Eksootika ja võimu õied

Liisa Kaljula avaldab Arterritoryle kirjutatud artikli eestikeelse versiooni

Kennard Phillips "Photo Op" 2005 (foto pärit siit)

„Eksootika“ on Kirke Kangro teine kuraatoriprojekt Kunstihoones peale „Kättemaksu“. Muidugi ajab see hamba verele triloogia järele, et näha, kuhu see postkolonialistlik narratiiv võiks viia, sest mõlema näituse teemaks on muu seas olnud küsimused võimu kasutamisest ja selle tagajärgedest: ühtaegu võrgutavatest ja ähvardavatest võimu õitest. Edward Said nägi oma 1978. aastal ilmunud „Orientalismis“ otseseid seoseid Ida eksotiseerimise ja Lääne valitseva positsiooni säilitamise vahel. Mitmed kaasaegsed antropoloogid on pannud ette, et eksotitsismi võiks vaadelda ühe kultuuri ihalusena tarbida teist kui hõrgutist. See kahetisus on kohal ka „Eksootikal“, kus selle kaasaegse globaalse küla võtmesõnaga käiakse ümber märkimisväärselt esseistlikult, pühitsedes eksootika kontseptsiooni siin ning kritiseerides seda seal, püüdes teda avada kõikvõimalikes tõlgendussuundades. Turumajanduslikus linnakeskkonnas muutub sedalaadi näitus üheks vähestest kohtadest, kus saab mõtiskleda – see ei pruugi muidugi kehtida rahvarohketes kohtades nagu MoMA või Tate – täites vaatajat tasapisi erinevate vaatenurkadega käsitletavale teemale.

„Eksootika“ algab juba nagu klassikaline kirjatükk. Denes Kalev Farkas on suure saali seinale kirjutanud εξωτικός ja ajab vaataja kujutlusvõime liikvele terve rea assotsiatsioonidega nagu yearning, stimulation, sense, alien, suffocate, resemble, ideosyncracy. Kiwa on sissekäigu ülemisele trepimademele kirjutanud „Glitter Text“, sätendavad kapatähed glämm punk ättituudiga nagu kord ja kohus ritta laotud. Huvitav, kuidas see nothingoloogiline tervitus võiks tulijat vastu võtta, hei-hei, eksootikaihaleja, moodne adrekajanune hing, säh sulle sensatsiooni, säh sätendavaid tähti! Aga olgem ausad – siin on kõigile midagi, oma osa saavad nii need, kes tulevad teravaid elamusi otsima, kui ka need, kes tunnevad vajadust reflekteerida valitsevat võõrajanu: miks me oleme nii näljased uute stiimulite järele? kas tarbimisühiskond programmeerib meid täitmatusele? Kommentaar näituse külalisteraamatust annab „Eksootikale“ kõrgeima hinde kui vägev, ehkki lisab, et oleks veel vägevam, kui näituse juurde oleksid kuulunud ka suupisted. Eksootilised suupisted! Ehkki tõele au andes, nad ju kuulusid...

Kuriositeedid

Jaanus Samma näitab meile pidulikult vormistatud medaljone - pseudoreliikviaid - mis on täidetud mullaga ning esindavad erinevaid eksootilisi paiku: Hiina, Vatikan, Türgi, Prantsusmaa. Terad tunduvad aga olevat kohalikku päritolu – aadressid viitavad vastavate saatkondade aedadele – globaalmajanduse tingimustes kaotavad lokaalne ja globaalne pidurdamatult tähendust, eksootiline ja argine sulavad takistamatult ühte, minu lemmikteksad on tegelikult ka õmmeldud Hiinas ja minu lemmik Bolognese kaste tegelikult ka valmistatud Poolas, eksootika kontseptsioon pöördub globaalkülas vääramatult iseenda vastandiks, lokaalsest saab rariteetne ja globaalsest banaalne. Jan Manski kogukunstiteoses „Onania“ jagab – ja mitte niisama – sarkastilsi kommentaare nartsissistliku, katkematut naudingut otsiva moodsa mina pihta. Selles, kuidas ta Jumala loodud elu kujuteldavalt ristab ja muteerib, on igavleva aristokraadi blasfeemilist pahelisust. Ja „Onaniat“ ei näi miski peatavat, kolmeosaline pastelsetes toonides fotoseeria Tallinnas on ainult väike osa erinevaid meediume hõlmavas suuremas projektis. Siinsamas kõrval seisavad Taavi Talve ja Denes Kalev Farkas`e säravvalged monumentaalsed skulpturaalsed tähed, mis annavad kokku veerides ТАРТУ*, orientaliseerides Eesti teist linna ja võttes kõik lõputust tögavast rivaliteedist võimu ja vaimu pealinnade vahel. „Eksootika“ peasaal on peaaegu kliiniliselt hügieeniline, puhas, valge, rahulik. Samas kui Anssi Kasitonni ja Minna Hindi videotega must boks saali tagaosas on kõike muud kui puhas, valge, rahulik...

Rariteedid

Taavi Piibemanni „Eesti Eksootika“ on tsitaat peaministrilt, mis on jäänud kunstnikule silma meedias: „Ma eksisin“. Inimlik võimetus tunnistada oma vigu, ehkki viimaseid arenguid Eesti poliitilisel maastikul arvestades – Reformierakonna noorpoliitik, kes tunnistab selleks, et panna ette uut poliitilist kultuuri, et võttis erakonnale vastu teadmata päritoluga summasid, saab erakonna poolt lintšitud – muutub teos päev-päevalt poliitilisemaks. Kultuur laiemas mõttes on võimsam kui me arvame, sest kultuur on see, mis seab standardid käitumiseks, loob peavoolu ja allvoolud, kehtestab keskuse ja äärealad. Silja Saarepuu ja Villu Plink näitavad oma karges videos eestlasi arusaamatute kilplaslike tegelastena rullimas kummargil mööda tuisust jäävälja, esitades eestluse hoidmist kui põikpäisete lootusetut võitlust kõike enda teelt pühkivate suuremate jõududega. Toomas Thetloff on loonud kahe näitusesaali vahele looduslikest lõhnaainetest „Parfümeeritud läbikäigu“, mida kui habrast eksootikat kannavad linna peale laiali kõik külastajad, nii et seda tuleb igal hommikul hoole ja armastusega värskendada. Globaalset eksootikatööstust tabavad muidugi kriitikanooled, nii pakub Kai Kaljo vaatajale Tallinna suveniire, mis ei erine mõne muu Euroopa linna suveniiridest, Cory Arcangel aga võtab käibeloleva eksootika mõiste kokku graafilise seeriaga kolmest hooletult visandatud ja kergesti paljundatavast palmist. Eksootikaga kaupleva majanduse kasumid sellistest tühjadest tähistajatest, mida kujutlusvõimest ilma jäetud massimeedia kultiveerib, on aga tohutud seniks, kuni tarbija teadlikkus kasvab. Eksootika masintõlked Raul Kellerilt („Must muusikakast“) ja Kiwalt („Tõlke eksootika“) on tugevad kunstilised üldistused kaduvast eksootikast, kohalikest eripäradest, mida hoitakse alal masinlikult, samas kui Yang Li („Sinepiseemne mets“) on teinud sama protsessi läbi tagurpidi, maalides aeglaselt käsitsi kodumaa maastikke, püüab ta elustada vanadesse raamatutesse lukustatud traditsiooni, ent kaasata seejuures plastikuajastu materjale, nagu elavale traditsioonile kohane.

Atrositeedid

Kennard Phillips on koostöövorm, mis on loodud ühel eesmärgil: et protestida Iraagi invasiooni vastu ning levitada seda sõnumit erinevates kunstilistes meediumides üle terve maailma. Tallinnas on väljas fotomontaaž poisilikult põnevil Tony Blair`ist pildistamas ennast mobiiliga päratu plahvatuse taustal. Edward Said`i originaalkontseptsioon orientalismist, Lääne poolt taastoodetud metsiku Ida kuvandist õigustamaks vanemlikku suhte jätkumist, on suurt poliitikat jälgides ikka veel küllalt asjakohane. Tone Kristin Bjordam`i „Korall“ kutsub esile seoseid tuumaseenega ja toob meelde selle jubeda mängukanni ebamaise ilu: kuidas saab miski nii kohutav paista nii kaunis? Loodus kasutab mimikrit ulatuslikult, esitades kõige mürgisemat sisu kõige markantsemas vormis, ehkki teinekord kaitseb end selle varjus just kõige söödavam. Bjordami videokomplekt on muide püsivalt paigaldatud kruiisilaevale „Celebrity Equinox“, mis triivib Vahemerel, pakkudes heal järjel klientuurile eksklusiivset puhkust pikantsete naudingutega. Marko Mäetamm jätkab kodanluse diskreetse võlu uuringuid multimediaalse installatsiooniga „Walking In My Hunting Ground“. Pereisa on siin jahimees, kellel, nagu tema lapsed teda kirjeldavad, „on hea nina. Ta saab kõik teada! Ta leiab kõik üles! Siit ta tuleb - meie issi!“ Üks tähelepanuväärseid asju Mäetamme juures on, et ta kasutab tähistajat ja tähistatavat täiendavatena, mitte kunagi kattuvatena. Kui tähistatav on küüniliselt julm – siis tähistaja on armas moel nagu üksnes lapsed võivad olla - huvitav kunstiline kahepalgelisus, mis on justkui vint peale Gandhi ettepanekule hoida sõnade, tegude ja mõtete harmooniat, et elada head elu.