Lugemissoovitus: kultuuritehas Polymeri virtuaal-tellis

Ülevaade publikatsioonis sisalduvast - klõpsa pildil, et näha suurendatud sisukorda!


Maarin Mürk luges kultuuritehase Polyer ilmutatud 254 leheküljelist pdf-publikatsiooni – sisuks kõikvõimalikke materjale Polymeri igapäevast ja hingeelust, osalt eesti, osalt inglise keeles – ning jagab tekkinud märkmeid.

Kõigepealt aga laadige alla oma isiklik koopia:
http://kultuuritehas.ee/residency/Polymer.pdf


Selliste publikatsioonide funktsioon ja tähtsus:
- Kaardistada/arhiveerida. Kuna sellised platvormid toimuvad tihti „kusagil kaugel“, põhivoolu fookusest väljas, siis ei pruugitagi teada, mis kõik kultuuritehas Polymeris toimunud on. Loetagu ja vaadatagu nüüd.

- Julgustada. Miks sellised kohad on fookusest väljas (ja seda mitte alati vabatahtlikult), on eelkõige teatav avalik kuvand; tihti üsna suvaliselt tekkinud, kuid püsima jäänud eelarvamused stiilis „see ei ole minu koht“. Viisakalt kujundatud, loogiliselt struktureeritud, mitmekesise sisuga publikatsioonid julgustavad laiemat ringi ehk järgmistel kordadel hoidma silma rohkem peal Polymeris toimuval ning võtma ette retke Kristiinesse.

- Tihendada. Igapäev on igapäev – kaootiline, ebakindel, vahel eufooriline, tihti raske, enamasti läheb lihtsalt mööda, on suvaline. Sellised tellised tihendavad toimunut, pressivad kokku loetud arvule lehekülgedele ning muudavad olnu kuidagi raskemaks, tähendusrikkamaks, tihedamaks, tihkemaks, rohkemaks.


Kõige huvitavamad osad siinkirjutaja jaoks olid:
- Claire Bataille uurijaintervjuu Martin Rünkiga. Selliseid intervjuusid oleks võinud keegi teha põhiliste organiseerijate kõigiga, kasvõi standardiseeritud küsimustiku põhjal.
- Polymeri endiste töötajate kokkutulek – millele oleks võinud palju rohkem lehekülgi pühendada, eriti kuna Martin Rünk kaitses Kunstiteaduse Instituudis 2010 aastal magistritöö teemal „Eneseanalüütilise situatsiooni loomine dialoogilises esteetikas Tootmiskoondis „Polümeeri” endiste töötajate kokkutuleku näitel“. Ka näiteks magistritöö põhjal mingi käsitlus lisaartiklina oleks olnud ülimalt huvitav.
- Sandra Jõgeva blogisissekanded ja meiliringi väljavõte jõuluaegse majasisese vandalismi teemadel – mõlemad andsid võimaluse saada vahetum ülevaade kultuuritehase argipäevast. Köögipoole avaldamine lisas üldisele paraadportreele vajaliku reaalsusnoodi ja rahuldas inimlikku uudishimu.
- Majaliste endi sõnavõtud – millal keegi saabus, mis teeb jne.
- Diletantide Avangardi korraldajate käsikirjalised, ruudulisele paberile kirjutatud tunnistused stiilis „Agu Sihvka annab aru“.
- Pildimaterjal!!

Soovilugusid järgmisele albumile ehk millest veel oleks tahtnud lugeda:
- Keegi võiks mõtestada Madis Mikkori tegevust sari-algatajana. Polymer, Kultuurikatel, Sänna kultuurimõis, Tartu Pärmivabrik, NELK – terve rida olulisi omaalgatuslikke platvorme üle Eesti, mille algne idee pärineb Mikkori ammendamatust energiaallikast. Profiililt on tema algatused üsna sarnased – klassikalised kultuuritehased, mis toetub soodsate loometingimuste loomisele nö tooretes tingimustes ja majaliste sünergiast tekkivale unikaalsele valdkondade ülesele kooslusele. Loomulikult on iga platvormi loomise juures selle algatamine ainult üks väike samm ning asjale peab kohe käed külge panema meeskond, kuid ikkagi oleks väga huvitav kaardistada Mikkori tegevust. Muster tundub olevat, et tegemist on tõesti algatajaga, visionääriga, kelle leitud kohtasid peavad reaalsuses edasi arendama teised, Mikkor ise liigub pidevalt edasi. Ühesõnaga, väga huvitav võtmefiguur siinsete omaalgatuste käsitlemisel.

- Kajastused – omaalgatuslikud praktikad võiksid koguda enda kohta ilmunud kajastusi, koostada oma meediaarhiivi ning sellised publikatsioonid võiksid sisaldada kasvõi linke (mis eriti neti-publikatsiooni puhul õigustaksid end ju igati) artiklitele, kajastustele jne, et tekiks ülevaade platvormi retseptsioonist laiemalt.

- Rohkem käsitlusi väljaspoolt ja väljaspoole maja – praegu jääb paratamatult natuke self-congratulatory maik manu. Üks korduv motiiv oli näiteks praegu Polymeri kogemuse eksotiseerimine residentide poolt, mis on arusaadav, kuna Läänes jääb selliseid platvorme järjest vähemaks. Samas oleks tahtnud selle etteaimatava vaatenurga tasakaalustamist või mingit enesereflektsiooni – teadlikkust sellest, millist funktsiooni Polymer nii Eestis kui väljaspool tahes või tahtmata täidab.

***

Viimasest punktist lähtudes – loomulikult on sellised publikatsioonid monumendid iseendale. Küsimus on, kas nad saaksid olla midagi muud? Kas nad peaksid olema midagi muud?
Mulle tundub, et selliste algatuste kritiseerimine või lihtsalt distantsilt vaatamine on suuresti alles tabu. Olles sündinud vajadusest ja tegutsedes „olude kiuste“, oleksid nad nagu juba oma palja eksistentsiga medali ära teeninud. Absoluutselt nõus. Aga siiski tahaks lugeda mitte ainult esinduslikku juttu, vaid ka rohkem konstruktiivset enesekriitikat. Kui omaalgatuslikud praktikad ei räägi ise oma probleemidest, siis ei saa ka õppida üksteise kogemustest. Ametlikku ja nö puhast fassaadi hoides muutuvad nad sarnaseks institutsioonidele, millele vastandumisest/lünkade täitmisest nad sündinud on. Just sellised omaalgatuslikud, süsteemikriitilised praktikad on ju sundinud ka institutsioone enese kriitilisemale käsitlemisele – ja ometi oma tegemiste kajastamisel seda kriitilise vaate nõuet enamasti ei järgita.

Eelnevale lõigule vaatamata (mis on kantud päris palju ka siinkirjutaja uurijapositsioonist) soovitan väga lugeda Polymeri kokkuvõttev virtuaal-tellis läbi – tegemist on esindusliku väljaandega, annab ülevaate, selgitab, tutvustab, julgustab, tihendab jne. Loodetavasti tulevad sellele järjed ning loodetavasti jõuavad ka teised praktikad selliste vahefinišiteni.