МЕМОПОЛ II: Üks lähilugemise katse (1)
Sissejuhatus
Kõigepealt mõni sõna teosest endast. „Memopol“ on masin, mis esitab visuaalsel kujul internetis ja erinevates riiklikes andmebaasides kasutaja kohta leiduvat infot, mõõtes seeläbi tema nn digitaalset jalajälge. Andmekogumise algatamiseks tuleb masinasse sisestada kas ID-kaart koos PIN-koodiga või peab skaneerima oma passi. Mitmed tehnoloogilised uuendused, nagu pangakaardid, ID-kaardid, internetipangad, mobiiltelefonid, ja sotsiaalvõrgud, on muutnud inimeste kohta andmete kogumise viise. Nende kasutamisest jäävad maha jäljed, mille edasise saatuse üle kasutajatel endil tihti kontroll puudub. Osa meie kohta käivast teabest moodustavad andmed, mille me vabatahtlikult teistele avalikult kättesaadavaks teeme erinevatesse sotsiaalvõrkudesse jäetud profiilide, blogide, fotode jms näol. Eesti üheks edulooks on e-riik: suure hulga erinevate isikuandmete kogumine ja interneti kaudu kättesaadavaks tegemine. Toots rõhutabki, et mõnes teises riigis poleks sellist teost tõenäoliselt (veel) võimalik teha. Installatsiooni nimi on kirillitsas, et tekitada seoseid George Orwelli raamatus „1984“ esinenud Suure Venna kontseptsiooniga.
„Memopoli“ poolt kuvatavad andmed võib tinglikult jagada kolmeks: esiteks kasutaja enda poolt avalikuks tehtud andmed (siia alla kuuluvad profiilid sotsiaalvõrkudes ja, mõneti üldistades, ülejäänud otsingumootoritest saadavad vasted ning märksõnad); teiseks erinevate institutsioonide poolt kasutaja kohta kogutud andmed, mille määr, ulatus ja kättesaadavus sõltuvad kasutajast parimal juhul ainult osaliselt (siia alla käivad tervislikku seisundit, haridust, kriminaalregistrit, sissetulekuid, sünniaega ja kohta, parteilist kuuluvust ning erinevaid lube puudutavad andmed); kolmanda ja segasema kategooria moodustavad astroloogilised andmed. Järgnevas analüüsis keskendun esmalt teist tüüpi andmetele ning seejärel ülejäänutele.
Ajaloolised võimutehnoloogiad uues kuues
Esiteks torkab teist tüüpi andmete juures silma nende detailsus. Teiseks see, kui suurel määral nad kaasavad üksikisiku elu erinevaid aspekte valitsemise huviorbiiti, sest paljud eraelu puudutavad andmed on kättesaadavad institutsionaalsetest andmebaasidest või otsingumootoritest. Teise tüübi alla kuuluvate andmete vastu riikliku huvi tundmise puhul on tegemist biovõimuga. Biovõimu objektiks on elu ise ning ta on seotud teatud statistiliste teadmistega populatsioonide kohta (3). Selle juured on 17. sajandil selgemaid kontuure võtma hakanud uutes viisides valitsemist ratsionaliseerida ning tõhustada. Varasemast olulisemaks saavad nii teadmised riigi jõududest kui ka nende arendamine. Riigimõtlemine, nagu Foucault seda nimetab, võtab kuju kahe poliitilise teadmise ja tehnoloogia raames. Esimene neist on diplomaatiline ja sõjaline tehnoloogia, mis seisneb riigi jõudude arendamises läbi erinevate riikidevaheliste liitude ning sõjalise masinavärgi tugevdamise. Teine on poliitika selle sõna 17. sajandi tähenduses, s.t riigi jõudude sisemise kasvatamise jaoks tarvilike vahendite hulk. 18. sajandi Saksamaal kandis see nime Polizeiwissenschaft. Selline haldamine, biopoliitika, kohtleb populatsiooni elavate ja kooseksisteerivate olendite massina,(4) hõlmates tervishoidu, hügieeni, iivet ja eluiga ning neid puudutavaid poliitilisi, majanduslikke ja julgeolekualaseid küsimusi.(5) Suur osa „Memopoli“ kasutaja andmetest, mida installatsioon kuvab, on ennekõike biopoliitilised.
Selliste andmete mahukas kogumine eeldab aina tõhusamat jälgimist ning seda võimaldavaid tehnoloogilisi lahendusi. Tänapäevasel jälgimisele orienteeritud ühiskonnal on viis sotsiaalajaloolist kihti, kusjuures kihtide all võiks kujutleda midagi sarnast geoloogilistele kihtidele, kus varasemad kihid avaldavad muutunud kujul mõju järgnevatel ajastutel moodustunud kihtidele:
I Esimene kiht kujunes välja 18. ja 19. sajandi lääneriikides, ennekõike Inglismaal, tänu tööstusrevolutsioonist tingitud muutustele. Töökohal rakendatavad jälgimismeetmed võeti kasutusele selleks, et hõlbustada kontrolli töötajate üle. Taylorism viis 19. sajandil tööliste käitumise jälgimiseni. Inimkeha prooviti kontrollida, jagades selle tegevused ainult ühte tüüpi teost või tegevusest moodustuvateks segmentideks. Fordism jätkas suundumust inimkäitumise suurema mehhaniseerimise poole. See tähendas nii suurema majandusliku efektiivsuse taotlemist kui ka töötajate paremat jälgimist. Inimkäitumise kontrollimise taotlust on üldiselt saatnud soov hallata inimmõistust või vähemalt selle mõtteid paremini ette aimata.
II Teine kiht kujunes hilisel 19. sajandil, kui elanikkonna haldamine laienes vabrikust väljapoole, püüdes hõlmata kogu riiki. Imperialismiajastu Euroopa riikides hakkas jälgimistehnoloogia üha enam tähelepanu pöörama igapäevaelule, mis avaldus nt sotsiaalpoliitilistes muutustes, mille käigus integreeriti rahvusriiki töötud ja madala sissetulekuga klassid. Leiutati kriminoloogia, mis hakkas oma töös tähelepanu pöörama geneetiliste faktorite poolt tingitud füüsilistele iseärasustele. Samal perioodil võeti kasutusele sõrmejäljed jt nüüdseks laialdaselt tuntud tuvastusmeetmed.
III Kolmas kiht ilmnes Külma sõja ajal. Jälgimise tehnoloogia senistele sihtidele lisandus inimmõistuse kontrollimise püüdlus. Erinevaid kasvavate õigustega sotsiaalseid vähemusgruppe püüti lõimida, kujundades nende identiteeti suurema tarbimisringkondadesse kaasamise kaudu. Jälgimisest sai vahend tarbija elu konstrueerimiseks. Iga individuaalse subjekti tuvastamine oli endiselt keeruline, mistõttu käsitleti indiviidi tundmatu ja jälgimist vajava massi liikmena. Mõtete suunamise peamisteks vahenditeks said massimeedia ja reklaam.
IV Neljas kiht kujunes välja kontrollil ning jälgimisel põhineva massitarbimise ja massidemokraatia teisenemise tagajärjel. Massitarbija eelistused olid tootjate ja turustajate jaoks seni olnud tume maa. Tarbijate efektiivsema suunamise ja profileerimise vahendid, tänu arvutitehnoloogia kasutuselevõtmisele turunduses, on seda olukorda muutnud. Infotehnoloogia kiire levik ja arengud informatsioonitöötluses muutsid oluliselt tootmist. Senised massitarbijad võis nüüd jagada tarbijagruppideks ja indiviidideks, kellele sai suunata väiksema mahuga nišitoodangut. Turunduse seisukohalt sai tähtsaks indiviid oma kaubastatavate eripäradega. Konkreetsed indiviidid taandati abstraktsetele andmetele, mis seejärel kategoriseeriti vastavalt kaubanduslikele vajadustele. Peale andmete töötlemist rekonstrueeriti iga tarbija või tarbijagrupp uuesti töödeldud andmete alusel.
V Viies kiht on informatsiooni- ja kommunikatsioonitehnoloogial baseeruv jälgimine, mis kerkis esile peale Külma sõja lõppu ning kestab tänaseni. Interneti ja mobiiltelefonide laialdane levik on kaasa toonud mitmete varasematest tasanditest tuttavate elementide taasesinemise ühel või teisel kujul. Informatsiooni- ja kommunikatsioonitehnoloogiate kasutamine isikute tuvastamiseks ja identiteetide kinnitamiseks levis hoogsalt järelevalve ja riikliku julgeoleku valdkondadesse.(6)
IV ja V kihis toimus üleminek individuaalsemale jälgimisele ning andmekogumisele. Ka sellele muutusele võiks leida võimutehnoloogiate seast varasemaid eelkäijaid pastoraalse võimutehnika näol. Sisuliselt on tegemist valitsetavate ja valitseja(te) suhte kujutamisega karja ja neid juhtiva hea karjase suhtena. Iseloomulik on, et karjane valitseb karja, mitte territooriumi. Karjane peab aru andma iga karjaliikme kõigi tegude kohta, pidades ennekõike silmas nende häid ja halbu tegusid. Ta kogub oma karja kokku, s.t moodustab selle varem laialipillutatud indiviididest, keda ta seejärel suunab ja juhib; karjase kohalolu ja tegevus on karja eksisteerimise tingimuseks, ilma temata kari hajub. Karjane peab hoolitsema iga üksiku karjaliikme heaolu eest. Ta peab nende üle vahti ja jälgib igaühte neist eraldi, mis eeldab nii oma karja tundmist tervikuna kui ka iga karjaliikme individuaalsete eripärade teadmist ja neile tähelepanu pööramist. Foucault sõnul on lääne ühiskondadele iseloomulik lähenemine, kus üksikuid peetakse karjasteks ja enamust juhitavaks karjaks.(7) Näiteks kritiseerib Rousseau Hobbes`i, sest too jagab inimkonna karjadeks ja üksikuteks neid valvavateks karjasteks, kes on juba loomu poolest karjast kõrgemal (8). Pastoraalne võim on individualiseeriv võim, sest ta toob indiviididele keskendumise kaudu nad senisest enam võimutehnikate fookusesse.
Biopoliitilistel eesmärkidel kasutusele võetavaid ja jälgimist hõlbustavaid uusi tehnoloogilisi vahendeid saadab tihti retoorika, milles leidub nn pastoraalseid elemente. Sageli on põhjendusteks turvalisus, mugavus, suurem läbipaistvus, kiirus, suurem üksikisikukesksus jne. „Memopolis“ esitatud teise tüüpi kuuluvad andmed juhivad tähelepanu isikuandmete biopoliitilisusele ja nende pastoraalsele kasutusele ning tehnoloogia rollile selles kõiges. Tootsi installatsioon toob esile vanematest sotsiaalajaloolistest kihtidest pärinevate võimutehnikate tänapäevased avaldumisvormid.
Kui tulla esimest tüüpi andmete juurde, siis internetis muutub kasutaja identiteedi määramisel oluliseks tema tegevusest maha jäänud jälgede statistikast moodustuv profiil, mitte tema enda identiteet.(9) „Memopol“ arvestab neid iseärasusi kasutaja digitaalse jalajälje arvutamisel. Ühelt poolt võib siin näha juba jälgimisele orienteeritud ühiskondade IV kihistuses esinenud tehnoloogia taasavaldumist – indiviidid rekonstrueeritakse nende kohta saadavatest andmetest. Teisalt tuleb siia üks oluline lisamõõde, sest osa neist andmetest on kasutajate endi poolt vabatahtlikult avalikuks tehtud. Küsimus privaatsust puudutavate arusaamade teisenemisest on huvitav, kuid siinkohal jätan selle kõrvale.
Kolmandat tüüpi andmeid, horoskoope, on vast kõige keerulisem tõlgendada. Miks on autor otsustanud selle elemendi oma teosesse lisada? Kui kõik muud andmed on võrdlemisi ratsionaalsed, siis astroloogia on ainus irratsionaalne element; ta on ühitamatu tänapäevaste loodusteaduslike teadmistega. Astroloogias on inimelu määrav jõud, sarnaselt religioonile, transtsendentne, kuid, erinevalt religioonist, impersonaalne, abstraktne ja ligipääsmatu, s.t asjalaadne. Adorno sõnul sarnaneb selline irratsionaalsus kaasaegse ühiskonna keerukuses väljenduva irratsionaalsusega, kus inimelu suunavad protsessid on muutunud paljudele läbipaistmatuks. Sellises keskkonnas on indiviid tihti sunnitud aktsepteerima seletamatute ning tema suhtes väliste jõudude toimet, mis mõneti sarnaneb ligipääsmatute taevakehade seletamatule mõjule. Ühelt poolt määravad astroloogia järgi indiviidi käitumist tema otsuseid mõjutavad välised jõud, mis ühtlasi kujundavad ka tema iseloomuomadusi. Teisalt on lõplik otsus, kas neid jõude arvesse võtta või neid eirata, ikkagi indiviidi enda käes. Enamgi veel, astroloogia kutsub pidevalt otsuseid langetama ka kõige tühisemates argistes asjades. Samas on valikute piirid paika pandud tähtede seisu poolt. Vabadus seisneb sisuliselt paratamatuse aktsepteerimises: kui indiviid käitub vastavalt tähtede seisule, siis läheb kõik hästi, kui ta tähtede seisu eirab, siis halvasti. Kuna asjade käik on ette määratud, siis puudub ka vajadus isikliku vastutuse ning pisiasjadest kõrgemale küündiva initsiatiivi järele. Tuleb lihtsalt uskuda sellesse, mis juba niigi on, sest lõpuks hoolitsevad tähed ka probleemide lahenemise eest. Eeltingimuseks on, et üksikisik mugandub olemasolevate standarditega, olgu need siis tähtede või ühiskonna poolt määratud. Seega võiks Adorno järgi öelda, et astroloogia kannab suhtumist, mida iseloomustab olemasolevaga passiivne leppimine ja sellega mugandumine, kusjuures indiviidi suhtes välised jõud (planeetide seisud, ühiskondlik kord) ei saa kunagi kriitikaobjektiks.(10) See võiks olla üks siin varemöelduga sobituv tõlgendusviis. Iseküsimus on, millises ulatuses see horoskoopide tegelike lugejate kohta käib.
Seniöeldu puudutab ainult teoses kuvatavaid andmeid. Järgmiseks tuleks vaadata nende andmete kogumise, talletamise ja levitamise viise, millele „Memopol“ samuti tähelepanu juhib.
The medium is (a part of) the message
Kui vaadata seda, kuidas „Memopolis“ moodustub kasutaja digitaalne jalajälg, siis selle aluseks on erinevad kasutaja kohta käivad andmed, mis on esitatud justkui teineteisest lahusolevatena ning tervikust eraldi vaadeldavatena: subjekt on justkui jaotatav erinevateks segmentideks (tervislikud näitajad, haridus, majanduslik seis), mis on kõik eraldi hinnatavad. See viitab teatavale viisile subjekti käsitleda. Jälgimisele orienteeritud ühiskondade I ja II kihti võiks nimetada distsiplinaarühiskonnaks, kuid osaliselt juba III ning suuremal määral IV ja V kihti võiks pigem nimetada koondnimetusega kontrolliühiskond. Distsiplinaarühiskonnas toimib võim sissesulgemise ja individualiseerimise kaudu. Hallatav keha liigub erinevate suletud ruumide vahel, nt kodust kooli, sealt vabrikusse jne. Kontrolliühiskondades toimib võim modulatsiooni kaudu. Kontroll liigub vabamalt, sest peamisteks tuvastusmeetoditeks on paroolid ja arvutid, mis on ühtlasi seda tüüpi ühiskondade esilekerkimisega ajalooliselt seotud. Kaob selge erinevus indiviidi ja massi vahel, sest mõlemaid konstrueeritakse valimite ja statistika alusel. Indiviid ise jaotatakse tema eluvaldkondade järgi osadeks, millele saab teistest osadest isoleeritult apelleerida. Neid osi puudutavad andmed kajastuvad statistikas, turgudel ja andmepankades. Eesmärgiks on indiviidide tegevusi detailsemalt hallata ja suunata. Kontroll on paindlik ning toimib järk-järgulise kaasa- või väljaarvamise kaudu. Indiviidi sobivust, võimekust ja meelsust testitakse regulaarselt.(11) Kui rõhuasetus koondub omamiselt juurdepääsule, siis kipub kaduma ka avaliku ja privaatse eristus. Omamine viitab füüsilisele väljaarvamisele või, vastupidi, kaasaarvamisele toetuva privaatse elu olemasolule. Juurdepääs viitab aga tõendamise praktikatele, mis kasutavad mustreid, et eristada neid, kellel on juurdepääs nendest, kellel seda ei ole.(12) Selliseid ühiskondi iseloomustavad lõputud protsessid (nt elukestev õpe). Jagades kasutaja koondportree üksteisest eraldatavateks, hinnatavateks ja kontrollitavateks osadeks toetub „Memopol“ samuti kontrolliühiskondadele iseloomulikule subjektikäsitlusele ja toob selle ühtlasi vägagi selgelt esile.
Kontrolliühiskonna ilmekaks näiteks võikski olla aina kasvav e-teenuste hulk. „Memopoli“ seisukohalt on siin oluline e-riik, mis on viiendas sotsiaalajaloolises kihis esile kerkiv nähtus. Võiks öelda, et selle sihiks on inimeste identifitseerimiseks vajalike parameetrite ümberdefineerimine võrkude kaudu seotud andmebaaside, sertifitseerimissüsteemide, ID-kaartide jt vahendite kasutuselevõtmise abil. Teiseks e-riiki iseloomustavaks tunnuseks on kaubandussektoris ennast tõestanud administratiivsete meetodite valitsussektorisse ületoomine. Riiki ja selle toimimist vaadeldakse teatud mõttes eraettevõttele sarnanevana: riigiinstitutsioonid pakuvad teenust, kodanikud on selle tarbijad. Kõik see suurendab oluliselt valitsuse jälgimisvõimu anonüümsust võimaldava (massi)demokraatia arvelt. Internet ja mobiiltelefonid annavad tavainimesele kommunikatsioonikanalid, mille haardeulatus on võrreldav massimeedia ja valitsuse omaga. Nende jälgimiseks võtavad riigiinstitutsioonid kasutusele infotehnoloogilised jälgimisvahendid, mille tulemusel liiguvad antud kanalid privaatsust ja turvalisust puudutavate vaidluste tulipunkti. Kriitikaobjektiks on siin digitaalsete isikuandmete kogumine ja jagamine võrkudes. Negatiivseteks tagajärgedeks on ka üksikisikute identiteedi ärakasutamine valitsuse ja kaubandussektori poolt, anonüümsusest ilmajätmine ning valitsus- ja kaubandussektori monopol andmekaevandamise [data mining] ning profileerimise üle.(13) Valitsusest saab teatud mõttes inimeste ametlik biograaf;(14) riik mäletab inimeste eest ja „Memopol“ lubab meil pilku heita sellele, mida meist mäletatakse.(15)
„Memopoli“ keskseks meediumiks on internet, mille seost teoses olulise võimuküsimusega asun nüüd vaatlema. On erinevaid võrgustruktuure. Neist lihtsaim on tsentraliseeritud võrk, mis on hierarhiline ja koondub ühe keskuse ümber. Tegevus kulgeb üldiselt tsentrist perifeeriasse ning ükski sõlmpunkt (host) ei ole ühendatud ühegi teise perifeerse sõlmpunktiga. Detsentraliseeritud võrk on tsentraliseeritud võrgu mitmekordistus. Selles on mitu keskust ja iga keskuse juures on teatav hulk selle keskusega seotud sõlmpunkte, kuid puudub üks tervikut haldav keskus. Jaotatud võrgus puuduvad keskused ja nendega seotud sõlmpunktid. Sellises võrgus on iga entiteet süsteemi reeglite piires autonoomne ja võib ilma vahendajateta sisuliselt ükskõik millise teise entiteediga kontakti luua. Internetist võib sisuliselt mõelda kui omavahel ühendatud võrkude jadast, n-ö võrkude võrgust.(16) Selline iseloomustus sarnaneb Deleuze’i ja Guattari risoomse struktuuri mudelile, mis vastandub tsentraalselt ja hierarhiliselt organiseeritud struktuuridele.(17) Internet ei ole siiski risoomne struktuur, sest selle sõlmpunktid loovad omavahelisi ühendusi erinevate andmevahetusprotokollide alusel, millest tuntumad on TCP/IP. Protokollid on regulatsioonid ehk reeglite kogumid, mis määratlevad erinevaid tehnoloogilisi standardeid ja nende standardite omaksvõttu ning kasutust. Teatud mõttes on tegemist struktuuri ettekirjutustega, mis võivad avalduda erinevates vormides, nt erinevates juba mainitud võrgustruktuurides, piiritledes võimaliku tegevuse piirid antud süsteemis. Need regulatsioonid toimivad kodeerimise tasandil, kodeerides informatsiooni selliselt, et seda saaks teistele võrku lülitatud masinatele edastada. Protokollid on formaalsed, nad n-ö kapseldavad edastatava informatsiooni teatud kindla regulatsiooni alusel, kuid üldiselt ei puutu selle sisusse. See on tehnoloogia vabatahtliku kontrolli saavutamiseks ja rakendamiseks ebakindlas ning muutuvas keskkonnas, teatav jagatud haldamise süsteem, mis ei toimi tsentraalselt, vaid avaldub lokaalselt igas üksikus süsteemisiseses objektis ja seoses.(18)
Biovõimu ja biopoliitikat võiks vaadelda elusorganismidele rakenduvate protokollidena – nad osutavad suurte masside statistiliseks muutmise viisile, mis võimaldab iga üksikut ja selle osa tervikust saadud andmetega normatiivselt võrrelda. Protokoll autonoomsete toimijate haldamisviisina funktsioneerib mõneti sarnaselt. Ta rakendub igale objektile individuaalselt, kuid toob üksiku üldise kontrolli alla standardite kaudu.(19) Selles jälgimisele orienteeritud ühiskondade V faasile iseloomulikus tehnoloogias saavad kokku biopoliitika ning kontrolliühiskonna paindlikud haldamismeetodid. Üks esimesi tasandeid, kus need „Memopolis“ avalduvad on ID-kaardi ja PIN-koodi sisestamine. Selle kaudu kasutaja identifitseerib ennast ja annab loa hakata enda kohta leiduvat teavet koguma. PIN-kood võimaldab kasutajal oma identiteeti kinnitada sertifitseerimiskeskuse kaudu. Säärased keskused omavad sisuliselt monopoli indiviidide määratlemise üle (20). „Memopoli“ (nagu ka e-riigi) keskkonnaks ja eeltingimuseks on internet, protokollilisel kontrollil baseeruv informatsiooni- ja kommunikatsioonivõrk. Seega võiks öelda, et Tootsi teos mitte ainult ei kommenteeri kaasaegset jälgimisele orienteeritud ühiskonda ja selle vahendeid, vaid installatsiooni enda materjaliks on tänapäevale iseloomulik kontrollitehnoloogia.
Toots ütleb, et teose kirillitsas kirjutatud nimi peaks viitama ideele Suurest Vennast Orwelli düstoopilises raamatus „1984“. See teos hoiatab utopistlike kavade eest poliitikas, näidates ühe sellise kava fiktiivseid tagajärgi (21). Installatsiooni retro-futuristliku ja totalitaristliku vormiga püüab Toots vast midagi sarnast teha. Jälgimistehnoloogiate kasutuselevõttu saatev retoorika kannab tihti utopistlikke nägemusi. Tootsi teose kirillitsas kirjutatud nimi seostub ennekõike Nõukogude totalitaarse režiimiga, mis peaks vist ühtlasi viitama jälgimisele orienteeritud ühiskonna implitsiitsetele totalitaristlikele kalduvustele ja potentsiaalidele. Ajaloolistele totalitaarsetele režiimidele viitamine on iseenesest levinud vahend utopistlike plaanide kritiseerimiseks (22). Kuigi teose kohalikku konteksti arvestades toimib viide Nõukogude Liidule asjakohaselt, teeb Toots sellest sünekdohhi totalitarismile üldisemalt. Kui eelnev analüüs kontrollitehnoloogiatest paika peab, siis tekib teatav vastuolu teose sisu ja vormi vahel. Nõukogude Liitu võiks pigem pidada distsiplinaarühiskonnaks, „Memopol“ aga juhib tähelepanu kontrolliühiskondade võimutehnoloogiatele. On arusaadav, et autor viitab kaasaegsetele tendentsidele minevikust pärinevate analoogiate kaudu, kuid sellest ning teose iseenesest efektsest vormilisest lahendusest hoolimata jääb püsima teatav pinge sisu ja vormi vahel. See paneb tahtmatult mõtlema, et millised võiksid olla samale tehnoloogiale toetuvad ja sarnast sõnumit kandvad lahendused, mis oleksid oma vormilt olnud lähedasemad kaasaegsetele protokollilistele kontrollitehnoloogiatele. Praegusel hetkel on paljuski hajutatud kontrollile tähelepanu juhtimiseks kasutatud jäigalt hierarhilisele ja tsentraliseeritud kontrollile viitavat vormi.
Bittidest subjekt
Kui „Memopol“ kujutab tänapäevaseid võimusuhteid, siis milline on selle võimu subjekt? Milline on „Memopoli“ kasutaja installatsioonist endast lähtudes? Osadeks jaotatav, kvantifitseeritav, paindlikult hallatav, (statistiliste) normidega võrreldav – seda kõike olen juba maininud. Milline inimesekäsitlus on selle kõige taga?
Informaatika laialdane kasutuselevõtmine ja inimgenoomi dekodeerimine on aidanud kaasa uue müüdi kujunemisele, mille järgi on inimesed, nagu ka elu üldisemalt, ennekõike teatud tüüpi informatsioonisüsteemid, mitte füüsilised organismid (23). Ajaloolises plaanis võiks sellise muutuse ühe lähtekohana näha Turingi testi, mis seostas masina intelligentsuse võimega manipuleerida sümbolitega inimvaatlejat segadusseajaval viisil. Koos Claude Shannoni ning Norbert Wieneri informatsioonikäitlusega, mis nägi informatsiooni seda kandvatest meediumitest sõltumatuna,(24) aitas selline arusaam intellektist kaasa kehalisuse ja kehastumuse taandumisele elu ja inimeste käsitlemisel. Informatsiooniteooria oli esialgu ühenduslüliks matemaatika ja elektri- ning arvutustehnika vahel, kuid levis peagi teistesse teadusharudesse. Näiteks geneetikas hakati geene vaatlema ennekõike informatsiooni kandjatena. Tõenäoliselt geneetikas ja füüsikas toimunud muudatuste tagajärjel ongi informatsioonis hakatud nägema kosmilist organiseerituse printsiipi. Tehiselu ja sellega seotud uurimissuunad keskenduvad meie bioloogiaalaste teadmiste täiendamisele, analüüsides elusorganisme nii, et elulaadseid käitumismustreid tekitatakse arvutites ja teistes tehislikes keskkondades. Selle tulemusel hakati evolutsiooni modelleerimiseks kasutatavaid arvutiprogramme elusatena käsitlema, kuigi mitte ühehäälselt. Tarkvara ja elu seostamine toimub tihti evolutsiooniliste ja bioloogiliste analoogiate abil, mille kaudu seletatakse antud programmide loogikat. Säärase käsitluse väljakujunemise kultuuriline ja tehnoloogiline kontekst on soosinud fantaasiaid, mille kohaselt on inimestel ehk kunagi võimalik ilma oma kehadeta toime tulla(25). Kõik see toetub arusaamale, et informatsioon ja materiaalsus on erinevad asjad, mis omakorda võimaldab säärase hierarhia loomist, kus informatsioon on primaarne ja materiaalsus sekundaarne.(26)
Kontrolliühiskonnad käsitlevad indiviide osadeks jagatavatena. Samas eeldatakse, et need muutuvad andmed taanduvad ühele, bioloogiliste atribuutide poolt määratletud indiviidile; sõrmejäljed, näopilt, DNA jt andmed koonduvad ühe unikaalse keha ümber, mis on informatsioonikandja. Bioloogilisest kehast väljaspool ei leidu ühtegi subjekti ja iga keha sisaldab ainult ühte subjekti. DNA alusel tuvastamine on sellise mõtteviisi lihtsaimaks näiteks. Tegelikult võib ühel subjektil olla erinevates kontekstides mitu identiteeti – erinevad e-maili aadressid, profiilid online kogukondades jne –, mis ei ole taandatavad unikaalsele bioloogilisele identiteedile. Jälgimisele orienteeritud ühiskonnas eeldatakse, et andmekogumise hajutatusest hoolimata on indiviid ise lõpuks jagamatu. Indiviid on aga jagatav, sisaldades mitmeid erinevaid identiteete, mis avalduvad erinevates sotsiaalsetes kontekstides ja ei taandu ilmtingimata bioloogilisele identiteedile. Ametlikud identiteedid pannakse kokku erinevates institutsionaalsetes andmebaasides või ametlikes sertifitseerimiskeskustes leiduvatest andmetest, luues teatud mõttes tehisliku identiteedi, mida eelistatakse subjekti määratlemisel tema enda või tema kaaslaste määratlustele.(27)
Kokkuvõte
Infotehnoloogiad justkui võimaldavad, juba mainitud informatsioonikäsitluse valguses, realiseerida unistust, mis on loomulikus maailmas võimatu: võimalust vaadata reaalsuse toimeprintsiipidesse selle kõige elementaarsemal tasandil (28). Sidudes selle iseloomustuse jälgimisele orienteeritud ühiskonna inimesekäsitlusega ja võimutehnikatega võime ehk saada selgema pildi inimese identiteeti puudutavate arusaamade teisenemisest, millele „Memopol“ toetub ja ühtlasi ka tähelepanu juhib. Kui subjekt on oma olemuselt informatsiooniline, siis võiks mõningase liialdamisega väita, et eespool toodud ideestiku raames vaadatuna võimaldab „Memopol“ meil heita pilku identiteedile ja inimesele võimu ning mäletamise subjektina nii, nagu meie kaasaja mõningad kontseptuaalsed suundumused seda kujutavad.
Oliver Laas on õppinud Eesti Kunstiakadeemias graafikat ja Eesti Humanitaarinstituudis kultuuriteooriat. Senine uurimistegevus on peamiselt seotud digitaalsete mängude, meedia ja kultuuri ning ideoloogiateooriatega. Hetkel jätkab vaimuharimist EHI doktorantuuris filosoofia erialal ja kirjutab väljaannetele Vikerkaar ja Varraku raamatublogi.
AB kuubis on III Artishoki Biennaali ettevalmistav esseedesari, milles X noort Baltikumi ja Skandinaavia kirjutajat on esseistlikuks žestiks välja valinud X noort Eesti kunstnikku, kes on neile viimastel aastatel silma jäänud vaimuka teosega grupinäitusel või tabava komplektiga väikeses galeriis. Ühtlasi katsetab Artishok sellega eksperimentaalset toimetajapraktikat erialameedias ja omaalgatuslikku valmisolekut kunstiväljal, andes kirjutajatele võimaluse initsiatiivi – ent ka vastutuse - enda kätte haaramiseks ja heateoks ühe kunstniku aadressil. Kirjutajad oma töö eest honorari ei saa, küll aga saavad nende poolt välja pakutud kunstnikud essee ilmumisega automaatselt kutse sügisesel Artishoki Biennaalil osalemiseks. Loe lähemalt...
Viited
(1) Siinse teksti autor tutvus teosega näitusel „gateways. Kunst ja võrgustunud kultuur“, 13.05.2011-25.09.2011, KUMU kunstimuuseumis.
(2) Timo Tootsist ja „Memopolist“ on teiste seas kirjutanud: Mare Tralla, „Võrgustunud kultuuri inimliku näo jälil“, Sirp, 10.06.2011 (http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=12608:vorgustunud-kultuuri-inimliku-naeo-jaelil-&catid=6:kunst&Itemid=10&issue=3349); Kadri Ratt, „Nutikas näitus: e-posti vedavad teod, hiigeltelefon ja wifi-pikksilm“, Postimees, 13.05.2011 (http://www.postimees.ee/437036/nutikas-naitus-e-posti-vedavad-teod-hiigeltelefon-ja-wifi-pikksilm/); Tanel Veenre, “Sekku! Klikka! Mõtesta!“, Eesti Päevaleht, 28.05.2011 (http://www.epl.ee/news/kultuur/sekku-klikka-motesta.d?id=51297892). „Memopoli“ eelmisest versioonist on kirjutanud: Andreas W, „Masin, kes jalutas mälu koridorides“, Kunst.ee, 3-4/2010 (http://ajakirikunst.ee/?c=kunstee-numbrid&l=et&t=masin-kes-jalutas-malu-koridorides&id=269); Raimu Hanson, “Kunstnik mängib isikuandmetega”, Postimees, 02.06.2010 (http://www.tartupostimees.ee/270826/kunstnik-mangib-isikuandmetega/).
(3) Galloway, Alexander R. 2004. Protocol: How Control Exists After Decentralization. Cambridge, M.A.: The MIT Press, lk 85.
(4) Foucault, Michel. Security, Territory, and Population, rmt-s Michel Foucault. 1997. The Essential Works of Michel Foucault 1954-1984, Vol. I: Ethics: Subjectivity and Truth, tlk Robert Hurley jt, toim Paul Rabinow. New York: The New Press, lk 68-71.
(5) Foucault, Michel. The Birth of Biopolitics, rmt-s Michel Foucault. 1997. The Essential Works of Michel Foucault 1954-1984, Vol. I: Ethics: Subjectivity and Truth, tlk Robert Hurley jt, toim Paul Rabinow. New York: The New Press, lk 73. Vt ka Foucault, Michel. 1978/1990. The History of Sexuality Vol. 1: An Introduction, tlk Robert Hurley. New York: Vintage Books, lk 138-140.
(6) Ogura, Toshimaru. Electronic government and surveillance oriented society, rmt-s David Lyon (toim). 2006. Theorizing Surveillance: The Panopticon and Beyond. Willan Publishing, lk 271, 272-276.
(7) Foucault, Michel. 1979. Pastoral Power and Political Reason, rmt-s Michel Foucault. 1999. Religion and Culture: Michel Foucault, toim Jeremy R. Carrette. New York: Routledge, lk 137-138, 141-143.
(8) Rousseau, Jean-Jacques. The Social Contract, rmt-s Jean-Jacques Rousseau. 1923. The Social Contract and Discourses, tlk G. D. H. Cole. London: J. M. Dent & Sons Ltd.; New York: E. P. Dutton & Co., lk 7.
(9) Galloway, op. cit., lk 64.
(10) Adorno, Theodor W. 1994/2002. The Stars Down to Earth and Other Essays on the Irrational in Culture. London & New York: Routledge, lk 50-51, 57-58, 60-61, 77-78, 79.
(11) Deleuze, Gilles. 1992. Postscript on the Societies of Control, October, Vol. 59, lk 3-7.
(12) Hayles, N. Katherine. 1999. How We Became Posthuman: Virtual Bodies in Cybernetics, Literature and Informatics. Chicago: University of Chicago Press, lk 40.
(13) Ogura, op. cit., lk 275-276, 278, 296.
(14) Ogura, op. cit., lk 291.
(15) Sellele juhib oma artiklis tähelepanu ka Andreas W.
(16) Galloway, op. cit., lk 30, 31, 32-33, 34, 35, 38.
(17) Deleuze, Gilles & Felix Guattari. 1980/2007. A Thousand Plateaus: Capitalism and Schizophrenia Vol. 2, tlk Brian Massumi. London & New York: Continuum, lk 12-13, 20, 23, 24-25.
(18) Galloway, op. cit, lk 7-8, 30, 52, 61, 74-75, 81-82.
(19) Galloway, op. cit., lk 87.
(20) Ogura, op. cit. Lk 283.
(21) Jameson, Fredric. 2005. Archaeologies of the Future: The Desire Called Utopia and Other Science Fictions. London: Verso, lk 198-199.
(22) Rothstein, Edward, Utopia and its Discontents, rmt-s Rothstein, Edward, Herbert Muschamp, Martin E. Marty. 2004. Visions of Utopia. Oxford: Oxford University Press, lk 5.
(23) Ogura, op. cit., lk 276.
(24) Hayles, op. cit., lk xi.
(25) Vt Bostrom, Nick. 2003. The Transhumanist FAQ – A General Introduction, Version 2.1. World Transhumanist Organization, lk 17-19. Online: http://www.transhumanism.org/resources/FAQv21.pdf.
(26) Hayles, op. cit., lk 11, 12, 223, 225, 231. Vt ka Gleick, James. 2011. The Information: A History, A Theory, A Flood. New York: Pantheon Books.
(27) Ogura, op. cit., lk 290, 291.
(28) Hayles, op. cit., lk 233.
Timo Toots "Memopol" (pilt pärit Timo Tootsi koduleheküljelt)
Timo Tootsi teosest „Memopol“ on kirjutatud üksjagu (2), kuid siinkirjutaja ei ole veel kohanud teksti, mis püüaks läbi viia selle teose n-ö lähilugemist. Alljärgnev on katse seda lünka täita.
Sissejuhatus
Kõigepealt mõni sõna teosest endast. „Memopol“ on masin, mis esitab visuaalsel kujul internetis ja erinevates riiklikes andmebaasides kasutaja kohta leiduvat infot, mõõtes seeläbi tema nn digitaalset jalajälge. Andmekogumise algatamiseks tuleb masinasse sisestada kas ID-kaart koos PIN-koodiga või peab skaneerima oma passi. Mitmed tehnoloogilised uuendused, nagu pangakaardid, ID-kaardid, internetipangad, mobiiltelefonid, ja sotsiaalvõrgud, on muutnud inimeste kohta andmete kogumise viise. Nende kasutamisest jäävad maha jäljed, mille edasise saatuse üle kasutajatel endil tihti kontroll puudub. Osa meie kohta käivast teabest moodustavad andmed, mille me vabatahtlikult teistele avalikult kättesaadavaks teeme erinevatesse sotsiaalvõrkudesse jäetud profiilide, blogide, fotode jms näol. Eesti üheks edulooks on e-riik: suure hulga erinevate isikuandmete kogumine ja interneti kaudu kättesaadavaks tegemine. Toots rõhutabki, et mõnes teises riigis poleks sellist teost tõenäoliselt (veel) võimalik teha. Installatsiooni nimi on kirillitsas, et tekitada seoseid George Orwelli raamatus „1984“ esinenud Suure Venna kontseptsiooniga.
„Memopoli“ poolt kuvatavad andmed võib tinglikult jagada kolmeks: esiteks kasutaja enda poolt avalikuks tehtud andmed (siia alla kuuluvad profiilid sotsiaalvõrkudes ja, mõneti üldistades, ülejäänud otsingumootoritest saadavad vasted ning märksõnad); teiseks erinevate institutsioonide poolt kasutaja kohta kogutud andmed, mille määr, ulatus ja kättesaadavus sõltuvad kasutajast parimal juhul ainult osaliselt (siia alla käivad tervislikku seisundit, haridust, kriminaalregistrit, sissetulekuid, sünniaega ja kohta, parteilist kuuluvust ning erinevaid lube puudutavad andmed); kolmanda ja segasema kategooria moodustavad astroloogilised andmed. Järgnevas analüüsis keskendun esmalt teist tüüpi andmetele ning seejärel ülejäänutele.
Ajaloolised võimutehnoloogiad uues kuues
Esiteks torkab teist tüüpi andmete juures silma nende detailsus. Teiseks see, kui suurel määral nad kaasavad üksikisiku elu erinevaid aspekte valitsemise huviorbiiti, sest paljud eraelu puudutavad andmed on kättesaadavad institutsionaalsetest andmebaasidest või otsingumootoritest. Teise tüübi alla kuuluvate andmete vastu riikliku huvi tundmise puhul on tegemist biovõimuga. Biovõimu objektiks on elu ise ning ta on seotud teatud statistiliste teadmistega populatsioonide kohta (3). Selle juured on 17. sajandil selgemaid kontuure võtma hakanud uutes viisides valitsemist ratsionaliseerida ning tõhustada. Varasemast olulisemaks saavad nii teadmised riigi jõududest kui ka nende arendamine. Riigimõtlemine, nagu Foucault seda nimetab, võtab kuju kahe poliitilise teadmise ja tehnoloogia raames. Esimene neist on diplomaatiline ja sõjaline tehnoloogia, mis seisneb riigi jõudude arendamises läbi erinevate riikidevaheliste liitude ning sõjalise masinavärgi tugevdamise. Teine on poliitika selle sõna 17. sajandi tähenduses, s.t riigi jõudude sisemise kasvatamise jaoks tarvilike vahendite hulk. 18. sajandi Saksamaal kandis see nime Polizeiwissenschaft. Selline haldamine, biopoliitika, kohtleb populatsiooni elavate ja kooseksisteerivate olendite massina,(4) hõlmates tervishoidu, hügieeni, iivet ja eluiga ning neid puudutavaid poliitilisi, majanduslikke ja julgeolekualaseid küsimusi.(5) Suur osa „Memopoli“ kasutaja andmetest, mida installatsioon kuvab, on ennekõike biopoliitilised.
Selliste andmete mahukas kogumine eeldab aina tõhusamat jälgimist ning seda võimaldavaid tehnoloogilisi lahendusi. Tänapäevasel jälgimisele orienteeritud ühiskonnal on viis sotsiaalajaloolist kihti, kusjuures kihtide all võiks kujutleda midagi sarnast geoloogilistele kihtidele, kus varasemad kihid avaldavad muutunud kujul mõju järgnevatel ajastutel moodustunud kihtidele:
I Esimene kiht kujunes välja 18. ja 19. sajandi lääneriikides, ennekõike Inglismaal, tänu tööstusrevolutsioonist tingitud muutustele. Töökohal rakendatavad jälgimismeetmed võeti kasutusele selleks, et hõlbustada kontrolli töötajate üle. Taylorism viis 19. sajandil tööliste käitumise jälgimiseni. Inimkeha prooviti kontrollida, jagades selle tegevused ainult ühte tüüpi teost või tegevusest moodustuvateks segmentideks. Fordism jätkas suundumust inimkäitumise suurema mehhaniseerimise poole. See tähendas nii suurema majandusliku efektiivsuse taotlemist kui ka töötajate paremat jälgimist. Inimkäitumise kontrollimise taotlust on üldiselt saatnud soov hallata inimmõistust või vähemalt selle mõtteid paremini ette aimata.
II Teine kiht kujunes hilisel 19. sajandil, kui elanikkonna haldamine laienes vabrikust väljapoole, püüdes hõlmata kogu riiki. Imperialismiajastu Euroopa riikides hakkas jälgimistehnoloogia üha enam tähelepanu pöörama igapäevaelule, mis avaldus nt sotsiaalpoliitilistes muutustes, mille käigus integreeriti rahvusriiki töötud ja madala sissetulekuga klassid. Leiutati kriminoloogia, mis hakkas oma töös tähelepanu pöörama geneetiliste faktorite poolt tingitud füüsilistele iseärasustele. Samal perioodil võeti kasutusele sõrmejäljed jt nüüdseks laialdaselt tuntud tuvastusmeetmed.
III Kolmas kiht ilmnes Külma sõja ajal. Jälgimise tehnoloogia senistele sihtidele lisandus inimmõistuse kontrollimise püüdlus. Erinevaid kasvavate õigustega sotsiaalseid vähemusgruppe püüti lõimida, kujundades nende identiteeti suurema tarbimisringkondadesse kaasamise kaudu. Jälgimisest sai vahend tarbija elu konstrueerimiseks. Iga individuaalse subjekti tuvastamine oli endiselt keeruline, mistõttu käsitleti indiviidi tundmatu ja jälgimist vajava massi liikmena. Mõtete suunamise peamisteks vahenditeks said massimeedia ja reklaam.
IV Neljas kiht kujunes välja kontrollil ning jälgimisel põhineva massitarbimise ja massidemokraatia teisenemise tagajärjel. Massitarbija eelistused olid tootjate ja turustajate jaoks seni olnud tume maa. Tarbijate efektiivsema suunamise ja profileerimise vahendid, tänu arvutitehnoloogia kasutuselevõtmisele turunduses, on seda olukorda muutnud. Infotehnoloogia kiire levik ja arengud informatsioonitöötluses muutsid oluliselt tootmist. Senised massitarbijad võis nüüd jagada tarbijagruppideks ja indiviidideks, kellele sai suunata väiksema mahuga nišitoodangut. Turunduse seisukohalt sai tähtsaks indiviid oma kaubastatavate eripäradega. Konkreetsed indiviidid taandati abstraktsetele andmetele, mis seejärel kategoriseeriti vastavalt kaubanduslikele vajadustele. Peale andmete töötlemist rekonstrueeriti iga tarbija või tarbijagrupp uuesti töödeldud andmete alusel.
V Viies kiht on informatsiooni- ja kommunikatsioonitehnoloogial baseeruv jälgimine, mis kerkis esile peale Külma sõja lõppu ning kestab tänaseni. Interneti ja mobiiltelefonide laialdane levik on kaasa toonud mitmete varasematest tasanditest tuttavate elementide taasesinemise ühel või teisel kujul. Informatsiooni- ja kommunikatsioonitehnoloogiate kasutamine isikute tuvastamiseks ja identiteetide kinnitamiseks levis hoogsalt järelevalve ja riikliku julgeoleku valdkondadesse.(6)
IV ja V kihis toimus üleminek individuaalsemale jälgimisele ning andmekogumisele. Ka sellele muutusele võiks leida võimutehnoloogiate seast varasemaid eelkäijaid pastoraalse võimutehnika näol. Sisuliselt on tegemist valitsetavate ja valitseja(te) suhte kujutamisega karja ja neid juhtiva hea karjase suhtena. Iseloomulik on, et karjane valitseb karja, mitte territooriumi. Karjane peab aru andma iga karjaliikme kõigi tegude kohta, pidades ennekõike silmas nende häid ja halbu tegusid. Ta kogub oma karja kokku, s.t moodustab selle varem laialipillutatud indiviididest, keda ta seejärel suunab ja juhib; karjase kohalolu ja tegevus on karja eksisteerimise tingimuseks, ilma temata kari hajub. Karjane peab hoolitsema iga üksiku karjaliikme heaolu eest. Ta peab nende üle vahti ja jälgib igaühte neist eraldi, mis eeldab nii oma karja tundmist tervikuna kui ka iga karjaliikme individuaalsete eripärade teadmist ja neile tähelepanu pööramist. Foucault sõnul on lääne ühiskondadele iseloomulik lähenemine, kus üksikuid peetakse karjasteks ja enamust juhitavaks karjaks.(7) Näiteks kritiseerib Rousseau Hobbes`i, sest too jagab inimkonna karjadeks ja üksikuteks neid valvavateks karjasteks, kes on juba loomu poolest karjast kõrgemal (8). Pastoraalne võim on individualiseeriv võim, sest ta toob indiviididele keskendumise kaudu nad senisest enam võimutehnikate fookusesse.
Biopoliitilistel eesmärkidel kasutusele võetavaid ja jälgimist hõlbustavaid uusi tehnoloogilisi vahendeid saadab tihti retoorika, milles leidub nn pastoraalseid elemente. Sageli on põhjendusteks turvalisus, mugavus, suurem läbipaistvus, kiirus, suurem üksikisikukesksus jne. „Memopolis“ esitatud teise tüüpi kuuluvad andmed juhivad tähelepanu isikuandmete biopoliitilisusele ja nende pastoraalsele kasutusele ning tehnoloogia rollile selles kõiges. Tootsi installatsioon toob esile vanematest sotsiaalajaloolistest kihtidest pärinevate võimutehnikate tänapäevased avaldumisvormid.
Kui tulla esimest tüüpi andmete juurde, siis internetis muutub kasutaja identiteedi määramisel oluliseks tema tegevusest maha jäänud jälgede statistikast moodustuv profiil, mitte tema enda identiteet.(9) „Memopol“ arvestab neid iseärasusi kasutaja digitaalse jalajälje arvutamisel. Ühelt poolt võib siin näha juba jälgimisele orienteeritud ühiskondade IV kihistuses esinenud tehnoloogia taasavaldumist – indiviidid rekonstrueeritakse nende kohta saadavatest andmetest. Teisalt tuleb siia üks oluline lisamõõde, sest osa neist andmetest on kasutajate endi poolt vabatahtlikult avalikuks tehtud. Küsimus privaatsust puudutavate arusaamade teisenemisest on huvitav, kuid siinkohal jätan selle kõrvale.
Kolmandat tüüpi andmeid, horoskoope, on vast kõige keerulisem tõlgendada. Miks on autor otsustanud selle elemendi oma teosesse lisada? Kui kõik muud andmed on võrdlemisi ratsionaalsed, siis astroloogia on ainus irratsionaalne element; ta on ühitamatu tänapäevaste loodusteaduslike teadmistega. Astroloogias on inimelu määrav jõud, sarnaselt religioonile, transtsendentne, kuid, erinevalt religioonist, impersonaalne, abstraktne ja ligipääsmatu, s.t asjalaadne. Adorno sõnul sarnaneb selline irratsionaalsus kaasaegse ühiskonna keerukuses väljenduva irratsionaalsusega, kus inimelu suunavad protsessid on muutunud paljudele läbipaistmatuks. Sellises keskkonnas on indiviid tihti sunnitud aktsepteerima seletamatute ning tema suhtes väliste jõudude toimet, mis mõneti sarnaneb ligipääsmatute taevakehade seletamatule mõjule. Ühelt poolt määravad astroloogia järgi indiviidi käitumist tema otsuseid mõjutavad välised jõud, mis ühtlasi kujundavad ka tema iseloomuomadusi. Teisalt on lõplik otsus, kas neid jõude arvesse võtta või neid eirata, ikkagi indiviidi enda käes. Enamgi veel, astroloogia kutsub pidevalt otsuseid langetama ka kõige tühisemates argistes asjades. Samas on valikute piirid paika pandud tähtede seisu poolt. Vabadus seisneb sisuliselt paratamatuse aktsepteerimises: kui indiviid käitub vastavalt tähtede seisule, siis läheb kõik hästi, kui ta tähtede seisu eirab, siis halvasti. Kuna asjade käik on ette määratud, siis puudub ka vajadus isikliku vastutuse ning pisiasjadest kõrgemale küündiva initsiatiivi järele. Tuleb lihtsalt uskuda sellesse, mis juba niigi on, sest lõpuks hoolitsevad tähed ka probleemide lahenemise eest. Eeltingimuseks on, et üksikisik mugandub olemasolevate standarditega, olgu need siis tähtede või ühiskonna poolt määratud. Seega võiks Adorno järgi öelda, et astroloogia kannab suhtumist, mida iseloomustab olemasolevaga passiivne leppimine ja sellega mugandumine, kusjuures indiviidi suhtes välised jõud (planeetide seisud, ühiskondlik kord) ei saa kunagi kriitikaobjektiks.(10) See võiks olla üks siin varemöelduga sobituv tõlgendusviis. Iseküsimus on, millises ulatuses see horoskoopide tegelike lugejate kohta käib.
Seniöeldu puudutab ainult teoses kuvatavaid andmeid. Järgmiseks tuleks vaadata nende andmete kogumise, talletamise ja levitamise viise, millele „Memopol“ samuti tähelepanu juhib.
The medium is (a part of) the message
Kui vaadata seda, kuidas „Memopolis“ moodustub kasutaja digitaalne jalajälg, siis selle aluseks on erinevad kasutaja kohta käivad andmed, mis on esitatud justkui teineteisest lahusolevatena ning tervikust eraldi vaadeldavatena: subjekt on justkui jaotatav erinevateks segmentideks (tervislikud näitajad, haridus, majanduslik seis), mis on kõik eraldi hinnatavad. See viitab teatavale viisile subjekti käsitleda. Jälgimisele orienteeritud ühiskondade I ja II kihti võiks nimetada distsiplinaarühiskonnaks, kuid osaliselt juba III ning suuremal määral IV ja V kihti võiks pigem nimetada koondnimetusega kontrolliühiskond. Distsiplinaarühiskonnas toimib võim sissesulgemise ja individualiseerimise kaudu. Hallatav keha liigub erinevate suletud ruumide vahel, nt kodust kooli, sealt vabrikusse jne. Kontrolliühiskondades toimib võim modulatsiooni kaudu. Kontroll liigub vabamalt, sest peamisteks tuvastusmeetoditeks on paroolid ja arvutid, mis on ühtlasi seda tüüpi ühiskondade esilekerkimisega ajalooliselt seotud. Kaob selge erinevus indiviidi ja massi vahel, sest mõlemaid konstrueeritakse valimite ja statistika alusel. Indiviid ise jaotatakse tema eluvaldkondade järgi osadeks, millele saab teistest osadest isoleeritult apelleerida. Neid osi puudutavad andmed kajastuvad statistikas, turgudel ja andmepankades. Eesmärgiks on indiviidide tegevusi detailsemalt hallata ja suunata. Kontroll on paindlik ning toimib järk-järgulise kaasa- või väljaarvamise kaudu. Indiviidi sobivust, võimekust ja meelsust testitakse regulaarselt.(11) Kui rõhuasetus koondub omamiselt juurdepääsule, siis kipub kaduma ka avaliku ja privaatse eristus. Omamine viitab füüsilisele väljaarvamisele või, vastupidi, kaasaarvamisele toetuva privaatse elu olemasolule. Juurdepääs viitab aga tõendamise praktikatele, mis kasutavad mustreid, et eristada neid, kellel on juurdepääs nendest, kellel seda ei ole.(12) Selliseid ühiskondi iseloomustavad lõputud protsessid (nt elukestev õpe). Jagades kasutaja koondportree üksteisest eraldatavateks, hinnatavateks ja kontrollitavateks osadeks toetub „Memopol“ samuti kontrolliühiskondadele iseloomulikule subjektikäsitlusele ja toob selle ühtlasi vägagi selgelt esile.
Kontrolliühiskonna ilmekaks näiteks võikski olla aina kasvav e-teenuste hulk. „Memopoli“ seisukohalt on siin oluline e-riik, mis on viiendas sotsiaalajaloolises kihis esile kerkiv nähtus. Võiks öelda, et selle sihiks on inimeste identifitseerimiseks vajalike parameetrite ümberdefineerimine võrkude kaudu seotud andmebaaside, sertifitseerimissüsteemide, ID-kaartide jt vahendite kasutuselevõtmise abil. Teiseks e-riiki iseloomustavaks tunnuseks on kaubandussektoris ennast tõestanud administratiivsete meetodite valitsussektorisse ületoomine. Riiki ja selle toimimist vaadeldakse teatud mõttes eraettevõttele sarnanevana: riigiinstitutsioonid pakuvad teenust, kodanikud on selle tarbijad. Kõik see suurendab oluliselt valitsuse jälgimisvõimu anonüümsust võimaldava (massi)demokraatia arvelt. Internet ja mobiiltelefonid annavad tavainimesele kommunikatsioonikanalid, mille haardeulatus on võrreldav massimeedia ja valitsuse omaga. Nende jälgimiseks võtavad riigiinstitutsioonid kasutusele infotehnoloogilised jälgimisvahendid, mille tulemusel liiguvad antud kanalid privaatsust ja turvalisust puudutavate vaidluste tulipunkti. Kriitikaobjektiks on siin digitaalsete isikuandmete kogumine ja jagamine võrkudes. Negatiivseteks tagajärgedeks on ka üksikisikute identiteedi ärakasutamine valitsuse ja kaubandussektori poolt, anonüümsusest ilmajätmine ning valitsus- ja kaubandussektori monopol andmekaevandamise [data mining] ning profileerimise üle.(13) Valitsusest saab teatud mõttes inimeste ametlik biograaf;(14) riik mäletab inimeste eest ja „Memopol“ lubab meil pilku heita sellele, mida meist mäletatakse.(15)
„Memopoli“ keskseks meediumiks on internet, mille seost teoses olulise võimuküsimusega asun nüüd vaatlema. On erinevaid võrgustruktuure. Neist lihtsaim on tsentraliseeritud võrk, mis on hierarhiline ja koondub ühe keskuse ümber. Tegevus kulgeb üldiselt tsentrist perifeeriasse ning ükski sõlmpunkt (host) ei ole ühendatud ühegi teise perifeerse sõlmpunktiga. Detsentraliseeritud võrk on tsentraliseeritud võrgu mitmekordistus. Selles on mitu keskust ja iga keskuse juures on teatav hulk selle keskusega seotud sõlmpunkte, kuid puudub üks tervikut haldav keskus. Jaotatud võrgus puuduvad keskused ja nendega seotud sõlmpunktid. Sellises võrgus on iga entiteet süsteemi reeglite piires autonoomne ja võib ilma vahendajateta sisuliselt ükskõik millise teise entiteediga kontakti luua. Internetist võib sisuliselt mõelda kui omavahel ühendatud võrkude jadast, n-ö võrkude võrgust.(16) Selline iseloomustus sarnaneb Deleuze’i ja Guattari risoomse struktuuri mudelile, mis vastandub tsentraalselt ja hierarhiliselt organiseeritud struktuuridele.(17) Internet ei ole siiski risoomne struktuur, sest selle sõlmpunktid loovad omavahelisi ühendusi erinevate andmevahetusprotokollide alusel, millest tuntumad on TCP/IP. Protokollid on regulatsioonid ehk reeglite kogumid, mis määratlevad erinevaid tehnoloogilisi standardeid ja nende standardite omaksvõttu ning kasutust. Teatud mõttes on tegemist struktuuri ettekirjutustega, mis võivad avalduda erinevates vormides, nt erinevates juba mainitud võrgustruktuurides, piiritledes võimaliku tegevuse piirid antud süsteemis. Need regulatsioonid toimivad kodeerimise tasandil, kodeerides informatsiooni selliselt, et seda saaks teistele võrku lülitatud masinatele edastada. Protokollid on formaalsed, nad n-ö kapseldavad edastatava informatsiooni teatud kindla regulatsiooni alusel, kuid üldiselt ei puutu selle sisusse. See on tehnoloogia vabatahtliku kontrolli saavutamiseks ja rakendamiseks ebakindlas ning muutuvas keskkonnas, teatav jagatud haldamise süsteem, mis ei toimi tsentraalselt, vaid avaldub lokaalselt igas üksikus süsteemisiseses objektis ja seoses.(18)
Biovõimu ja biopoliitikat võiks vaadelda elusorganismidele rakenduvate protokollidena – nad osutavad suurte masside statistiliseks muutmise viisile, mis võimaldab iga üksikut ja selle osa tervikust saadud andmetega normatiivselt võrrelda. Protokoll autonoomsete toimijate haldamisviisina funktsioneerib mõneti sarnaselt. Ta rakendub igale objektile individuaalselt, kuid toob üksiku üldise kontrolli alla standardite kaudu.(19) Selles jälgimisele orienteeritud ühiskondade V faasile iseloomulikus tehnoloogias saavad kokku biopoliitika ning kontrolliühiskonna paindlikud haldamismeetodid. Üks esimesi tasandeid, kus need „Memopolis“ avalduvad on ID-kaardi ja PIN-koodi sisestamine. Selle kaudu kasutaja identifitseerib ennast ja annab loa hakata enda kohta leiduvat teavet koguma. PIN-kood võimaldab kasutajal oma identiteeti kinnitada sertifitseerimiskeskuse kaudu. Säärased keskused omavad sisuliselt monopoli indiviidide määratlemise üle (20). „Memopoli“ (nagu ka e-riigi) keskkonnaks ja eeltingimuseks on internet, protokollilisel kontrollil baseeruv informatsiooni- ja kommunikatsioonivõrk. Seega võiks öelda, et Tootsi teos mitte ainult ei kommenteeri kaasaegset jälgimisele orienteeritud ühiskonda ja selle vahendeid, vaid installatsiooni enda materjaliks on tänapäevale iseloomulik kontrollitehnoloogia.
Toots ütleb, et teose kirillitsas kirjutatud nimi peaks viitama ideele Suurest Vennast Orwelli düstoopilises raamatus „1984“. See teos hoiatab utopistlike kavade eest poliitikas, näidates ühe sellise kava fiktiivseid tagajärgi (21). Installatsiooni retro-futuristliku ja totalitaristliku vormiga püüab Toots vast midagi sarnast teha. Jälgimistehnoloogiate kasutuselevõttu saatev retoorika kannab tihti utopistlikke nägemusi. Tootsi teose kirillitsas kirjutatud nimi seostub ennekõike Nõukogude totalitaarse režiimiga, mis peaks vist ühtlasi viitama jälgimisele orienteeritud ühiskonna implitsiitsetele totalitaristlikele kalduvustele ja potentsiaalidele. Ajaloolistele totalitaarsetele režiimidele viitamine on iseenesest levinud vahend utopistlike plaanide kritiseerimiseks (22). Kuigi teose kohalikku konteksti arvestades toimib viide Nõukogude Liidule asjakohaselt, teeb Toots sellest sünekdohhi totalitarismile üldisemalt. Kui eelnev analüüs kontrollitehnoloogiatest paika peab, siis tekib teatav vastuolu teose sisu ja vormi vahel. Nõukogude Liitu võiks pigem pidada distsiplinaarühiskonnaks, „Memopol“ aga juhib tähelepanu kontrolliühiskondade võimutehnoloogiatele. On arusaadav, et autor viitab kaasaegsetele tendentsidele minevikust pärinevate analoogiate kaudu, kuid sellest ning teose iseenesest efektsest vormilisest lahendusest hoolimata jääb püsima teatav pinge sisu ja vormi vahel. See paneb tahtmatult mõtlema, et millised võiksid olla samale tehnoloogiale toetuvad ja sarnast sõnumit kandvad lahendused, mis oleksid oma vormilt olnud lähedasemad kaasaegsetele protokollilistele kontrollitehnoloogiatele. Praegusel hetkel on paljuski hajutatud kontrollile tähelepanu juhtimiseks kasutatud jäigalt hierarhilisele ja tsentraliseeritud kontrollile viitavat vormi.
Bittidest subjekt
Kui „Memopol“ kujutab tänapäevaseid võimusuhteid, siis milline on selle võimu subjekt? Milline on „Memopoli“ kasutaja installatsioonist endast lähtudes? Osadeks jaotatav, kvantifitseeritav, paindlikult hallatav, (statistiliste) normidega võrreldav – seda kõike olen juba maininud. Milline inimesekäsitlus on selle kõige taga?
Informaatika laialdane kasutuselevõtmine ja inimgenoomi dekodeerimine on aidanud kaasa uue müüdi kujunemisele, mille järgi on inimesed, nagu ka elu üldisemalt, ennekõike teatud tüüpi informatsioonisüsteemid, mitte füüsilised organismid (23). Ajaloolises plaanis võiks sellise muutuse ühe lähtekohana näha Turingi testi, mis seostas masina intelligentsuse võimega manipuleerida sümbolitega inimvaatlejat segadusseajaval viisil. Koos Claude Shannoni ning Norbert Wieneri informatsioonikäitlusega, mis nägi informatsiooni seda kandvatest meediumitest sõltumatuna,(24) aitas selline arusaam intellektist kaasa kehalisuse ja kehastumuse taandumisele elu ja inimeste käsitlemisel. Informatsiooniteooria oli esialgu ühenduslüliks matemaatika ja elektri- ning arvutustehnika vahel, kuid levis peagi teistesse teadusharudesse. Näiteks geneetikas hakati geene vaatlema ennekõike informatsiooni kandjatena. Tõenäoliselt geneetikas ja füüsikas toimunud muudatuste tagajärjel ongi informatsioonis hakatud nägema kosmilist organiseerituse printsiipi. Tehiselu ja sellega seotud uurimissuunad keskenduvad meie bioloogiaalaste teadmiste täiendamisele, analüüsides elusorganisme nii, et elulaadseid käitumismustreid tekitatakse arvutites ja teistes tehislikes keskkondades. Selle tulemusel hakati evolutsiooni modelleerimiseks kasutatavaid arvutiprogramme elusatena käsitlema, kuigi mitte ühehäälselt. Tarkvara ja elu seostamine toimub tihti evolutsiooniliste ja bioloogiliste analoogiate abil, mille kaudu seletatakse antud programmide loogikat. Säärase käsitluse väljakujunemise kultuuriline ja tehnoloogiline kontekst on soosinud fantaasiaid, mille kohaselt on inimestel ehk kunagi võimalik ilma oma kehadeta toime tulla(25). Kõik see toetub arusaamale, et informatsioon ja materiaalsus on erinevad asjad, mis omakorda võimaldab säärase hierarhia loomist, kus informatsioon on primaarne ja materiaalsus sekundaarne.(26)
Kontrolliühiskonnad käsitlevad indiviide osadeks jagatavatena. Samas eeldatakse, et need muutuvad andmed taanduvad ühele, bioloogiliste atribuutide poolt määratletud indiviidile; sõrmejäljed, näopilt, DNA jt andmed koonduvad ühe unikaalse keha ümber, mis on informatsioonikandja. Bioloogilisest kehast väljaspool ei leidu ühtegi subjekti ja iga keha sisaldab ainult ühte subjekti. DNA alusel tuvastamine on sellise mõtteviisi lihtsaimaks näiteks. Tegelikult võib ühel subjektil olla erinevates kontekstides mitu identiteeti – erinevad e-maili aadressid, profiilid online kogukondades jne –, mis ei ole taandatavad unikaalsele bioloogilisele identiteedile. Jälgimisele orienteeritud ühiskonnas eeldatakse, et andmekogumise hajutatusest hoolimata on indiviid ise lõpuks jagamatu. Indiviid on aga jagatav, sisaldades mitmeid erinevaid identiteete, mis avalduvad erinevates sotsiaalsetes kontekstides ja ei taandu ilmtingimata bioloogilisele identiteedile. Ametlikud identiteedid pannakse kokku erinevates institutsionaalsetes andmebaasides või ametlikes sertifitseerimiskeskustes leiduvatest andmetest, luues teatud mõttes tehisliku identiteedi, mida eelistatakse subjekti määratlemisel tema enda või tema kaaslaste määratlustele.(27)
Kokkuvõte
Infotehnoloogiad justkui võimaldavad, juba mainitud informatsioonikäsitluse valguses, realiseerida unistust, mis on loomulikus maailmas võimatu: võimalust vaadata reaalsuse toimeprintsiipidesse selle kõige elementaarsemal tasandil (28). Sidudes selle iseloomustuse jälgimisele orienteeritud ühiskonna inimesekäsitlusega ja võimutehnikatega võime ehk saada selgema pildi inimese identiteeti puudutavate arusaamade teisenemisest, millele „Memopol“ toetub ja ühtlasi ka tähelepanu juhib. Kui subjekt on oma olemuselt informatsiooniline, siis võiks mõningase liialdamisega väita, et eespool toodud ideestiku raames vaadatuna võimaldab „Memopol“ meil heita pilku identiteedile ja inimesele võimu ning mäletamise subjektina nii, nagu meie kaasaja mõningad kontseptuaalsed suundumused seda kujutavad.
Oliver Laas on õppinud Eesti Kunstiakadeemias graafikat ja Eesti Humanitaarinstituudis kultuuriteooriat. Senine uurimistegevus on peamiselt seotud digitaalsete mängude, meedia ja kultuuri ning ideoloogiateooriatega. Hetkel jätkab vaimuharimist EHI doktorantuuris filosoofia erialal ja kirjutab väljaannetele Vikerkaar ja Varraku raamatublogi.
AB kuubis on III Artishoki Biennaali ettevalmistav esseedesari, milles X noort Baltikumi ja Skandinaavia kirjutajat on esseistlikuks žestiks välja valinud X noort Eesti kunstnikku, kes on neile viimastel aastatel silma jäänud vaimuka teosega grupinäitusel või tabava komplektiga väikeses galeriis. Ühtlasi katsetab Artishok sellega eksperimentaalset toimetajapraktikat erialameedias ja omaalgatuslikku valmisolekut kunstiväljal, andes kirjutajatele võimaluse initsiatiivi – ent ka vastutuse - enda kätte haaramiseks ja heateoks ühe kunstniku aadressil. Kirjutajad oma töö eest honorari ei saa, küll aga saavad nende poolt välja pakutud kunstnikud essee ilmumisega automaatselt kutse sügisesel Artishoki Biennaalil osalemiseks. Loe lähemalt...Viited
(1) Siinse teksti autor tutvus teosega näitusel „gateways. Kunst ja võrgustunud kultuur“, 13.05.2011-25.09.2011, KUMU kunstimuuseumis.
(2) Timo Tootsist ja „Memopolist“ on teiste seas kirjutanud: Mare Tralla, „Võrgustunud kultuuri inimliku näo jälil“, Sirp, 10.06.2011 (http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=12608:vorgustunud-kultuuri-inimliku-naeo-jaelil-&catid=6:kunst&Itemid=10&issue=3349); Kadri Ratt, „Nutikas näitus: e-posti vedavad teod, hiigeltelefon ja wifi-pikksilm“, Postimees, 13.05.2011 (http://www.postimees.ee/437036/nutikas-naitus-e-posti-vedavad-teod-hiigeltelefon-ja-wifi-pikksilm/); Tanel Veenre, “Sekku! Klikka! Mõtesta!“, Eesti Päevaleht, 28.05.2011 (http://www.epl.ee/news/kultuur/sekku-klikka-motesta.d?id=51297892). „Memopoli“ eelmisest versioonist on kirjutanud: Andreas W, „Masin, kes jalutas mälu koridorides“, Kunst.ee, 3-4/2010 (http://ajakirikunst.ee/?c=kunstee-numbrid&l=et&t=masin-kes-jalutas-malu-koridorides&id=269); Raimu Hanson, “Kunstnik mängib isikuandmetega”, Postimees, 02.06.2010 (http://www.tartupostimees.ee/270826/kunstnik-mangib-isikuandmetega/).
(3) Galloway, Alexander R. 2004. Protocol: How Control Exists After Decentralization. Cambridge, M.A.: The MIT Press, lk 85.
(4) Foucault, Michel. Security, Territory, and Population, rmt-s Michel Foucault. 1997. The Essential Works of Michel Foucault 1954-1984, Vol. I: Ethics: Subjectivity and Truth, tlk Robert Hurley jt, toim Paul Rabinow. New York: The New Press, lk 68-71.
(5) Foucault, Michel. The Birth of Biopolitics, rmt-s Michel Foucault. 1997. The Essential Works of Michel Foucault 1954-1984, Vol. I: Ethics: Subjectivity and Truth, tlk Robert Hurley jt, toim Paul Rabinow. New York: The New Press, lk 73. Vt ka Foucault, Michel. 1978/1990. The History of Sexuality Vol. 1: An Introduction, tlk Robert Hurley. New York: Vintage Books, lk 138-140.
(6) Ogura, Toshimaru. Electronic government and surveillance oriented society, rmt-s David Lyon (toim). 2006. Theorizing Surveillance: The Panopticon and Beyond. Willan Publishing, lk 271, 272-276.
(7) Foucault, Michel. 1979. Pastoral Power and Political Reason, rmt-s Michel Foucault. 1999. Religion and Culture: Michel Foucault, toim Jeremy R. Carrette. New York: Routledge, lk 137-138, 141-143.
(8) Rousseau, Jean-Jacques. The Social Contract, rmt-s Jean-Jacques Rousseau. 1923. The Social Contract and Discourses, tlk G. D. H. Cole. London: J. M. Dent & Sons Ltd.; New York: E. P. Dutton & Co., lk 7.
(9) Galloway, op. cit., lk 64.
(10) Adorno, Theodor W. 1994/2002. The Stars Down to Earth and Other Essays on the Irrational in Culture. London & New York: Routledge, lk 50-51, 57-58, 60-61, 77-78, 79.
(11) Deleuze, Gilles. 1992. Postscript on the Societies of Control, October, Vol. 59, lk 3-7.
(12) Hayles, N. Katherine. 1999. How We Became Posthuman: Virtual Bodies in Cybernetics, Literature and Informatics. Chicago: University of Chicago Press, lk 40.
(13) Ogura, op. cit., lk 275-276, 278, 296.
(14) Ogura, op. cit., lk 291.
(15) Sellele juhib oma artiklis tähelepanu ka Andreas W.
(16) Galloway, op. cit., lk 30, 31, 32-33, 34, 35, 38.
(17) Deleuze, Gilles & Felix Guattari. 1980/2007. A Thousand Plateaus: Capitalism and Schizophrenia Vol. 2, tlk Brian Massumi. London & New York: Continuum, lk 12-13, 20, 23, 24-25.
(18) Galloway, op. cit, lk 7-8, 30, 52, 61, 74-75, 81-82.
(19) Galloway, op. cit., lk 87.
(20) Ogura, op. cit. Lk 283.
(21) Jameson, Fredric. 2005. Archaeologies of the Future: The Desire Called Utopia and Other Science Fictions. London: Verso, lk 198-199.
(22) Rothstein, Edward, Utopia and its Discontents, rmt-s Rothstein, Edward, Herbert Muschamp, Martin E. Marty. 2004. Visions of Utopia. Oxford: Oxford University Press, lk 5.
(23) Ogura, op. cit., lk 276.
(24) Hayles, op. cit., lk xi.
(25) Vt Bostrom, Nick. 2003. The Transhumanist FAQ – A General Introduction, Version 2.1. World Transhumanist Organization, lk 17-19. Online: http://www.transhumanism.org/resources/FAQv21.pdf.
(26) Hayles, op. cit., lk 11, 12, 223, 225, 231. Vt ka Gleick, James. 2011. The Information: A History, A Theory, A Flood. New York: Pantheon Books.
(27) Ogura, op. cit., lk 290, 291.
(28) Hayles, op. cit., lk 233.
7 kommentaari:
Aitäh hea teksti eest, Oliver! Räägiks natuke lähilugemisest kunsti tõlgendamise meetodina ka, kuivõrd sa ise seda sõna kasutad. Termin ise pärineb ju raamatumaailmast, ja ennekõike oleme me harjunud seda seostama kas pühadest tekstidest ilmutusliku väljalugemise ehk eksegeesi või strukturalistidega, kes on teada-tuntud oma hoolika vormianalüüsi poolest. Ma julgeks öelda, et tänases eesti kunstiteaduses on lähilugemine pigem harv nähtus. Samas kui nõukogude perioodil tegeldi eesti kunstiteaduses lähilugemisega selle sõna parimas mõttes, kui võtta lahti mõni toonane kunstnikumonograafia, siis leiab sealt üksikute kunstiteoste lähilugemist, mis teeb tänastele kunstnikumonograafiatele silmad ette just oma keskendumise poolest. Paljud toonase kogemusega kunstnikud muide tunnevad sellisest vormianalüüsist ka täna puudust. Modernistlik lähilugemine tegeleb niisiis partikulaarsega üldise asemel, pöörab tähelepanu teose ehituskividele ja nende ladumise järjekorrale. Samas ei tegele sina ju teps mitte sellise lähilugemisega. Timo teose puhul saaks lõputult kirjeldada Memopoli erinevaid nuppe ja analüüsida nende süttimisjärjekorda. Sind aga huvitab hoopis see algimpulss, mis on Memopoli loomise taga, või siis just teatav eksegees, püüd näidata, et Memopoli üldistusjõud on veel palju suurem kui pealtnäha paistab. Mida lähilugemine sinu jaoks ikkagi tähendab?
Rõõm kuulda, et sulle tekst meeldis. Mis lähilugemisse puutub, siis usun, et see tähendab minu jaoks üldjoontes seda sama, mida selle all traditsiooniliselt silmas peetakse - teksti (või mõne muu teose) tähelepanelik analüüs tuvastamaks selles esinevaid mustreid (tähendust kandvaid üksusi, nende omavahelisi suhteid, retoorilisi elemente, vastuolusid, viiteid kultuurikeskkonnale jne) selleks, et selliselt kogutud materjali lõpuks interpreteerida. Kas siinkohal keskenduda vormile, sisule, tervikule või mõnele väiksemale ühikule on juba valiku küsimus. Minu arusaama järgi on tegemist induktiivse protsessiga, mis sellisena ei pea piirduma partikulaarsega või eelistama teose ülesehituse nüansse selle sisule. Samuti ei hooli lähilugemine nii üldises tähenduses analüüsitava objekti liigist.
Konkreetse teksti kirjutamisel ei olnud mul tegelikult hermeneutilisi eesmärke (autori algimpulsi, tunde, mõtte vms avamine). Samuti ei püüdnud ma näidata Memopoli kuidagi üldistusjõulisemana, kui see pealtnäha paistab. Peamiseks eesmärgiks oli sellise interpretatsiooni välja pakkumine, mis näitaks Memopoli seoseid oma temaatikaga seotud kaasaegsete intellektuaalsete suundumustega ning tooks esile nende suundumuste ideedeajaloolise tausta, koos mõningate filosoofiliste eeldustega, mis nende suundumuste juurde käivad. Mind huvitas ennekõike see, kuidas need ideed Memopolis avalduvad, millist tõlgendust teos nende ideede valguses võimaldab ja kuidas saadud tõlgendus uuesti juba käsitletud ideedega seostub. Seega oli lähilugemine siin vahendiks, mille kaudu teos siduda teatava kontekstiga ning näha nii seda, kuidas see kontekst teoses avaldub kui ka seda, mida need avaldumisviisid kontekstiga teevad (nt kas antud ideede avaldumisviisid käesolevas teoses tekitavad tähenduslikke seoseid, mis viivad kõnealuseid ideid kuidagi teisiti käsitlevate tõlgendusteni).
Küsimus lähilugemisest kunsti tõlgendamise meetodina on antud juhul seotud ka küsimusega sellest, kuidas tõlgendada teoseid, mis on sisuliselt tarkvaraobjektid (nagu Memopol seda on); s.t kuidas humanitaaria meetoditega käsitleda tarkvaraobjekte nii, et neid ei taandataks millelegi muule, mis on meile juba tuttavam (nt kirjalikule tekstile) ja millele olemasolevad vahendid lihtsama vaevaga külge hakkavad. Mulle tundub, et tarkvara poolt võimaldatavate protseduuride analüüs oleks üheks viisiks, kuidas tarkvaraobjekte humanitaaria vahenditega tõlgendada. Püüdsin seda ka Memopoli puhul silmas pidada, aga põhitähelepanu nihkus siiski kuvatavatele andmetele endile, sest Memopolis on - vähemalt minu arvates - erinevate protseduuride hulk võrdlemisi väike (identifitseerimine, autoriseerimine, andmete kaevandamine, andmete kuvamine). Tarkvaraobjektide analüüsimise puhul tundub mulle, et lähilugemine meetodina peaks, lisaks lähilugeja enda tähelepanu köitvatele detailidele, välja tooma ka objekti toimeloogika ning selle tõlgendatavate andmete hulka lülitama.
Oliver
Niisiis lähilugemine 21. sajandil ei ole enam piiritletud füüsilise kehandi analüüs. Nii öelda kotka pilk põlluhiirele. Sest maailm on meie käsitluses lootusetult võrgustunud ja küsimus ei ole siin internetis, internet on selle lihtsalt meie jaoks puust ja punaseks teinud, me oleme hargnev bittidest subjekt, nagu sa kirjutad, mis ei taandu enam ühele unikaalsele kehale. Kunstiteadus vajab selle mõttega harjumiseks täenäoliselt siiski aega, sest kunstiteose lähilugemine on sajandeid baseerunud usul, et meie ees on piiritletav teos, mille kohta me saame hoolikal vaatlusel nii öelda testitavat infot anda. Muide, pean ütlema, et see, kuidas sa oma tööprotsessi kirjeldad - "mind huvitas ennekõike see, kuidas need ideed Memopolis avalduvad, millist tõlgendust teos nende ideede valguses võimaldab ja kuidas saadud tõlgendus uuesti juba käsitletud ideedega seostub" - meenutab siiski hullupööra hermeneutilist ringi. Ja äkki sa teed kaasaegsetele hermeneutikutele liiga, kui sa ütled, et nad otsivad autori algimpulssi, tunnet või mõtet? Kuivõrd ka hermeneutikud peavad tunnistama, et teose taha on võimalik asetada erinevaid horisonte, mille taustal siis teose kohta erinevaid asju öelda. Ka mina ei pidanud autori algimpulsi all silmas niivõrd autori intentsiooni (seda, mida autor tahtis publikule öelda hetkel kui ta teose vormistamise kallale asus), kuivõrd ideid ja tähelepanekuid kaasaegsest maailmast, mis Tootsi Memopoli looma ajendasid. Ma väga ei usu enam, et keegi võiks tänasel päeval tõsises usus tegeleda autori intentsiooni rekonstrueerimisega, sest ka see ei ole miski, mida saaks nii öelda purki panna ja siis seda igast küljest vaadelda, vaid teose loomisprotsessis muutuv ja teinekord publikusituatsioonis üldse mitte välja tulev fenomen. Kuigi arvustuste alguses esineb kahtlemata veel lause alguseid "Mida autor meile öelda tahab..."
Memopoli puhul on tema efektne retrovälimus siiski teose osa, koos tarkvaralise lahendusega, millele sa ka viitad. Ometi nihkub meediakunsti tõlgendamisel objekt teinekord üha enam tarkvaralise lahenduse suunas, mistõttu tuleks rääkida ka kunstivälja nišistumisest, sest programmeerimise ilu oskavad hinnata siiski vaid sellega otseselt kokku puutunud. Tekib meediakunsti kogukond, nii nagu tekib naiskunsti kogukond, queer kunsti kogukond, kus infovahetus käib laiema publiku jaoks niiöelda üle pea. Ma ei ole kindel, mida see teeb kunsti rolliga ühiskonnas ja kas see kokkuvõttes on hea, aga see selleks. Muide, meediakunsti arendamine oli eelmise kultuuripoliitika arengukava üks prioriteete. Kas see termin on sinu jaoks tänaseks vananenud? Seoses internetipõhiste projektidega räägitakse juba uue meedia kunstist (New Media Art).
Küsib Liisa
Kui nüüd veidi tähte närida, siis ma arvan, et täpsem oleks öelda mitte, et subjekt on hargnev (selles ma väga kindel ei ole, sest kehastumusel tundub olevat siiski mingisugune kogemusi ja tajusid ühte aegruumi punkti koondav toime), vaid et erinevad identiteediga seotud sotsiaalsed rollid on hargnevad.
Võimalik, et ma tõesti alahindan kaasaegset hermeneutikat, kuid väidan siiski, et mu tekstis ei ole tegemist hermeneutilise ringiga. Kui ma õigesti mäletan, siis Gadameri järgi seisneb hermeneutiline ring selles, et tervikut mõistetakse üksikosade ja üksikosi terviku kaudu. Selline ringliikumine seisneb teose terviku mõtte kohta käiva eelvisandi (mõtteootuse) kontrollimises ja korrigeerimises seeläbi, kuidas mõistmine edeneb ja objekt mõtteootusi kas kinnitab või mitte. Selline protsess oli Gadameril mitte teise subjektiivsuse, vaid ühise mõtte mõistmise poole liikumine; s.t teise (antud juhul teose autori) arvamus on see, mida püütakse esile tuua ja tugevdada. Gadameril oli vist veel nii, et kogu tõlgendamisprotsessi eelduseks on nn “täiuslikkuse ettekaare“, mis, lisaks mõtteühtsusele, eeldab, et lausutu on täielik tõde. Kui see eeldus paika ei pea, siis hakatakse teost tõlgendama selle autori arvamusena. Ka Dilthey kirjutab (minu mälu järgi) kusagil midagi sellist, et kunstiteos on iseendas tõene ja püsiv, mis teeb võimalikuks ka teose kunstipäraselt tõsikindla mõistmise.
Miks ma siis eitan, et minu eesmärkide puhul on tegemist hermeneutilise ringiga? Kaks põhjust. Üldine põhjus on selles, et minu jaoks ei tundu hermeneutikute seletused kommunikatsiooniprotsessist veenvad ning seega ma ei toetu nende väljapakutud teooriatele. Kujutavale kunstile spetsiifilisem põhjus on aga selles, et minu arvates (siin ma järgin Nelson Goodmani) on ekslik rääkida piltide või n-ö mitteverbaalsete väidete korral tõesusest. Nii mitteverbaalsete väidete kui ka piltide puhul on tõesus ebaoluline. Pildid, nagu predikaadidki, ei ole tõesed selle kohta, mida nad kujutavad või mille kohta nad käivad, kuid nad võivad mõningaid asju representeerida või neile osutada. Väidetel, vastupidi, on tõeväärtus ja nad on tõesed kas mõningate asjade, kõigi asjade või mitte millegi kohta. Näitamine, representeerimine, millegi kohta käimine ja kujutamine on osutavad funktsioonid. Piltide, mitteverbaalsete väidete ja (väidetest eraldi võetud) predikaatide puhul oleks vast täpsem rääkida õigsusest, sest kuigi neil puudub tõeväärtus on neil siiski osutus. Mulle tundub, et selline seisukoht ei ühitu hästi Gadameri hermeneutika eeldustega teose tõesusest. (Kui see jutt tõeväärtuse puudumisest on õige, siis tundub, et nn uuriva kunsti jaoks oleksid asjalood halvad; seda vähemalt seni, kuni uurimist mõistetakse selle sõna teaduslikus tähenduses, kui kontrollitava tõeväärtusega väidete loomist ja esitamist. Võimalik, et tõesuse asendamine õigsusega võimaldaks seda kõike vältida.)
Mulle tundub, et rakendasin Memopoli analüüsimisel pigem diskursuseanalüüsi, sest ma käsitlesin Memopoli ennekõike retoorilise objektina, mis kuulub võimu, valitsejate ning valitsetava suhete jt sarnaste teemadega seotud diskursusse. Seega oli peamine see, kuidas teos oma protseduuride kaudu seda diskursust ja selle osi representeerib ning kas selle representatsiooni baasilt saab tekitada uusi väiteid kõnealuse diskursuse kohta. Seda pidasin ka silmas, kui mainisin interpretatsiooni välja pakkumist: ma pakkusin sisuliselt tõeväärtusetule mitteverbaalsele väidete hulgale välja ühe võimaliku hulga rohkem või vähem kindlaks tehtava tõeväärtusega väiteid (n-ö määrasin tõeväärtuse), lähtudes teemadest, millele antud teos osutab ja sellest, kui õigesti ta (minu hinnangul) neile osutab. Teose autori mõtte mõistmine (ma ei soovi siinkohal öelda midagi halba Timo kohta) ei olnud mul kirjutamisel eesmärgiks.
Oliver
Mis puutub meediakunsti ja uude meediakunsti, siis mulle tundub, et need mõisted on sarnased selliste õnnetute ja hägusate kaubanduslike terminitega, nagu ’interaktiivne’ või ’virtuaalne’. Võtame näiteks mõiste ’interaktiivne’. Põhiliselt eristatakse selle mõiste abil neid arvuteid või programme, mis aktsepteerivad kasutaja sisendeid mingi tarkvara töötamisega samaaegselt nendest, mis midagi sellist ei luba. Edasi hakkas mõiste ’interaktiivne’ seostuma mingisuguse radikaalset uue tehnoloogiaga. Kaubanduslikus sfääris järgnesid sellisele tähendusele muidugi säärased toredad moodustised, nagu ’interaktiivne video’, ’interaktiivne televisioon’ jne, mis kõik viitasid kuidagi tarbija rolli suurenemisele. Õige pea ilmus akadeemikute seas välja ka ’interaktiivne fiktsioon’. Mõiste ’interaktiivne’ ise on aga ikka veel ähmane, hoolimata selle akadeemilisest kasutuselevõtust. ’Interaktiivse’ konnotatsioonideks on hägus grupp ideid kasutaja vabadusest, arvutiekraanidest ja personaalsest meediast, kuid selget denotatsiooni tal justkui polegi. Paradigmaatiline näide interaktiivsetest asjadest on digitaalsed mängud või siis teatud tüüpi simulatsioonid, mis mõlemad vajavad toimimiseks kasutajapoolset sisendit. Samas vajab teatud mõttes toimimiseks kasutajapoolset sisendit ka tavaline romaan. Mingis mõttes on romaan mängust või simulatsioonist isegi interaktiivsem, sest simulatsioonid ja mängud võivad teatud aja toimida ka ilma kasutajapoolse sisendita, samas kui romaanis katkeb kogu tegevus kohe, kui lõppeb lugejapoolne tõlgendav sisend. Mulle tundub, et ’meediakunst’ ja ’uus meediakunst’, ja eriti just viimane, on ’interaktiivsega’ sarnased mõisted, sest nende konnotatsiooniks on sisuliselt tehnoloogiad, mis kombineerivad endas teatavat hulka vanu tehnoloogiaid ja meediume (remediatsioon). Mis aga võiks olla nende mõistete denotatsioon, seda ma öelda ei oska. Seega minu jaoks tähendabki uus meedia lihtsalt ühte hägusat katusmõistet, mis peaks katma arvutite ja infotehnoloogia abil tehtud kunsti või kunsti meenutavaid projekte. Tundub, et selle kõige juurde käib ideelise poole pealt ka teatav katse teadust ja kunsti üksteisele lähendada ning tõenäoliselt ka kunsti prestiiži seeläbi turgutada.
Oliver
Diskursuseanalüüsi sissetoomine tundub mulle hea mõte - peidetud võimudiskursused ja Memopoli viide romaanile 1984. Hea meelega kuulaks siinpuhul ka autori enda kommentaari, aga ilmselt ei ole biennaali kutse veel temani jõudnud. Suur aitäh ka vestluse eest, Oliver, ja ma loodan nii sind kui Timo hoolimata tihedast graafikust näha sügisel Kultuurikilomeetri alguses!
Liisa
Postita kommentaar