AB kuubis esitleb: Indrek Grigor x Madis Katz

Kunstiteaduslik toimik “Madis Katz” Indrek Grigori arhiivis



Jättes lugejad koormamata vastusega küsimusele, miks otsustasin biennaalile nomineerida Madis Katzi, seda nii ruumi ja aja säästmiseks kui sisulistel kaalutlustel - see oleks juba väga tõlgendav, mida ma siinkohal vältida üritan - jooniksin pigem alla materjali esitamise viisi. Nimelt on alljärgnevalt tegemist siinkirjutaja kui kunstiteadlase arvutis ja riiulil ja osalt ka mälus paikneva tingliku toimikuga, millel seisab nimi “Madis Katz” ning mis sisaldab viimase viie aasta jooksul, mil ma Katzi enesele kunstnikuna teadvustanud olen, erinevas kontekstis kogunenud materjale.
Kuivõrd siinse postituse funktsiooniks on ennekõike kunstniku nomineerimine ja selles mõttes ka laiem teadvustamine, aga mul on põhjust arvata, et paljud kolleegid on Katzi tegevust minust võibolla väiksema tähelepanuga jälginud, siis ei esita ma alljärgnevalt mitte esseistlikku tõlgendust oma arhiivkarbi sisust, vaid võimalikult neutraalse ülevaate sellest, mida see üldse sisaldab, seda enam, et kõnealune sisu ka ise juba üsna suurel määral tõlgendusi sisaldab.


I kanne on Madis Katzi lõputöö “Olmevirtuaalsus”. Detail sellest fotoinstallatsioonist oli eksponeeritud Liisa Kaljula kureeritud Tartu Kõrgema Kunstikooli ja Tartu Ülikooli maaliosakonna lõputööde näitusel “Krokodill sõi karu mett” 2007. aastal Tartu Kunstimuuseumis.
Ekspositsiooni saatis ka audiogiid.


Olmevirtuaalsus
Virtuality of Day-To-Day Existence
visuaalne installatsioon keskkonnas
installation in environment
Tartu Kõrgem Kunstikool, Fotograafia osakond



II kanne: Madis Katzi isikunäitus ““Kurrutus - Saaremaa rand 26. juuli 2008”” “Y galeriis”. Kogu näituse materjal paikneb antud juhul paraku minu bioloogilises mälus, sisaldades näitusele eelnenud vestlusi, tehnilisi ja rahalisi küsimusi ning mälestusi näitusest enesest. Meelde jäi näituse erinevate tasandite sisu ja vormistuse vastuolu. Klassikalises modernistlikus tähenduses hästi vormistatud fotod versus teisese kihistusena kunstivälja üleverbaliseerimise suhtes kriitiline kontseptsioonipurk, mis vormiliselt oligi lihtsalt kolmeliitrine purk aknalaual, ega mõjunud eriti elegantselt, samas kui selle sisuks olnud sedelid stampfraasidega pingutatult keerulistest näitusekontseptsioonidest mõjusid muljetavaldalavalt professionaalselt.

III kanne, mis on samuti kinni minu peas, pärineb 2010. aasta suvest, kui Genklubis toimus Sven Vabari kureeritud helisündmuse “Topofon” esimene vaatus. Mööda saali liikus võrdlemisi noor tütarlaps, kes kandis pikka punast särki, millel piki vasakut õlga ja selga, ning eestpoolt siis pikki rinnaesist jooksis ühtlase tulbana ülalt alla “TÜRA TÜRA TÜRA TÜRA ...”.
Paar nädalat hiljem sain Katziga kaubamaja ees juhuslikult kohtudes teada, et tegemist ühega Katzi alterego Safe Sex Guru hobidest - ropud rõivad. Guru hobideks on veel ka trofeed - kipsvormid naiste rindadest, mida ei ole siiani veel kordagi eksponeeritud, ent sama nime all on Tartu Kunstimaja näitusel “Kuldvasikas” (2010) olnud eksponeeritud üks paar püksikuid. Ning võibolla natuke laiemale publikule tuntud on Guru pornograafilised analoog-slaidiseansid, millega ta astus üles näiteks EKA vana maja sulgemispeol.



IV kanne:


Tartu Rahvaülikooli tellimusel korraldatud artist talk Katziga. Sellest pea kaks tundi väldanud salvestusest õnnestus mul audiona salvestada vaid tund, sest diktofoni mälukaart oli ununenud eelnevalt tühjendamata ja sai lihtsalt täis. Lõpust ongi puudu ennekõike Safe Sex Guru tegevust puudutav ja publiku küsimused.
Minu küsimused keskenduvad abstarktse ja kujutava suhetele, Katz oma vastustes keskendub, ilmselt osaliselt ka minu initsiatiivil, “Sakraalide” ja “Profaanide” ning “Kurrutuse” sarjadele, rõhutades sealjuures, et ta üldiselt oma töödest ei räägi. Kas ja kuivõrd viimane väide tõele vastab, on keeruline hinnata. Mul on alati õnnestunud Katziga väga huvitavaid ja sisulisi vestlusi pidada ning rahvaülikooli esinejaid otsides mulle suisa soovitati Katzi kui hea jutuga kunstnikku.
Samas tuleb möönda, et nagu järgmised arhiivkanded näitlikustavad, räägib Katz tihti pigem kunstivälja üldistest küsimustest.
Rahvaülikooli salvestuses käib läbi ja järgnevas semiosalongi ettekandes korduvad kriitilised mõisted kontseptuaaldokumentalism ja institutsionaalkontseptualism, mis tähistab Katzi võitlust visuaalse liigse verbaliseerimise vastu.





V kanne: Katzi esinemine semiosalongis “Prussakovina teadusest ja kunstist” ongi sisuliselt väga kriitiline vaade näituste seinatekstidele kui ebavajalikule pallastile. Kordub diskreetse verbaalse keele vastandamine kontinuaalsele visuaalsele keelele.








VI kanne: “ENESEKÜLLANE MONOLOOG. Ehk kriitik psühhoanalüüsis vol. 2”
Pärast semiosalongi ettekannet palusin Katzi Tartu Kunstimajja, et arutada temaga seinateksti funktsiooni üle Jevgeni Zolotko kuueosalise teose “Asjad” möödunud osi deskriptiivselt dokumenteerivate tahvlite kontekstis. Kaitsesin sealjuures ennekõike seisukohta, et kunstikriitika peaks olema teosest sõltumatu.
Katz jõuab selleni, et kirjeldab teost kui kera, mis omab nii kontinuaalset visuaalset külge kui diskreetset verbaliseeritud külge, nii on teos vastavalt vajadusele kolmemõõtmelises ruumis liigutatav, aktualiseerides vastavalt vajadusele rohkemal või vähemal määral üht või teist külge.
Sõltumatu kriitika asjus jõuame ühiselt mõisteni “eneseküllane monoloog”, mis peaks siis olema üks nö. uue kunstikriitika meetoditest.





Indrek Grigor on institutsionaalne galerist, vabakutseline kunstiteadlane ja saate Tartu möliseb peatoimetaja.










AB kuubis on III Artishoki Biennaali ettevalmistav esseedesari, milles X noort Baltikumi ja Skandinaavia kirjutajat on esseistlikuks žestiks välja valinud X noort Eesti kunstnikku, kes on neile viimastel aastatel silma jäänud vaimuka teosega grupinäitusel või tabava komplektiga väikeses galeriis. Ühtlasi katsetab Artishok sellega eksperimentaalset toimetajapraktikat erialameedias ja omaalgatuslikku valmisolekut kunstiväljal, andes kirjutajatele võimaluse initsiatiivi – ent ka vastutuse - enda kätte haaramiseks ja heateoks ühe kunstniku aadressil. Kirjutajad oma töö eest honorari ei saa, küll aga saavad nende poolt välja pakutud kunstnikud essee ilmumisega automaatselt kutse sügisesel Artishoki Biennaalil osalemiseks. Loe lähemalt...