Laupäev, märts 17, 2012

Siram „Mahetoodang loomemajanduses / Culture Feat. Nature“


Mõtteid maastikust seoses Sirami näitusega „Mahetoodang loomemajanduses / Culture Feat. Nature“ (04.02. – 04.03.2012 Tallinna Linnagaleriis)

TANEL RANDER


Sirami näituse „Mahetoodang loomemajanduses / Culture Feat. Nature“ pealkiri on irooniline, näitusetekstid aga ebalevad ja kompivad. Autor kulgeb oma näituse kontseptuaalsel platvormil üsna ettevaatlikult ja puudutab võõristusega suurt probleemide ringi, mida oleks võimalik konstruktiivselt kritiseerida. Aga ta ei tee seda, vaid jätab ruumi kunstiteostele mõjuväljale ja tõlgendustele. Kohati tekib aimdus, et tegemist on teadlikult üles ehitatud mõistatusega. Ent sellisel juhul tekib ka küsimus, miks ei räägi autor niivõrd olulistest probleemidest otse, miks on vaja kasutada laiaulatuslikke, iroonilise intonatsiooniga metafoore. Siiski, sellele küsimusele pole mõtet tähelepanu pöörata. Looduse ja maastikuga seotud kaasaegse kunsti küsimused on niivõrd oluline teema, et selle esiletõstmine mõne kunstniku poolt peaks kaasa tooma kriitikute reaktsiooni ja kaasvastutuse nende küsimuste käsitlemisel. Seega kasutan süllekukkunud tõlgendusruumi ja toon näituse kontseptuaalsest tervikust välja mõned põhjalikumat käsitlemist vajavad teemad.




Siram kõneleb põhjendatult looduse marginaalsest positsioonist kaasaegse kunsti väljal ja möönab, et loodusteemadega tegeledes saeb ta oksa, millel ise istub. Loodusega tegelevat ainult mõned hullud soomlased, ning need mõned kunstnikud, kes on maale kolinud ning kiidavad looduse ilu, on kaasaegsete kunstnike kambast välja arvatud. Niisiis on kaasaegsel kunstil justkui kindel asukoht, sisu ja kindlad piirid, mis jäävad väljapoole loodust – läbi sellise müüdiloome kumavad kaasaegse kunsti jõujooned, mida päevavalguses justkui eksisteerida ei tohiks. Igaüks võib ju tegeleda sellega, millega tahab ja loomevabadus on piiritu. Ehkki seda vabadust juhivad kindlad printsiibid, mis lähtuvad globaalse kunstituru direktiividest, mida taastoodetakse kunstihariduses, kunstiteoorias ja kriitikas. Selle eest on vastutavad ühelt poolt kunstnikud, kuraatorid, kriitikud ja teoreetikud, tihti ka need, kes ei taha või ei oska end teadlikult loomemajanduse häbitult ühemõtteliste skeemidega seostada. Teiselt poolt tegutseb riigivõim, mis viib programmiliselt ellu globaalkapitalistlikku ideoloogiat, allutades loomingulise vabaduse sügavale loome- ja kultuuritööstuse ning globaalmajanduse kihtide alla.

Kaasaegne kunst on osa kaasaegsest globaliseerunud maailmast, loodusel on seal samasugune koht nagu igal pool mujal. Ilmselgelt on loodus ja maastik kaasaegse kunsti diskursuses marginaalsel positsioonil. Inimkonna ihad on juba pikemat aega olnud seotud tehnoloogia arengu ja masstoodanguga. Walter Benjamini järgi tekitab nende kahe omavaheline kohtumine seksuaalset naudingut ja sellest kohtumisest sünnib alati midagi uut. Pärast Benjamini surma on maailmas võimust võtnud ihade ja naudingute globaalkultuur, mille retoorika on üles ehitatud pideva uuenemise ihale ja nõudlusest sõltuva vaba turu illusioonile. Üks osa vaba turu nõudlusest on suunatud kunstile. Nõnda rajaneb kogu kaasaegse kunsti sümboolne kord otseselt või kaudselt kunstiturul ja selle kaudu globaalkultuuri alusprintsiipidel, milleks on tehnika, masstootmine/tarbimine, (seksuaalne)nauding, singulaarsus/uudsus. Loodus selle kõige vahend ja ressurss, Lääne kultuuriruumis ja selle maastikul valitseb juba ammu plahvatusjärgne olukord. Selle maastiku piirid on küll hägused ja vaieldavad, eeskätt globaalkultuuri kontekstis, ent on ilmselge, et Eesti ning teiste Balti ja Ida-Euroopa riikide maastik ei ole samaväärne Saksamaa, Hollandi, Inglismaa, jne maastikega. Seetõttu peaks läänelik maastikudiskursus Ida-Euroopa kontekstis lähtuma kriitiliselt, postkolonialistlikult positsioonilt, mis arvestab eeskätt sotsialistliku lähiminevikuga. Ning loodust tervikuna tuleks kaasaegse kunsti kontekstis käsitleda üheskoos probleemidega, mis tulenevad soolisest, seksuaalsest, rassilisest ja majanduslikust ekspluateerimisest ja marginaliseerimisest.

Kaasaegse kunsti peavoolus tuleb aga loodusel kohanduda vastavalt globaalkultuuri alusprintsiipidega. Loodus on globaalkultuuri biopoliitiline objekt. Biotehnoloogia ja mahetootmine ning –tarbimine on tänapäeva uudsed naudinguallikad, mida Siram näitusetekstis järgnevalt kritiseerib: „Säästev areng, mahetoodang, taaskasutus ja muud nn rohelised argumendid on muutunud suvaliseks turundusmulaks, mida osavam osa elanikkonnast kasutab lihtsalt selleks, et luua endale võimalus veel rohkem tarbida“. Samas on need naudinguallikad suure ökoloogilise katastroofi sümptomid, mis ilmutavad end valel moel, läbi esteetilise mimeesi. Naudinguprintsiip toimib söödana nii massikommunikatsioonis kui kunstis. Agnes Denes`i Külma Sõja aegseid ökokriitilisi hoiakuid saatsid massiivsed manipulatsioonid loodusega (nt New Yorki külvatud nisupõld). Kaasaegse Apple`i sülearvuti visuaalne retoorika kõneleb puhtast loodusest rohkem kui masstoodanguga kaasnevatest sotsiaalsetest ja keskkonnaalastest probleemidest, tekitades rohelist tarbimisnaudingut. Loodus ahvatleb disainereid, kunstnikke ja (maastiku)arhitekte pealtnäha utoopilistele ideedele, mis leiavad tihti rakendust reklaamis, turunduses ja tootearenduses. Sellega seoses meenub viimasest ajast näitus „(re)designing nature“ (25.05.2010 – 23.01.2011, Künstlerhaus, Viin), kus võis näha loodust ja urbanismi sünteesivaid ideekavandeid, kus tipptehnoloogia seisab kõrvuti puhta loodusega („Hydrogenase Algae Farm“, Vincent Callebaut Architectures), samuti kõikvõimalikke katsetusi roheliste taimede ja mullaga, loodusliku faktoriga installatsioone, jne. Iroonilisena pidi mõjuma Christian Philipp Müller`i ja Jochen Koppensteiner`i installatsioon „Tischgesellschaft/Dinner party“, mis seisnes ühes hästidisainitud, valges ja modernistlikult nurgelises trendikate nõudega kaetud õhtusöögilauas, mille keskel oli taldrik roheliste taimedega. Sellises kontekstis mõjub iroonia pigem künismina – ollakse teadlik oma tegevuse tagajärgedest aga sellegipoolest jätkatakse tegutsemist. Selle teose puhul on tegemist ilmselge biovõimu mehhanismide reprodutseerimisega – kindla esteetilise koodiga õhtusöögilaud viitab biopoliitilisele võimustruktuurile, mis otsustab, et loodus on roheline, taimne ja disainitud. Roheline on igasuguse elu, ka inimelu metafoor. Võib-olla pidas seda silmas ka Siram, kui ta oma näitusetekstis kirjutas „Vast ma lihtsalt püüan näha puude taga metsa, niipalju kui oskan, ja metsa taga inimesi, kes on selle metsa istutanud...“ . Siram ei ole päris kindel, kas need tuhanded silmad, mis teda loodusest jälgivad, kuuluvad ainult inimestele. Biopoliitilised otsused looduse ja maastiku päritolu kohta jätab Siram tegemata.

Hiljutisest ajast võib leida veel ühe, seekord suhteliselt kriitilise positsiooniga Berliini Kunstiakadeemias korraldatud näituse „Return of Landcape“ (13.03. – 30.05.2010) ja sellega seoses välja antud tekstikogumiku (toimetaja: Donata Valentien), kus vaadeldi kontraste linna ja maastiku vahel, mis avalduvad kõige paremini selliste äärmuslike näidete puhul nagu Veneetsia ja Las Vegas. Pigem mureliku kui kriitilise analüüsiga käivad kaasas Alex S. Maclean`i aerofotod, mis kajastavad inimtegevuse jälgi maastikul läbi minu arvates liigselt naudingule orienteeritud visuaalse esteetika. Leian, et nii tekstinauding kui ka iroonia võivad teatud juhtudel osutuda probleemide kriitilisel käsitlemisel eksitavaks faktoriks. Sirami maastikumaalid, mis oma sisu kõrval osutavad ka formaadi marginaalsusele, on vaadeldavad protestiaktidena. Inimtegevuse jälgede kaardistamisel on nad ökokriitiliselt seisukohalt palju paremini põhjendatud kui Alex S. Maclean`i tipptehnoloogilised manifestid. Sirami maastikumaalid on kontseptuaalselt tipptehnoloogiaga põimitud – näitusel on maalide alla seinale kujutatud maastike GPS-i koordinaadid kritseldatud, maalidega koos on eksponeeritud videokaadrid metsast. Koostoimes fotoseeria- ja videoga, mis kajastavad üht varasemat üritust, kus Siram avas keset metsa maastikumaalide näituse, ja kus külalised kandsid loomakostüüme, põimuvad maastikumaalide formaat ja sisu üheks marginaalseks tervikuks, mis võiks haihtuda loodusesse. Siin on aga takistuseks representatsiooni ja kunstniku sekkumise perverssus ja võõrandav mõju, mis ilmneb kõige teravamalt just metsas, kust võib leida lauatäie alkoholi, loomakostüümides näitusekülastajad ja puutüvele kinnitatud maastikumaalid. Lähtudes eeldusest, et loodus on kunsti lõpp, on see vaatepilt kunsti ennast (ja üldse kogu inimtegevust) parodeeriv. Seda mõtet toetab ka Sirami kunstliku soomaastiku installatsioon, mis oli näitusesaalis pidevast ekspluateerimisest silmnähtavalt kulunud ja haisev. See on väga ökokriitline sõnum. Seda võiks edasi arendada kuni Church of Euthanasia (USA-s tegutsenud pseudoreligioosne organisatsioon) kriitiliste avalike slõuganiteni nagu „Save the Planet, Kill Yourself“ või „Six Billion Humans Can`t Be Wrong“. Kogu näituse valguses jääb aga esiplaanile arusaamine, et maastikul pole kohta ei kaasaegses kunstis ega looduses. Selline seisukohavõtt Eesti kaasaegse kunsti kontekstis võiks olla hea algus uuteks diskussioonideks kõikidel käesolevas kirjutises puudutatud teemadel.








Kommentaare ei ole: