Kaia Otstaki sürreaalne õõv ja õndsus

Tuumaseen Püha Graal (2011)

Piirimaa Nr 4 (2011)


Marika Agu vaatab noore maalikunstniku näitust „Rahuaeg / Sõjamäng“ Polymeris, mis visualiseerib unenäolist juhuslikkust, selle mänglevat kergust ka kõige kõhedust tekitaval teemal nagu sõda.

Sõjal on imetabane efekt muutmaks sellega kaasnevad koledusi ühtaegu tühisteks, mõttetuteks. „Surm sõja ajal on banaalne, märkamatu, mitte midagi erilist – kasutu, mõttetu, sama rumal nagu sõda ise.“* Sellegipoolest on selle mõju inimhingele kohutavalt traumeeriv, sest ta ei oska ennast kaitsta, pole kuhugile joosta. Sõjardid on koosolekul kokkuleppinud vallutatavad alad viibutades kaardil meelepärasematel territooriumidel. Käib mäng üle teiste peade.

Kuid kuidas rahuaeg parem on? Kas mitte rahuga kaasnev turvalisus pole illusoorne? Otstaki sõnul on meie igapäev vaikimisi pingestatud sõja, kuid samaaegselt ka rahu võimalikkusest. Nii nagu inimloomuses eksisteerivad koos opositsioonilised iseloomujooned, mis avalduvad ainult teatud valitud situatsioonides.


Otstak on kahel viimasel aastal oma tähelepanu suunanud maalimise kõrvalt ka tegevuskunstisse. Nii avaski kõnealust näitust „Rahuaeg / Sõjamäng“ performance „Ettevalmistus sõjaks“, kus äsjapestud kriitvalge pesu taustal seltskond (Kaia Otstak, Mari Aaltonen, Pekko Rinkinen, Toomas Tammaru, Mari Prekup) pingutas laulu saatel kõhu ümber rihma astmelt astmele, kuniks enam polnud võimalik rohkem koomale tõmmata. Seejärel võtsid kõik asjaosalised istet söögilaua taga, kus maitsemeelte harjutamiseks ootas ees pakk võid. Sõjaolukord kohandab tahes-tahtmata inimeste toitumisharjumused ümber – tavapärane nähtus nagu liha muutub luksuseks, niisiis hangitakse oma energia muudest allikatest – olgu selleks siis lihtsalt üks pakk võid.

Näitusel kujutatud maalidel võib näha mõningaid tuttavaid motiive Otstaki varasemast loomingust, millel on väga tugev viide viide itaalia metafüüsilise kunsti alusepanijale Giorgio de Chiricole. Pinev õhk, tugevad heletumeduse kontrastid, figuuride pikaks venitatud varjud ning arkaadid on just need elemendid, mis on meile tuttavad 20. sajandi alguse modernistist ja on leitavad ka Otstaki loomingust. Kuigi talle täielikult omastada metafüüsilise kunstile iseloomulikud võtted oleks liialdus. Nii sekkuvadki näitusel lavastatud situatsioonide kõrval värvimaastikud oma abstraktsuses, mis tunnistavad Otstaki värvitundlikkust. Värvide varjundid ja efektid kannavad rahust ja vastupidiselt – sõjast kantud emotsioone edasi. Otstak visualiseerib väärtusi ja nendega kaasnevaid abstraktseid tundmusi, mille kujutamisel pole konkreetseid norme, faktilist objektsust. Väärtus avaldub läbi väga keerulise tunnetusprotsessi, mille kestel langetatakse saatuslikke stiililisi valikuid, mis on iga kujutava kunstniku alusprobleemiks. Olles ühtlasi filosoofiamagistrant, on Otstak eeldatavasti omandanud teatud mõttemallid, mis lubavad tal hõlpsamini läheneda küsimustele väärtuse kujutamisest.
Otstakil on silmapaistev võime luua isikupäraseid karaktereid, kuid et nende kohta mingit narratiivi koostada, segavad vahele pealtnäha juhuslikku laadi mõistatuslikud elemendid. Seeläbi avaldub tema maalides teatud reserveeritus – ta ei anna ennast lõpuni kätte, ei loo selgestimõistetavat stseeni, kuigi ulgumaalt peale vajuv kõhe õhustik on koheselt adutav. Õuna ja kontrastse päikese motiivid jooksevad Otstaki loomingus läbi aastate ja on leitavad ka „Rahuaeg / Sõjamäng“ näituselt. Õunad esinevad väga erinevates kontekstides, mille pärast võiks arvata, et tegu on kui signatuur-dekoratiiv motiiviga. Ometi on õunad väga „ajaloolised“, mille pärast ei julgeks õuna kergeks dekoratiivelemendiks lugeda. On meil ju Eeva pärispatu õun, Aadama anatoomiline õun, Parise kohtumõistmise esteetiline õun, Newtoni gravitatsiooni õun, Cézanne’i struktuurne õun*, Macintoshi õun...

Korrapäratud, monoliitsed värviruudud oma juhuvalikulise asetuse tõttu on samuti pingestavad elemendid Otstaki maalides. Ta on kujutanud unenäolist heitlikkust komponeerides napisõnalisi, kui tugevaid viiteid sürreaalsusele. Nii unenäod kui sõjaolukorrad on maetud täieliku tunnete ja sündmuste kaosega, kust areneb välja karistamatuse tunne, mida Otstak on kujutanud ühes vägistamissteenis. Tüdruku abitud käed hajuvad tühjusesse, sest kuritegelikku jõudu kasutav mees on kaetud anonüümse musta looriga. Võimatu on näpuga viidata kaose allika poole. Rahuaega kujutavad stseenis seisab sõdur kaldale uhutud käega mere ääres, too kadunud käsi on asendunud raskepärase automaatrelvaga. Taamal rippuv märg pesu on meile juba tuttav motiiv performance'ist.

Kaia Otstak on väga võimekas autodidaktist kunstnik, kellel ei lasu õpetajate domineerivaid tõekspidamisi maalikunstist. Temas on talletunud haruldane „rikkumata“ stiil, mis on kujunenud oma varajases nooruses alustatud loomingutee käigus. Kuid nagu kõigi iseõppijate puhul on oht jääda alahinnatuks. Südamest loodan, et Otstak tõestab vastupidist.


* Brandon, Ruth 1999. „Sürreaalsed elud. Sürrealistid 1917 – 1945“. Tõlkinud Eva Eensaar. Varrak.
* Dali, Salvador 1999. „Geeniuse päevik“. Tõlkinud Sirje Keevallik. Kunst.


Näitus „Rahuaeg / Sõjamäng“ Kultuuritehas Polümer, Art Container Gallery. 8.06 – 3.08.2012
kaiaotstak.planet.ee

TumeMaastik Nr 1 (2011)

TumeMaastik Nr 2 (2011)

TMaastik Nr1 (2011)

TMaastik Nr2 (2011)

Piirimaa Nr1 (2011)

Piirimaa Nr2 (2011)

Piirimaa Nr3 (2011)

Koosolek (2011)