ARTISHOK: Kehaline kasvatus

Aro Velmet

Keith Cottingham (kõik pildid pärit siit)

“Have We Met Before” Ronald Feldmani Galeriis New Yorgis, 31 Mercer Street, 18 veebruar – 28 aprill 2012

Iga kord, kui ma näen järjekordset soo-, rassi- ja rahvusidentiteete dekonstrueeriva näituse plakatit, tuleb mulle meelde ajaloolase Laura Downs`i essee “Kui 'naine' on vaid tühi tähistaja, siis miks ma ikka kardan pimedas üksi välja minna?”. Sageli – meil võis seda näha ajuti Kunstihoone näituse “Sõnastamata Lood” ning EKKMis toimunud “Lost in Transition” puhul – on identiteedipoliitiliste näituste teoreetiline angažeeritus pöördvõrdeline poliitilisega.

Mitte, et kunsti ülesanne peaks olema teha ära kodanikuühiskonna tegemata tööd; aga kui näituse pressiteade lubab pretensioonikalt “võimu, kontrolli ja soo süsteemide läbi uurimist”, siis puhtalt representatsioonide tasandil kõnelemine ikka päriselt ei rahulda – üks asi on näiteks muuta tuntud kaubamärgid queer-sõbralikuks (Tobleronest – Tobehomo kui meenutada taaskord “Sõnastamata Lugusid”), ent see jätab liiga lihtsalt mulje, justkui identiteediprobleemid seisneksid põhiliselt halvasti ütlemises, ignoreerimises või kurjasti mõtlemises, mitte peamiselt vägagi reaalsetes kokkupõrgetes. Sellel, kui täiesti tervel naisel soovitatakse parema mehe leidmise huvides dieedile minna, või kui mõni avalik asutus keeldub oma sissepääsu juurde kaldteed ehitamast, on küll ideoloogilised juured, ent need on lahutamatud materiaalsetest nõudmistest, mida osadele inimgruppidele esitatakse. Selleks, et aktsepteeritud olla, tuleb ennast füüsiliselt muuta. Rõhumine on materiaalne fenomen.

Üks tasand, mille kaudu materiaalsus ja diskursiivsus ühte voolusängi suunatakse, on mõistagi keha. Sooteooria kanooni kohaselt on 'keha' eelkõige diskursiivne objekt – kultuur ja võim määravad selle, kuidas kehad üksteisest eristuvad, mida üks või teine keha tähistab, ning millised on “normaalsed” ja “ebanormaalsed” kehad. Me võrdsustame “keha” stabiilsuse ja algupäraga (olgugi, et kumbki pole tegelikult tõsi) ja seame normaalsuse mõõdupuuks saavutamatu fantaasia (naiselikkuse ideaalkeha Barbie pea on suurem kui piht, mis on anatoomiliselt võimatu) – ning kõik nende eelduste päritolud viitavad võimustruktuuridele. Keha materiaalsus on määrav, kuivõrd see annab võimu/teadmise kompleksile rakenduspunkti.

New Yorgis Ronald Feldman Fine Art Gallery's aprilli lõpuni eksponeeritav näitus “Have We Met Before?” komplitseerib arusaama kehast kui pelgast võimusuhete rakendumise alast; rõhutab kehade dünaamilisust, haprust, vastuvõtlikkust välistele ja sisemistele, tahtmatutele ja tahtlikele survetele; näitab, kuidas (inim)keha materiaalsus ja muutlikkus seab piire võimusuhetest küllastunud diskursiivsusele, mis kehasid piirata soovib.

Niisiis, keskne küsimus on muut(u)mine: kolmteist kunstnikku on dokumenteerinud või muul moel reflekteerinud oma kehadega toimunud muutusi, millest osad on teadlikult esile kutsutud, osad jällegi väliskeskkonna mõjudest tingitud. Oodatult käsitlevad mitu kunstnikku sooküsimusi: Yishai Garbasz`i fotoseeria kujutab tema keha muutumist soovahetusoperatsiooni tagajärjel, fotode taustal võib näha ka formaldehüüdis säilitatud munandeid, operatsioonijärgset ülejääki. Eleanor Antin kaotas kuu aja jooksul viis kilo ning dokumenteeris oma kohaldumist ühiskondlike normidega meditsiiniliselt selgete fotodega. Kulturisti, modelli ja etenduskunstniku Heather Cassils`i töö “Fast Twitch/Slow Twitch” kujutab naise üliinimlikke pingutusi omandamaks maskuliinset ja lihaselist figuuri. Rona Yefman eksponeerib väljavõtet oma seeriast “My Brother and I”, mis kujutab kunstnikku oma noorema vennaga, kelle sooidentiteet varieerus aastate jooksul mehest naiseks, ning siis jälle tagasi meheks. Yefman`i teise töö “Marth A Bouke” keskmes on holokausti üle elanud Martha Bouke, kes kaheksakümne aastaselt otsustas blondi paruka ja veneetsia maski abil naisestuda ning klassikaliste modellipoosidega mängida.

Nagu näha, pole sugu kaugeltki ainuke kehaline identiteedimarker, mille muutlikusega kunstnikud mängivad. Lisaks vananemisest ja võimlemisest tingitud muutustele käsitletakse näitusel ka kehalist deformatsiooni: Detlef Henrichs võrdleb oma gaasiplahvatuses moondunud nägu Saksamaa happevihmade käes hävinud maastikuga; Hannah Wilke surmaeelsed tööd viitavad nii haiguse (lümfoomi) kui ka ravi (kemo- ja kiiritusteraapia) hävitavatele materiaalsetele mõjudele: lõuendile on kinnitatud kunstniku juuksepahmakad, mäekõrgune kuhi valuvaigisteid ning fotod kahvatust ja kiilaspäisest kunstnikust haiguse lõppfaasis.

“Have we met before” keskmes ei ole seega mitte niivõrd stabiilsete, essentsialiseerivate identiteetide/kehade lõhkumine, vaid samm sellest edasi, osutamine nende destabiliseerivate protsesside vabastavale jõule. Inimkeha muutlikkus on see “jälg”, mis purustab normatiivsuse piiritleva võimu, ning mida tänu kehade materiaalsusele ei ole võimalik peita. See, et muutumatu, selge identiteediga keha on fiktsioon, on old news, huvitav on see, kuidas kehade plastilisus diskursuse võimu murrab.

Muidugi ei ole kõik nii lihtne, et võtad ühel päeval kätte, saadad mees/naine, noor/vana, kõhn/paks vastandused kuradile ja voolid oma keha vastavalt vajadusele ümber. Heather Cassils`i meeletud pingutused näitavad, kui keeruline on traditsioonilisest naisekehast atleetvõimleja füüsis vormida – kõigepealt tuleb läbi teha tuhandeid hantlitõsteid, pidada ranget dieeti, hormoonikuuridest rääkimata. Võrdlus toore liha aeglase manustamisega, mida “Fast Twitch/Slow Twitchi” ühel videopaneelil pidevalt näha võib, ei ole lambist võetud – Cassils`i moondumine on pea et vägivaldne. See aga annabki keha materiaalsusele tema vabastava jõu – ta ei paindu lihtsalt soovi korral, diskursiivse raamistiku muutudes uute jõujoontega, vaid paneb vastu; kehast tuleb üle olla, selleks tuleb pingutada (Cassils`i lõputu treenimine), mõnikord isegi kirurgiliselt sekkuda (Yishai Garbasz`i marineeritud munandid). Keha materiaalsus muudab muidu alateadlikult toimivad võimusuhted ilmselgeks, paljastab need kogu nende vägivaldsuses. Mida saab tajuda, seda saab aga ka allutada, teadlikult enda kasuks pöörata. Cassils`i sooidentiteedi muutus sobitub küll traditsioonilise maskuliinsuse raamistiku, ent on teadlik eneseületus, seega tahte, agentsuse väljendus, seega omakorda vabadus ja vastupanu.

Teinekord on keha moondumine, vastupidi, mitte subjekti enesekehtestuse, vaid hoopis tema subjektsuse piiratuse avaldus. Detlef Henrichs`i autoportreed hävinud metsalagendike kõrval meenutavad, kuidas ootamatu gaasiplahvatus võib pealtnäha stabiilse minapildi hetkega hävitada – igati “normaalsest” poisslapsest saab hetkega esteetiline värd. Ent see julm meeldetuletus inimkeha haprusest võib olla ka vabastav – tajudes sotsiaalselt konstrueeritud identiteedi haprust välismõjude ees, on taaskord võimalik seda haprust ära kasutada ja ümber kujundada: Henrichs`i autoportreede ja maastikufotode klassikaline kompositsioon, rõhutatult pehme ja mõtlik vaatenurk kutsuvad vaatajat üles oma ilukategooriaid ümber vaatama. Nagu Henrichs ise on öelnud, asetades põlengu üle elanu konteksti, kus tema piidlemine on esteetiline, mitte võõristav tegevus, võib panna ka ellujääja enda oma minapilti uuendama. Muide, samasugust kehalistest muutustest lähtuvat sotsiaalsete kategooriate ümber mõtlemist võib näha ka Hannah Wilke ja Rona Yefmani töödes.

Keha ei saa niisama lihtsalt, ilma kadudeta representeerida, näeme Keith Kottinghami tööst “Fictitious Portrait (triple)”, kus näeme kolme, digitaalselt kombineeritud, identset poisikeha, kellest ükski pole tegelikul “ehtne”, vaid vahast koopia. Ometi ei ole seda pelgalt teost vaadates võimalik tajuda, saame vaid aru, et midagi on valesti, et portreed ei ole “päris”. Keha ja minapildi ühtsuse fiktiivsus on paljastatud, materiaalsuse kadudeta edasiandmise võimatus näitlikustatud.

Rõhutades keha rolli sotsiaalsete jõujoonte koondumispunkti ja vastupanukeskmena, keskenduvad näitusel “Have We Met Before” esindatud kunstnikud materiaalsuse ja diskursiivsuse läbipõimunud suhtele – kumbki ei ole täielikult iseseisev, mõlemad on teineteise poolt piiratud. Keha muutumine tähendab paratamatult sellele kehale rakenduvate identiteedisüsteemide muutumist. Näitusel kasutavad kunstnikud seda destabiliseerivat hetke ohjade enda kätte haaramiseks. Keha muutumisest saab vabastav, ekspressiivne hetk.