Teisipäev, mai 22, 2012

Fuerza Bruta

Maarin Mürk käis meelelahutustööstuse, klubikultuuri, performance ja uue tsirkuse kohtumispunktis.


Daryl Roth Theater, New York, 16. mai 2012
(etendub NYs alates 2007 aastast, näidatud ka Buenos Aireses, Londonis, Bogotas, Lissabonis, Edinburghis, Chicagos, Miamis jne)

Foto siit: http://www.facebook.com/FuerzaBruta

Next Magazine ja InTouch Weekly andmetel on hiljuti Fuerza Bruta etendusi väisanud järgmised kuulsused: Beyonce, Jay-Z, Ashton Kutcher, Demi Moore, Isabella Rossellini, Kanye West, Blake Lively, Penn Badgley, Tyra Banks, Rachel McAdams, Jude Law, Pierce Brosnan, John Legend, Taye Diggs, Shakira, Alexis Bledel, Orlando Bloom, Bradley Cooper ja Serena Williams.
Allikas: http://fuerzabrutanyc.com/wordpress/get-the-buzz/

Perez Hilton: It's like Cirque du Soleil meets a rave!

Fuerza Bruta Tel Avivis
: /.../ a sensory experience with lights, music and elaborately and constructed effects, best enjoyed with alcohol and friends.



Lavastaja argentiinlane Diqui James, prillid sobivad udused.
Foto: http://www.concertlivewire.com/fuerzabruta.htm

Fuerza Bruta artistic statement:
Ladies and Gentlemen, all that happens here is real.
As real as your dog.
There are no sets. There are no theatrical conventions.
Each one has a role in the action. And you too.
Prepare yourself.
It doesn’t exist in the work, the concept of significance or representation.

A door is a door. It means neither more nor less than that. Neither the costumes, the lights,
the music nor the gestures. The red light is a red light or whatever you want.
The language is abstract, each one thinks what they want. Absolutely abstract. Since the creation. No one knows the meaning of the work, because it doesn’t have one.
The space modifies itself during the work. Accompany it.
It is fundamental that nothing is to
be predictable.
We will not warn you. A surprise is not an effect, it is a constant and necessary state for the effectiveness of the work.
For modifying profoundly the reality of the spectator. Your reality. The spectator is within an extraordinary reality. He is not emotionally safe in a single moment of the work.


***

Fuerza Bruta tähendab hispaania keeles brutaalset jõudu ning NY bigger-then-life meelelahutustööstusele omaselt kirjeldatakse etendust kui enneolematut, pöörast, metsikut, maagilist jne. Piletiga kaasas käinud väikesel paberilipakal on kirjas, et ca 70 minutilise kestvuse ajal tuleb seista püsti, soovitatud on ringiliikumine, selga tuleks panna mugavad riided, kotid jätta garderoobi (maksis 2.-) ning valmis tuleb olla veevalinguteks, uduvihmaks, tossuks ja strobo-valguseks.

Inimesed aetakse kokku suhteliselt väiksesse, aga kõrgesse ruumi, kohe lastaksegi klubitossu ja punast valgust, mängib rütmikas muusika. Publik ootab. Nõksutab peaga järjest enam kaasa, küttes end etenduse algust oodates edukalt juba ise üles. Kui ilmub esimene episood – valges ülikonnas mees jooksmas järjest meeleheitlikumalt publiku keskel lindil kuni kõlab lask ning valge ülikond värvub punaseks – juubeldab pimedusse mattunud publik juba ennastunustavalt. Selline rekatsioon pani mind kergelt hämmelduma - ilmselgelt ma ei olnud suutnud end punase valguse ja mussiga eelnevalt piisavalt üles kütta.

Foto siit: http://www.thelightingsyndicate.com/portfolio/fuerza-bruta.html

Foto siit: http://www.flickr.com/photos/winfried-veil/6735774535/in/photostream/

Edasi järgnes ca tund aega erinevaid stseene, millest osad olid eksistentsiaalsema pretensiooniga nagu too jooksev mees, keda näidatakse veel mõned korrad ning kes vaatamata teda tabavatele nähtustele jätkab liikumist (kogu see teema tuletas meelde Bill Viola video The Crossing (1996):
http://www.youtube.com/watch?v=fHqhaH6m9pY
). Etenduse teised osad rõhusid poeesiale ja kolmandad ürgsetele instinktidele, tekitades meeletu tantsupeo.

Kõige huvitavam oli kogu saali lage hõlmav läbipaistva põhjaga bassein, mis laskus kohati alla publiku käeulatusse, et siis taas üles kerkida. Basseinis sulistasid ilma mingi kindla koreograafiata tantsijad, tekitades ühteaegu nii õhus kui veel kõndimise illusiooni. Kui suurt basseini kallutati, rullusid looteasendis kehad koos veega ühest otsast teise. Üllatusefekt, värvilise valguse, vee ja kehade koosmõju oli muljetavaldav. Kohati oli meeleolu agressiivsem – tantsijad hüppsid kilel ringi ja prõmmisid rusikatega basseinipõhja otse vaatajate peade kohal. Kogu stseen mattus vihmavalingusse, vesi trummeldas ning kummaline oli kõige selle all olles kuivaks jääda. Oli tunne, põnevusega segatud kõhedus, et kile võib kohe katki minna ning peakohal aelevad näkid koos veega kaela sadada.

Foto siit: http://vanja-r.tumblr.com/post/11631400658/fuerza-bruta-by-diqui-james-and-gaby-kerpel

Fotod siit: http://www.facebook.com/FuerzaBruta

Vett jagus siiski ka publikule küllaga. Ilma mingite üleminekuteta stseenide vahel muundus äsjane maagiline õhu-vee maailm ekstaatiliseks tantsupeaks. Karnevalimeeleolu aitasid luua ennastunustavalt üle-eksalteeritud liigutustega tantsu vihtuvad fuertabruzalased, tehes seda nii laval kui all rahva seas ning nii üksteisele kui suvalistele inimestele publikust konfettidega täidetud pizzakarpe pähe puruks lüües. Rahvast kaasa hüppama ja tantsima saada ei olnud eriti keeruline, takka küttis võimas valgusshow ning DJ, kes jahutas publikult kõrgelt puldist tuletõrjevooliku ja veevalingutega (kujutage nüüd sellist etendust ette Tallinnas, kus isegi pidude ajal on harv kohata ennastunustavalt tantsivaid inimesi!). Kogu etendus transformeeruski üha enam klubiõhtuks ning agaram osa publikust kasteti lõpuks sprinkleritega täielikult märjaks – wet T-shirt show, jee!

Foto siit: http://www.flickr.com/photos/winfried-veil/6722794855/in/photostream/

Kuigi Fuerza Bruta etendusel lubatakse erinevate pööraste kujundite loomist, publiku osalemist ja erakordse keskkonna tekkimist, siis kokkuvõttes hiilis ligi tunne, et pedaali oleks võinud palju rohkem põhja vajutada. Erinevaid osasid oli tegelikult ainult kolm ja kui sa nö stseeni ideele pihta said, hakkas natuke igav – näiteks oleks tahtnud tantsijate-akrobaatide poolt näha lihtsalt füüsilise kohaolu asemel veidi rohkem läbimõeldud tegevust või koreograafiat. Publiku osalus piirdus meeskonna juhendamisel natuke ühest kohast teise tammumisega – etendusel oli selgelt olemas teatud suund ja seega jäi püsima mõtteline lava-publiku paigutus (välja arvatud basseini-stseenid ja lõpuks kulmineerunud tantsupidu).

Kogu elamus meenutaski rohkem ekstaatilist klubitamist, mida vürtsitasid performatiivsed etteasted. Näiteks tõmmati kogu ruumile ümber maast laeni hõbedane kangas, mida mööda nagu põrandat silkasid ringi ja kukerpallitasid mõnda aega kaks tantsijat-akrobaati. Fuerza Bruta puhul torkas silma eelarve – kui on hõbedane kangas, siis seda on ca 15 x 50 meetrit, kui on bassein, siis see on laesuurune ning tõstev-langetatav jne. Natuke jäi kummitama tunne, et mainstreamil, millel on rahad produktsioonikuludeks, ei ole eriti palju sisukaid ideid, mida sellega peale hakata (siinkohal ei taha ma ka kindlasti öelda, et neil eksperimentaalsetel performance-gruppidel, kellel ei ole oma käsutuses suurt lava ja meeletut eelarvet, oleks tingimata alati rohkem ideid!).

Kui see olekski olnud pidu, oleks see ilmselt olnud parim pidu, kus ma kunagi käinud olen; kuna see oli etendus, siis jäi see siiski mainstreamilikuks flirdiks erinevate võtetega, millest ükski päris lõpuni ei realiseerunud. Samas võis asi olla pigem minu nõudmistes kui konkreetses etenduses – publiku demograafiat vaadates olin ma ilmselgelt liiga vana (saalitäis kiljuvaid inimesi tekitas tunde, et ma olen sattunud keskkoolipeole), liiga introvertne, et minna kohe esimeste tribal-trummipõrinatega kaasa ja näinud natuke liiga palju performanceid, et lihtsalt meelelahutustööstuse pakutavast spektaaklist elavneda (näiteks häiris mind, et basseinis sulistasid ainult naistantsijad). Lugedes netist kommentaare, siis tundub aga, et juba Fuerza Bruta käis paljudele vaatajatele üle jõu ning oli liiga segadusseajav oma kaootilise steenide vaheldumisega.

Selliste etenduste teene võikski seega olla tutvustada laiale publikule performance ideed – intensiivne füüsiline sündmus, millel puudub kindel narratiiv, mis haarab vaatajate erinevaid meeli, kaotab publiku ja performeerijate vahelt lava ning loob terviklikku keskkonna.

Kuuldavasti on tegijatel Argentiinas käimas juba järgmine suurprojekt.


***

LISA lugemist, vaatamist, kuulamist:

- Üks väga mõistlik arvustus NY Timesis: http://theater.nytimes.com/2007/10/25/theater/reviews/25fuer.html (enamus kajastusi piirdub korduma kippuvate märksõnade välja hõikamisega)

- Minu telefoniga filmitud katked, mingi ettekujutuse saab:
(NB! VÄGA HALB HELI, KEERAKE MAHA!)

- Fuerza Bruta soundtrecki saab kuulata siit: http://soundcloud.com/fuerza-bruta/sets/fuerza-bruta-official




***
Uue tsirkuse, tantsu ja performancei liinilt tahaks nüüd näha hoopis Race Horse Companyt:





1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Aitäh Maarin, kirjelduses täitsa piisab, ei peagi ise osalema. Artleaks teavitas hiljuti, et jaapani-NY disainer arreteeriti selle eest, et ta riputas NY tänavatele üles sõbralikku valgusinstallatsiooni sõnumiga "I love NY". Veel on netis igasuguseid "huvitavaid" videosid sellest, mis toimub praeguses US-s tegelikult (tühjad ootevalmis kontsentratsioonilaagrid ja disain kirstud jms), nii et kui rahvast valmistatakse ette meelelahutuse korras vere purskumiseks, ja rahvas ega intellektuaalid sellest aru ei saa, mida nendega vaimses mõttes tehakse, siis tõesti kaastunne. Heie