Reede, juuli 20, 2012

Šarūnas Sauka ja tema eelkäijad

Elnara Taidre tagasivaade näitusele „Mina, maalija Šarūnas” Kumu kunstimuuseumis (6.01.–29.04.2012)

Jorge Luis Borges on kirjutanud, et iga kirjanik loob oma eelkäijaid ise, aidates leida hajutatud mineviku tekstides olemuslikku sarnasust ning võimaldades mõista neid hoopis teisiti kui enne teda.(1) See väide võiks kehtida ka kunstnike kohta, kelle tööd toovad esile nende varem tegutsenud „hingesugulaste” pärandis teatud seaduspärasust, tähenduslikku arenguliini. Kuigi Borgese idee kasutamine oma eelkäijaid loovast autorist seoses leedu maalija Šarūnas Sauka fenomeniga riskib üleliigse pateetilisusega, pakub see siiski metodoloogilist võtet, mis aitaks kaasa Sauka tööde tõlgendamisele ja konteksti loomisele.

Suhestuda Sauka töödega on teatud mõttes ootamatult keeruline: säravate värvidega kaugelt ligi meelitavad maalid punuvad hoopis lõksu, sest neid veidi tähelepanelikumalt vaadates hakkab silm eristama hoopis ebamugavat, kui mitte eemaletõukavat tunnet tekitavaid stseene, kus peene detailsusega maalitud kaunite lillede, puuviljade ja kalliskivide kõrval on sama detailselt maalitud kannatavad ja haavatud, moonutatud ja väänlevad inimkehad. Sauka kütkestavust ja eemaletõukavust ühendavaid maale on ebamugav vaadata ka selle tõttu, et – vaatamata kogu postmodernistlikule tolerantsusele ja pluralismile – ei haaku need modernismist päritud sõnastamata reeglitega „hea maitse” kohta, mis ei tunnista sisus literatuursust ja vormis detailide kuhjumist. Sauka allegoorilisi kompositsioone ei saa nimetada ka kontseptuaalseks kitšiks – nende sõnum on süngelt tõsine ja valus, mitte irooniline.

Ill. 1–2. Šarūnas Sauka. Mõrv restoranis (1999–2000): tervikvaade ja fragment


Samas just Sauka literatuurseks kippuv sõnumikesksus ja detailirohked nägemuslikud kompositsioonid võimaldavad luua seoseid hoopis teistsuguse suunaga 20. sajandi kunstiloos kui kanooniliseks muutunud meediumikeskne ja -puhas maal. Üheks selliseks nähtuseks on vahetult pärast II Maailmasõda loodud nn Viini fantastilise realismi koolkond, mille kunstimeetodiks kujunes vanade meistrite maalitehnika kasutamine esoteerilise, sümbolistliku omamaailma loomiseks. Ernst Fuchs, Arik (Erich) Brauer, Wolfgang Hutter, Rudolf Hausner jt otsisid kunstiajaloos eeskujusid, mida saaks omakorda seostada visionaarsusega, valides oma „eelkäijateks” Hieronymos Boschi, Pieter Bruegeli, Matthias Grünewaldi, kelle töödes on realistlik kujutamisviis kõrvuti varauusaegse müstitsismiga. Õigemini mitte realistlik, vaid detailitäpne kujutamisviis, sest illusoorselt kujutatud detailidest moodustuv tervik on realistlikust üsna kaugel: kaleidoskoopiline detailirikkus muutub pigem kompositsiooni ornamendiks kui ruumi tõetruuks kujutiseks, pigem unenäo või nägemuse kui tegelikkuse pildiks. Kuigi fantastilist realismi käsitletakse sageli sürrealismi ühe suunana, eristab fantastiliste realistide töid suurem poeetilisus, muinasjutuline atmosfäär, kuhu põimitakse universaalsuse taotlusega sümboleid (kaunis neid, tark, kuningas, ükssarv, madu/draakon) – pigem jungiaanlikke arhetüüpe kui sürrealiste huvitanud freudistlikke sümboleid.

Ill. 3. Ernst Fuchs. Surmaingel purgatooriumisse värava kohal. 1951–1956

Ill. 4. Ernst Fuchs. Ükssarviku pulm. 1952–1960

Ill. 5. Ernst Fuchs. Triumph Christi. 1962–1965

Ill. 6. Rudolf Hausner. Odysseuse laev. 1962–1965

Viini fantastilise realismi koolkonda on 1970. aastate alguses tutvustanud eesti lugejatele almanahhi Kunst artiklis Tõnis Vint, kes käsitles fantastilisi realiste seoses Eduard Wiiralti võimalike mõjutustega (1937. ja 1940. aastal toimusid Viinis Wiiralti isikunäitused).(2) Ning kummalisel kombel võib ka Sauka kompositsioonidele leida tugevamaid paralleele Wiiralti „Põrgus” ja „Kabarees” kui tema eesti kaasaegsete, 1980. aastate figuratiivse maali laine esindajate Epp-Maria Kokamäe, Raoul Kurvitza, Jaak Arro, Lembit Sarapuu jt töödes, mille puhul oma erilise kujundimaailma, isikliku mütoloogia loomine on samuti väga tugev. Sauka maalide, nagu ka nimetatud Wiiralti suurtööde puhul, on oluline rõhutatud tehniline meisterlikkus, mida suunatakse fantaasia- ja kujundirikka visuaalse maailma loomisele, kusjuures seda maailma luuakse suure põhjalikkuse ja detailsusega äärmiselt pessimistliku, lausa apokalüptilise sõnumi edastamiseks.

Ill. 7. Šarūnas Sauka. Põrgu. 1991–1992

Samas almanahhi Kunst numbris, kus ilmus Tõnis Vindi artikkel Viini fantastilisest realismist ning mis kujutas endast Wiiralti 75. sünniaastale pühendatud erinumbrit, ilmus ka Jaak Kanglilaski artikkel „Sajandivahetuse sümbolismist”(3). Wiiralti-numbri koostajad oleksid justkui rakendanud sama meetodit, mis Borges, luues konteksti Wiiralti loomingule läbi sellele eelnevate või hoopis järgnevate sugulasnähtuste käsitluse. 20. sajandi kunstis eristab Kangilaski tinglikult „puhta plastika” ja „literatuursuse” vastandlikke tendentse, mis eksisteerisid paralleelselt, vaatamata sellele, et esimene – modernistlik vormikesksust ja meediumiautonoomiat rõhutav suund – kujunes domineerivaks pikema perioodi jooksul.(4) „Literatuursus” muutus omamoodi sõimusõnaks, kuid selle mõiste taha peituv potentsiaal – jutustava süžee äratuntava sõnumina kodeerimine oma töösse realistliku kujutamisviisi abil, sümboolsus ja allegoorilisus – on olnud oluliseks meetodiks 19.–20. sajandivahetuse kunstinähtustes, belle époque’i kunstis, juugendis ja sümbolismis.

Üldistades neid suundi „sajandivahetuse sümbolistlike ambitsioonidega” kunstina, toob Kangilaski esile rida iseloomulikke teemasid, mis võimaldavad neid ühe nähtusena kontseptualiseerida: müstilised ja irratsionaalsed meeleolud; eksootika-lembelisus ja eklektika; ekstravagantsus ja provokatsioon; erootilisus, kohati grotesksuseni viidud; erootika ja surma teemade läbipõimumine; naise demoniseerimine ning lapse idealiseerimine, viimases geeniuse vaimu, kui mitte lunastaja otsimine jne. Üksikteemadest olulisemad olid aga maailmavaatelised aspektid: pettumine inimmõistuses ja kaasaegses tehnikamaailmas; unistuslikkus ja nägemuslikkus, oma kunstis reaalsusele vastandumine.(5) Rafineeritud ilukultuste ja (uue) kunstiideaali otsingute kõrval eksisteerisid ka äärmuslik pessimism, dekadents ja grotesk, kohati maailmalõpu tumedad aimdused. Seda kõike käsitlesid sümbolistid oma töödes vaatajate jaoks äratuntavate, hästi kommunikeerivate vahenditega, luues erilist visuaalset keelt, mis suudaks kujutada ühteaegu kummastavat ja lummavat omamaailma ning selle võtmetegelasi, kes on tänaseks omamoodi arhetüüpideks muutunud. Sarnane „literatuursus” kerkis hiljem tähtsale kohale näiteks sürrealismis(6) ning võib öelda, et ka Viini fantastilises realismis, mis ilmub nüüd tagasihoidlikuma sidelülina hoopis võimsama ja mitmeplaanilisema nähtuse-eelkäija – sümbolismiga.

Ill. 9. Gustave Moreau. Jupiter ja Semele. 1894–1895

Ill. 10. Gustav Klimt. Osa nn Beethoveni friisist. 1902

Ill. 11. James Ensor. Ohtlikud kokad. 1896

Sümbolismis tähtis messiase, lunastaja kujund osutub aga Saukal läbikukkunud prohvetiks, kes suudab vaid vaikse etteheidega vaatajaid silmitseda. Sauka töid eristab pidev ja teadlik dialoog vanema kunstiga, nimelt kristliku kunsti(traditsiooni)ga, aga ka kristlusega laiemalt. Ta kasutab viiteid kristliku kunsti ikonograafiale ja kristlikele kontseptsioonidele (pattulangemine, kahetsemine, lunastus), mille samas kohe pea peale pöörab, eitades soterioloogilist sõnumit ja rõhutades väljapääsmatust inimkonna pahelisusest. Kompositsioon, mis kaugelt vaadates meenutab Paradiisi pilte – näiteks Neitsi Maarja kroonimist taevas renessansimaalidelt – osutub hoopis „Põrguks” (1991–1992), kus tegemist pole inglite ja pühakute poolt asustatud paradiisisfääride, vaid lõputuid kannatusi valmistavate põrguringidega. Sarnane inversioon, kus kauni aia õnnistatud meeleolu kasvab üle verejanuliseks orgiaks või enesetapu ümber toimuvaks fragmenteeritud mõtestamatuks tegevuseks, on võtmeteemaks ka töödes „Mõrv restoranis” (1999–2000) ja „Enesetapp” (1995). Olles jõudnud Paradiisi (või kaotatud Eedeni aeda) ei saa inimesed aru, mis toimub, on eksinud ja pimedad taeva valguse suhtes.

Ill. 12. Šarūnas Sauka. Enesetapp. 1995

Niisamuti on sageli eksinud Sauka maalides korduvalt esinevad palverännakuid meenutavatest rongkäikudest osalejad, mis seostuvad ka Pieter Brueghel vanema allegooriaga „Pime juhib pimedat” (1568): palverännak puhastumise ja lunastuse nimel muutub siin mõttetuks ekslemiseks, kus osalejad on oma algse ülla eesmärgi unustanud. Sauka rongkäikude tähendus on pigem lähedane surmatantsu memento mori sõnumile: rongkäik muutub kummituslikuks ringmänguks, kus pole võimalik pääseda. Pole võimalik pääseda ka kannatuse või ohverduse, aga ka alandliku palvetamise kaudu – põlvitava palvetaja poosis lootusetud tegelased rändavad Saukal tööst töösse. Haruldase erandina on näituse üks helgemaid kompositsioone „Pagemine” (1990), mille meeleolu on rahulikum ning palvetavale naistegelasele järgnev kääbuste armee on nagu üks mees, õndsa näoilmega. Siiski toob siia ärevat meeleolu lae all putuka kombel roomav alasti mees, kes tühja pilguga vaatab kustunud elektripirni lae-taeva all.

Ill. 13. Šarūnas Sauka. Pagemine. 1990

Valgus, mis paistab taevast – võttes sageli ka konkreetse elektrilambi kuju lae all – on veel üks oluline motiiv Sauka ikonograafias. Selle tähendus on ambivalentne: ühelt poolt on see kõrgema jõu, headuse lubadus, mida samas enamike stseenide tegelased ei märka või ei oska selleni jõuda. „Žalgirise lahingus” (1986–1987) leedu päritolu poola kuningat õnnistav taevalik valgus muutub kunstniku hilisemates töödes kurvaks meenutuseks inimsoo parandamatusest, kus ka „Taevasseminek” (2011) ei ole väljapääsuks magala bakhanaalist, vaid salakavalaks lõksuks. Taevas Sauka töödes ei ole inimeste suhtes heatahtlik, vaid saadab neile pärli- või makaronivihmaga kiusatust või karistust, nagu taevast sadavad kivid, rahe, munad jne. Selles mõttes tundub üsna õigustatud viide gnostikute filosoofiale Sauka fenomeni käsitlevas Algis Uždavinyse tekstis(7): kontseptsioon, mis näeb meie maailma juhusliku, ebaõnnestunud ning omakorda ebatäiusliku jumala loomisakti tulemusena, on lähedane Sauka maalides väljenduvale maailmatunnetusele.

Ill.14. Šarūnas Sauka. Žalgirise lahing. 1986–1987

Ebaõnnestumine, altvedamine, absurdiloogika on kõik keskseteks teemadeks Sauka pahupidi maailma kujutistes, kus mitte inimene ei söö banaani, vaid „Banaan hammustab pea otsast” inimesel ning lae all roomab eksinud mees. Selle võtab päris hästi kokku „Maasikamees” – ilusate maasikakujutistega kaetud skulptuur, kus ristilöödud Kristuse altarikujudest tuttav askeedikeha on ühendatud fašistlikus tervituses väljasirutatud käega. Maasika kujund seostub kõnekeeles suudluse jäljega, mis omakorda mõjub hammustuse, haavana – kuid ei ole selge, kas need on Kristuse õilsad haavad või hoopis midagi muud. Hammustusest järgmine samm on söömine ning armatsevad inimesed Saukal suudlevad ja samas õgivad („Mõrv restoranis”).

Ill. 15. Šarūnas Sauka. Viimne peatus teekonnal (fragment). 2011

Ill. 16. Šarūnas Sauka. Maasikamees. 1992

Haavatud, kannatava keha metafoor jätkub ka aumärkidega ehitud tegelaste kujutistes: kuna aumärgid on kinnitatud otse inimihusse, muutuvad säravad kalliskivid tegelikult veritsevateks haavade sümboliks, nt Kristuse kehal, aga ka stigmadeks „Šiki mehe” (1983) kehal. Alastus ja kehalisus rõhutab siin kaitsetust ja haavatavust: alasti inimkeha tähendust kordab väiksemas mõõtmes broilerkana kujutis, mis on puhtaks kitkunud, nülitud, piinatud. Ühe tähtsaima elemendina Sauka visuaalses keeles kordub (alasti ja kannatav) inimkeha ka väiksemal kujul: inimesed-putukad kehastavad inimest kimbutavad muresid („Probleemidega mees”, 1992), eemalt kaunina näiva arhitektuuri „kivipits” koosneb tegelikult veidratesse mustritesse põimunud sadadest vaglataolisest inimkehadest („Tempel”, 1997; „Valvur”, 2007). Sellised lõputult korduvad pisikesed inimkehad või inimeste pead rahvameres muutuvad psühhedeelilseks painavaks kujutiseks, kus tervikut on juba raske hoomata.

Ill. 17–19. Šarūnas Sauka. Tempel (1997): tervikvaade ja fragmendid

Kannatava inimese pidev kujutamine, inimkonna probleemide kallal mediteerimine on lahutamatu Sauka veendumuses inimeste patoloogias; kristlusega pideva dialoogi vajaduse kõrval on lunastuse sõnumis pidev kahtlemine – sellised on Sauka loomingu sügavamad paradoksid. Oma näojoonte pidev maalimine oma tegelastele võib siinkohal rääkida nii nartsissimist, aga ka sügavast isiklikust läbielamisest: kunstniku nägu on nii kannataval Kristlusel kui teda piinavatel sõduritel. Sauka kunstnikukuvand haakub modernistliku kunstnikumüüdiga, selle keskmes on pidevalt otsiv kunstnik-erak, kes ei mõtle teoreetilistes kategooriates, vaid lihtsalt tunneb tungi ennast maalis välja elada ja ilma selleta ei saa. Käesoleva näituse pealkiri – „Mina, maalija Šarūnas”, aga ka Sauka hiljutise Moskva näituse pealkiri „Geenius elu ja surma vahel” (2006) pakuvad omaette (suurt) narratiivi, mille keskmes on üksik kunstnikukuju ja tema fantastilise realismi maailm.

Ill. 20. Šarūnas Sauka. Peatus ristiteel I. 1998–2001

Sauka segab kokku „ajatuid” ja kaasaegseid atribuute ning sümboleid: (pool)alasti inimfiguur inimese kui sellise kujundina on tal kõrvuti konkreetse ajaloolise tegelaskujuga nagu Lenin; keset ajalisele määratlusele mittealluvate tegelaste igavesi toiminguid (palverännak) asub vägagi ajalooliselt identifitseeritav elektripirn või gaasiballoon. Kaasaegse maailma märke paigutab autor ajatusse keskkonda, justkui demonstreerimaks inimkonna lootusetu olukorra totaalset, kõikehaaravat iseloomu, mis ulatub minevikust olevikku ja tulevikku. Sümbolistliku narratiivse kunsti esindajana toob ta taas mängu sajandivahetuse macabre’i, freudistliku „patoloogia mütologiseerimise ja mütoloogia patologiseerimise” teemasid. Samas võib tema töödes leida ka Põhja renessansile omase kujundikäsitluse kaudset avaldumist: detailitäpsus ja melanhoolsus, süngus, kohati julmus fantastilise süžee kujutamisel 20. sajandi saksakeelse kultuuriruumi autorite töödes toimivad kummalisel kombel Šarūnas Sauka painajalikku maailma eelkäijatena.

Ill. 21. Šarūnas Sauka. Probleemidega mees. 1992

Ill. 20. Rudolf Schlichter. Pime jõud. 1935/1937

Ill. 22. Werner Tübke. Tsüklist „Dr. jur. Schulze mälestused”. 1965–1967

(1) Хорхе Луис Борхес. Кафка и его предшественники. – Хорхе Луис Борхес. Сочинения в трех томах. Том 2. Рига: Полярис, 1994, lk 89–91.
(2) Vt Tõnis Vint. Eduard Wiiralt, “Wiener Schule” ja fantastiline realism. – Kunst 1973, nr 1, lk 37–46.
(3) Jaak Kangilaski. Sajandivahetuse sümbolismist. – Kunst 1973, nr 1, lk 26–35.
(4) Jaak Kangilaski. Sajandivahetuse sümbolismist. – Kunst 1973, nr 1, lk 27.
(5) Samas, lk 27–28.
(6) Samas, lk 27.
(7) Algis Uždavinys. Šarūnas Sauka. – http://baltic.art.tripod.com/id3.html Viimati vaadatud 10. IV 2012.

1 kommentaar:

Doolally ütles ...

Suurepärane, aitäh!