilist meediumi puudutav paneel jäetud nende kahe vahele, oli teoreetiliste ja praktiliste baasküsimuste üles seadmine igati omal kohal. Sest näitus kui meedium tõesti on eesti kunstiteadlaste poolt vähe läbikirjutatud teema, mida valdavad pigem praktikud ning kuigi teemapäeva eelduseks oli, et näituste kohta on tänaseks palju uurimuslikku ilmunud, eestikeelsest näituseteooriast rääkida veel ei saa. Mis puutub publikumenu ja näituse kui avaliku ruumi küsimustesse, siis kipub üks neist kirglikult huvitama üht osa meie kunstiteadlastest, samas kui teine on oma südameasjaks võtnud teise. Küsimus ei ole siin niivõrd põlvkondlikus lõhes, elatakse lihtsalt – ja tundub, et ületamatult - erinevates infoväljades. Sest sisulist dialoogi nende kahe vahel ka jõulukuises Kumu auditooriumis ülemäära ei toimunud, ühed rääkisid ikka avalikust ruumist ja teised viisid jutu ikka turundusele. Miks siin konsensust hädasti tarvis oleks? Kuna riiklikud näitusepinnad juriidilises mõttes on avalikõiguslikud, siis lasuvad neil ka avalikõiguslikud kohustused - arendada rahvuskultuuri ning olla mitte üksnes ühiskonna kõige arvukama strata, vaid läbilõikeliselt kogu ühiskonna teenistuses (avalikest vahenditest rahastatavad sihtasutused nagu Kunstihoone Fond peaksid lähtuma samadest põhimõtetest). Ehk kuidas klapitada avaliku ruumi missiooni hea ja väärika turundusega, ongi ju põhiküsimus.

Lisaks püstituse ajakohasusele rõõmustasid veel paar asja, esiteks, et üritus ei olnud üksnes Tallinna kolme kunstiinstitutsiooni keskne, teiseks, et esinejate seas oli ka neid, kes ei lähtunud oma sõnavõtus konkreetsest institutsionaalsest taustast, ning kolmandaks, oli ka hästi ette valmistatud ettekandeid (vanakool on äge). Ideaalne kunstiteadlaste teemapäev – minu ettekujutuses - oleks saada hetkeks varju väikese kildkondliku kunstimaailma igaveste hädade eest ja olla momendiks enesekriitiline. Nii palju siis teisest.

Kõige rohkem kurvastas see, et näituse kui avaliku ruumi paneelis jäi haigestumiste ja eemalviibimiste tõttu arhitektuuris, linnaplaneerimises ja urbanistikas omandatud linnaruumi kui avaliku ruumi kogemus museaalsele ruumile üle kandmata. Selleks, et see diskussioon ei vaibuks, tuleb alljärgnevalt jagamisele kureerimisteooriale ja -praktikale keskenduva sõltumatu netiväljaande „On Curating“ novembrinumber, mis käsitleb avaliku ruumi loomise ja hoidmisega seotud probleeme erinevates maailma metropolides, Zürichis ja Mumbais, Pekingis, Shanghais ja Tokios. Võibolla on linnaruumis pidevalt peale tungiva kaubamajastumise probleemiga silmitsi seisva Mumbai kogemuses midagi kasulikku ka avalike pindadega töötavale professionaalile Tallinnas? Sest nagu tunnistab Ingrid Ruudi Kultuuripealinna dokumentaalfilmis „Must kast“ (rež. Marko Raat, 2012), tuli Tallinna linnainstallatsioonide festivalil osalejatele kõigepealt laiali jagada kaardid selle kohta, kus linnaruumis üldse eksisteerib veel avalikku ruumi. Ehk – avalik ruum meie linnaruumis on defitsiit. Kuigi probleemid, mis linnaruumis on möödapääsmatud juba juriidilises mõttes, paistavad loomemajanduse tingimustes aina aktuaalsemad ka avalikel näitusepindadel: asutuste juhtide sõnul peab kunstinäitus suutma võistelda kobarkinode ja kaubanduskeskustega (ehkki Eha Komissarov kummutab läinudnädalases Ekspressis eduka blockbusteri müüdi Eestis).

Lõpetuseks küsiks, kas meie avalikku sektorisse kuuluvad, ent omatulu kohustusega silmitsi seisvad või seda prioriteediks pidavad näitusepinnad üldse on veel avalik ruum? On meie muuseumidegi näol üldse tegu veel avalikõiguslike juriidiliste isikutega, mis on ellu kutsutud seaduse alusel avalikes ehk ühiskondlikes huvides? Või on see nihe avalikõiguslikust eraõiguslikuks Eestis „loomemajanduse“ sildi all juba märkamatult teoks saamas?

On Curating novembrinumbri saab igati seaduslikult alla laadida aadressilt:

http://www.on-curating.org/issue_11.php

Aitäh Maria-Kristiina Soomrele lugemismaterjali soovitamast ja jagamast!