Esmaspäev, märts 12, 2012

AB kuubis esitleb: Rebeka Põldsam x Epp Kubu

Epp Kubu – eetiline kunstnik

Epp Kubu "Sõidame paadiga ja upume ära!" (pilt pärit Epp Kubu koduleheküljelt)

Epp Kubu on ülimalt produktiivne noor Eesti kunstnik, kes töötab foto, video ja dokumentaalfilmiga, stsenograafia, performance-kunsti ning graafilise disainiga.Teda võiks kõrvutada varem Artishoki biennaalidel osalenud Laura Pählapuu ja Liisi Eelmaaga või ka tänavu Köler Prize'i nominentide hulka kuuluva Flo Kasearuga, kes töötab palju ja erinevate meediumitega. Selline produktiivsus viib sihile: Ene-Liis Semper on samamoodi väga edukalt töötanud interdistsiplinaarselt ja transmediaalselt rahvusvahelises kunstimaailmas.

Mis eetika?

Kui 50 aastat tagasi võis kunstiülikooli programm nõuda portreemaale, siis tänapäeva noored kunstnikud peavad tihti looma videoportreid dokumentaalžanris. Eks igas meediumis sõltub tulemus suuresti tehnilisest pädevusest, kuid Epp Kubu puhul tooksin lisaks mõjuvatele tehnilistele lahendustele välja läbimõeldud kunstnikupositsiooni ja hea artikuleerimisvõime. Põhjus, miks Kubu pole rohkem tähelepanu pälvinud, on ilmselt selles, et oleme harjunud tähelepanu pöörama probleemide üle poleemitsevale kunstile, Kubu aga eksponeerib argielu pahupoolt rahumeelselt läbi tragikoomilise absurdi, hoidudes enamasti ohtlikest ja vägivaldsetest lahendustest. Minu jaoks on Epp Kubu kunstis olulisel kohal selge eetiline lähtepunkt.

Eetika, nagu olulised filosoofilised mõttevoolud tihti, on küllalt avatud mõiste. Eesti avalikkus mõtleb eetika mõiste üle kord aastas vabariigi aastapäeva paiku, kuid suurema osa ajast eetikaküsimust välditakse. Pole ka ime, kui riiki valitseb Reformierakond, mille poliitiline tegevuskava toetab olelusvõitlust “tugevam jääb ellu, äris”, ehk inimese väärtust mõõdetakse sissetuleku suuruses. Niisiis on peavoolumeedia representeeritava avalikkuse kontekstis eetikal väga kitsas probleemikeskne tähendusväli, kus moraali loetakse vaid kaotajatele, korrumpeerunud poliitilisele eliidile aga ei ütle kunagi keegi, et nad on amoraalsed, sest kõrge moraal ega eetika pole ühiskonnas aktuaalsed väärtused.

Eetika kui põhiväärtuse kadumine avalikust diskursusest on viinud ka niinimetatud “noore kunsti” moraaliküsimustest irdumiseni. Moraali ja eetikat peetakse vaid silmakirjalike moraalitsejate, ignorantsete rahvuslaste sõnakõlksudeks, millega keskmine vabameelne end kõrgintellektuaaliks pidav noor kunstnik oma pead vaevata juba ei viitsi. Unustatakse ära, et kaasaegse kunsti üks müütilistest eesmärkidest on (moraali)normide küsimuse alla seadmine ja ümberformuleerimine, mitte moraalist kui sellisest võõrandumine. Selles mõttes on Epp Kubu vanamoodne kunstnik. Tema poleemika on diskreetne ega solva ühtegi konkreetset isikut, vaid pigem itsitab vaikselt traagikast koomikasse kalduvate olukordade üle, suunates mõtlema indiviidiüleselt laiemalt levinud nähtustele või ka kollektiivsetele muredele, ühisteadvuse mälulünkadele.

Naise subjektsus

Epp Kubu magistritöö, kolme ekraaniga videoinstallatsioon “Nutt ja hala” (2009, 12'), on keel-põses-huumor kaasaegse inimese kõige suuremate murede üle. Esimesel pildil on kunstnik raamatukogus võtnud ette hunniku SL Õhtulehe numbreid ning hakkab neid lugedes lõpuks lohutult nutma. Õhtuleht on tuntud eriti mustade stsenaariumite eriti mustalt kujutamise ja kõnealuste isikute inimväärikusest hoolimatuse poolest. Õhtulehe moraal on rangelt normeeriva eetilise programmiga. “Nutt ja hala” jätkub kunstniku halisemisega aia taga, kus seisab arestitud džiip – pärast majanduskriisi arestiti paljude vara, mille eest enam pangale maksta ei jõutud. Kolmandas pildis näeme vaid Swedbanki hoonet, kus kunstnik nutma on hakanud, mille peale talle pangatöötajad kiirabi kutsuvad. Viimases pildis palub kunstnik meest, et ta ei läheks ära, ning sõimab kedagi litsiks. Kui kõik on nii neetult halvasti – lehed kirjutavad lõpmatust majanduslangusest ja korruptsioonist, auto arestitakse, pangaarve on külmutatud, mees jätab teise naise pärast maha, riik on tühermaadel pooleliolevaid maju täis –, siis kunstnik pakub esimeseks traumaraviks olukorra selget sõnastamist ning jõuab tulemuseni, et nagu äärmuslikult hea on mõneti melanhoolne oma mööduvuses, on äärmuslik kurbus omamoodi naljakas, sest ka see on mööduv.

Epp Kubu 2011. aastal eksponeeritud fotolooming tegeleb kunstniku ja laiemalt naise subjektsusega. Näitusel "Perekond" eksponeeritud seeria "10 tundi" (2009) vaatleb ema-tütre suhteid ja võõrandumist. 2011. aasta “Sõidame paadiga ja upume ära!” on autobiograafilistel ainetel pildistatud seeria noore naise rollist vanemate meeste fantaasiamaailmas. Mõlemad seeriad on lahendatud peenetundelise kriitikameelega. Kubu ei süüdista oma ema, kes aastaid tagasi USAsse paremat elu/palka otsima minnes lapsed maha jättis. Ta lihtsalt visualiseerib suhted emaga fotoseerias, jätab kõrvale hinnangute andmise ja lubab mõelda laiemalt perekondlikule võõrandumisele ja pereväärtustele.

“Sõidame paadiga ja upume ära!” kujutab blondi lapseliku naise ideaali esitavat (sic!) Maria Auat Haapsalus hiliskeskeas (abielu)meestega merel lõbusõitu tegemas. Meestel on silmnähtavalt tore: nad on hurmatud romantilisest suvisest õhkkonnast, noorusaeg justkui meenuks. Noor naine on aga kõikidel piltidel emotsionaalselt suhteliselt külm, ükskõikne, passiivne. Ta pole meestega vastumeelselt paadisõidule läinud, kuid erinevalt meeste ootusest, kes on meelitatud puhtalt noore naise seltskonnast, pole Kubu modellil huvi olla trofee ega ajamasin. Ta võib kunsti nimel ühe reisi ju pakkuda, kuid tegelikult tahaks elada väärikama võimustruktuuriga suhtes. Siinkohal ei anta hinnanguid viiekümneselt lahutanud meeste ja nende noorte abikaasade suhetele – Kubu looming on subjektiivsem ja kunstilisem sellisest poleemikast.

Praeguseks on Epp Kubu rääkinud ühiskondlikest ja isiklikest probleemidest, perekonnast ja armusuhetest, traditsioonide hääbumisest ning teinud üksjagu absurdihuumorit. Ootan huviga, mis saab edasi. Seni vaadake http://eppepp.com.


Rebeka Põldsam õpib kaasaegse kunsti teooriat Goldsmith College'is Londonis. Rebeka on olnud näituse “Sõnastamata lood” kaaskuraator ning aeg-ajalt kirjutanud kunstikriitikat. Ta on aktiivselt huvitunud kriitilisest seksuaalvähemuste ja soolisuse teooriast, feministlikest kunstipraktikatest ja kaasaegsest eetika filosoofiast. Tema suurimad eeskujud on momendil Sara Ahmed, Eve Kosofsky Sedgwick, Emmanuel Lévinas ja Griselda Pollock.


AB kuubis on III Artishoki Biennaali ettevalmistav esseedesari, milles X noort Baltikumi ja Skandinaavia kirjutajat on esseistlikuks žestiks välja valinud X noort Eesti kunstnikku, kes on neile viimastel aastatel silma jäänud vaimuka teosega grupinäitusel või tabava komplektiga väikeses galeriis. Ühtlasi katsetab Artishok sellega eksperimentaalset toimetajapraktikat erialameedias ja omaalgatuslikku valmisolekut kunstiväljal, andes kirjutajatele võimaluse initsiatiivi – ent ka vastutuse - enda kätte haaramiseks ja heateoks ühe kunstniku aadressil. Kirjutajad oma töö eest honorari ei saa, küll aga saavad nende poolt välja pakutud kunstnikud essee ilmumisega automaatselt kutse sügisesel Artishoki Biennaalil osalemiseks. Loe lähemalt...

9 kommentaari:

lassebosse ütles ...

Aitäh eetika küsimust tõstatamast, Rebeka, ühesõnaga, eetika on Eestis see asi, millest president räägib Vabariigi aastapäeva kõnes ninad norus kuulavatele härradele ja prouadele - ETV otseülekanne tuli teksti lugedes meelde - ühesõnaga, ebamugav asi, mitte kuigi lahe, pigem piinlik, vanamoeline. Eetika on muidugi avatud mõiste, eks, isegi eriliselt avatud, mis puudutab kultuuri. Äsja lõppenud Eesti Muusikapäevadel kutsuti Kanutisse kokku eri alade loomeinimesed, et rääkida just eetikast kultuuris, ja see oli huvitav just seetõttu, et igaüks nägi kultuuritegija eetilisust erinevas punktis. Jan Kaus ütles, et ta ei luba endal oma fiktiivsete tegelastega teha asju, mida ta ise inimestega ei teeks. Kaido Ole ütles, et me heidame varju nii siis, kui me teeme head, kui ka siis, kui me teeme halba, viidates sellele, et igasugune aktiivsus - mis on ju kunstnikule omane - on päris ränk vastutus. Villem Tomiste võrdles arsti kutse-eetikat ja arhitekti kutse-eetikat ja leidis, et arhitektide vabadused on suuremad, ja peavadki olema, tema silmis oli pigem eetiline linnaruumi avatud planeeringud ette võtta, kui need järgmiste põlvkondade kaela jätta. Märt-Matis Lill leidis põhimõtteliselt, et eetiline loojapositsioon on see, mis tegeleb kunsti läbi maailma avardamisega. Märt-Matise ja Villemi positsioonid lähtusid, julgeks öelda, modernistlikust arusaamast, mis on küllaltki vägivaldne, samas, kas ilma vägivallata uut saab üldse luua? Sinu tekst modernistlikku positsiooni pigem ei toeta, viitad, et Epu kunst on eetiline just läbi teatava diskreetsuse - "hoidudes enamasti ohtlikest ja vägivaldsetest lahendustest" - äkki avad veel õige pisut seda mõtet?

Liisa

Anonüümne ütles ...

Vahest tõesti jäi minu arusaam eetikast käesolevas artiklis selgelt artikuleerimata. Epp Kubu on minu jaoks eetiline kunstnik, sest ta oskab kriitiliselt vaadelda probleeme, nähtuseid ja situatsioone, sealjuures kedagi konkreetset solvamata. Võrdluseks tooksin S.Viir, T.Raudsepp, K. Koplimets trio (enne kui neist sai Visible Solutions OÜ) dokumentaali väikelinna elust, kus autorid ilmselt ei taha naeruvääristada kõiki intervjueeritavaid, aga välja kukub ikka paras friikšõu, kus lõpuks jääb mulje, et kõik ongi pisut metsa poole. Epp Kubu lahendab kummaliste nähtuste artikuleerimise aga delikaatsemalt. Näiteks "10 tundi" võiks olla väga karm kriitika tema ema pihta, aga minu arvates ei ole ja mulle meeldib nurk, kuidas Kubu distantsile läheneb. See ongi kunstniku (idealistlikumalt öeldes loomeinimese) ülesanne: luua alternatiivseid, eetilisi lahendusi elus.

Ja millal tõlgitakse Foucault seksuaalsuse ajaloo II ja III osa, kus on jutuks enesehool kui eetiline printsiip?

Liisa, mis on sinu arvates eetiline kunst (sest eetiline saab olla ka teisiti kui Kubu)?
Rebeka

lassebosse ütles ...

Näed, mõtlema võttis, kui ma oleksin looja, siis ma ilmselt ei oleks nii delikaatne nagu Jan Kaus, sest kunsti eelis minu silmis ongi see, et siin saab läbi mängida ka neid olukordi, millel elus oleksid karmid tagajärjed, seega erinevalt Kausist ma oleksin ilmselt võimeline tegema oma tegelastele haiget, kui selle kaudu oleks võimalik maailma avardada, ma oleksin võimeline tegelema stiihiliste eksperimentidega, kui selle tulemusena võiks sündida uus esteetika. Et kahtlemata on ka minu jaoks eetiline kunst selline kunst, mis loob olemasolevale alternatiivseid maailmu, ent üks oluline märksõna on siin vastutus, eetiline kunstnik ei väida end olevat meedium, ta on teadlik tegutseja, kes vastutab selle eest, mida ta maailma juurde loob, seega ängi väljendus või vihakõne ei ole minu jaoks eetiline kunst või kunst üldse, sest kunst on minu jaoks kahtlemata idealismi valdkonda jääv nähtus. Ühesõnaga, pika jutu kokkuvõtteks, inimene, kes läheb lavale, peab olema teadlik, et tal on publik.

Kuigi kui kunst peab hakkama väga selgelt ja otsesõnu oma eetilist positsiooni artikuleerima, siis ta kaugeneb jälle kunstist ja muutub instrumendiks nagu seda oli sotsrealism, ka sotsrealism ei olnud kunst, vaid vahend väga konkreetsete eesmärkide saavutamiseks, Leninile ideoloogiaväline kunstiline substants teostes ei meeldinud, seega kunsti tõelist poliitilist potentsiaali ta tegelikult ei tajunud, veelgi vähem tema mantlipärijad, mille tulemusena Nõukogude Liidus uut esteetikat, uut maailma ei sündinud, kuigi plaanis ju oli.

Väga tore, et mainisid Foucault` enesehoolt, eestikeelsena on sellest veidi juttu läinud aastal ilmunud kogumikus "Teadmine, Võim, Subjekt". Kreeklaste eksistentsi esteetika kui eetika - siin Foucault räägib sellest, et meil tuleb luua ennast kui kunstiteost, millega, ma ütleks, ta teeb väga suure komplimendi kunstile - kunst kui ideaal - ent ühtlasi paneb kunstile ka suure vastutuse. Foucault` sümpaatia on selgelt kreeka eetika poolel, kus väga oluline on enesehoole aka enesedistsipliini aspekt. Teatav väga visalt püsiv kunstnikumüüt aga väidab just vastupidist, et tõeline kunstnik on tavakodanikule kehtivatest piirangutest vaba ja enesedistsipliin on midagi väikekodanlikku. Kui päris aus olla, siis ma arvan, et Pariisi boheem on kunstnikutüübina minevikku vajumas, selles mõttes on huvitav aeg, et palju uusi tabusid on ühiskonnas, millega ka kunstnikul tuleb paratamatult arvestada. Mida see kaasa toob, eks näis, kahtlemata on siin ka, mida leinata, ehkki kokkuvõttes on valgustusideaalide poole liikumine ju positiivne.

Liisa

lassebosse ütles ...

Kui me räägime kunstist ja eetikast, tuleb meil muidugi rääkida ka kriitikast ja eetikast. Kuidas kriitik, kes oma kirjutises kunsti nii-öelda kaalub, ennast lugeja jaoks legitiimseks muudab? Kas iga tekstiga peaks Sinu arvates kaasas käima teatav kirjutaja tausta selgitav pakett? Kirjanduskriitikas on Mihkel Kunnus avatult tunnistanud, et ta sõelub noorest kirjandusest välja nö tunnetuslikku kirjandust ehk eraldab terasid sõkaldest, suurt kirjandust väikesest. Ambitsioonikat kriitikat on Eestis vähe, mistõttu ma isiklikult ei tauni antud lähtekohta, ehkki minu jaoks eeldab selline kriitika väga selget agenda nähtavale toomist, sest pole ju olemas ühte ontoloogiat, ühte tõde. Kuidas Sina vastaksid, kui keegi küsiks, millisest kosmoloogiast Sa lähtud, kui valid noorest eesti kunstist kõige eetilisemat kunstnikku?

Liisa

Anonüümne ütles ...

Ma ei ütle, et Epp Kubu on eesti kõige eetilisem või ainus eetiline noor kunstnik. Pigem olen hiljuti täheldanud noore kunsti ambitsiooni kunstiga lugeda mingisugust moraali või piire kombates jõuda uute eetiliste äratundmisteni. Pahatihti aga kukuvad need pingutused läbi kas radikaalsuse (julguse? vastutuse?) vajaka jäämise tõttu või lastakse asjadel üle pea kasvada või mõeldakse üle.

Eile Merike Estna maalinäituse avamisel tõusis teemaks, et Estna abstraktne maal on "nagu välismaa kunst" - sellest puudub selline naiivne tõsimeelne idealism, millest eesti noored kunstnikud kuidagi end vabaks ei raputa, isegi kui tahavad. See "raputamine" ongi tihti ülemõtlemine või laiskus või dialoogi puudumine või konkurentsi puudumine.

Ma ei taha kõlada noort kunsti patroniseerivalt, aga aga miks levivad kuulujutud, et EKA kunstitudengid ei taha loengutes käia? MIks Art Allmägi paneb Tartusse näituseaja ja alles kui aeg käes, hakkab mõtlema, mida teha ja jätab näituse kokkuvõttes poolikuks, sest tal polnud varem aega või viitsimist sellega tegeleda? Sellist noorte kunstnike laiskust ja viitsimatust oma aega planeerida ma pean küll ebaeetiliseks. Noorte puhul võib muidugi alati näidata näpuga nende õpetajate poole, aga mitte ka väga kaua.

Minu "kosmoloogia" on praegu need autorid, keda mainisin oma taustatutvustuses - Pollock, Levinas, Kosofky Sedgwick, Ahmed. Ma arvan, et tausta selgitavat paketti ei ole alati vaja, sest see peaks selguma ka tekstist. Teisest küljest arusaamatuste vältimiseks oleks ilmselt vajalik sõnastada oma lähtepunkt võimalikult selgelt. Nimelt, hiljuti tekkis suur poleemika Rael Arteli näitusepoliitika kriitika ümber, kus Rael esindas võrdõiguslikkuse ideoloogiat näitusepraktikas, mis rahvusvahelises kunstimaailmas on olulisel kohal, kuid Eestis võeti Raeli ettekannet isikliku rünnakuna, ilma et oleks süvenetud võrdõiguslikkuse põhimõttetesse ja miks neid vaja on või kas see kriitika on ikka nii valus tegijatele, keda kritiseeriti. Need kuraatorid, kes teevad valge-mehe näituseid ei ole seni selles probleemi näinud, miks nüüd nii solvunud olla? Vasturünnakud olid minu silmis labased (võrdõiguslikkust ei pea labastama ja taandama friikšõuks) ning olukord tõestas, et eesti kaasaegse kunsti skeene vajab väikest võrdõiguslikkuse koolitust :D

Kuidas kriitik end legitiimseks muudab? Samamoodi nagu kunstnikud ja teisedki kulturnikud:valides eneseteadlikult millest, miks ja kuidas kirjutada.

Rebeka

lassebosse ütles ...

Olen väga nõus, et dialoogi ja konkurentsi puudumine on probleem, mis tuleneb paraku isolatsionismist, järelikult ei suhelda piisavalt väljapoole Eestit, sest kui suheldaks, ei oleks vajadust kolleegide vaheliseks avalikuks ärapanemiseks, poleks vajadust ja poleks ausalt öeldes ka võimalust, sest tihedama konkurentsiga kunstimaailmas see lihtsalt kategoriseeruks ebaprofessionaalsuseks.

Sookvootide arutelu - muidugi tuleb meil see ära pidada - on ka jälle eriti vihaselt alanud, mistõttu mina isiklikult ei nimetaks seda veel isegi poleemikaks, emotsioneerimine, mida ei peaks võibolla tegema avalikus ruumis, arvestades, et uue koolimaja saab see ringkond, kellel on parem maine.

Hea point, ekstrapaketti ei ole vaja, kui tekst artikuleerib lähtekoha võimalikult selgelt. Ja valik on muidugi esimene, mis kujundab nii-öelda kriitiku profiili.

Liisa

lassebosse ütles ...

Aga tänud arutlemast ja loodan teid Epuga kohata hiljemalt sügisel!

Liisa

Anonüümne ütles ...

Aitäh teemat arendamast! Vahest järgmisena toimub Artishokis arutelu Derrida viimase tõlke üle, mis vastaks küsimustele, mis viimases Sirbis õhku jäid :)

R

lassebosse ütles ...

Aga võta teema üles! Avaldame!

L