Fotokuu, Teisele Poole minemata

Ats Parve

Tallinna Fotokuu: kaamerakunsti festival "Tavaline maagia" toimus 2011. aasta oktoobris. Artishok avaldab tõlkimata versiooni Ats Parve Estonian Art`ile kirjutatud kajastusest.

Tallinna Fotokuu sümboolika toob vaataja ette stuudio, mille valguspark tegeleb tavapärase töö asemel iseenda valgustamisega. Kuna välgud on suunatud ka kaamerasse, heidab stuudiost saadetud valgusvihk tähelepanu nii fotograafile kui vaatajale. Sellega toob valgus kõik osapooled ühisesse ruumi ja foorum võib alata. Siinjuures peab meeles pidama, et tegemist on ruumiga, kus valguse ehk info liikumine on kontrollitud - ükski jagatud infokild pole juhuslik. Vaatamata debüteerimisega kaasnevale, ehk kohustusena näivale ülesandele tuua ühte ruumi nii fotograafia ajalugu kui uus maailmakord, püüab Tallinna Fotokuu eesotsas Marge Monkoga enamat pelgast sissejuhatusest.

Fotokuu kutsuti ellu soovist ja vajadusest elavdada kohalikku kaamerakunsti valdkonda. Eesti Fotograafide Liidu, Fotokunstnike Ühenduse ja Eesti Pressifotograafide Liidu loomist (1) ning Tõnis Liibeki doktoritööd 19. sajandi Eesti fotograafiakultuurist (2), kui viimaste aastate olulisi arenguid fotomaastiku korrastumisel võib näha taolise soovi tagamaadena. Vytautas Michelkevičiuse kureeritud Baltimaade fotokunsti näitus (3) püüdis kaardistada 1970. - 80. aastatel sündinud kunstnike mõttemaailmu. Generatsiooni psühhoanalüüsina toiminud näitus tõi lisaks kõrgendatud tundlikkusele ümbritseva ruumi suhtes välja ka kunstnike uskumatult ühtlase esteetilise nägemuse fotograafiast. Kunstihoone valgele seinale viisaka raami sisse klaasitud fine art prindid alistunuks justkui ajale ja kontekstile, millesse nad toodud olid, muutes minevikku lahates probleemseks ka oleviku. Jagatud nägemus "õigest" või "neutraalsest" esitusviisist, mille haakuvus teose essentsiga arvestatakse teisejärguliseks, räägib kõige rohkem kunstnike ebakindlusest tänasel kunstimaastikul.

Olenemata uudistest, et ka Tate Modernis alles tegeletakse foto kui kunsti õigustamisega (4), võib väita, et kõik etapid, mida fotograafia kultuuriline ajalugu on käsitlenud, on ka aset leidnud. Muidugi vajavad teatud tõed settimiseks aega, aga seda ei saa võtta uute küsimuste arvelt, milliseid fotograafia igapäevaselt tõstatab. Tingituna alalisest horisondi nihutamisest puudutavad kaasaegse fotograafia näituste, festivalide ja biennaalide teemad tihti kas piiride ületamist (Crossing Boundaries, 5th Triennial of Photography. Hamburg, 2011) või nende täielikku kaotamist (Out of Life / Out of Mind / Out of Space, Fotofestiwal. Lodz, 2011). Nõnda vaatab ka Fotokuu G. B. della Portalt laenatud Tavaline Maagia sellele pulseerivale ja värelevale maastikule eneseteadliku, ent imetleva pilguga.

Paljud festivali programmi kuulunud sündmused sõnastasid oma taotluse juba pealkirjas. Vabaduse väljaku tunnelisse loodud Eksperimentaalgalerii installatsioonid keskendusid kujutise tekkimise mehhanismide uurimisele. Kui Reimo Võsa-Tangsoo foto ja heli strukturaalseid seoseid kirjeldav fotokiosk nõudis vaatajalt juhiste järgimist, siis Alis Mäesalu ja Anu Lilpi tunneliseinale toodud installatsioon käivitus paradoksaalsel kombel sellest kiirel sammul mööda kõndides. Viimane jäi ka festivali ainsaks linnaruumi kontrollitust kritiseerivaks teoseks, mida võib seletada kollektiivse paratamatuse tunnetamisega. Jälgimisühiskonna arengud, mis kulmineeruvad tänases privaatse vabatahtliku avalikustamisega, on varem just cctv-terroriga tegelenud.kunstnikke suunanud sotsiaalmeedia ja teiste pealtnäha vaid isiklikku ruumi konstitueerivate nähtuste tagatubadesse.

Oma joone avaliku-isikliku temaatikani tõmbasid ka Helen Melesk ja Hello Upan (5). Nende kureeritud korterinäituste sari andis Tõnu Tunneli, Krõõt Tarkmeele, Laura Tootsi, Reio Aare ja rühmituse Tiit Sokk (6) käsutusse tühjana seisvad pinnad Tallinna kesklinnas ja selle piiril. Nädala jooksul sündinud näitused tõid vaataja seninägemata ruumi selle uue elu keskele, ning jäid meelde ainuüksi eristumisega valgete kuupide külmast udust. Krõõt Tarkmeele sõprade portreed ja Laura Tootsi perekonnaalbumi lahkamine vaagisid fotokujutise tähtsust ja ambivalentsust meie mälestuste loomel. Korterinäituste projekt tervikuna püstitas aga küsimuse, kui palju galeriist poolikuna kaasa võetud mõtteid jääb kulmineerumata seetõttu, et nad on alguse saanud ruumist ja vormist, millel puudub seos igapäevasega.

Viimase dekonstruktivistliku käigu kaamerakunsti harjumuspärase esituse aadressil tegi Epp Kubu. Multidistsiplinaarse kunstniku korraldatud fotoprojektsioonide sari tõi Tallinna avalikku ruumi üksteisest äärmiselt erinevad kunstnikud. Arne Maasikule, Reginleif Trubetskyle, Jaan Klõšeikole, Ly Lestbergile ja Anu Vahtrale antud võimalus esineda linnaruumi vabalt valitud punktis (7), lennutas projektsioonid kohtadesse, milliste spetsiifika järgi võinuks enesekindlalt kunstniku nime arvata. Avaliku ruumi kõige muljetavaldavam üleminek isikliku (mentaalse) ruumi manifestatsiooniks leidis aset Tatari tänava saja-aastases Burmani majas. Reginleif Trubetsky kutsus vaataja oma sinisesse uputatud korterisse, kus kunstniku ulmad kaamera abil reaalsusega kontakti lõid. Pärast esimesi õnnestunud katseid mälupiltide salvestamisel (8) ei saa taolisi sürrealistlikke ruumikogemusi vaadata teistsuguse pilguga kui Hubble'i pardalt läkitatud albumeid Linnutee galaktikast. Kuna kõikvõimalikud füüsilise maailma ruumid on fotograafia abil avastatud, pühendavad kunst ja teadus üha rohkem ressursse, et jäädvustada nähtamatut.

Kaasaegse fotograafia võimekuse ja võimetuse väljatoomiseks uuritakse seda sageli teiste meediumite abil, kasutades ühendusjoontena fotograafiale omaseid mõisteid nagu "peatumine", "kordused" ja "illuminatsioon". Neid teistesse praktikatesse lülitades peab aga tähele panema, kuivõrd räägib lõpptulemus fotograafiast, ja kuivõrd meediumist või vahendist, mille abil seda selgitada püütakse. Projektsiooni võib näha kui kujutise paberist lahutamist ja foto objektistatuse kaotamist. Kuigi valgusvihu (k)antud pildi võrdkuju tekib esmajoones kinosaali, ei saa öelda, et projektsioon kuuluks oma olemuselt staatilisele või liikuvale pildile. Anna Hintsi ja Alis Mäesalu ellukutsutud fotofilmide festival ja selle toomine kinoekraanile ärgitas veel enam küsima liikuva ja stillkaadri erinevuste järgi. Tähtsamaks kui kaadrid ja kaadrisagedus, osutusid fotofilmides aga piltidevahelised tühikud.

Kuna eksperimenteerides kehtib alati oht kaotada side algpunktiga, on tagasiviitamine ajaloole mitte ainult soovitatav, vaid hädavajalik. Tõnis Liibeki ja Merilis Roosalu kureeritud näitus Eesti fotograafiast alates esimestest fotodest kuni filmikunsti sünnini (9) tuletas meelde meediumi esimesi ülesandeid ja viis vaataja tagasi stuudiosse, küsima omaenese fikseeritud peegelpildi järele. Fotokuu põhiprogrammi väikest, aga tugevat lüli nn uue ja vana fotograafia ning - mis ehk olulisemgi - eelmise ja praeguse põlvkonna vahel kehastas Jaan Klõšeiko. Tema ajaportaalina toiminud projektsioon Hirvepargis ja fotonäitus Vabaduse galeriis töötasid vaatajaga nii siin- kui sealpool fotokunsti piire. On selge, et Klõšeiko kasutab oma halli juust ainult kamufllaažina pääsemaks ligi tagurpidi pööramist vajavatele näitusepindadele.

Kuigi fotograafia arengud on alates selle sünnist hoidnud ühiskondlikul- ja kunstiväljal katkematut pinget, võib öelda, et esimene Fotokuu leidis aset erakordselt huvitaval ajal. Kui tavakaamerate täpne automaatika (ehk igaühe potentsiaal jäädvustada kvaliteetne kujutis) ja pildiotsija muutumine suuremaks kui albumifoto (10) on hajutamas fotokujutise tekkimise ümber hõljuvat maagilisust, siis teaduslikud mälupiltidega tegelevad uuringud toovad endaga kaasa uue ärevuse. Suurte kokkuvõtete tegemine fotograafia ja fotokunsti ajaloos on veel väga-väga kaugel. Selmet kahetseda okupatsioonide poolt häiritud arenguid, saab kohaliku fotokunsti õhukest ajaloovihikut näha kui ankrut, mida on edasiminekuks kergem alusele tõmmata. Eksperimentaalsus ja julgus, milleni Fotokuu jõudis juba esimesel lavaproovil, võib ühel päeval viia etendusteni, mida tullakse vaatama kõikjalt - ja eriti sealt, kus enamus energiast kulub veel tänaseski foto õigustamisele kunstina.

(1)Eesti Fotograafide Liit asutati 2004., Fotokunstnike Ühendus 2007. ja Eesti Pressifotograafide Liit 2010. aastal
(2) Tõnis Liibek, Fotograafiakultuur Eestis 1839-1895. Tallinna Ülikool, 2010
(3) Grupinäitus „Sündinud samas kohas: kujutis, mälu ja fiktsioon Baltimaades“. Kuraator: Vytautas Michelkevičius. Kunstnikud: Arnis Balčus, Ugnius Gelguda, Marge Monko, Krista Mölder, Robertas Narkus ja Milda Zabarauskaitė, Kaspars Podnieks, Rimas Sakalauskas, Tadas Sarunas ja Sigrid Viir. Tallinna Kunstihoone, 08.10.2011 - 21.11.2011
(4) Sean O'Hagan, Britain's photographic revolution. The Observer, 30.10.2011. http://www.guardian.co.uk/artanddesign/2011/oct/30/v-a-photographs-gallery-tate?INTCMP=ILCNETTXT3487 (10.01.2012)
(5) Ürituse võib lugeda mõtteliseks jätkuks kuraatoriduo 2010. aasta projektile "Katustele"
(6) Ulvi Tiit ja Marili Sokk
(7) "Vabalt valitud punktini" jõudmisega oli ka raskusi - linnavalitsus ei võimaldanud Arne Maasiku projektsiooni Vabaduse väljaku ekraanidel. Kunstnik esitas projektsiooni väljaku teises otsas, Kunstihoone kaetud akendel.
(8) Yasmin Anwar, Scientists use brain imaging to reveal the movies in our mind. UC Berkeley News Center, 22.09.2011. http://newscenter.berkeley.edu/2011/09/22/brain-movies/ (10.01.2012)
(9)Silmapilkline Ülessewõte. Eesti foto 1850–1912. Kuraatorid: Tõnis Liibek ja Merilis Roosalu.Eesti Ajaloomuuseum, Suurgildi hoone, 08.10.2011 - 14.03.2012
(10) Tahvelarvuti ekraani võrdlus 10x15 fotoga.



Kohaspetsiifiliste fotoprojektsioonide sarja “Koht, mis muutis mind” raames Tallinna linnaruumis:
14. oktoober kell 19-22 Estonia pst 15A: Anu Vahtra “Untitled (a line has two sides aka any of the twenty-four triangles)”

13. oktoober kell 19-22 Tatari 21B: Reginleif Trubetsky ”Sinis”



Korterinäituste "Sosistavad ruumid" raames:


Vana-Posti 2 / Harju 3 – Tiit Sokk

Kalevi 18 – Laura Toots

Veel noppeid:

“Vabaduse väljak”, Jaan Klõšeiko isikunäitus, Vabaduse Galerii. Rahvarikas avamine!

Fotokuu Eksperimentaalgalerii Vabaduse väljaku tunnelis


Silmapilkline ülessewõte. Eesti foto 1850–1912. Eesti Ajaloomuuseum, Suurgildi hoone

Tänud Fotokuule fotode eest!