Esmaspäev, aprill 23, 2012

AB kuubis esitleb: Saara Hacklin x Anu Vahtra

Fotograafiast ja linnast: Anu Vahtra invasiivsed ajutised kujutised 
Tõlkinud Liisa Kaljula

 Anu Vahtra "Mõõdud varieeruvad" 2009 (foto pärit Anu Vahtra koduleheküljelt)

Prantsuse filosoof Jean-Luc Nancy kirjutab teoses "Trafic/Déclic" (2004), kuidas linn ja fotograafia kuuluvad teineteisele. Nancy jaoks on siin konkreetne viide linnas tehtud varastele fotograafilistele eksperimentidele – mõelge kas või stuudioakendest tehtud linnavaadetele –, ent lisaks sellele on mõlemad lahutamatult seotud ajaga. Nancy rõhutab vaid silmapilku püüda suutva fotograafia ajutist iseloomu, esindades efemeerset, sundides paigale puuduvat, otsides kohalolu. Linn seevastu on seotud liikumisega. Ta pakub puhkehetke teelolijale – sellele, kes paigale ei jää. Tõepoolest, fotograafiat ja linna ühendab Nancy järgi see, et nad on mõlemad süsteemid, mis on mõeldud mööduva kinnipüüdmiseks.

Anu Vahtra (s. 1982) on noor Eesti kunstnik, kes on õppinud fotograafiat Eesti Kunstiakadeemias, veetnud semestri Konsthøgskolenis Bergenis ning kaitsnud bakalaureusekraadi Gerrit Rietveldi Akadeemias Amsterdamis. Tema looming tegeleb fotograafiaga, olemata ometi selle poolt piiratud. Õigupoolest võib tunduda, et Vahtra töödel on niisama palju seost kujutiste kaotamisega (nt „Mõõdud varieeruvad“ 2009) või nad võivad läheneda performance-kunsti küsimustele (nt „Stage 1“ 2011) või vormida ruumi ennast (nagu „Austusavaldus Gordon Matta-Clark`ile“ 2009), seega lükates fotot kui meediumit hoopis kõrvale.

Vahtra töömeetodites on üks tähelepanu tõmbav joon. Tema loomingul, mis kasutab sageli fotot, on tugev kohaspetsiifiline iseloom, kuna kunstnik võtab lähtekohaks eksisteeriva ruumi. See aga ei tähenda, et ta järgiks teatud mustrit. Näiteks „Untitled (A line has two sides aka any of the twenty-four triangles)“ (2011) tungib otse linna: tegu on videoprojektsiooniga valgele hoonele, millele Vahtra kuvab seeria mustvalgeid fotosid samast kohast, hägustades erinevust kujutise ja linna vahel ning tuues ühtlasi esile aspekte ümbrusest, mis jäävad igapäevatajus märkamatuks, pannes seeläbi ette ruumi teistsugust kogemist.

Vahtra mustvalgete kujutistega installatsioonid – millest saame aimu fotolt „Mõõdud varieeruvad“ (2009, 25 x 20 cm) – rõhutavad fotograafia ajutist iseloomu. Ta kasutab madalakvaliteedilisi trükitehnikaid nagu kserokoopia, luues tapeedimõõtu, 1:1 skaalas installatsioone, mis peegeldavad ümbritsevat ruumi. Selle tulemusena on vaataja igapäevasesse tajusse segatud lisatõlgendus, milles reaalsus on mustvalge kujutisega ühte sulatatud või läbi selle filtreeritud. Valides lihttehnoloogilise meetodi ja mustvalge kujutise, mängib Vahtra paradoksaalsel kombel teatud eheduse tundega – mõelge hetkeks dokumentaalfoto traditsioonile – kui ka joonib alla tegelikkusest võõrandumist. Tulemuseks on mitmekordselt ajutine ruumikogemus: teos on kohaspetsiifiline ja hävitatakse hiljem, muundatud kogemuse aluseks olev kujutis haihtub.

On ühtlasi juhtunud, et kunstnik on planeerinud töötada spetsiifilise ruumiga, ent juurdepääs sellele on talle keelatud. Teoses „Juurdepääs ainult territooriumi valdaja loal“ (2010) kohtub vaataja kuhja offset trükis plakatitega. Vahtra plaan töötada Tallinna Kunstihoone katusega blokeeriti bürokraatia poolt ja ta ei saanud kunagi katusele pääsuks vajalikku luba. Plakatil on linnu perspektiivist, Vabaduse väljaku teises küljes asuva hoone katuselt pildistatud Kunstihoone. Ent koht, mida Vahtra silmas pidas, on vaataja nägemisalast eemaldatud: katuse kohal on plakatis auk. Paradoksaalselt võib august üheaegselt mõelda kui väljajäetud vaatest, kuid samuti kui avausest teise maailma...

Vahtra loomingu teemad on meile tuttavad kunstiajaloost. Tema töödes on esindatud nii küsimused mimeesist kui trompe l`oeil`st, ehkki tundub, et kavatsus vaatajat petta on siin asendatud kutsega aistingulist kogemust keskkonnast hetkeliselt teravdama. Mitmes mõttes sunnib see paratamatult mõtlema Nancy küllalt julgele väitele linna ja fotograafia ühtekuulumisest. Vahtra viis fotograafiat kasutada rõhutab nii meediumi kui linna ajutist iseloomu: mis oli kunagi seal, on nüüd kättesaamatu. See, mille peale tema loomingus mängitakse, on efemeersuse tekitamine.




Saara Hacklin kaitses hiljuti Helsingi Ülikoolis doktoritöö „Taju lahknemised. Merleau-Ponty fenomenoloogia võimalused kaasaegse kunsti analüüsimisel“. Teadustöö kõrval on ta töötanud kuraatorina ja kirjutanud kunstist erinevatele väljaannetele, muu seas võrguväljaandele Mustekala.info.





AB kuubis on III Artishoki Biennaali ettevalmistav esseedesari, milles X noort Baltikumi ja Skandinaavia kirjutajat on esseistlikuks žestiks välja valinud X noort Eesti kunstnikku, kes on neile viimastel aastatel silma jäänud vaimuka teosega grupinäitusel või tabava komplektiga väikeses galeriis. Ühtlasi katsetab Artishok sellega eksperimentaalset toimetajapraktikat erialameedias ja omaalgatuslikku valmisolekut kunstiväljal, andes kirjutajatele võimaluse initsiatiivi – ent ka vastutuse - enda kätte haaramiseks ja heateoks ühe kunstniku aadressil. Kirjutajad oma töö eest honorari ei saa, küll aga saavad nende poolt välja pakutud kunstnikud essee ilmumisega automaatselt kutse sügisesel Artishoki Biennaalil osalemiseks. Loe lähemalt...

Kommentaare ei ole: