TRIIN TAMM JA TEMA MÄÄRAMATUSED
Triin Tamm "Last Step First" 2009 (foto Triin Tamm)
SISSEJUHATUS EHK SAAVUTUSE SURM
Üks Triin Tamme esimestest töödest kujutas endast kohmakat pätsikest patafixi, millele oli peale tembeldatud ”The Death of Effort” (”Saavutuse surm”, 2008). Näitustel tihti kasutatud kinnitusmaterjali, eesti keeli ”nätsu” ootamatu reinkarnatsioon kunstitööna annab märku sellest, et kunstnikku huvitab mänguruum, kus oleks kohmakuse kõrval (peos voolitud patafixi pätsike) samaaegselt ruumi ka perfektsusele (tembeldatud kiri), seostele (saavutus riputada üles iseenda töid ja selle saavutuse nurjumine), aga ka nende puudumisele (no aga tegelikult, kuidas see kõik ikkagi seotud on?).
Triin Tamm (s. 1982) sisenes kunstimaailma toiduahelasse tagurpidi, alustades oma kunstnikukarjääri retrospektiiviga Grenoble’is OUI Kaasaegse Kunsti Keskuses 2009. aastal. Sealjuures tõi kunstnik lauale kõik spetsiaalselt näituse jaoks valmistatud tööd ja ka ettepanekuid võimalikeks töödeks, mis omamoodi realiseerusid näitusega kaasnevas publikatsioonis või õigemini selle dekonstrueeritud kataloogis. Ühtlasi andis see kunstnikule lisaks galeriiruumile 192 lehekülge, kogumaks kokku ka oma kõige kurioossemad teosed - abrakadabra performance’id, raskestimõistetavad objektid ja skulptuurid, tüpograafilised harjutused ning ootamatud nõuanded teemadel “Kuidas segada halli” ja muud taolist. Margus Tamm (!) leiab siinsamas Artishoki blogis, et “skisoidne ja selgete seosteta pildimaterjal” ei anna “„kunstniku elust ja loomingust“ tavapärast asjalikku ülevaadet, kuid teeb seda teistsugusel viisil, pakkudes fragmente autori psühhogeograafiast.”1
Ka “Retrospektiivi“ ette valmistades ei üritanud Tamm ühtegi näitusega seotud sammu või tegevust ruumis peita, vaid vastupidi - ta kirjutas need vaatajale meeldetuletuseks seinale. Nimekiri sisaldas praktilisi ja näituse installeerimisel üsna iseenesest mõistetavaid juhtnööre nagu “värvi seinad uuesti valgeks, pese põrand, teisipäeva pärastlõunal too tööd”, aga ka mängulisemaid meeldetuletusi nagu “ära ärka üles liiga hilja, voldi laua stabilisaatorid, ära ärka üles liiga vara, ära unusta midagi, kui vajalik, tee töösid juurde” ning “saada Eestist veel klišeesid”.2
KOGUTUD TEOSED EHK KONTEINERID JA GENERAATORID
“Retrospektiivi” kataloog esindab Tamme loomingus olulist generaatorite ja konteinerite liini. Raamatut lehitsedes tekib ahvatlus vaadelda seda ebastandardse tellimiskataloogina, kus kunstnik varustab publikut kõikvõimaliku kummalise kunsti ning selle kategoriseerimisega seotud käibetõdedega. Siiski jääb teos piisavalt immateriaalseks nagu selle ärarebitud tühjad kaanedki, millest omakorda valmis spetsiaalselt EKKM-i kollektsiooni ning näituse “Muuseumi failid I: Kogutud Printsiibid” jaoks kontseptuaalne annetus “Collected Work” (“Kogutud teos”, 2011). See pidulikult vitriini asetatud "Retrospektiivide" kaante retrospektiiv koosnes 400 isekirjastatud raamatu rebitud kaantest ning neid ümbritsevast kilevaakumist. Meenub Marcel Broodthaersi esimene kunstitöö “Pense-Bête” (“Meeldetuletus”, 1964), mille puhul oli samuti tegu vitriiniga, mis eksponeeris osaliselt kipsi valatuna tema samanimelise luuleraamatu 44 müümata eksemplari.
Näitusel “Next to Nothing” (“Peaaegu mitte midagi”, 2010) EKKM-is võtab Tamm oma huviorbiiti kontseptuaalse kunsti tõlgendamise ilma selle täpset konteksti tundmata. Seth Siegelaubi kontseptuaalse koopiaraamatu vormis grupinäitus “The Xerox Book” (“Koopiaraamat”, 1968) pakkus seitsmele kunstnikule töötamiseks standardse A4 formaadi, kindla arvu lehekülgi ning koopiamasina. Sellise teadliku tootmisprotsessi tingimuste ühtlustamisega soovis kuraator välja tuua osalevate kunstnike projektide erinevused ning nende kaudu mõista paremini ka iga kunstniku tööd. Juba kontseptuaalse koopiaraamatu taaslavastamine audioraamatuna tundub üsna absurdse ettevõtmisena, kuid mis jääb esialgsetest teostest järele, kui neid “lugeda” niiöelda tühjalt lehelt, nagu teeb seda raadiohääl Tõnu Karjatse? Martin Rünk leiab, et “neid visuaalselt minimalistlikke projekte kirjeldades korrigeerib ta oma tõlgendust iga pööratava leheküljega ja annab sellega mõnusalt edasi erialase ettevalmistuseta, kuid kunsti suhtes empaatiliselt meelestatud inimese analüüsiprotsessi.”3
“A Stack of Books as well as it is A Book of Stacks” (“Raamatukuhi kui ka raamat kuhjadest”, 2011) puhul ongi tegu täpselt sellega, mille kunstnik väidab selle olevat - raamatukuhi, mis koosneb raamatust, mis omakorda koondab endast erinevad raamatuid ebatavalistest, väljamõeldud ning salajastest keeltest. Meenub Robert Morrise “The Box with a Sound of Its Own Making” (“Kast koos selle tegemise heliga”, 1961).
Retrospektiiv ei jäänud viimaseks korraks, kui Tamm tegi asju vales järjekorras. Imetlusväärne objekt "Last Step First" (“Viimane samm esimesena”, 2009) on palju mitmetahulisem, kui esialgu arvata võiks. See tilluke funktsionaalne mudel saunast, mis ei mõju ainult oma kauni interjööri, vaid ka minimalistliku leiliga, on tehtud tagantjärele peale seda, kui Grenoble’i kunstnikud ehitasid 2008. aasta talvel OUI Kunstikeskusesse Muhu EKA Tamse baasi saunast inspireeritud elusuuruse töötava koopia.
“The Carousel Collection” (“Karusselli Kollektsioon”, 2011 - kestev) on rändkollektsioon, mis kunstnike permanentsele koostööle tähelepanu juhtides koondab ja eksponeerib erinevate loomeinimeste poolt annetatud 35 mm slaide. Meenub Robert Filliou ja George Brechti idee ülemaailmsest igikestvast võrgustikust "Eternal Network" (“Kestev Võrgustik”, 1968) - koostöömudelist, kus ei eksisteeri piire kunstniku ja publiku vahel, sest mõlemad töötavad ühise eesmärgi nimel. Kõrvutades kokkusobimatud kohad, asjad, suhted ja ideed, saab ”Karuselli Kollektsioonist” kameeleon, mis kehastub kord reisikirjaks minevikust, kord loengu pildimaterjaliks - loodud paljude poolt, kuid esitletud ühtse tervikuna.4
Triin Tamme ”Archeology of Things To Come”5(“Tulevate asjade arheoloogia”, 2009 - kestev) on andmebaas kogutud ütlustest, pealkirjadest või kontekstist väljarebitud mõtetest, millele on antud võimalus ümber- või taaskehastuda näituste või kunstiteoste pealkirjadeks. Idee soodustab ringlust ning uute kontekstide loomist juba kasutusel olevatele näituste või kunstitööde pealkirjadele, aga ka võimalust alustada täiesti puhtalt lehelt. Tamme pealkirjade andmebaasi võib ühtlasi vaadelda nii inspireerivate kaootiliste märkmetena kui ka lõputu jutustusena. Meenub Brian Eno ja Peter Schmidti loominguliselt assisteerivad kaardid ”Oblique Strategies” (“Kaudsed strateegiad”, 1975).6 Ka Tamm lisab pealkirju nagu Eno strateegiaid vastavalt vajadusele, mängides justkui intellektuaalset Solitaire'i, kus ei eksisteeri ühtegi ainuõiget või edukat lahendust. Meenub ka Raymond Queneau ”100 000 000 000 000 poeemi” ning rida sealt: “Kallis lugeja, naerata enne kui su huuled jäävad tummaks”. Kõik Triin Tamme enda tööd ja näitused on saanud nime tema andmebaasist - kord valides huupi, kord hoolikamalt. Näiteks tema hiljuti avatud isiknäitus Antwerpeni Objectif Exhibitions galerii esimest korda kasutataval keldrikorrusel sai pealkirja, mis figureeris mõlema, nii kuraatori kui kunstnike eelistuste seas.
EI SAANUD, EI OLNUD, EI TULNUD EHK PAREM VARBLANE PIHUS KUI KAKS KATUSEL
Objectif Exhibitions’i kuraator Chris Fitzpatrick nendib näituse saatetekstis, et ”Wasn't There Yesterday” (“Polnud seal eile”, 2012) on näitusele igati sobiv pealkiri, sest teda tõesti ei olnudki eile seal. Pressitekst toob välja, et planeerimisvea tõttu ei saanud Tamm Antwerpenisse ise kohale sõita, ent kahetsedes oma puudumist ja omades nii levinud Eesti nime, õnnestus Tammel kutsuda vernissaažile teine, Antwerpeni lähedal elav Triin Tamm. Fitzpatrick märgib veel, et näituse pealkiri ei kajastu ainult praktilisuses, vaid ka vahendamise küsimustes ning professionaalsete nõudmiste võimatuses.7
Tamm üritab teha täpselt nii palju kui vaja, vahel isegi veel vähem. Kuidas näiteks pöörata tähelepanu näitusele, mida ei toimunud? Töövihik ”Incomplet Material” (“Lõpetamat aine”, Rollo Press 2010) on kirjastatud näituse “German, French, Spanish & Many Others...” puhul, mida ei toimunud 27.03-10.04.2010 Corner College’is Zürichis. Töövihik sisaldab Kopli Kunstikooli õpilaste kalligraafilisi harjutusi teemal ”Mida me tahaksime koolis õppida?”. Noored soovivad suuremas osas studeerida kunsti, disaini ja arhitektuuri. Üldjuhul jääb aga õhku rippuma küsimus ”miks?” ning kunstikallakuga keskkooli noorte unelmad mõjuvad kokkukogutuna pigem filosoofiliste haikude kui võimaliku reaalsusena. Paljude teiste hulgast jääb silma siiras tõdemus: ”Koolis võiksime õppida pelmeenide praadimist ja nende söömist, kui kõht piisavalt tühi on, nagu praegusel hetkel.”
Kunstihariduse teemadel võtab kunstnik pooljuhuslikult ja mitteametlikult sõna 2010. aasta Kunstiakadeemia lõputööde näitusel Telliskivis. Fakt on see, et Tamm ei ole kunagi Eesti Kunstiakadeemias õppinud, selle lõpetamisest rääkimata. Ometigi õnnestus tal arvukate arhitektide bokside vahel kaaperdada väike nurgake, kus ta eksponeeris oma lõputööd ”Models & Constructs, aka 2 Cool 4 School” (“Mudelid ja konstruktsioonid ehk liiga lahe kooli jaoks”, 2010), mis koosnes riidepuul rippuvast T-särgist kirjaga ”Never Again” (“Mitte kunagi uuesti”) ning EKA vanast majast leitud kompositsiooniteemalistest õppeslaididest. Meenub disaineri, poeedi ja õpetaja Norman Potteri raamat “Models & Constructs: margin notes to a design culture” (“Mudelid ja konstruktsioonid: disanikultuuri ääremärkused”, Hyphen Press 1990), mis sisaldab lisaks autori kommentaaridele mõtlemisest ja tegemisest ka tema luuleloomingut. Siinkohal oleks sobiv joonealustes märkmetes tsiteerida paar rida tema värsivormis performance’i “In:quest of Icarus” käsikirjast.8
Triin Tamme jaoks ei ole midagi kindlat, vaba päevaplaan annab võimaluse potentsiaalseks tööks, aga ka mittemillegi tegemiseks. Tamme jaoks ei ole kunsti loomine seotud tähtaegade, närvilisuse, psühholoogiliste pingete ja väsimusest kokkuvarisemisega. Nii ongi tema töö ”Naked Life” (“Paljas elu”, 2009) seeria tühjaks jäetud kalendermärkmiku lehtedest. Tamme paeluvad õhkõrnad piirid töö, puhkuse, asendus- või kõrvaltegevuste vahel. Meenub Mladen Stilinović ja tema töö “Artist At Work“ (“Kunstnik tööl”, 1978). Selline jõudeolek ei tähenda aga Tamme jaoks tingimata kunstitööde mitteteostamist, vaid hüpoteesi, et midagi ei pea produtseerima, kui tingimused seda ei luba. Meenub Lawrence Wieneri “Declaration of Intent” (“Kavatsuse deklaratsioon”, 1968).9 Aga olgem valvel, Tamme tihti reprodutseeritavad kunstiteosed eksisteerivad, isegi külluses.
MÄÄRAMATU SURROGAATKUNSTNIKU MAASTIKUD
Margus Tamm kirjutab, et „Retrospektiivi“ juures on kindlasti oluline, et Triin Tamm on ühes isikus nii albumi kunstnik, disainer kui kirjastaja ning kogu produtseerimisprotsessi endaleallutamisega suudab ta vältida seda, et „Retrospektiivi“ sisu ja vormi vahel puudub katkestus.10 Tõsi see ju on, et Tamm (Triin, ja kes teab, võib olla ka Margus) on enda jaoks kohandanud enamuse kunstimaailma poolt pakutavatest rollidest. Nii hõlmab tema praktika erinevate kunstiprojektide, manöövrite ja minimaalsete sekkumiste kõrval ka suuremat projektijuhtimist ja kirjastustegevust ning nüüd hiljuti ”Karusselli Kollektsiooniga” kaasnevalt ka kuraatori ja kunstikoguja rolli. Tamm ei saa olla kõikjal korraga ja seepärast on ta harva oma töös üksi. Peegeldades norme ja standardeid, laenab ta kõigilt midagi, ka iseendalt.
Kuidas siis ikkagi on selle Triin Tamme genereeritud määramatusega? Loogikas või matemaatikas on määramatus vastus küsimusele, mille tegelikku vastust ei suudeta leida. Kuraator Stéphane Sauzedde toob ”Retrospektiivi” saatetekstis välja, et Triin Tamm on sündinud küll 20. sajandi lõpus ja pärit Ida-Euroopast, ent tal ei tundu olevat püsivat elukohta ning samuti ei kuulu ta ühtegi kindlasse kunstiringkonda.11 Tamme saatev ebamäärasus ongi see, mis teeb tema praktika loomemajanduse kontekstis äärmiselt külgetõmbavaks, sest sellel umbmäärasusel on kohalolekut. Kohati on see ennastpeegeldav, mõtisklev, sõnakehv, kuid samal ajal viipav, kollaboratiivne, mitmekihiline või midagi vahepealset - ta valib mitte öelda. Meenub intervjuu Ameerika kirjaniku David Foster Wallace’iga, kus küsiti, kas tema töö on ”realism” või ”metafiktsioon”, millele ta vastas, “et ei ole see ega teine, või siis mõlemad, aga pigem kui miski muu on see meta-erinevus-nende-kahe-vahel”.12
Margit Säde Lehni on vabakutseline kuraator.
AB kuubis on III Artishoki Biennaali ettevalmistav esseedesari, milles X noort Baltikumi ja Skandinaavia kirjutajat on esseistlikuks žestiks välja valinud X noort Eesti kunstnikku, kes on neile viimastel aastatel silma jäänud vaimuka teosega grupinäitusel või tabava komplektiga väikeses galeriis. Ühtlasi katsetab Artishok sellega eksperimentaalset toimetajapraktikat erialameedias ja omaalgatuslikku valmisolekut kunstiväljal, andes kirjutajatele võimaluse initsiatiivi – ent ka vastutuse - enda kätte haaramiseks ja heateoks ühe kunstniku aadressil. Kirjutajad oma töö eest honorari ei saa, küll aga saavad nende poolt välja pakutud kunstnikud essee ilmumisega automaatselt kutse sügisesel Artishoki Biennaalil osalemiseks. Loe lähemalt...1 http://artishok.blogspot.com/2010/02/25-kauneimat-eesti-raamatut-2009.html
2 klišee - reljeefse joonistusega kõrgtrükiplaat
3 http://www.sirp.ee/index.php option=com_content&view=article&id=11035:koik-on-nii-nagu-enne-aga-miski-pole-enam-endine-&catid=6:kunst&Itemid=10&issue=3307>
4 Chris Fitzpatric, vestluses, 2012
5 http://archeologyofthingstocome.blogspot.com/
6 http://stoney.sb.org/eno/oblique.html
7 http://www.objectif-exhibitions.org/
8 ...
My boy, I think it’s time you learnt to fly.
Another lesson: how to survive, to live, and
be like me, a wise old bird. My secret? - work;
to learn the labyrinthine code; then play, my
son, to break it. And no short cuts in learning.
You see those feathers by your feet? - yes them
that you-know-who has dined on. Come on -
So what, you say. A mixed up kid? - too bad.
developed late, and that.
And did I learn?
…
9 1. The artist may construct the piece. 2. The piece may be fabricated. 3. The piece need not be built.
10 http://artishok.blogspot.com/2010/02/25-kauneimat-eesti-raamatut-2009.html
11 http://www.e-artnow.org/announcement-archive/archive/2009/9/article/ACTION/2420/
12 http://www.newyorker.com/reporting/2009/03/09/090309fa_fact_max?currentPage=all
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar