esmaspäev, märts 26, 2012

AB kuubis esitleb: Gregor Taul x Art Allmägi

Mõned lõigud Art Allmäest ja noorest eesti skulptuurist

Art Allmägi "Nägin täna öösel unes" (foto Gregor Taul)
1

Valisin arvustatavaks kunstnikuks Art Allmäe (s 1983), kuna ta on Edith Karsloni, Jass Kaselaane ja Jevgeni Zolotko kõrval üks vähestest noortest eesti skulptoritest, kel näib olevat eesmärgiks tegeleda skulptuurikunstiga selle delikaatsemas ja leebemas vormis – näitustega galeriiruumides, mitte püsivate teostega avalikus ruumis. Art Allmägi on pärit Lohusalu vallast (väidetavalt kõige tihedamalt skulptoritega asustatud paik Eestis), ta õppis esmalt Vana-Vigala kutsekoolis sepp-kiviraiduriks, seejärel Tartu Kõrgemas Kunstikoolis (TKK) skulptoriks ja omandas seejärel Eesti Kunstiakadeemia (EKA) installatsiooni ja skulptuuri õppetoolis magistrikraadi. Käesoleva aasta jaanuaris toimus Hobusepea galeriis tema esimene isikunäitus “Nägin täna öösel unes”.

2

Eesti noores skulptuuris haigutab iseäralik kuueaastane auk, millest ühel pool seisavad 70. aastate esimesel poolel sündinud Indrek Köster ja Taavi Talve (duona Johnson ja Johnson) (mõlemad s 1970), Neeme Külm (s 1974) ja Kirke Kangro (s 1975), teisel pool Jass Kaselaan (s 1981), Edith Karslon (s 1983) ja Jevgeni Zolotko (s 1983) (1). Kui esimesed alustasid oma kunstnikuteed nullindate alguses ja keskpaigas, siis kümnendate alguses on järg jõudnud uue põlvkonna kätte. On tähelepanuväärne, et kui näiteks fotograafias, maalis, kunstikriitikas, aga ka luules ja tantsukunstis löövad laineid värsked kahekümnesed, siis skulptuuris kandakinnitavad uued tulijad on vastsed/peatsed kolmekümnesed. Loomulikult teevad skulptorid ka noorematena näituseid, kuid stereotüüpselt aja-, energia- ja materjalikulukas skulptuurikunst jätab enesele truuks vaid kõige südimad. Siinkirjutaja loodab, et eesti skulptuur vabaneb sellest raske sammu stereotüübist nii pea kui võimalik.

3

Zolotko, Kaselaan ja Karlson debüteerisid isikunäitustega 2009. aastal. Jevgeni Zolotko, TKK skulptuurikasvandik, tegi oma esimesed näitused Kesk-Eesti kunstikeskuses (pArt) ja Vaal Galeriis. 2010. aastal esines ta õnnestunult Artishoki Biennaalil ning 2011. aastal võitis tugevas konkurentsis Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi (EKKM) poolt välja antud Köler Prize’i. Jass Kaselaan, TKK bakalaureus ja EKA magister on paistnud silma oma totaalsete ruumiinstallatsioonidega Tallinna Linnagaleriis ja Tartu Kunstimajas. 2011. aastal omistati Kaselaanile Anton Starkopfi nimeline skulptuuripreemia. EKA bakalaureus ja magister Edith Karlson pärjati 2006. aastal EKA noore kunstniku preemiaga. Jaanuaris avati tema isikunäitus Berliinis sur la Montagne’i galeriis.

4

Selle trio kõrval väärivad mainimist ka Eike Eplik (s 1982) (2) ning Maigi Magnus (3). Eplik õppis esmalt TKKs ning seejärel EKA magistrantuuris, mille lõpetas 2010. aastal. Epliku esimene isikunäitus toimus 2011. aasta suvel Y galeriis. Käesoleval kevadel EKA installatsiooni- ja skulptuuri õppetoolis magistrikraadi kaitsva Magnuse portfoolio tõotab põnevat loomingut.Viimasel kolmel aastal on aktiivselt tegutsenud EKA skulptuuritudengite rühmitus SUHE (4) (Sigrid Uibopuu, Hanna Piksarv, Eva Järv, Ulla Juske), mille liikmed on otsekui suhestuva esteetika õpikunäidetena korraldanud Raja Galeriis ja TASEl suurepäraseid skulptuuridesööminguid. Rühmituse liikmed on ka iseseisvate kunstnikena tegevad, Ulla Juske (s 1986) (5) elab ja töötab Dublinis, kus avab sel kevadel oma esimese isikunäituse, Hanna Piksarv (s 1989) (6) on osalenud mitmetel grupinäitustel ning võttis 2011. aasta juunis osa vahtplastistist skulptuuride festivalist Tallinna vanalinnas.

5

Siinkohal väike võrdlus skulptuuriõppest Tartus ja Tallinnas. TKKs õpetatakse Jaan Luige (enne Jaan Luiget juhatas tudengeid Mati Karmin) juhatamisel tudengeid eelkõige osavateks käsitöölisteks. Suurt tähelepanu pööratakse praktiliste ülesannete täitmisele, s.t töötatakse marmorist, graniidist, dolomiidist, puidust, plastikust või mõnest muust materjalist objektidega. Kuigi ka EKAs töötatakse erinevate materjalidega, on rõhk pigem kunstnikutööl ja oma tegevuse kriitilisel mõtestamisel. TKKs üldjuhul järeleandmisi kõrvaleviilijatele ei tehta. Kui on pronksivalu, siis on pronksivalu, kui on savitund, on savitund, kui raiutakse marmorit, siis raiutakse marmorit. TKK on omamoodi mikromaailm, kuhu tudengid hommikul ära kaovad ja kust nad õhtul välja lastakse.

Tubli manuaalne õpe kasvatab pigem käsitöölisi kui kaasaegseid kunstnikke. Käsitöölistumist soodustab ka asjaolu, et TKK kunstiajaloo üldkursused kinnistavad keskkoolis õpitud kunstiajaloo kursust – läbi nelja õppeaasta liigutakse läbi egiptuse, vanakreeka, keskaja jne kunsti, kuni lõpuks popkunstini jõutakse, millega pahatihti õpingud lõppevadki. (Erialases kunstiajaloos rõhutatakse siiski ka kaasaegse kunsti olulisust). Võib aimata, et niiviisi saadetakse ellu noored, kel on kaasaegse kunsti suhtes hulk eelarvamusi. (Selline olukord on Nooruse galerii ja noorte õppejõudude lisandumisel loodetavasti kõikuma löödud).

See-eest EKA installatsiooni ja skulptuuri õppetool liigub juba pikemat aega sarnaselt teistele vabade kunstide õppekavadele kaasaegse kunsti radadel. Õppetooli hiljutine nimemuutus (skulptuuri õppetoolist sai installatsiooni ja skulptuuri õppetool) oli pigem hilinenud akt, mis oli hädaajalik ainuüksi sellepärast, et õigustada õppetooli, mis juba ammu pole tootnud ühtegi suure tähega skulptorit, olemasolu. Noortele skulptoritele näib olevat parim lahendus esmalt TKKs manuaalsed oskused omandada, et seejärel EKAst kriitiline pagas kätte saada.

6

Noored skulptorid üldiselt oma nime all monumentaalkunstiga ei tegele. Kui tegelevad, siis tööotsade nimel vanematele kolleegidele abiks olles. Ühtviisi on põhjus ilmne – skulptuure, (haua)monumente, fontääne jms ei tellita linnaruumi ning seega nõudlus puudub. Õnneks ei ole ükski noor skulptor otsustanud Tauno Kangro jälgedes käia, surudes oma skulptuure poolvägisi peale. Teisalt on kahju, et noored skulptorid ei kasuta ära oma eriala pärisosa, milleks on ruumi skulpturaalne liigendamine ja tõlgendamine. Allakirjutanu nägemuses võiksid just noored skulptorid (ehk installatsioonikunstnikud) etendada linnainstallatsioonide, -aktsioonide ja sekkumiste puhul avangardi rolli. Paraku vaadatakse linnaruumis toimuvat pealt hambutust turvalisusest, ollakse kümnehambalised dekadendid, nagu Ilmar Laaban kirjutas.Oluliste eranditena tuleks mainida Jevgeni Zolotko poolt 2010. aastal kureeritud skulptuurisümpoosioni “Lühiajaline. Suuremõõtmeline” Tartus Raadil – sealsed teosed, nii-öelda kobad monumendid, demonstreerisid, kuidas laguneda võivad ka suuremõõtmelised skulptuurid. Edith Karlson sokutas 2010. aastal oma näituse “Tsirkus” raames Tauno Kango “Korstnapühkija” selga ninasarviku kuju. Monumentaalkunsti küsimustega seoses osales Karlson 2006. aastal koos õppejõudude Jaak Soansi ja Jüri Ojaveriga Vaal galerii näitusel “Etteütleja”, kus kolme põlvkonna esindajad lahkasid monumentide ja avalike skulptuuride ühiskondliku nõudluse temaatikat. Jass Kaselaan, Edith Karlson, Hanna Piksarv ja Maigi Magnus võtsid 2011. aasta Tallinn Treff Festivalil osa vahuskulptuuride näitusest (7).

7

Kui rääkida veel üldistest suundumustest, siis ajastu märgiks on see, et nii Karlson, Kaselaan, Eplik kui ka Allmägi teostavad oma skulptuurid enamasti plastikut kasutades. Skulptorite käekirja eristavaks märgiks on saanud see, kas ja kui palju otsustab autor plastikupinda töödelda, siluda, värvida jne.

8

Art Allmägi. Sarnaselt teistele TKK skulptuuribakalaureustele, otsustas temagi astuda EKA magistrantuuri. Ta on osa võtnud arvukatest ühisnäitusest (8), astus äsja Hobusepea galeriis üles oma esimese isikunäitusega ning hetkel on Tartu Kunstnike Majas avatud tema teine isikunäitus. Viimasel viiel aastal on Allmägi leiba teeninud elukutselistele skulptoritele abiks olles. Nii on tema teeneid kasutanud näiteks Seaküla Simson Tallinna tuvide-teetõkiste puhul, Kristina Norman Kuldsõduri ja Mati Karmini marmorist Marie Underi viimistlemise juures. Allakirjutanule jäi Art Allmägi esimest korda silma Jüri Ojaveri kureeritud skulptuurinäitusel “Raske samm”, mis toimus 2009. aasta sügisel Postimaja teisel korrusel. Tegemist oli suure näitusega (24 osalejat), kuhu esinejatel oli lihtne ära kaduda, mis ka paljudega juhtus. See-eest hästi õnnestunud teosed, nagu näiteks Maigi Magnuse interaktiivne skulptuur või Allmägi skulptuurigrupp viidetega Oleg Kulikule, Seaküla Simsonile ja Hannes Starkopfile, paistsid ja paitasid eriliselt silma. Altmäe tookordsed teosed on praegusel Tartu Kunstimaja näitusel taas üleval, püüan nendest lähinädalatel eraldi juttu teha.

9

Art Allmäe Hobusepea galerii näitusest, mis oli ühtlasi tema magistritöö edasiarendus, on ülevaatlikult, poolehoidvalt ja tabavalt kirjutanud Signe-Fideelia Roots (8). Kuna nõustun enamjaolt artiklis avaldatuga, siis otsustasin loobuda Allmäe näitusest eraldi artikli kirjutamisest ning avaldan siinkohal meievahelise vestluse, mis võiks olla abiks Allmägi näituse mõistmisel ja tema loomingu edaspidisel jälgimisel.

Gregor Taul: Palun räägi kõigepealt materjalist, mida oma loomingus peamiselt kasutad?

Art Allmägi: Rahvakeeli on need lihtsalt plastikud - polüestervaik ja penoplast. Eks mõlemad on kiiresti töödeldavad ja ka odavad. Vastupidavad samuti, kui just skulptuurid otsese päikese alla pikalt seisma ei jää. Kujud modelleerin penoplastist ning katan seejärel polüestervaiguga, mida saan paremini viimistleda. Jass Kaselaan jätab see-eest oma skulptuuride pinnad groteskseks, ta otsib rustikaalsust. Mis puutub ajakulusse, siis plastik muidugi oluliselt lihtsustab minu tööd, kuid näiteks sinisele karule vajaliku krobelise faktuuri tekitamisele kulus mul 40 tundi..

G. T.: Räägi palun koolidest.

A. A.: Esmalt õppisin TKKs. Seal on õppimine palju jäigem kui EKAs. Ollakse kellast kellani koolis.. aga sealt saab kätte hea tehnilise baasi. Selleks peab loomulikult ka õppida viitsima. Mina veetsin enamuse ajast koolis.

G. T.: Kuidas sa töötad, kas oled päevast päeva ateljees ja pidevalt nokitsed millegi kallal?

A. A.: Ei, selline ma ei ole. Töötan pigem projektipõhiselt. Proovin leida galeriidesse ajad, kirjutan projekte ning kui ajad saan, siis hakkan neid silmas pidades töötama.

G. T.: Kas kirjutad näitusetaotlusi ka välismaale või jääd Eesti piiresse?

A. A.: Hahaa... Ma olen väike inimene, vähemalt esialgu tegutsen ainult Eestis. Tea, ehk kunagi tulevikus.

G. T.: Sinu suhe monumentaalkunsti?

A. A.: Monumentalism... Absoluutselt ei suhestu sellega. Mõtlen ja tegutsen galeriikeskselt. Ma ei taha avaliku ruumi kohalt sõna võtta. Ka Tauno Kangro küsimuses olen vait, kuna ma ise avalikus ruumis ei tegutse, siis ei ole mul ka õigust selle kohalt kobiseda. Juhul kui kobiseksin, peaksin ka loominguliselt sõna sekka ütlema.

G. T.: Sellega meenub, et kui seda sinu kursusevennalt Jevgeni Zolotkolt küsisin, vastas ta, et Tartu on juba nii üle kuhjatud skulptuuridest, et kui ta üldse midagi teeks Tartu linnaruumi, siis ehk Annelinna, kus avalik kunst pea täielikult puudub... Kuid tulles tagasi koolide juurde, miks otsustasid EKA magistrantuuri astuda?

A. A.: Õigupoolest ei näinudki teist võimalust. Mitmed sõbrad olid juba sama teinud – Jass Kaselaan, Eike Eplik, Berit Talpsepp – tundus ja tundub, et see tasub ära. Tulin EKAst jahtima seda, millest Tartus vajaka oli. EKA on võrreldes TKKga palju boheemlaslikum. Peamajas toimuvad küll üldloengud, aga väljaspool seda - tuia aga ise ringi ja vaata, kuidas oma asjad tehtud saad. Selles suhtes, olgem ausad, Rajas on probleeme tudengite kohalesaamisega..

G. T.: Räägime nüüd sinu näitustest. Sisu?

A. A.: Uh... keeruline, väga keeruline vastata. Jupikesi on palju, tuleks jupp haaval lahti seletada. Minu jaoks on see näitus eeskätt tekst. Skulpturaalne juturaamat.

G. T.: Postimajas eksponeeritud teosed olid üpris vulgaarsed. Küllap nimetanuks ka nii-öelda keskmine inimene tänavalt sinu Hobusepea näituse jämedaks...

A. A.: Hmm... Läheneksin vastusele selle läbi, et vaataja tähelepanu eest tuleb võidelda ja võistelda. Eriti ühisnäitusel. Kui vaadata asju laiemas plaanis, siis elame reklaamist küllastunud maailmas, kus tähelepanu eest tuleb võidelda igal sammul. Minagi pean kunstnikuna tähelepanu nimel palju vaeva nägema. Kui külastaja jõuab minu näituseni, minu teosteni, siis on see juba suur võit. Et seda tähelepanu ka näitust vaadates üleval hoida, olen mõnes mõttes sunnitud ära kasutama inimeste kõige labasemaid instinkte, nii heas kui halvas mõttes. Näiteks kui kasutan oma teostes tegelikke inimesi, siis ma ei kasuta ära niivõrd konkreetseid inimesi, vaid ühiskondlikke instinkte ja intuitsioone, mis panevad paika, millised on need avaliku elu tegelased, keda võib kottida ja keda mitte. Inimestest on saanud rollid, mida oma teostes presenteerin.

G. T.: Ja teemad, mida lahkad?

A. A.: Ka teemad saavad alguse vaataja peale mõtlemisest. Pahatihti satun näitustele, kus vaataja peale ei ole üldse mõeldud, kus kunstnik ei üritagi vaatajaga läbi oma töö suhestuda. Minu jaoks on suhestumine ja küllap ka vaatajaga mängimine oluline. Muide, pärast Hobusepea näitust tulid mitmed inimesed minu juurde ja kiitsid, et hea näitus... aga miks sa Tõnis Mäe ära solkima pidi?.. Tõnis Mäe valimine oli minu jaoks just käivitusmoment, mis vaatajat ärritab ja küsima paneb. Oleks ma tema asemele mõne “tüüpilise homo” pannud, siis oleks kõik OK olnud, aga kas see oleks olnud ka edasiviiv mõte? Seksuaalsuseteema on mulle huvi pakkunud kümmekond aastat, see on käinud käsikäes huviga loodusrahvaste vastu ja üleüldse sotsiaalse käitumise erinevate vormide ja normide vastu. Magistritöös tahtsin uurida, miks me laseme oma peast mõned asjad just nii läbi, nagu me seda teeme. Tänu lõputöö kirjutamisele, teema uurimisele ja lugemisele, töö teostamisele, muutusin kõvasti tolerantsemaks. Mitte, et ma poleks enne olnud tolerantne, vaid sain nüüd mitmetest protsessidest palju paremini aru.

G. T.: Räägime sinu kaasaegsetest – Edith Karlsonist, Jass Kaselaanist, Jevgeni Zolotkost. Kuidas hindad nende loomingut?

A. A.: Keeruline.. Jass – suur sõber. Jevgeni – ka sõber ja väga andekas sõber. Raske on sõprade tööd hinnata. Jassi ja Jevgeni töömeetodid on oma lähtepunktilt sarnased – mõlemad loovad totaalseid ruumiinstallatsioone. Jevgenil on ka kontseptuaalne pool väga oluline. Et mõlemad töötavad palju ruumi ja objektiga, siis võiks ju üldistavalt öelda – Tartu kool. Edith, küll üdini EKAkas, on vist kõikide nende TKKst EKAsse tulnud magistrantide juuresolekul tartukoolistunud. Tartu kool tähendab kokkuvõttes ehk täielikku kontrolli objekti üle.

G. T.: Kas sul on ka oma Õpetaja?

A. A.: ..Ei, ei ole.

G. T.: Aga kunstiajaloost?

A. A.: Ei. Ei teagi, kas see on õnn või õnnetus. Võib-olla Damien Hirst, aga ainult ühe tema ütluse pärast. Kunagi üks ajakirjanik küsis temalt, kuidas ta tahab, et teda mäletataks? Ta vastas: kui head armukest..



Gregor Taul on Eesti Kunstiakadeemias kuraator ja õppejõud ning kunstiteaduse magistrant.



AB kuubis on III Artishoki Biennaali ettevalmistav esseedesari, milles X noort Baltikumi ja Skandinaavia kirjutajat on esseistlikuks žestiks välja valinud X noort Eesti kunstnikku, kes on neile viimastel aastatel silma jäänud vaimuka teosega grupinäitusel või tabava komplektiga väikeses galeriis. Ühtlasi katsetab Artishok sellega eksperimentaalset toimetajapraktikat erialameedias ja omaalgatuslikku valmisolekut kunstiväljal, andes kirjutajatele võimaluse initsiatiivi – ent ka vastutuse - enda kätte haaramiseks ja heateoks ühe kunstniku aadressil. Kirjutajad oma töö eest honorari ei saa, küll aga saavad nende poolt välja pakutud kunstnikud essee ilmumisega automaatselt kutse sügisesel Artishoki Biennaalil osalemiseks. Loe lähemalt...


(1) Liialdades võiks neid viieaastaseid intervalle-laineid jätkata ka eelnevate aastakümnete lõikes:50ndad: Jüri Ojaver (s 1955), Terje Ojaver (s 1955), Tiiu Kirsipuu (s 1957), Mati Karmin (s 1959), Simson Seakülast (s 1959).60ndad: Villu Jaanisoo (1963), Hannes Starkopf (s 1965), Vergo Vernik (s 1967).70ndad: Indrek Köster (s 1970), Taavi Talve (s 1970), Elo Liiv (s 1971), Neeme Külm (s 1974), Kirke Kangro (s 1975).80ndad: Jass Kaselaan (1981), Edith Karslon (1983), Jevgeni Zolotko (s 1983)., Maigi Magnus (1983).Järeldada võiks sellest ehk seda, et kui noored skulptorid lainena peale tulevad, siis järgneval viiel aastal on aeg nendega täidetud. Skulptuur on pika vinnaga?

(2) http://ygalerii.blogspot.com/2011/08/eike-eplik-ja-vaike-oks-27-augustist-10.html

(3) http://staarskulptor.weebly.com/ ja http://maigimagnus.blogspot.com/ ja Sandra Jõgeva arvustus tema esimese isikunäituse kohta: http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=10504:seks-valed-kineetiline-skulptuur-ja-videolint&catid=6:kunst&Itemid=10&issue=3294

(4) http://meilonkasiinhuvitav.blogspot.com/

(5) http://ullajuske.com/

(6) http://hpiksarv.blogspot.com/ ja http://hanna-piksarv.prfl.org/

(7) http://www.nuku.ee/festival/toimunud-festivalid/tallinn-treff-festival-2011/penosili-skulptuuride-naitus/

(8) Ühisnäitused, millest Allmägi osa on võtnud:
2011“5 kevadist hetke“,Merikarvia,
 Eesti Kunstiakadeemia magistrantide ühisnäitus, Rotermanni kvartal, Tallinn;
2010 Eesti Kunstnike Liidu X aastanäitus “Vastandumised”, Tallinna Kunstihoone, Tallinn,
 “Skulptuur ja palimpsest“, Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide teaduskonna magistrantide näitus, Riia;
2009 “Scary challenge“, Eesti Kunstiakadeemia skulptuuriosakonna näitus, Postimaja, Tallinn,
 “Diskussioon“, Tartu Kõrgema Kunstikooli skulptuuriosakonna näitus, Nooruse galerii, Tartu;
2008 “Isiklik ja avalik“, Raja galerii, Tallinn, Tartu Kõrgema Kunstikooli ja Tartu Ülikooli maaliosakonna näitus, Tartu Kunstimuuseumi viltune maja, Tartu, “Lend 2008“, Tartu Kõrgema Kunstikooli lõputööde näitus, Tartu näituste messikeskus, Tartu;
2007 Keeniuste näitus, Y-galerii, Tartu;
2006 Tartu Kõrgema Kunstikooli näitus Tartu Kunstikuu raames, vana Tartu Kaubamaja, Tartu

(9) http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=13998:absurdipilk-seksuaalvaehemuste-probleemidele&catid=6:kunst&Itemid=10&issue=3379

1 kommentaar:

lassebosse ütles ...

Gregor, äkki jätkaks siin pisut seda eetika teemat ja võiks rääkida just noore kunstniku eetikast - täiesti spetsiifiliselt. Sa ütled noorte kunstnike linnaruumi sekkumise kohta, et "paraku vaadatakse linnaruumis toimuvat pealt hambutust turvalisusest, ollakse kümnehambalised dekadendid." Art vastab sellele samas väga vastutustundlikult, et "ma ei taha avaliku ruumi kohalt sõna võtta. Ka Tauno Kangro küsimuses olen vait, kuna ma ise avalikus ruumis ei tegutse, siis ei ole mul ka õigust selle kohalt kobiseda. Juhul kui kobiseksin, peaksin ka loominguliselt sõna sekka ütlema." Sulev Keedus ütles selsamal Kanuti kultuuri ja eetika arutelul, et noortel filmitegijatel ei ole enam sellist asja nagu häbelikkus, mis neil omal ajal oma tööde suhtes oli. Selge on see, et vanematele tegijatele tunduvad noored oma uute ideedega, milles kogemuse asemel on oma osa uljusel, alati pisut häbematud, samas, kunstielu vajab hädasti nii vanu kui noori, et teadmisi-oskusi talletada ja ühtlasi end uuendada, sest noored on jällegi enam kontaktis oma ajaga. Mis Sina sellest arvad? Milline võiks olla noore kunstniku ethos?

Liisa