Avakõnedeks valmistuvad TKLi president Markus Toompere ja Kunstimaja galerist Indrek Grigor
Oma muljeid jagab Maarin Mürk, Artishoki ajutine korrespondent Tartus.
Näitus avatud 21.12.2011 – 15.01.2012, Tartu Kunstimajas.
Kunstnike liidu aastanäitus on formaat, mis on hambus olnud alates 90ndatest kui kunstiellu sekkus kuraatoriinstitutsioon ning seadis kahtluse alla nõuka-aegsed traditsioonid. Aastanäitus on samas paadis küsimusega milline peaks olema kunstnike liidu positsioon ühiskonnas kaasajal, keda see liit esindab, millega tegeleb jne. Tagantjärgi tundub, et 90ndatel ja 00ndate alguses teravamalt esile kerkinud EKLi problematiseerimine taandus noorte vihaste (meeste) isatapu katseks, aga isake on ikka veel vägagi elus ja juba 13ndat aastat president. Noorem põlvkond on oma erialase tegevuse ehitanud üles kuhugi liidu kõrvale, sest tundub, et selle mammutiga ei ole midagi peale hakata, see ei seisa nende huvide eest, enamust 900st liikmest ei kohta jooksvas kunstielus jne. Aga aastanäitused on vaatamata kõigele jäänud, nii üldised kui lisaks veel alaliitudele omad. Pidev vaikne nurin väljalt on ilmselt survestanud EKLi näitama üles vähemalt teatud valmidust liikuda kaasaegsemate näitusetegevuse printsiipide poole ning tulemuseks on olnud pigem campid teemanäitused - “Mehitamine” (2001), “Sõltuvussõltumatus” (2002), “Mina ja Teine” (2003), “Identiteedid” (2004), “Tehnobia” (2005), “Elamise kunst” (2007), “Vabaduse väljak” (2008) jne. Probleem on enamasti olnud selles, et vaatamata teemale on neil näitustel puudunud sisuline kuraatoritöö – valitud väga laia teema alla mahuvad ikka kuidagi ära enamik kohaletoodud töid. Valiku kriteeriumid tunduvad olevat kunstniku auväärsus (kindel nimekiri, kes aastast-aastasse omale koha leiavad) ja töö üldine nö headus (või huvitavus/üllatavus võrreldes kunstniku eelneva loominguga). Nii ongi nii teema kui kuraatori tegevus jäänud enamasti glasuuriks muutumatuna püsinud aastanäituste traditsioonil, millega EKL end kindlustab.
Nüüd Tartu 2011 aasta kunsti ülevaatenäituse juurde, mida oli seekord külalisena kutsutud kureerima-kujundama Mall Nukke. Tulemuseks on näitus, mille kuraatorikontseptsiooniks on kujundus. Nukke poolt loodud keskkond triumfeerib väljapandud tööde ja kunstnike üle ja näitab nii koha kätte ka laiemalt Tartu kunstielule. Avakõnes mainis Nukke, et ta teadis, et Tartus on palju maali ja lähtus ettevalmistustes sellest teadmisest.
Kes otsib, see leiab. Tartu kunsti ülevaade aastal 2011 koosnebki 90% ulatuses maalidest. Ja mitte lihtsalt maalidest, vaid VÄRVILISTEST maalidest. Oi kui värvilistest. Aga mis on veel silmatorkavam – näituse kujundus oma intensiivsuselt lööb iga kell üle eksponeeritud taiesed. Erk-oranžid, mustad, hallid ja valged vaheseinad vonklevad ruumist ruumi ja võtavad silme eest kirjuks. Võibolla olid kuraator-kujundajal isegi värvid enne paigas ja kohaletassitud töödest läbisid tema sõela need, mis sellesse formalismil põhinevasse kontseptsiooni sobisid. Seega oli väljas väga palju halbu maale – tehniliselt nõrgad, läbitöötamata, amatöörlikud – mis aga sobitusid suurepäraselt oma taustale! Tallinnast tulijana on Nukke lähtunud eelarvamusest, et Tartu kunst võrdubki ju maal. Kas maal ise on hea või halb, polegi oluline – Nukke käsitleb maali eelkõige dekoratiivse esemena ja selle eseme funktsioon on oma taustal hea väljanäha ja luua kokkuvõttes terviklik ruumimulje.
Sellele kõige taustal – nii kunstnike liitude aastanäituste tradistiooni kui ka konkreetse näituse mõttes – paneb kirsi tordile sama näituse avamisel pidulikult kätte antud 2011 aasta Ado Vabbe preemia, mille pälvis – üllatus! Jaan Elken! Nii näitus kui preemia pühitsevad seega Tartu maalikunsti (mille inkubaator on loomulikult Elkeni juhtitud maalikunsti osakond filosoofia teaduskonna tiiva all) ja loovad Tartule omamütoloogiat MAALIKUNSTI linnana (Eestis antakse ju välja igasuguseid “pealinna” tiitleid – äkki Tartule anda tiitel “maalikunsti pealinn”?). Asjaolu, et Tartus tehakse ka teistsugust kunsti, ei mahu pildile (heitluses Vabbe preemia eest jäi Elkenile näiteks napilt all Timo Toots). See ei sobitu soovitud institutsionaalse kuvandiga ja häiriks väljakujunenud, mugavalt lihtsustatud arusaama Eesti üldisest kunstimaastikust, kus Tartus on maal kui puhas kunst, Pärnus on performance kui puhas kunst, Moostes on puhas sotsiaalne kunst ja Tallinnas on kõik ülejäänu (kommerts, loovtööstus ja analüütiline neokontseptualism, mida kahe esimese kõrvalt viljeletakse).
Niipalju kui ma aru olen saanud, siis anti Vabbe preemia Elkenile eelkõige õpetamistegevuse eest. Hämmastav – anda sellise klausliga preemia isikule, kelle juhitud osakond alles hiljuti elas läbi poolavaliku turbulentsi seoses üliõpilaste enda tõstatatud protestiga autoritaarse juhtimisstiili suhtes, kus on olnud probleeme akrediteerimisega jne? Linna poolt kompensatsioon üleelatud ebamugavuste eest?
Aga keegi peab ju iga kandidaadi esitama ja Elkeni esitas ikkagi nö väli ise. Mulle aga tundub, et Tartu kunstiväli hindab üle enda vajadust Elkeni järele. Elkenil on Tartut tunduvalt rohkem vaja. Kõik need nooled, mis vahel ikka tema kui EKLi juhi suunas lendavad, kogu kriitika, aegaajalt ägenevad rünnakud jms – TÜ maalikunsti osakond on ühekorraga nii tema sisepagulus kui trumpkaart tagataskus. Nende liikmete (enamasti seeniorite) hulgas, keda ongi peamiselt võimalik kohata EKLi suurkogul kord kolme aasta jooksul ja kes Elkeni iga kord tuima järjekindlusega tagasi valivad – kredibiilsuse annab just tema seismine puhta maalikunsti eest Pallase traditsioonidega Emajõe Ateenas. Lisaks annab maalikunsti osakond tema identiteedile vajaliku “mitmeplaanilisuse” – kuna EKLi president on ikka natuke nagu auamet, siis maalikunsti osakonna juhtimine on nagu “päristöö” (ja mõelge, selle kõrvalt jõuab ta veel aktiivselt tegutseda kunstnikuna ja publitseerida artikleid oma kunstireisidest!). Seetõttu mängib Elken isakest mitte ainult EKLi raames (kus temast isiklikult ongi kujunenud EKLi avalik ja ainuke nägu), vaid ka maalikunsti osakonnas, püüdes seal oma autoritaarse ja ülevalt-alla suhtumisega juba varakult veenda oma tudengeid selles, et Eesti kunstiskeenel läbi löömiseks on vaja kuuluda tema protežeede hulka. Elken on aastaid püüdnud luua brändi nimega “Tartu maal”, mis jõuaks avalikkuse ette läbi tema „sissejuhatuse“, kindlustades ise endale nõnda samuti portsjoni sümboolset kapitali, mida tal – asudes ühes tulipunktis Eesti kunstielus – hädasti vaja on.
Tegelikult me ei saa rääkida aga Tartu maalikoolkonnast, vaid ikkagi ainult Elkeni maalikoolkonnast – nagu me saame ka rääkida Kaido Ole maalikoolkonnast, mis oli Eesti Kunstiakadeemia maalikateedris esil mõned aastad tagasi. Ja Eesti kunstielu ei toimi nö „päris“ suure kunstimaailma loogika järgi, kus sinu õppejõul on eriline võime avada sulle mingeid uksi tuntuse ja edu juurde; neid glamuurseid uksi pole siin olemaski. On igapäevane võitlus oma erialal üldse tegusana püsimiseks ja tuleb läbi näha, kes sinu pealt veel mis tahes kapitali üritab teenida. Et Elkeni müüdiloome on aga olnud edukas, seda tõendab nii Vabbe preemia kui ka kõnealune Mall Nukke kureeritud-kujundatud Tartu kunsti aastanäitus. Nukke võtab Elkeni loodud kuvandi, aga muudab Tartus leiduva maali irooniliselt enda ruumiloome aksessuaariks. See, mida Elken on püüdnud mingi tervikuna serveerida, muutub Nukke tõlgenduses iseenda paroodiaks. Tartus on maali – aga palun, teeme siis ühe MAALILISE aastanäituse!
PS Väga head tööd olid installatsioonid (või midagi sellist) Peeter Krossmannilt ja Art Securitylt.
PPS Mitte, et mulle maal ei meeldiks. Aga sellel näitusel ei olnud lihtsalt kuigi palju huvitavaid maale, mis oli kurb, sest Tartus on tugevaid maalijaid – nagu ka kõikide muude meediumite viljelejaid!
Ado Vabbe preemia annab linna poolt üle Mihhail Lotman
Ja preemia pälvis Jaan Elken! Tänukõne. Men in black.
Näitusevaated
10 kommentaari:
Kohustuslikud teemad
Ülevaatenäitusest kirjutades on alati kohustus kirjutada näituse nö. etteantud teema mõttetusest, sest töid tuuakse ikka mis parasjagu ripakil on. See on kahtlemata väga õigustatud kriitika ja on arusaamatu miks näituse korraldajad ei taha aru saada, et see nii on, või õigesti olenemata sellest, et ka näituse korraldajad saavad aru, et nii on, kuulutavad nad ikka vägisi avatud vooruga näitustel välja mingi teema, ei tea miks? Ehk justkui peakski seda küsimust ikka veel ja veel raiuma, kuni tegijatele kohale jõuab? Ent Tartu aastanäituse kontekstis hakkas see teema esiletoomine, vähemalt nii nagu ta konkreetsel juhul esitatud on, häirima, sest Tartu aastanäitusel ei ole juba 2007. aastast saati teadliku otsusena mingit teemat olnud! Kuraatori ülesandeks on kohale toodud töödest valiku tegemine ja näituse kujundmaine.
Kahtlemata on tõsi, et kuraatori kaasamine on püüd vananenud formaati kaasajastada, selle käigus sünnib vastuolu kahe erineva näituse vaatamise viisi vahel. Kuraator kujundab näitust justkui visuaalset tervikut, mitte ei pane välja žürii poolt valitud teoseid, ja enamus nooremast kunstipublikust ilmselt ka vaatab näitust tervikuna, samas kui formaat ise on sündinud diskursuses, kus teost vaadati kui entiteeti. Selles kontekstis võiks su kriitikat Maarin, et tööd valiti vastavalt sellele, mis seinale paremini sobis vaadelda kui kriitikat kuraatori näituse juurde toomisele, aga ka kui kriitikat vananenud formaadile, ehk hübriidsele näituse vormile kui sellisele. See on väga õigustatud. Kuid siin on üks väike konks ja see on küsimus kui palju häid töid näitusele üldse laekus? Ehk kas kuraator valis töid ainult lähtuvalt oma kujundusest, jättes see kaudu välja palju häid töid, või valis ta üldiselt halvast valikust selle osa, mida oli võimalik kujunduse kaudu vaadatavaks muuta?
Tallinn meets Tartu
Tartlaste retoorikale heidetakse tallinnalste poolt tihti ette vastanduse ehiatamist liinil Tartu vs. Tallinn. Tallinnlased ise end kuidagi Tartule ei vastandavat... Samas on Maarin ca. kuu aja jooksul mis ta Tartus on viibinud selle retoorika päris hästi omandanud viidates oma artiklis korduvalt Tartu maalile ja Tartule kui sisepaguluse kohale jne. (Maarin ma olen nõus, siinkohal teen ma sulle liiga, sest sa viitad ka teistel koha mütoloogiaga paikadele, nagu Pärnu ja Mooste ja miks mitte Ida-Virumaa, ehk ma tegelikult ei väida, et sa nüüd järsku kukkusid samasse auku, vaid, et sa ilmselt hakkasid rohkem kui tavaliselt tajuma, et väljaspool pealinna tajutaksegi end kui väljaspool midagi olevat ja identideedi loome muutub turunduslikuks võtteks, suvepealinn, maalipealinn nagu sa ise viitad.)
Veidral kombel joonistub aga ka välja probleem mida Tartus ei ole, nimelt Elken. See, et Elken on 13 aastat EKL-i juhtinud ei ole Tartus mingitki aktuaalsust omav küsimus. Vabbe komisjonis ei mainitud Elkenit kordagi kui EKLi esimeest. EKL on nii kauge ja ilma mingigi reaalse võimuta institustsioon, et see ei huvita siinmaal mittekedagi.
Väga tabavad on aga kommentaarid teemal Elken kui õpetaja ja pildile pääsemise garantii noorele kunstnikule. Ning nihke minu pähe põhjustasid ka viited Tartule kui Elkeni võimu garandile. See oli minu jaoks artikli parim osa, mida ei osks siinkiohal isegi kommenteerida, sest tegemist on mõtetega, mida ei ole sellisena kunagi mõelnud, ei suuda nii kiirelt suhestuda.
PS ja PPS rubriigid mõjusid koomiliste retooriliste võtetena. Et pärast seda kui sa oled kõik südamelt ära öelnud, mis sul seoses kunstivälja hetke olukorraga antud näituse kontekstis oli tahtmist öelda, siis viitan korra ka näitusele kui näitusele. Sellega astusid küll lompi, muidu oleks puhas mitte kirjutamine töödest, kui nad on kuraatori paletiks, sest mis neist siis ikka kirjutada kui neil terviku loomel ise väärtust ei ole, aga nende PS-idega nagu möönad, et tegelikult olid näitusel ka mõned tööd, mis omasid väärtust töödena. Ent ka need ei vääri muud kui vaid reaalust märkust.
kirjutamata artiklite rubriigis:
peaks korra kokkukoguma ja tegema miskid üldistused kuidas ja millist kriitikat ülevaate näitustele üldse tehtud on. Mulle tundub, et on mingid kanoonilised teemad ja võtted kuidas ja mida ülevaatenäitusest kirjutada. (Minu hinge peal on vähemalt kaks, üks nesit ikka väga halvasti kirjutet).
See on tõesti žanr oma kaanonite ja kohustuslike nimedega...
vastuseks Indrekule:
- antud näitusel võis ju ametlikult väljaöeldud teema mitte olla, aga tegelikult juba kuraatori kaasamisega teatud mõtteline tervik või telg ka tekib, mida on juba üsna raske nö teema puudumisena näha. nii et teema ärajätmine, kuid kuraatori kaasamine on uperpall, mille tulemuseks on ikkagi "ei liha-ei kala" näitus.
- ma muidugi ei tea, kui palju häid või halbu töid välja jäi, aga ma tean kindlalt ühte tööd, mille kommetaariks öeldi juba enne open calli tähtaja lõppu, et näitusekujundus on paigas ja tuleb palju seinu (ning see juba välistas selle performancei teostumise)
- see, et Tartu ei teadvusta ise Elkenit kui EKLi presidenti ja üldse EKL tundub kauge - minu meelest on see mõnevõrra hirmutav. st ei saa niimoodi kapselduda ja võtta Elkenit ainult sellena, mis ta nö Tartu raames on. Püüdsingi rõhutada suuremat pilti, mille kaudu asetuvad tema pingutused Tartu maali nimel hoopis kunstimaailma võimumängude konteksti ning omandavad mõnevõrra teise varjundi (vähemalt minu silmis).
Vandenõu! :-)
Aga, et sul võib olla õigus tekitab ebamugavustunnet.
Hirmutav on aga ikkagi see, millele sa ka viitad, et meil on Eesti Kunstnike Liit, mis ei lähe kellegi väljaspool Tallinnat korda ja sealgi on ta päevakorras ilmselt vaid seetõttu, et omab võimu Kunstihoone näitusepinadde üle.
Nii see võib ju tõesti tunduda. Aga ka selles valguses, valgustatagu palun mittetartlastele Tallinnas, millised on need JE kustumatud teened Tartule selle preemia valguses, väljaspool seda teie väidetavalt päris marginaalset ja peaaegu-et-näivat võimupositsiooni? Tundub, et see jääb isegi hobitartlastele täiesti hoomamatuks! Tallinnlasena arvaks, et need, kes riigi suurimat loomeliitu selle presidendiga seostada ei oska, ei pruugi ammugi osata hinnata erinevate isikute panust kunstielule Eestis üldiselt ja selle riigi üksikutes linnades ükshaaval.
...
Tartu - nähtamatuvõimu pealinn
Maarin, vat EKL ja Elken seal otsas mõjub Tartust vaadatuna nagu Tallinna LV, noh kohati on ikka põnev vaadata, aga väga korda ei lähe. EKL on ju siiski Tallinna Kunstnike Liit, või vähemalt see mida ta esindab on Tallinn. Kui see ei oleks nii, omaks EKL mingisugust esindatust ja funktsiooni ka mujal eesti.
Markus
Minu meelest tehakse Elkenile selles mõttes liiga, et konkreetselt aastanäitus polnud "Elkeni nägu". Elken on maaliosakonnas ajanud peamiselt porise ja uduse neoekspressionismi rida, mis on aastanäituse dekoratiivsest pillerkaarist väga kaugel. Elken kiitis küll viisakalt näituse stiiliühtsust ja maalikesksust ning tögas kaude Leo Lapinit, kuid ei saa öelda, et tema lemmikmaalid seal kõik üleval olid.
Tere. Pean vajalikuks ka sõnakese sekka öelda. Antud aastanäituse puhul pean mina end rohkem kui kujundajaks, ka sellest lähtuvalt jäid mõned tööd valikust välja, üldsegi mitte halvad (välja langes nii umbes 1/4). Lihtsalt raske oli neid antud ruumikonteksti paigutada.
Valikul ei lähtunud nimedest, vaid teosest.
Kuraatoriprojekti puhul nõuaks näitus ikkagi vähemalt aastast ettevalmistust, töid tuleks vastavalt näituse ideele tellida, teha kujundus vastavalt neile.
Antud juhtumis tegin kujunduse varem valmis, saatsin plaanid juba ette ära, Tartusse saabudes olid seinad juba valmis. Nii et koha peal tuli sellest virr-varrist lihtsalt sobiv leida ja ära paigutada. Õnneks oli...
Nii et mind kuraatoriks nimetada on liiast, üritasin selle tööde paljususe lihtsalt vaadeldavalt ära paigutada.
Üldse need aastanäitused, mis on mingisse kuraatoriprojekti liidetud, kipuvad ikka olema nii, et enamus loovad seda kunsti, mida ikka harjunud tegema, mõned ka nakkuvad ideega. Üsna keerukas protsess selle nähtuse saamine "ühe katuse alla".
Postita kommentaar