ITCHY & SCRATCHY
Tõlkinud Liisa Kaljula
Enne kui ma alustan esseega teemal, miks Andrus Lauringsoni looming mulle silma ja meelde jäi, pean ma rääkima ühe loo. Umbes aasta tagasi oli mul tarvis intervjueerida läti kunstnikku Evelina Deičmanet1 tema näituse „Burt Nieks“ puhul, mis toimus ajavahemikul 17. juuni kuni 10. juuli Berliini rahvusvahelises kunstnikeresidentsis Künstlerhaus Bethanien.2 Näitus oli värskelt avatud, aga mul ei olnud mitte mingisugust võimalust seda külastada. Niisiis ehitasin ma oma näituse kohta käivad küsimused üles mõningate märkuste, visandite ja fotode põhjal, mis oli toona minu jaoks täiesti uus asi. Seega nüüd, aasta hiljem, olen ma jälle samas olukorras. Lugu tuleb valmis kirjutada visanditele, fotojäädvustustele, internetiallikatele ning kuraatori ja kunstniku antud kommentaaridele toetudes. Murran siiani pead, kas selline arvustuse tüüp sarnaneb arheoloogiale, veidrale infokollaaži vormile või distantsilt mängu jälgiva vaatleja vajalikule tõlgendusele.
Andrus Lauringson (1978) köitis mu tähelepanu oma veidra huumori ja sotsiaalkriitilise vaatega asjadele, kohtadele ja inimestele. Tal on eriline võime kombineerida ja organiseerida ideid ja teemasid igapäevaste ja kultuuriliste märkide abil. Pean ühtlasi ütlema, et olen alati uskunud, et need kunstnikud, kes on õppinud erinevatel aladel, suudavad tänu kogemuse interdistsiplinaarsele laadile luua nii vormilt kui sisult huvitavamaid töid kui need, kes on keskendunud ühele asjale. Andrus Lauringson on siin priima näide. Ta on õppinud Tartu Ülikoolis psühholoogiat, Tartu Kõrgemas Kunstikoolis meediakunsti ja graafilist disaini ning Eesti Kunstiakadeemias interdistsiplinaarseid kunste. Pean ühtlasi ütlema, et Lauringsoni nimi ei olnud mulle päris tundmatu, kuna ta on osalenud grupinäitusel „Bad Joke #2“ Riga Art Space`is, mille kureeris 2008. aastal Johannes Saar. See oli seesama aasta, mil Jaan Toomikul oli samas paigas suur soolonäitus „Nähtamatud pärlid“ (16.05-15.06.2008). Lauringson osales ka Kirke Kangro kureeritud grupinäitusel „Skulptuur ja palimpsest“ Nabaklabis Riias. Nii et mingis mõttes me oleme varem kohtunud.
Näituse „Skulptuur ja Palimpsest“ plakat (Nabaklab)
ITCHY & SCRATCHY
Uus meedia – video, heliinstallatsioon ja igapäevased esemed – on Lauringsoni loomingus valdav. Kunstnik kasutab ka installatsiooni ja vaimukaid kollaaže, millel on mitmeid postmodernismist pärit jooni, mis tõestab viimase elujõulisust ja järjepidevust ka 21. sajandil. Kunstnik tunnistab, et ta otsib ikka veel üht stiili või teemat, millel pikemalt peatuda, ent püüan sellest hoolimata visandada Lauringsoni kunsti põhijooni. Kuna ma olen näinud vaid kahte näitust, otsustasin analüüsida vaid kindlaid töid väljaspool näituse konteksti.
Lauringsonil on vaieldamatu huumorimeel, mida on tunda nii tema töödes kui suhtlemises inimestega. Võibolla on seda parem tõlgendada kerge irooniana, mänguna, mis paljastab samaaegselt ka tegelikkuse tumedaid külgi. Näiteks kirjeldab kunstnik üht või teist järgnevatest ainevalikutest kui sügelust. „Vaimselt on see sama mõnus nagu sügada sealt, kus sügeleb (selle asemel, et sügada ikkagi, kuigi sügelus on ammu kadunud või sügada ettejuhtuvatest kohtadest, lootes sattuda sügeluse peale). „Sügelus“ võib minu jaoks olla miski, mida ma loen, kuulen või näen ja mis jääb mind kummitama.“3 Täpselt nii sündis teos „Kasiino“ (video, 2006).4 Näeme videos mängupõrgu silti nimega „Casino“. Nime hääldavad kahe lapse hääled, viidates seega sõltuvuse ohtudele, mis ei ähvarda üksnes meid, vaid ka järeltulevaid põlvesid. Lauringson kasutab reklaami visuaalset keelt, andes ilusale valgusobjektile tema tegeliku, maski maha rebiva tähenduse. Teksti kasutamine kunstis pole iseenesest midagi uut. See tuleb kontseptualistidelt, näiteks Bruce Nauman`i helendavad kirjad, ja ilmselt isegi varasematest aegadest, ent Lauringsoni mäng laste häältega mõjub efektselt. Töö oli väljas näitusel „Uus laine“ Tallinna Kunstihoones aastal 2007.
Andrus Lauringson „Reply / Replay“ 2008 (Andrus Lauringsoni kodulehekülg)
Interaktiivses heliinstallatsioonis „Reply / Replay“ (2008) kaasatakse potentsiaalne vaataja / kuulaja / osaleja tema tahtest sõltumata. Kunstnik on installeerinud ühte majja salvestus- ja kõlarisüsteemid, et salvestada tänavamüra ja möödakäijate vestlusi. Ühe- või kahesekundilise viivitusega originaalhelist kordub salvestatud materjal kõlarite abiga. Mulle tundub, et see on töö, milles kunstniku huvi keskkonna ja teda ümbritsevate inimeste vastu näitab end kõige enam. Nii nagu ka „Kasiinos“, muudab Lauringson kunstiteose siin instrumendiks, mille abil tõmmata vaatajate tähelepanu ja ümber hinnata igapäevast rutiini, harjumusi, elusüsteemi. Reaktsioon on tõenäoliselt selle mängulise kampaania eesmärgiks, reaktsiooni formeerumine millelegi nii tavalisele nagu seda on tänavamüra.
Püsides ikka veel iroonia teema juures tahaksin appi võtta veel kaks Andrus Lauringsoni tööd – “Mudaravila” (2009), mis oli eksponeeritud suvisel kunstifestivalil “Seanahk” Haapsalus, ja “Õnn” (2009). “Mudaravila” on installatsioon, mis on tehtud massaažilauast, millelt võib leida muda ja muda seest alternatiivse meditsiini instrumente. Sel geniaalsel viisil muutub muda ravimist ravitavaks objektiks. Veel üks töö, milles toimub rollide vahetus. Selle töö jaoks andsid inspiratsiooni Haapsalu arvukad mudaravilad. Küsimus on, kui tervislik see muda tegelikult on ja mida ta õieti esindab?
Andrus Lauringson „Õnn“ 2009 (Andrus Lauringsoni kodulehekülg)
Igapäevaste esemetega mängu elemendid on kohal ka kollaažis „Õnn“. Kunstnik võtab ajakirjadest suvaliste sportlaste pilte ja nagu ulakas laps liidab nad kokku argiste asjadega, muundades nad seeläbi naljakateks mutantideks. See töö tekitab vääramatuid assotsiatsioone Salvador Dalí vuntsidega, mis on kinnitatud Mona Lisa huule külge või teiste kunstipraktikatega, mis muundavad või rikuvad teiste inimeste loomingut, et eitada teatud standardeid või stereotüüpe. Ajaloolisest vaatenurgast tuleb siin ilmselt ära märkida ka dadaistide kool. Sel konkreetsel juhul meenub ka noore läti kunstniku Kristiāns Brekte näitus “Trofeed” Riga Art Space`is. Mõningad tema tööd olid teostatud nagu isetehtud koomiksid, mis olid kokku pandud ülesõidetud konnadest tehtud kollaažidest.5 Muidugi vormib Lauringson oma sõnumid palju õrnematest materjalidest.
MÄRKIDE SÜSTEEM JA SELLE TÄHENDUSED
Andrus Lauringson ei ole lihtsalt naljahammas. Iga kombineeritud kollaaž, kokku pandud installatsioon või paigaldatud video on tehtud selleks, et sisse seada kindla sõnumi huvides toimivat märkide süsteemi. Igal valitud esemel, kohal, helil, ja võibolla isegi värvil on loo üles ehitamisel kindel koht ja roll. Sel moel toimides on üheks tänuväärsemaks materjaliks muidugi igapäevased esemed, kuna nad on ette kodeeritud teatavat muljet looma, mida saab seejärel rekonstrueerida või kasvada lasta, luues uusi konnotatsioone.
Näiteks töös “Kapaskoop” (2007)6, mida sai näha Tartu Kõrgema Kunstikooli ja Tartu Ülikooli Maaliosakonna lõputööde näitusel “Krokodill sõi karu mett” Tartu Kunstimuuseumis, kasutas kunstnik oma installatsioonis ühte Hispaania kodusõja sümbolit, Robert Capa “Langevat sõdurit” (1936). Siin ei ole asi fotos kui kõvas, dramaatilises dokumentaalses materjalis, vaid pigem kui võimalikus võltsingus. Nimelt alates 1970. aastatest on mitmed asjatundjad väljendanud kahtlust foto dokumentaalse olemuse osas ja mitte sugugi vähem kujutatud sõduri identiteedi osas. Kunstnik, selle asemel, et kasutada sümbolit, kasutab küsimust selle rekonstrueerimisest.
Andrus Lauringson „Rongkäik“ 2010 (Artishok)
Töös „Rongkäik“ (2010), mis oli väljas näitusel „Kättemaks“ Tallinna Kunstihoones, on tähenduste muutus silmanähtavam, ilma et see nõuaks spetsiifilisi teadmisi. Kunstnik näitab rongkäiku eesti rahvariietesse rõivastunud inimestega. Nihe seisneb faktis, et kõik inimesed videos on mustanahalised. See annab rahvuslikule paraadile täiesti uue tähenduse. Küsimus on sügeluses (kasutades kunstniku sõnavara). Tüüpiliselt eestiliku dekonstruktsioon võib viidata rasside ja rahvuste konfliktile, immigratsioniprobleemidele või mõtisklustele rahvuse eksistentsist. See on huvitav, kui erinevaid tõlgendusi see töö võib pakkuda, samas kui tegemist võib olla ka lihtsalt naljaga.
KOKKUVÕTTEKS
Lauringson on huvitatud sellistest kunstnikest nagu Santiago Sierra, Maurizio Cattelan ja Aram Bartholl, keda seob temaga huvi igapäevase vastu, erinevad massikultuuri aspektid ja vaimukate lahenduste loomine täpselt paraja annuse kriitilisusega.
Kunstnik, vastates küsimusele tulevikuplaanide kohta, ütleb, et võibolla teeb ta täispöörde tagasi psühholoogia juurde, avab oma kunstipraktikal põhineva teraapia ning paneb sellele nimeks sügamisteraapia. Või Itchy & Scratchy.
Šelda Puķīte on Riias tegutsev kunstikriitik ja vabakutseline kuraator, kes on kaitsnud magistrikraadi Läti Kunstiakadeemias kunsti- ja kultuuriajaloo erialal, analüüsides läti nõukogude perioodi maalikunsti plastilist keelt.
AB kuubis on III Artishoki Biennaali ettevalmistav esseedesari, milles X noort Baltikumi ja Skandinaavia kirjutajat on esseistlikuks žestiks välja valinud X noort Eesti kunstnikku, kes on neile viimastel aastatel silma jäänud vaimuka teosega grupinäitusel või tabava komplektiga väikeses galeriis. Ühtlasi katsetab Artishok sellega eksperimentaalset toimetajapraktikat erialameedias ja omaalgatuslikku valmisolekut kunstiväljal, andes kirjutajatele võimaluse initsiatiivi – ent ka vastutuse - enda kätte haaramiseks ja heateoks ühe kunstniku aadressil. Kirjutajad oma töö eest honorari ei saa, küll aga saavad nende poolt välja pakutud kunstnikud essee ilmumisega automaatselt kutse sügisesel Artishoki Biennaalil osalemiseks. Loe lähemalt...1 Evelīna Deičmane (1978) - Evelīna Deičmane lõpetas Läti Kunstiakadeemia Visuaalse kommunikatsiooni osakonna 2007. aastal. Ta on osalenud mitmetel märkimisväärsetel rahvusvahelistel näitustel nagu Sidney Biennaal (2006), 2. Moskva Biennaal (2007), Manifesta 7 (2008) ja 12. Kairo Biennaal (2010). Koos Miks Mitrēvicsiga esindas ta Lätit 53. Veneetsia Biennaalil 2009. aastal. Veel: http://www.arterritory.com/popup.php?type=1&id=233&lang=en
2 Veel: http://www.bethanien.de/kb/index/trans/en/page/exnews/mon/0611
3 Tsitaat teksti autori ja Andrus Lauringsoni vahelisest kirjavahetusest.
4 http://egotrip.planet.ee/index.php/wurks?start=2
5 http://www.artspace.riga.lv/en/izstades/izstade?izspas=305
6 http://video.google.com/videoplay?docid=-4116548860848815741
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar